14. Laste käitumisprobleemid, nende põhjused ja abistamise võimalused

Print Friendly, PDF & Email

Lastepsühhiaater Piret Aavik on öelnud: “Käitumisprobleemid on nagu “palavik”, millel võib olla palju erinevaid põhjusi. Need leiavad lahenduse ainult sel juhul, kui põhjused ära tuntakse ja vastavalt sellele “ravitakse.” (Aavik 2008). See on väga oluline tõdemus, sest ei ole paha last, kes põhjuseta halvasti käitub. Kindel on ka see, et ole ühtki last, kelle käitumine on alati laitmatu. Aga kui probleemne käitumine on korduv ning häirib oluliselt teisi lapsi ja täiskasvanuid, siis on oluline mõelda just häiriva käitumise põhjustele. Käitumisraskused on mõiste, mis kirjeldab olulist kõrvalekallet tavapärasest käitumisest, mida võiks oodata samaealistelt lastelt samades tingimustes. Ei ole asjakohane käitumisprobleeme eirata (küll ta sellest välja kasvab…), sest käitumisprobleemid kipuvad enamasti eskaleeruma, kui neile tähelepanu ei pöörata. Praktika näitab, et kui kasvatusnõustamisele pöörduvad lapsevanemad oma kooliealiste lastega, kellel on koolis tõsiseid käitumisega seotud probleeme, siis peaaegu alati ilmneb, et probleemid algasid juba lasteaias. Koolieelne aeg on laste elus erilise tähtsusega, sest just siis toimub ümbritseva keskkonnas tajutu salvestamine mällu, kõne tormiline areng ning laps saab üliolulised esmased suhtlemiskogemused. Psühholoogide hinnangul saavad kolmandaks või neljandaks eluaastaks lapsed aru teiste inimeste tunnetest, arusaamadest ja põhimõtetest kuid empaatia algeid on märgata juba kahe-aastaste laste juures (Smith& Cowie& Blades, 2003). Seetõttu tuleb sel perioodil intensiivselt lapse sotsiaalset arengut suunata.

Käitumisprobleemide märkamine ja kirjeldamine

Lasteaia- ja kooliõpetajatel oleks korduvate probleemide märkamisel kõige otstarbekam lapse käitumist terasemalt jälgida ning vaatlusandmed ka kirja panna –millisel nädalapäeval, mis kuupäeval, mis kellaaja käitumisprobleem ilmnes, mis sellele eelnes, mis toimus, kes olid asjaosalised, kuidas olukord lahenes. Tõenäoliselt hakkavad korduvad mustrid üsna varsti silma. Näiteks on lapsi, kellel on pahandused lasteaias põhiliselt reede õhtupoolikul – laps ei suuda keskenduda mängule ja kiiresti tekivad konfliktid kaaslastega. Siis on põhjust mõelda, kas lapsele on jõukohane viis pikka päeva lasteaias veeta. Ka vanematega nõu pidades on hea, kui õpetaja saab rääkida konkreetsetest näidetest.

Käitumisraskuste põhjused

Käitumisraskuste põhjused võib laias laastus jagada kaheks suureks alagrupiks. Esimene põhjuste alagrupp on seotud tõsiste erivajadustega, mis koolieelses eas tihti veel märkamist ei ole leidnud. Kõige enam levinud erivajadused, mis mõjutavad ka lapse käitumist, on aktiivsus- ja tähelepanuhäire, autismispektri häired ja vaimne alaareng. Aga lapse käitumist mõjutab seegi kui tal on kõne- või kuulmishäire. Kui õpetajal või lapsevanemal tekib kahtlus, et lapsel võivad olla erivajadused, siis tuleks kiiresti pöörduda spetsialisti – psühholoogi, eripedagoogi või lastepsühhiaatri – poole. Diagnoos pannakse ainult meditsiinisüsteemis, pedagoogil ei ole pädevust kedagi diagnoosida. Eestis töötavad Rajaleidja keskustes nõustamiskomisjonid, kes annavad soovituse lapsele sobiliku rühma- või klassitüübi valikuks. Kui lapse erivajadus on määratletud ning tema arengut suunavad spetsialistid, kes nõustavad ka vanemaid ja õpetajaid, siis saab ka nende laste käitumist tõhusamalt suunata.

Teise ja kõige suurema põhjuste alagrupi moodustavad sotsiaalsed faktorid – lapsel ei ole suhtlemiseks ja eakohaseks käitumiseks piisavalt oskusi ega kogemusi. Tavaliselt ei ole siis ka lapsega tegelevatel täiskasvanutel piisavalt teadmisi lapsele sotsiaalsete oskuste õpetamiseks ning nad ei mõista selle olulisust. Etteruttavalt võin kinnitada, et kui vanemad ja õpetajad püüavad võimalikult vara probleemiga tegelema hakata ning on järjekindlad, siis prognoos on valdaval enamikul juhtudest hea.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) muudab lapse käitumise eriti häirivaks just õppetegevustes. Häire keskseks sümptomiks ongi tähelepanu- ja keskendumisvõime nõrkus, liigne impulsiivsus ja hüperaktiivne käitumine on teisesed probleemid. Selline laps ei ole pahur ega sõnakuulmatu, vaid tegemist on ajutegevuse häirega, mis ei võimalda lapsel oma tegevust edukalt planeerida, plaani järgi tegutseda ja saavutada planeeritud tulemusi. ATH tunnused avalduvad kolmes valdkonnas:

  • tähelepanematus – laps suudab keskenduda ainult ühele tegevusele korraga. Ei suuda eristada olulist ebaolulisest, ei märka detaile, teeb hooletusvigu, ei suuda olulisi asju meeles pidada.
  • impulsiivsus – laps tegutseb mõtlematult, asub tihti korraldust täitma enne kui on selle lõpuni kuulanud, sekkub küsimata, häirib kaaslasi.
  • ülemäärane aktiivsus – niheleb, ei püsi paigal, tormab ringi jne (Reid & Johnson, 2012).

ATH last aitab kõige enam täiskasvanute positiivne suhtumine, need lapsed vajavad eelkõige rahu ja mõistmist ning kohandada tuleks ootusi lapse käitumise osas. ATH laste suunamisel on kõige olulisem järjekindlus, kindel päevarütm, rutiinid, reeglid, õpetaja kindel, lastele tuttav turvaline tööstiil ja sobivad võtted, mida peaksid lapsega kokkupuutuvad täiskasvanud valdama. ATH õigeaegne diagnoosimine ja õige ning pikaajaline kombineeritud ravi aitavad minimeerida raskete käitumishäirete kujunemist lastel ja noorukitel. (ATH ravijuhis, s.a.) Diagnoosimine on oluline selleks, et saaks alustada vajaliku raviga, mis võib vähendada ATH sümptomeid tulevikus.

Tänapäeval on välja töötatud palju erinevaid meetodeid ATHga lapsega tegelemiseks. Selleks, et temale õigesti läheneda ja temast aru saada nii, et last ei tembeldataks nii öelda „pahaks“ lapseks, tuleb tema erivajadustega arvestada ja nendega tegeleda nii vara kui võimalik. Õpetajad peaksid kaasama lapsevanemaid aktiivsemalt osalema nende laste õppetööga seonduvas. Lapsevanema aktiivne kaasamine loob jagatud panuse lapse tegevustesse. Koostöö on tee lapse parema arengu nimel, mille puhul on suurem tõenäosus, et lapse õppedukus, kaasatöötamine, motivatsioon ning käitumine on ühtlasem ja efektiivsem. (Reid & Johnson, 2011). ATHga last ei tohi häbistada ning selle vältimiseks saab koos lapsega saab kokku leppida erinevates märguannetes või signaalides, mida õpetaja vajadusel kasutab. Näiteks lihtsalt keelamise asemel otsib õpetaja lapsega silmsideme ja teeb eelnevalt kokkulepitud liigutuse või märguande. Selle tähendust peaksid teadma ainult õpetaja ja ATHga laps. (Gilman, 2012)

Motoorse aktiivsuse puhul tuleks lubada ATHga lapsel ringi liikuda erinevatel põhjustel, mis oleksid praktilised. Näiteks paluda lapsel teha erinevaid väiksemaid ülesandeid, mis aitaksid nii teda ennast kui ka kogu rühma. Õppetegevuse ettevalmistamisel võib paluda lapsel end aidata mõne asja laiali jagamisega rühmas. (Dendy, s.a.).

ATHga lapse distsiplineerimiseks on välja töötatud erinevaid meetodeid. Üks klassikalisemaid on välja toodud Dr. Phelan’i raamatus: „1-2-3 Maagia: Laste efektiivne distsiplineerimine 2-12“. See meetod on vähe emotsionaalne, konkreetne ja arusaadav lastele. Kasutada saab seda nii mingi ebakohase tegevuse lõpetamiseks (nt. jonn, sõnakuulmatus) kui ka mingi vajaliku tegevuse alustamiseks (nt. õigel ajal magama minemine, õigel ajal ülestõusmine, riidesse panemine). Selleks, et see meetod toimiks, peab laps aru saama, mitu hoiatust on talle juba tehtud ja mitu hoiatust tehakse, enne kui tuleb tagajärg soovimatule käitumisele. (viidanud Lambe, 2006)

Rutiinil on väga oluline osa ATHga lapse elus, eriti hästi mõjub see igapäeva tegevuste efektiivsusele. Kõik, mis on ette teada, pakub lapsele turvatunnet. Rutiin toob rahu ka teistele pereliikmetele – kõigil on kindel süsteem ja kava, millal midagi tehakse. Ka lasteaias tuleb jälgida rutiini. Laps teab, mida oodata ja nii on lihtsam ka ATHga last tegevustesse kaasata. (Jaksa 2005)

Autismispektri häirete puhul on tegemist neuroloogiliste häiretega, mis mõjutavad võimet suhelda, häirega kaasneb lapse huvide ja tegevuste piiratus, stereotüüpsus ja monotoonne korduvus. Häired avalduvad esimese viie eluaasta jooksul kõrvalekalletena eakohasest käitumisest. Varases lapseeas võib avalduda autism pilkkontakti puudulikkuses, ülemäärases kiindumuses ebatavalistesse asjadesse, une ja söömishäiretes, tundlikkuses muutuste suhtes ja sagedaste ärritus- ja agressiivsushoogudena. Tavaliselt ei ole nende laste kõneareng eakohane, nad ei mängi teiste lastega ja hoiduvad omaette. Mitmed lasteaiaõpetajad on jaganud sarnaseid tähelepanukuid laste puhul, kellel hiljem diagnoositi autismispektrihäire: ta hoidus alati omaette, mängis vaid ühe kindla asjaga, kui teda kaasata püüdsin, siis järgnes agressiivne reaktsioon … Autismispektri häired saab jagada kaheks alatüübiks: raskem vorm on autism, millega kaasneb ka vaimne alaareng, ja leebem vorm on Aspergeri sündroom, mille puhul intellektuaalset kahjustust ei esine (Häidkind, Kuusik 2009).

Autismiga lastega suhtlemisel ja nende arendamisel ei piisa tavapedagoogilistest võtetest. Järgida tuleb autismipedagoogika põhimõtteid – olulised on rutiinsus, korrapärasus, etteteadmine, mis tekitavad lapses turvatunde ja mille pinnalt saab areneda lapse iseseisvus ning vähenevad ka käitumisprobleemid. Mööda ei saa minna ka visualiseerimise olulisusest. Raske autismi korral on just piktogrammid need, mis aitavad lapse turvatunde tagamisele kaasa. Autismipedagoogika alast põhjalikku koolitust vajavad nii autistliku lapse vanemad kui õpetajad.

On ka lapsi, kelle vaimne areng ei ole eakohane. Tegemist võib olla spetsiifilise arenguhäirega. Nende laste psüühiliste protsesside arengutempo on oluliselt aeglasem võrreldes eakaaslastega. Ent nad ületavad tõhusa eripedagoogilise ja logopeedilise abi korral mahajäämuse ning saavad hakkama õpingutega tavakoolis. Aga kui on tegemist vaimse alaarenguga, siis on kahjustus püsiv. Samas saab ja peab ka neid lapsi arendama ja ka nende käitumist korrigeerima. Vaimset alaarengut iseloomustab oskuste ja intellekti madalam tase, mis avaldub tunnetuses, kõnes ja sotsiaalsetes võimetes. Seetõttu võtab sellistele lastele sotsiaalsete- ja mänguoskuste õpetamine oluliselt rohkem aega. (Häidkind, Kuusik 2009) Kindlasti tuleks ka nende laste õpetamisel luua hea kontakt, mis on eduka õpetamise eelduseks kõigi laste puhul. Suhtlemisel tuleb kasutada lihtsat sõnavara ja lauseehitust ning korralduste puhul veenduda, et laps neid mõistis.

Kõige enam tekib lastekollektiivides probleeme sotsiaalsetest teguritest põhjustatud käitumisraskuste tõttu. Enamik lapsi käitub halvasti, sest nad tunnevad mingil põhjusel end halvasti või ei tea, kuidas antud olukorras toimida. Sellistel lastel on sageli kodused probleemid, ebaadekvaatne kasvatus, suured muutused elus, raskused kohanemisel ja puudulikud sotsiaalsed oskused. Nõustamisele tuli isa algklassides õppiva pojaga, kelle õppeedukus oli drastiliselt halvenenud ning oli ka käitumisega probleeme. Isa oli murelik ja ütles, et ta ei saa aru, mis poisiga küll juhtunud on. Uurisin, kas poisi elus on midagi viimasel ajal muutunud. Isa mõtles pikalt ja väitis juba, et ei oska küll midagi arvata, kui lõpus sõnas ebalevalt: me küll lahutasime naisega paar kuud tagasi, kuid see vist küll ei saa põhjuseks olla

Paljud väikelapsed, kelle vanemad ei oska oma lapsega toime tulla, kogevad, et halb käitumine “töötab” nende kasuks, sest nad saavad alati oma tahtmise ning sellised käitumisvõtted muutuvad harjumuseks. Üks ema meenutas, et tema 3-4 aastane laps jonnis alati bussis sõites. Ühel korral väljus ema järgmises peatuses öeldes lapsele rahulikult: me ei saa rohkem bussiga sõita, sest sa jonnid alati ja peame nüüd pika maa jala koju minema. Pikk kodutee jäi ühekordseks kogemuseks, sest järgmistel kordadel jonnituju ei tulnudki. Kui lapsele ei ole õpetatud oma tunnetest rääkima, siis väljendab ta ka oma hirmu, viha, trotsi ja kättemaksu halvasti käitudes. Täiskasvanu peab oma tundeid peegeldama ja õpetama seda tegema ka lapsel: Mulle näib, et see, et lossi ehitamine sul hästi ei õnnestu, teeb sind kurvaks ja pahaseks. Ka mind kurvastab ja pahandab see, kui mõne toidu tegemine ei õnnestu aga tuleb siis ikka uuesti proovida … Harv ei ole seegi, et lapsele napib igapäevaselt tähelepanu ja halvast käitumisest saab tähelepanu saavutamise vahend. Seetõttu on soovitav näiteks lasteaiast koju jõudes kõigepealt natuke lapsega tegeleda ja alles seejärel muude ülesannete juurde asuda, sest siis on oluliselt rohkem lootust, et saab neid teha rahulikult, ilma et laps meid pidevalt tähelepanu otsides katkestaks. Nõustamisel on tihti juhtumeid, kus algklassilapsed oskavad anda täpse ülevaate oma pahategudest, kui uurin, kas ema võiks ka midagi teisiti teha, siis kõlab ahastav igatsus: tal ei ole minu jaoks aega … Arutame siis ühiselt, kuidas saaks ema rohkem aega võtta ja selle peale annavad ka lapsed innukalt ka konkreetseid lubadusi oma käitumise parandamise kohta. Ja järgmisel korral räägib laps rõõmsalt sellest, mida nad koos tegid ja oh imet, kõiki oma lubadusi käitumise parandamise osas on nad ka pidanud.

Kasvatuse alustaladeks peaksid olema nii kodus kui lastekollektiivis:

  • reeglid, mis on lihtsad, mõistlikud ja lapsele arusaadavad;
  • halva käitumise tagajärjed – lapse teo ja vanusega sobivad ja eelnevalt teada antud;
  • järjepidevus reeglite ja tagajärgede suhtes;
  • tunnete märkamine, nende peegeldamine täiskasvanu poolt, tunnetega seotud sõnavara õpetamine, nende üle arutamine;
  • sotsiaalsete ja käitumisoskuste õpetamine ja nende kinnistamine. (Lapse vaimse tervise toetamine lasteaias 2013).

Järjekindlus on võtmetähtsusega: lapse halva käitumise puhul tuleb alati sekkuda ja see peatada. Ka sekkumise puhul on olulisi soovitusi: tuleb luua lapsega silmside ja otsene kontakt, st mitte hüüda talle eemalt üldsõnalisi korraldusi; tihti aitab ka puudutus, lapsega vestlemine ning lisainstruktsioonide andmine, kui ta ei ole korraldust mõistnud. Keelud ja korraldused peavad olema konkreetsed, neid ei tohiks esitada küsimuse vormis. Olukorra lahendamiseks võiks lapsele pakkuda ka alternatiivseid valikud. Halva teo puhul nimetada, mis oli tema käitumise juures hea, mis halb. Küsida ka, mida laps juhtunust õppis. Kui olukord on lahendatud, siis hiljem ei tohiks juhtunut enam meenutada. Väga oluline on täiskasvanu positiivne suhtumine lapsesse, seda ka siis, kui last tuleb distsiplineerida. Täiskasvanu peaks lapse käitumise suunamisel hoiduma nii suulisest kui füüsilisest vägivallast. Last ei tohiks alandada, häbistada, mõnitada, sildistada ega karmilt karistada. Halb on ka see, kui täiskasvanu ei pane tähele paranemismärke – kui laps pingutab, siis tuleb teda ka tunnustada. Positiivne tagasiside on mõjus ning selle nimel laps pingutab rohkem. Murelik ema kurtis nõustamisel: lähen iga päev hirmuga lapsele järgi. Kui midagi on juhtunud, siis räägib õpetaja pikalt ja detailselt pahandusest. Vahel kui õpetaja midagi ei ütle, küsin lootusrikkalt: “kuidas siis täna läks?”. Siis on õpetajal väga napp vastus: “normaalselt”. Õnneks meenub ka ühe teise õpetaja harjumus: hoian alati pliiatsit ja märkmikku käepärast märkmete jaoks, et igal õhtul saaksin igale vanemale tuua positiivse näite nende laste tegemistest. Selle õpetaja kasvandikel on ka igapäevane võimalus, saada teda, mis on need tegemised, mida täiskasvanud heaks peavad ning mida peaks edaspidigi tegema.

Õpetaja roll

Õpetajad on laste elus võtmeisikud, kes pakuvad lastele emotsionaalset ja sotsiaalset turvalisust. Seetõttu peab õpetajal olema autoriteeti ja oskusi ka käitumisraskustega lastega tegelemiseks. On üldteada, et mõne õpetajaga on lastel käitumisprobleeme oluliselt vähem kui mõne teise õpetajaga. Kindlasti on mõni inimene juba loomupäraselt parem enesekehtestaja ja parem suhtleja, kuid oskusi käitumisprobleemide ennetamiseks saab ja peab õppima iga lastega tegeleja. Õpetajal tasub ennast analüüsida – kas olen rühma- ja klassiruumis rahu looja või tekitan oma sahmerdamisega rahutust juurde?

Distsipliini saavutamisel on oluline õpetajapoolne kehtestav käitumine:

  • rahuliku ja resoluutse üheselt mõistetava hääletooni ja käitumisviisiga suhtlemine;
  • enesekindlus, kuid samas agressiivse kehakeele vältimine;
  • juhiste andmine kindla ja rahuliku häälega, mida ei ole otstarbekas eriti tõsta (tähelepanu võitmiseks võib isegi vaiksemalt rääkida);
  • vältida kiireid sahmerdavaid liigutusi, sest lapsi ärritab vali hääl ja õpetaja liigkiired liigutused;
  • õpetaja peab suutma sisendada rahu;
  • kui laps ei reageeri õpetaja korraldustele, tuleb rääkida tema käitumise tagajärgedest;
  • tähelepanu tuleb pöörata lapse esmasele käitumisele (sellele, mis on korrarikkumise põhjuseks);
  • eirata võiks teisest käitumist (käitumist, mis kaasneb esmase käitumisega, nt hääletooni, kehakeelt);
  • sõnumid korrarikkuja kohta peavad olema kirjeldavad, mitte halvustavad;
  • oluliselt tuleks aega võtta ja panustada uue rühma või klassi käitumisjuhiste kehtestamise faasis. (Rogers 2011)

Kokkuvõtteks

Kokkuvõtteks võib rõhutada, et käitumisraskuste ärahoidmine ja ennetamine on efektiivsem kui nende ravi. Lapse käitumisprobleemide jälgimine on oluline seetõttu, et teha kindlaks, kas miski viitab tõsisemale erivajadusele või on põhjused vaid sotsiaalsest tagapõhjast tingitud. Sellest sõltub ka, milliseid võtteid lapse käitumise toetamiseks tuleks kasutada. Kui laste käitumisprobleeme eiratakse, siis need eskaleeruvad. Ning töö tõsiste käitumisraskustega laste ja noortega võib kujuneda raskeks ja pikaajaliseks. Ka õpetaja vajab selleks tuge. Õpetajatel peaks olema nii toimiv kovisioon (kolleegidelt nõu saamine ja neile nõu andmine) kui supervisioon. Vajadusel tuleks abi ja soovituste saamiseks pöörduda nõustamiskeskusesse, psühholoogi või psühhiaatri poole. Kristlastest lapsevanematel ja pedagoogidel on võimalik abi saada ka EELK Perekeskuse nõustajatelt Tallinnas ka Tartus.

Kasutatud ja soovitav kirjandus:

  1. Aavik, P. (2008). Käitumishäired lastel ja noorukitel. Loengumaterjal.
  2. ATH ravijuhis. Eesti Psühhiaatrite Selts. [2015, aprill 28] http://www.psy.ee/artiklid-ja-infomaterjalid/
  3. Häidkind, P., Kuusik, Ü. (2009). Erivajadustega laps koolieelses lasteasutuses. Lapse arengu hindamine ja toetamine. Tallinn: REKK.
  4. Gilman, E. (Ed.). (2012). Success at school. For children with ADHD and learning disabilities. New Hope Media. [2015, aprill 28] http://www.additudemag.com/resources/free-downloads/2737.html
  5. Dendy, Z. C. ADHD at school: Teacher Resources and Tips. ADDitude. [2015, aprill 28] http://www.additudemag.com/adhd/article/4039.html#disqus_thread
  6. Jaksa, P. (2005). ADHD behavior secrets: better discipline for children. ADDitude, 5, 28. [2015, aprill 28] http://www.additudemag.com/adhd/article/882.html
  7. Lambe, M. (2006). ADHD behavior problems: Smart discipline strategies. ADDitude, 2, 6. [2015, aprill 28]. http://www.additudemag.com/adhd/article/771.html
  8. Lapse vaimse tervise toetamine lasteaias. Juhendmaterjal. (2013). Tallinn: Tervise Arengu Instituut.
  9. Reid, R. & Johnson, J. (2012). Teachers guide to ADHD. New York; London: The Guilford Press
  10. Rogers, B. (2011). Käitumine klassiruumis. Tallinn (kättesaadav veebis)
  11. Smith, K. P., Cowie, H.& Blades, M. (2008). Laste arengu mõistmine. Tallinn: TLÜ Kirjastus
  12. EELK Perekeskus. www.perekeskus.eu

 

Comments are closed