Jälle olid saabunud jõulud. Maa oli kaetud paksu lumevaibaga ja kõikjal linnas võis näha jõulutuledest valgustatud aknaid. Linna väljakul seisis jõulukuusk, mis oli ehitud kõige kaunimate ehetega. Kogu linn valmistus pidulikuks jõuluõhtuks. Üks väike ingel oli tulnud alla maa peale vaatama, mida inimesed teevad kallil jõuluajal. Ta soovis vaadata inimeste südametesse ja tunda neid tundeid, mis seal valitsesid. Ingel lendas tasahilju esimese maja ukse taha ja jäi vaikselt kuulatama, seest kostsid vaiksed muusikahelid. Ingel tõstis oma pilgu üles ja nägi, et maja uksele oli kirjutatud sõna HOOLIME. Mida see võiks küll tähendada mõtles ingel? …………..(laste mõtted). Kui Ingel oli mõnda aega mõtisklenud, siis taipas ta, et aeg on edasi liikuda. Säravate jõulutulede valgel jõudis ta teise maja juurde. See maja oli pime, ei olnud näha ühtegi tulukest valgustamas pimedat ööd. Ingel vaevalt märkas lugeda silti, mis oli uksele riputatud. Seal oli kirjas üksainus sõna KURBUS. Mida küll see sõna võiks tähendada, arutles ingel endamisi…………….(laste mõtted). Ja jälle lendas ingel edasi. Järgmine maja oli valgustatud ja aknast paistis ehitud jõulukuusk. Seest kostsid laste kilked ja rõõmus naer. Toast kostis jõululaul „Püha öö“. Uksel seisis silt, millele oli kirjutatud sõna ARMASTAME. Ingel jäi vaikseks ja mõtiskles taas, mida see sõna küll võiks tähendada……………………(laste mõtted). Jõuan veel ühe maja juurde lennata ja minu aeg hakkabki siin maa peal täis saama, siis pean minema tagasi taevasse. Kiirustades jõudis ingel viimase maja ukseni ja luges silti ÜKSINDUS. Taas oli üürike aeg veel jäänud mõtiskluseks sellegi sõna üle ………………(laste mõtted). Ingel seisatas veel viivuks linna väljakul kaunilt ehitud kuuse all ja tundis, et aeg on maa pealt lahkuda. Mida küll soovida kõikidele siin linnas enne, kui ma lahkun? …………………..(laste mõtted).
Laul: “Väike ingel vaiksel ööl, kõnnib tasa taevateel…”