Väljas on sügisõhtu. Isa ja tütar sõidavad autoga surnuaia poole. Nad peatuvad surnuaia väravate juures. Vaikides kõnnivad nad läbi väravate ja peatuvad ühe haua juures. Isa süütab küünla ja tütar asetab selle hauakivi varju. Koos korjavad nad haualt puulehed ja panevad vaasi lilled. Nad seisatavad vaikselt haua juures ja silmitsevad hauakivi ning sellel olevat nime. Mõtted rändavad aegadesse, mil nad olid koos selle kalli inimesega, kelle nimi on hauakivil. Nii isal kui ka tütrel on oma ilusad mälestused ja palju toredaid hetki, mida meenutada. Nad seisavadki vaikides ja ei soovi midagi rääkida. Soe ja hele küünlaleek otsekui paitab neid ja südames on hea ning soe.
- Kelle nimi võis olla hauakivil?
- Mida võisid isa ja tütar mõelda?
- Miks on hea vahel vaikselt olla?
- Kellele mõtled sina surnuaias käies?
- Mida sa tunned, kui mõtled mõnele kallile inimesele, keda enam meie keskel ei ole?
- Kuhu läheb inimene, kui ta ära sureb?
Piiblisalm: “Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse! Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile asset valmistama. Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus mina olen.” Joh. 14; 1-3
Laul: “Kui säästa saad üht surmavalu, on elul mõte sees…”