Tunnetest rääkides kasutatakse sageli sõnapaare positiivsed või negatiivsed tunded. See võib luua mulje, nagu oleks osa tundeist negatiivse sildiga, st “halvad” ja niisuguste tunnete kogemine oleks justkui halb või taunitav. Kristlaste seas võivad sellisteks taunitud tunneteks olla näiteks viha ja ärritus või ka hirm või kurbus. Ekslikult seotakse need tunded kristlase ebaküpsuse tunnustega ja tuuakse toetavateks näideteks kontekstist välja lõigatud kirjakohti, unustades, et Jumalalegi pole ärritus, viha, südamevalu või kurbus võõrad tunded.
Tegelikult ei ole olemas halbu või häid tundeid. Kõik tunded on olulised ja kuuluvad inimese tundeskaalasse. Ükski emotsioon ei ole teistest parem või tähtsam. Emotsioonid on kui sõnumitoojad, mis saadavad meile teate, kui meil läheb suurepäraselt, kuid annavad ka märku, kui meil on tekkinud probleem. Headeks ja halbadeks või positiivseteks ja negatiivseteks nimetatakse tundeid selle põhjal, missuguse enesetunde nad meile põhjustavad ning kui kerge või keeruline on meil neid kogeda.
Mõistetest
Käesolevas artiklis kasutatakse sõnu “tunded” ja “emotsioonid” sünonüümidena. Emotsioonid ehk tunded on üks sotsiaalse suhtlemise vorme. Selleks, et edukalt suhteid luua, peavad lapsed esmalt õppima aru saama sellest, mis toimub nende endi emotsioonide maailmas, ära tundma teiste inimeste tundeid ja mõlemale sobilikul moel reageerima. Seda, kui hästi laps oma tundeid väljendab, enda ja ümbritsevate inimeste tundeid mõistab ja tõlgendab ning toime tuleb oma emotsioonide reguleerimisega, nimetatakse emotsionaalseks kompetentsuseks. Erinevusi emotsionaalses kompetentsuses kirjeldatakse emotsionaalse intelligentsuse mõiste abil.
Laste teadmised tunnete kohta tulevad põhiliselt kolmest allikast: iseenda emotsionaalse seisundi jälgimine, teiste tundekäitumise jälgimine ning teiste poolne juhendamine. Seetõttu on laste emotsionaalse kompetentsuse arendamine ja toetamine väga oluline juba varasest lapsepõlvest.
Emotsionaalse enesetaju areng
Juba vastsündinuid jälgides võime märgata emotsionaalseid reaktsioone ‒ näiteks vastamist ema hellitustele ‒, mis annavad õiguse arvata, et tundeväljendused on vähemalt osaliselt kaasa sündinud. Psühholoogias eristatakse ka kuut kultuurist sõltumatut universaalset sünnipärast põhiemotsiooni: rõõm, viha, kurbus, hirm, üllatus ja vastikus.
Lapse ettekujutus iseendast kujuneb peegeldusena teda ümbritsevate inimeste suhtumistele ja reaktsioonidele ning lapse enda kogetud eduelamustele. Armastavas ja turvalises keskkonnas õpivad lapsed juba väga varases eas sammhaaval ümbritseva maailma suhtes adekvaatselt reageerima.
Isegi umbes paariaastased lapsed mõistavad teiste emotsioone ja oskavad kasutada oma võimet muuta neid paremaks (lohutades) või halvemaks (kiusates, ärritades), kuid mõistmine, kumb teguviis on õige ja kumb vale, ei kujune enamasti enne kolmandat eluaastat. Kooliikka jõudes hakkavad lapsed mõistma, et nad on võimelised korraga tundma mitut tunnet (nt kurbust ja viha, rõõmu ja uhkust), kuid arusaam, et samaaegselt võib tunda ka mitut teineteisega vastuolus tunnet (elevus ja hirm, kurbus ja põnevus), tekib alles kümnenda eluaasta paiku.
Esmased ja teisesed tunded
Keerulisemateks tunneteks peetakse viha, valu/kurbust, hirmu ja süüd. Nendest tunnetest on kõige kergem taluda viha perekonna tundeid (ärritust, pahameelt, viha jms), kuid see loob ohu viha kasutamiseks teisese tundena, nn “kattetundena”. Tihtipeale võivad valu, kurbus, hirm, süü või häbi osutuda liiga keeruliseks või talumatuks emotsiooniks, nii et me katame need eneselegi märkamata mõne teise tundega, väga sageli vihaga. Näiteks kogeb lapsevanem oma lapse õhtul hilja peale jäädes ja ise tema asukohast teadmatuses olles tõsist muret ja hirmu lapse turvalisuse pärast. Kui aga olukord laheneb positiivselt ja laps koju saabub, väljendab lapsevanem oma muret hoopis läbi viha ning laps saab soojade tervituste asemel ärritunud vanema peapesu osaliseks. Seejuures näevad lapse kogenematud silmad paraku vaid vanema ärritust ja pahameelt, mille alla peitunud mure ja hirm jäävad asjatundmatule noorele südamele enamasti märkamatuks. Nii läheb lapse jaoks kaduma hindamatu väärtusega sõnum vanema armastusest ja hoolimisest. Samamoodi võib juhtuda, et katame vihatunde reaktsiooniga kinni valu, süü või häbitunde.
“Viha perekonna” tunded
Seepärast tasub “viha perekonna” tundeid (viha, ärritus, pahameel, solvumine jt) kogedes alati võtta veidi aega eneseanalüüsiks. Muuhulgas on oluline endalt küsida, kas antud reaktsioon on situatsioonile kohane või mitte ning millised võiksid olla need tegelikud, esmased tunded, mis on peidus sügavamal kattetunde all. Näiteks kui me adume, et meile tehakse ülekohut, või märkame tänaval suuri poisse väiksemat kiusamas, on viha, solvumine ning pahameel igati adekvaatsed tunded. Kui õpime oma sisemisi tundeprotsesse jälgima ja võtame piisavalt aega eneseanalüüsiks, siis jäävad loodetavasti ära olukorrad, kus lahendamata abielupinged, solvumine vanemate peale või konflikt naabriga valatakse emotsionaalselt laste või kolleegide kaela. Või hoopis vastupidi: keerulised intensiivsed tööga seotud tunded tuuakse täies mahus pereliikmetele koju kaasa.
Laste puhul on tähelepanelikul ja osavõtlikul silmal enamasti lihtsam märgata ja mõista, millal on tegemist esmaste emotsioonidega ja millised tunded on kattetunneteks. Siiski tasub enne “jonni-” või “pubekadiagnoosi” kinnitamist võtta aeg maha ja analüüsida läbi lihtsad punktid. Kas laps võib olla väsinud, näljane või tõbine? Kas lasteaias või koolis, trennis või muidu suhtlusringkonnas (perekonnas, naabriperes, vanavanematel) võib olla probleeme või teemasid, mis tunduvad lapsele üle jõu käivad või hirmutavad? Kas vanemad on viimasel ajal olnud töömuredega väga hõivatud? Lapsed on üldjuhul vahetumad ja avatumad kui täiskasvanud ja näitavad siiramalt välja oma sisemuses toimuvat, paraku ise seda tihtipeale hoomamata ja analüüsida oskamata.
Kuidas toetada laste arusaamist oma tunnetest?
Samas on lapsed täiskasvanutega võrreldes õppimisvõimelisemad, siingi tuleb loomupärane avatus pigem kasuks. Kui täiskasvanu suudab lapse emotsioonipurske juures tasakaalukaks jääda ja lapsele tema tundeid rahulikult tagasi peegeldada (“Mulle tundub, et sa oled praegu kurb, õnnetu, pahane, mures vms), siis õpib laps üsna varsti ise oma tundeid ära tundma ja sõnastama (“Ma olen praegu väsinud, pettunud, kurb, vihane…”). Loomulikult mängib siinkohal kindlasti rolli lapse vanus. Päris väikese lapse puhul piisab enamasti vanema enda sisemise tasakaalu säilitamisest ja kohasest käitumisest (väsinud laps tuleb panna puhkama, haiget saanud last aga lohutada), kuid juba paariaastasele lapsele võib lühidalt tema tundeid selgitada ja proovida neid käitumise põhjal tagasi peegeldada (“Sul on täna pikk päev olnud, kindlasti oled päris väsinud…”, “See oli päris kõva kukkumine, muidugi on sul praegu valus ja sa oled õnnetu…”, ”Ma saan aru, et sa oled praegu pahane/pettunud, kuid me ei tohi õe asju ilma küsimata võtta…”).
Suuremate, üle 10-aastaste laste ja teismeliste puhul soovitatakse lasta lastel juba ise oma tunded sõnastada ja mitte esimese hooga vastusevariante ette pakkuda ‒ eeldusel, et last on varasemalt õpetatud tundeid märkama ja nimetama. Tunnete maailm on niivõrd kirju ja varjundirikas, et kõrvalseisja ei pruugi ligimese kogetavat emotsiooni sugugi õigesti ära aimata.
Süütunne
Süütunne on kohane tunne, kui inimene on eksinud talle oluliste väärtuste vastu. Kui laps on tõstnud kätt väikevenna vastu, kasutanud sõnu, mis teevad vanaemale haiget, või lõhkunud ära ema lemmikvaasi, on süütunde kogemine täiesti adekvaatne. Paraku on lapsed ümbritsevas keskkonnas ja eriti peresuhetes toimuva suhtes ülimalt tundlikud ning kipuvad tihtipeale võtma enda kanda vastutust asjade eest, mis ei ole kuidagi ei otseselt ega kaudselt nendega seotud. Süütunne vanemate halva läbisaamise pärast ning vanavanemate kehvast tervisest või isa tööpingetest tingitud halva tuju ja ärrituse pärast ei ole kindlasti kohane emotsioon. Seda arvestades peaksid vanemad püüdma vältida lapses süütunde tekitamist ja süvendamist tahtlikult, nn “pedagoogilisel eesmärgil”. Ka siis, kui lapse eksimus on tinginud kohase süütunde, ei ole seda mõtet vanemapoolse kurjustamise või näägutamisega süvendada: üldiselt laps mõistab kiiresti, et on sobimatult käitunud, kogetav süütunne on tema jaoks enamasti piisav karistus.
“Kurbuse perekonna” tunded
“Kurbuse perekonna” tunded (kurbus, valu, lein, masendus, üksildus jt) on ühed kõige raskemini talutavad emotsioonid. Kahjuks ei ole sageli ka täiskasvanuid õpetatud selliste keeruliste tunnetega toime tulema ja nii on paljude esmaseks reaktsiooniks kurbust, valu või masendust kogedes need tunded alla suruda, nendest eemale põgeneda. Erinevaid põgenemiskäitumisi on väga palju, tihti on nendeks igasugused liialdamised. Näiteks võib tuua lohutussöömise, töösse sukeldumise, liigse telekavaatamise, üliintensiivse sportimise, ebaratsionaalse poodlemise või alkoholiga liialdamise. Põgenemine ei lahenda olukorda ega kõrvalda põhjust. Veelgi enam, mida rohkem me püüame tundeid eitada ja alla suruda, seda enam kipuvad need meie üle võimust võtma ja meie elu kontrollima. Kuna elame puudulike inimestena langenud maailmas, siis on kurbus ja valu igapäevase elu lahutamatud kaaslased. Seepärast on elutervem õppida kurbuse perekonna tundeid kogema ja analüüsima sõnumit, mida need meie jaoks kaasa toovad.
Lapsevanematel lasub vastutus õpetada ka oma lapsi kurbuse ja valuga toime tulema. Viga, mida vanemad tihtipeale teevad lapse valu või kurbust kogedes ‒ eks oma lapse valu ongi väga keeruline abitult kõrvalt vaadata ‒, on kiire tähelepanu kõrvale juhtimine (“Oi, vaata, kui ilus liblikas lendab!”). Vahel püüavad vanemad lapse valuga toime tulla seda pisendades (“Noh, mis see pisike asi nüüd suurele mehele ikka teeb!”). Nii aga ei anta lapsele aega ega võimalust kogeda ja mõista enda sees toimuvat, sellega tuttavaks saada ja toimetulemist õppida. Valu pisendades või kurbust halvustades (“Mehed ei nuta”) luuakse lapses ettekujutus, et teatud tunded on häbiväärsed või taunitavad. Halvemal juhul õpetatakse pahaaimamatult selgeks mõni lohutuskäitumine (“Lähme, vaatame, kas köögis on midagi head põske pista!”), mille abil laps õpib tasapisi keeruliste tunnete eest põgenema.
See ei tähenda, et mures või valus laps tuleb jätta lohutamata. Parim lohutus on lapsele vanema turvaline lähedus: süli või kallistus (või mõlemad, sõltuvalt vanusest) ‒ kindel teadmine, et ta ei ole oma hädas üksinda. Abistav tunnete peegeldamine aitab lapsel mõista tema sisemuses toimuvat ja õpetab tundeid nimepidi nimetama. See omakorda annab kontrollitunde ja vähendab seesmist ärevust. Laps peab õppima, et elamise juurde kuuluvad hetked ja sündmused, mis toovad endaga kaasa valu. Kui sõber veab alt, õpetaja kohtleb ebaõiglaselt, meelislelu puruneb, naabrilapsed ei võta kampa või lemmikloom sureb… on loomulik, et me kogeme kurbuse perekonna tundeid.
Pakkudes lapsele füüsilist ja emotsionaalset kohalolekut, abistades tunnete sõnastamisel ja selgitades erinevate tunnete ja eluolukordade omavahelist seotust, anname talle võimaluse õppida kurbuse pere tunnetega toimetulemist. Kui laps on saanud piisavalt aega tunnete läbitöötamiseks, annab ta ise oma käitumisega märku, et aeg on uute tegevuste juurde edasi liikuda.
“Hirmu perekonna” tunded
Hirm ja ärevus kuuluvad küll universaalsete kaasasündinud emotsioonide hulka, kuid hirmutunne ‒ see, mida just kogetakse hirmu tekitavat ‒ on õpitud ja võib olla inimeseti väga erinev. Laps õpib hirmu tundma vanemaid jälgides või läbi isikliku kogemuse (ehmatuse või trauma läbielamine). Täiskasvanud inimest kammitseb tihtipeale hirm osutuda ebakompetentseks, saada tõrjutud või kaotada kontroll eluolukordade üle. Laps võib peljata sõja puhkemist, õnnetuse juhtumist või vanemate armastuse kaotamist. Vahel võivad lapse hirmud näida kõrvalseisjale mõistetamatud või isegi tühised, kuid kindlasti ei tohi last tema hirmude pärast naeruvääristada, alandada või hirmutada. Lapsele on oluline selgitada, et hirmu tundmises ei ole midagi halba ega taunitavat ‒ kõik inimesed kogevad hirme ning täiesti hirmuvabalt ei olegi võimalik elada. Abiks võib olla mõtteviis, et julgus ei tähenda hirmu puudumist, vaid oskust hirmuga toime tulla.
Esimeseks sammuks hirmuga toimetulekul on hirmutunde ära tundmine ja nimepidi nimetamine. Hirmutundele on omane terve rida kehalisi reaktsioone: iiveldus, käte külmaks muutumine, käte higistamine, peavalu, kahvatus jt. Õppides tundma muutusi oma kehas, õpib laps hirmu paremini ära tundma. Lisaks lapsega vestlemisele võib tal lasta oma hirmu paberile joonistada. Joonistuse saab kausta ära panna, väikesteks tükkideks lõigata või hoopis minema visata ja seda hirmu piltlikult kujutades pole enam lapsega. Mõnda last aitab hirmust üle saada lelu või kaisuloom, keda hirmutavasse olukorda kaasa saab võtta.
Tunded ja kohane käitumine
Kõikide emotsioonide loomulikuks tunnistamine ja aktsepteerimine ei tähenda kindlasti seda, et ka igasugune käitumine on lubatud. Koos tunnete tundma õppimisega peab laps sammhaaval õppima ka emotsionaalset eneseregulatsiooni – kuidas on paslik tundele reageerida. Tunde kogemine enda sees ja sellele reageerimine välise käitumisega on kaks ise asja, mida õpitakse tasapisi vanuse kasvades ja emotsionaalselt küpsemaks muutudes. Väikelaps elab oma pahameele välja häälekalt jalgu trampides või kõhuli maapinnale viskudes. Suurem laps mossitab tähendusrikkalt või pisardab vaikides. Teismeline aga poriseb omaette või lahkub sündmuspaigalt vihaselt uksi paugutades. Tegelikult võivad kõik need käitumised mõjuda ümbritsevatele asjaosalistele ühtviisi frustreerivalt.
Selleks, et õpetada last tundeid adekvaatselt väljendama, tuleb lapsevanemal endal esmalt aeg maha võtta ja korraks peeglisse vaadata. Paraku kipuvad ka täiskasvanud tunnete ajel sageli käituma oma bioloogilisest vanusest ja elukogemusest kõvasti ebaküpsemalt. Lapsed on oma vanemate peegliks ja väikesed käitumismudelid. See on sisse kodeeritud nende arenguülesandesse õppida ümbritsevast matkimise, mudeldamise teel. Seega, kui lapsevanem ärritub kergesti ja tõstab häält, sõimleb ja sildistab, trambib jalgu, tormab minema ja paugutab uksi või hoopis vaikib ja mossitab päevade kaupa, ei ole mõtet lasteltki küpsemat käitumist oodata.
Emotsionaalse kompetentsusega käib kaasas oskus anda enda sees kogetavale tundele nimi ja see selgelt välja öelda (näiteks: “Ma olen vihane”). Järgmise sammuna on oluline harjuda tunnet analüüsima ja leida selle põhjus. Teisisõnu, õppida mõistma, millist sõnumit emotsioon meie jaoks kannab (“Ma olen vihane, sest tunnen, et vend/isa/kolleeg käitus minuga ebaõiglaselt, kui ta mind lõpuni ära ei kuulanud ja mu jutule vahele segas”). Vahel võib tunde analüüsimisele järgneda hoopis olukorra ümberhindamine (naabripoiss noris, kuid mitte selle pärast, et tahtis kiusata, vaid ta on mures ja hirmul oma haige ema pärast), mis toob enamasti kaasa emotsiooni leebumise või muutumise (viha asemele tuleb kaastunne). Ka see on üks emotsioonidega toimetulemise viis.
Olles ise eeskujuks, saame ka lastele õpetada ja neilt järjekindlalt nõuda tunnete häälega välja ütlemist ja võimalusel põhjuse sõnastamist. Loomulikult tuleb selle juures võtta arvesse lapse vanust: mida väiksem on laps, seda vähem ta suudab ja oskab ennast kontrollida, seda rohkem kipub tundeväljendus toimuma läbi tegutsemise. Nõuda lapselt täielikku emotsionaalset enesekontrolli igas eluolukorras on ilmselgelt ebarealistlik ootus. Seega võib lastega, eriti väiksematega, panna paika reeglid, millest emotsiooni ajel käitudes üle ei tohi astuda (näiteks: “Kellelegi ei tohi haiget teha”) ja arutleda tegevuste üle, mille abil vihatunnet välja võib elada (voolimine, padja või poksikoti löömine, õhupalli või seebimullide puhumine, kõva häälega laulmine vms).
Kokkuvõte
Kokkuvõtteks võib öelda, et lapse emotsionaalse arengu toetamine ja soodustamine on äärmiselt oluline juba varasest lapsepõlvest, et areneks välja emotsionaalne kompetentsus ‒ oskus mõista ja väljendada oma tundeid, aru saada teiste inimeste tundeväljendustest ja tulla toime oma emotsioonide reguleerimisega.
Esimeseks ülesandeks sellel teel on lapsevanemale (ja ka teistele lastega igapäevaselt kokku puutuvatele täiskasvanutele) iseenda emotsionaalse kompetentsuse hindamine, oma harjumuspäraste toimetulekumustrite analüüs ja vajadusel muutmine. Emotsionaalse kompetentsusega käivad kaasas mitmesugused toimetulekuviisid, mille hulka kuuluvad: oskus anda enda sees kogetavale tundele nimi, oskus leida emotsioonile põhjendus, oskus valida adekvaatne väljendusviis (sõnaline, mitte füüsiline), oskus vajadusel olukorda ümber hinnata (kaaslane eksis meie vastu kogemata, mitte meelega).
Lisaks kohase eeskuju loomisele saavad täiskasvanud laste emotsionaalsele arengule kaasa aidata neid igapäevaselt juhendades, julgustades ja nende emotsioone peegeldades. Kui laps kasvab teadmises, et kõik tunded on loomulikud ja lubatud, õpib oma tunnetele varakult nime andma, nende põhjuseid analüüsima ja oskab valida emotsioonile vastava, eakohaselt adekvaatse käitumise, siis suudab ta maailmas iseendaga paremini hakkama saada ja on ka ümbritsevate inimeste jaoks meeldiv kaaslane.
Kasutatud kirjandus:
Almann, S. (2003). Laps ja tunded. Emotsionaalsest kasvatusest lasteaias. Kirjastus Ilo.
Mägi, K. (2010). Emotsionaalne ja enesekohaste oskuste areng. E. Kikas (toim), Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes (106-109), Ecoprint, Tartumaa.
Scazzero, G. (2010). I Quit. Stop Pretending Everything is Fine and Change your Life. Zondervan
Tropp, K., Mägi, K. (2008). Emotsionaalne ja motivatsiooniline areng. E. Kikas (toim), Õppimine ja õpetamine koolieelses eas (92-97), Tartu Ülikooli Kirjastus.