Vaimsetest isadest mentorluseni

Tähelepanekuid vaimsest juhendamisest Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutes

Dr Priit Rohtmets, Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo teadur

Sissejuhatus

Kristlik kirik on elava organisatsioonina ühtaegu nii tulevikku vaatavalt arenev kui ka kiriku pärimust tähtsustav. Selles mineviku ja tuleviku vahel sõlmitud liidus on asjad nii nagu liitudes ikka – mõnes kirikus ja mõnel ajaperioodil tähtsustatakse enam traditsiooni ja kiriku pärimust, teisel juhul aga pühendatakse oma jõud tulevikku vaatavalt misjonikäsu täitmisele ja uute ärkamiste esilekutsumisele. See mitmekesisus, mis kristlikku maailma rikastab, avaldub elavalt ka Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutes. Vaatamata eri rõhuasetustele ja sellest tekkida võivale väärkujutlusele kirikutest kui üksnes minevikus elavatest ja seda tähtsustavatest iganditest või äriettevõtte põhimõttel juhitavatest organisatsioonidest, otsivad kõik kirikud tegelikult alati tasakaalu oma mineviku pärimuse ja tuleviku kuulutuse vahel.

See sümboos ei hõlma üksnes pühakirja, ehk kiriku ajatut sõnumit ja selle tõlgendamist eri aegadel, vaid ka kiriku praktikat ehk kristliku sõnumi edastamiseks ette võetavaid tegelikke samme. Kuivõrd põhjalikult analüüsitakse kiriku praktikat kristliku sõnumi ja õpetuse kontekstis, sõltub mõistagi kirikust, ent siingi on nii, et ühel või teisel moel ja ulatuses leiab selline protsess aset kõigis kirikutes.

Kiriku praktika puudutab näiteks kiriku korraldust, sisemist korrastatust ja toimimist organisatsioonina, aga ka tööd kiriku kuulutustöö meetodite kallal. Sugugi vähem tähtis pole kiriku töötegijate koolitamine, vaimulike ja teiste töötegijate juhendamine. Juhendamine ja vaimulike vaheline vastastikune toetamine peab jätkuma ka tööleasumise järel. Samamoodi tuleb pöörata tähelepanu vaimulikkonna ja koguduse vahelisele üksteise hoidmisele ning teadvustada vaimuliku rolli koguduse liikmete hingehoidja ja karjasena.

Järgnevatel lehekülgedel on kokku võetud Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutes toimuv vaimulikku juhendamist puudutav töö, mida eri kirikutes nimetatakse kas vaimseks juhendamiseks, mentorluseks või coachinguks. Mõnes kirikus käsitletakse seda aga osana hingehoidlikust tööst või kiriku ametikandjate juhendamisest ning eraldi mõistet kasutusel pole.

Tähelepanekute aluseks on Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute juhtidega 2015. aasta sügisel läbi viidud intervjuud.

Üldised põhimõtted

Enne, kui pikemalt kirjeldada kirikute vaimse juhendamise praktikat, on paslik reastada viis üldist selgitavat põhimõtet, et eri kirikute olukorda paremini mõista.

Tähtsaim neist on traditsiooni või pärimuse olulisus, mis avaldab kiriku tegevusele läbivat mõju – alustades õpetuse ja praktika vahekorrast kuni uute töömeetodite ja mõistete omaksvõtmiseni. Mida vanem on kirik, seda enam omab traditsioon ja kiriklik pärimus tähtsust ning seda põhjalikumalt on kiriku praktikasse puutuv ka teoloogiliselt läbi mõeldud. Ka traditsioon või pärimus on siin ise osa kiriku normatiivsest teoloogiast. Tõsi on see, et paljudel juhtudel on uued lahendused unustatud vanad ja nii ei pea vanemate kirikute esindajad n-ö ajavaimuga kaasaskäimist alati tingimata vajalikuks, vaid pöörduvad uutele väljakutsetele vastuste otsimiseks oma kirikliku pärimuse poole. Teoloogia on osa kiriku praktikast ja seetõttu on kiriku tegelik korraldus enne läbi viidavaid muutusi vaja ka teoloogiliselt läbi analüüsida. Selle tulemusena selgub, kas üldse on vaja kiriku töö korralduses midagi muuta või mitte. Nooremad kirikud on seevastu paindlikumad ja kiiremini uute olukordadega kohanduvad, samas puudub neil pikaajaline elav kiriklik pärimus. Seetõttu otsitakse ning leitakse ideid ja lahendusi, kuidas kiriku tööd paremaks muuta, meie ühiskonnas tegutsevatelt teistelt organisatsioonidelt. Sageli kohandatakse kiriku ülemaailmne kord siinsete kiriklike, koguduslike ja ühiskondlikke eripäradega.

Kahtlemata on kiriku vanus aluseks ka teoloogilistele seisukohtadele vaimulikust ametist, mis omakorda avaldab mõju vaimulikele seatavatele ülesannetele ja vaimuliku tegevusele hingehoidjana. Teine üldistus puudutabki kirikute teoloogiat, sest teoloogilisi sõlmpunkte, millest lähtuvalt esinevad ka erinevused kiriklikus praktikas, on teisigi. Käesoleval juhul on neist kõige olulisem piht, mille teoloogiline tähendus ja praktiline rakendamine on taas tunnistuseks Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskonnas valitsevast mitmekesisusest ning ei jäta mõjutamata ka vaimulikkonna vaimse juhendamise praktikat.
Kolmandaks tähelepanekuks, mis kiriku tegevuse praktilisele korraldusele mõju avaldab, on kiriku suurus, nagu ka organisatsiooni struktuur, selle toimimine ja paindlikkus. Oluline on ka konkreetse Eestis tegutseva kiriku seotus kiriku ülemaailmse struktuuriga.

Neljas põhimõtteline üldistus puudutab kiriku vaimulikkonna hingelise ja ameti juhendamise vahel valitsevat lõhet. Mõnel juhul on lõhe ületatud sellega, et vaimseks ja praktilist laadi ameti juhendajaks on üks ja seesama isik, samas kui teatud pinge on hingehoidliku ja ametist tuleneva juhendamise vahel tajutav siiski peaaegu igas kirikus.

Viies üldistus puudutab vaimuliku juhendamisega seotud mõisteid. Nii nagu vaimuliku juhendamise puhul üldiselt, on ka siin kirikute seisukohtade ja tegevuse määrajaks kiriklik pärimus. Mida vanem on kirik, seda enam kasutatakse traditsiooniliselt kasutusel olnud termineid. Vabakirikud on seevastu kas juba võtnud või võtmas kasutusele mõisted nagu mentorlus-mentor, coaching, palvepartnerlus jne. Sageli tegelevad Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikud ühe ja sama tegevusega – näiteks noorte vaimulike juhendamine –, ent vanemad kirikud ei pea vajalikuks selle kontseptuaalseid ega mõistelisi aluseid muuta või spetsiifilisemalt täpsustada, samal ajal kui nooremad kirikud tegelevad innukalt uue mõisteaparaadi ja kontseptuaalsete lähtealuste sõnastamisega.

Vaimulik juhendamine – eri kirikute praktika

Vaimuliku juhendamise süstemaatilise käsitlemise võtmeks on vastus küsimusele, kuidas kirikud vaimulikku juhendamist defineerivad ja kuivõrd põhjalikult (kui üldse) seda iseseisva teemana kirikus käsitletakse.

Põhijoontes joonistus intervjuude käigus välja mudel, mille kohaselt on vaimulik juhendamine kahetasandiline: 1) vaimuliku ja vaimuliku vaheline ja 2) vaimuliku ja koguduse vaheline. Mõlemad hõlmavad nii hingehoidlikku, ehk vaimset juhendamist, ja ametist või vaimuliku tööülesannetest lähtuvat praktilist juhendamist.

Katoliku kirik

Katoliku kirik lähtub põhimõttest, et vaimulik juhendamine või nõustamine on isiklik abi, mille eesmärgiks on aidata inimest pühaduse teele, et elada oma elu nende põhimõtete järgi, mis tulenevad Kristuse õpetusest. See hõlmab eeskätt inimese vaimset ja hingelist arengut ning selle suunamist, ent kahtlemata pole see täielikult vaba ka inimese igapäevastest tegemistest, ehk n-ö inimese elu välisest, sh ametialasest elust. Juhendamist soovitatakse igale kiriku liikmele ja vaimulikule.

Katoliku kirikus ei tehta vahet, kas see, keda juhendatakse, on vaimulik või mitte. Tähtis on, et juhendaja ja juhendatava vahekord oleks kiriku hierarhia tõttu tekkivatest võimalikest pingetest prii. See tähendab, et vaimulik juhendamine ei ole seotud kiriku hierarhiaga. Samas on see üks vaimulikutöö funktsioonidest. Vaimulikuks saamisel eeldatakse, et parim ettevalmistus vaimulikuks juhendamiseks on see, kui vaimulik on kogenud vaimulikku juhendamist.

Lähtudes kirikus kasutusel olevatest mõistetest forum internum ja forum externum, vastab vaimulik juhendamine enam esimesele, tähendades inimese hinge ja südametunnistust puudutavat hoolitsust. Vaimulik juhendamine on põhimõtteliselt samal tasandil pihiga ja võib mõnikord ollagi koos pihiga, ent võib samas olla ka ilma selleta. Ehkki sel juhul pole tegemist kirikliku sakramendiga, kehtib ka siin pihisaladuse põhimõte. Oluline on see, et vaimulik juhendaja asuks juhendatavaga regulaarses kontaktis, kohtumised võiksid toimuda näiteks kord kuus või kahe kuu järel. Kiriku dokumentides pole vaimuliku juhendamise täpset korda kokku lepitud, rõhutatakse eeskätt juhendamise või nõustamise vaimset ja hingehoidlikku poolt ning selle usalduslikku vormi.

Forum externum’le vastab ameti juhendamine, sest ka piiskop peab aitama oma preestreid ja mitte üksnes ametialastelt, vaid ka hingeliselt. Näiteks võib piiskop soovitada rohkem pühenduda palvele, kui preester tundub olevat läbipõlemise ohus. See pole aga pihiisa või vaimuliku juhendaja roll. Vaimulik juhendaja, nagu ka pihiisa ametialastesse küsimustesse reeglina ei sekku, ehkki mõistagi võib siin mõnikord tekkida ka kokkupuutepunkte või isegi konflikte. Tähtis on teadvustada, et nõustamise või juhendamise puhul eksisteerib ka vastutus, et see, keda juhendatakse on siiras ja võtab oma juhendajat kuulda.

Vaimulik juhendamine või nõustamine on mõistena parim, mida katoliku kirikus kasutada. Mentorluse terminit pole kirikus kasutusele võtnud. See tundub võrreldes vaimuliku juhendamisega mõnevõrra abstraktsem, hõlmates ka vaimuliku ameti n-ö välist poolt. Katoliku kirik rõhutab aga ennekõike vaimset ja hingehoidlikku külge. Praktilised ja ametit puudutavad nõuanded on seotud kiriku hierarhiaga.

Praktilisi nõuandeid ehk ametist lähtuvat juhendamist peetakse soovitatavaks eriti noorte vaimulike puhul, ent seda ei nimetata mentorluseks. Hea on, kui noorel vaimulikul on mõni kogenum preester, kes aitab ühe-kahe aasta vältel noorel preestril kogudusetöö keerdkäikudes orienteeruda, et noor vaimulik saaks koguduses kohaneda ja end kehtestada. See vanem vaimulik võib kujuneda ka tema vaimulikuks juhendajaks ja ei tööta noore vaimulikuga reeglina samas koguduses.

Õigeusu Kirik

Õigeusu kirik (Eesti Apostlik Õigeusu Kirik ja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik) on territoriaalkirik. See tähendab, et eri maades asuv kirik on detsentraliseeritud ja seetõttu on oluline koht kohalikel tavadel. Üldised põhimõtted on kõigis õigeusu kirikutes siiski ühesugused.

Õigeusu kirikus on pühakirja kõrval kesksel kohal kiriklik pärimus. Mõisteid mentor ja mentorlus kirikus ei kasutata. Vaimuliku juhendamise praktika lähtub inimese hingelisest juhendamisest ja suunamisest, mis kehtib ühtmoodi nii koguduse liikmete kui ka vaimulike kohta. Nii koguduse liikmel kui ka vaimulikul oma tavaliselt vaimulik isa. Koguduse liikmete puhul on selleks tavaliselt koguduse preester. Hea komme on vaimulikku isa või pihiisa mitte vahetada. Vene traditsioonis pihitakse enne armulauda. See tähendab ühtlasi, et tihti käiakse pihil kellegi muu kui vaimuliku isa juures. Ka Kreeka traditsioonis ei pruugi vaimulik isa ja pihiisa kattuda, sest seal pole igal vaimulikul õigus pihti vastu võtta. Selleks on piiskopi poolt läbi katsutud vaimulikud, kes seda teha võivad (pneumatikos). Eesti Apostlikus Õigeusu Kirikus pihti enne armulauda ei nõuta, ehkki tegelik praktika võib Eesti eri piirkondades olla erinev. Soovitus on pihtida vähemalt neli korda aastas, ent on ka neid, kes käivad pihil iga paari nädala järel või iga kuu.

Ka vaimulike järelkasv algab tihti just vaimulike isade mõjul. Reeglina pöördub vaimulikust isast koguduse preester koguduse liikme poole, kes on talle positiivsena silma jäänud, olgu siis koguduse ametis või ka juba mõnes altariametis.

Hirotoonia ehk diakoni-, või preestripühitsuse järel valib noor vaimulik endale tavaliselt ise vaimuliku isa. Enesestmõistetavalt on ka vaimulikel vaimulik isa või pihiisa. Ehkki piiskopil on oma meelevallaga õigus nõuda valiku muutmist, siis reeglina piiskop sellesse ei sekku. See on vaimuliku ja tema vaimuliku isa isikliku vahekorra küsimus. Mõnkord jääb vaimulik isa hirotoonia järel samaks, aga praktilistel kaalutlustel, näiteks kolimise tõttu, võib juhtuda, et leida tuleb uus vaimulik isa. Kui noor vaimulik asub tööle kogudusse, kus on mitu preestrit, siis võib tema vaimulikuks isaks olla koguduse esipreester, ent seda kohta võib sama hästi täita ka mõni vanem preester mõnest teisest kogudusest. Eriti hinnataksegi vanemad ja kogenumaid preestreid, nn vanakesi (staaretseid). Vene õigeusu traditsioonis on levinud, et koguduse liikmed otsivad tuntumaid staaretseid, et enne armulauda pihtida. Koguduse esipreester, nagu ka praostkonna praost või ka piiskop võivad samuti olla vaimulikeks isadeks, ent nad on ühtlasi kirikliku korra järgi ka vaimulikud ülemused. Hierarhia võib tekitada pingeid. Lisaks sellele on õigeusu kirikus algkristlikust ajast olulisel kohal karisma. Nii võib vaimulikuks isaks olla armuandidega varustatud lihtne preester, kelle roll on aga eeskätt hingehoidlik.

Kloostris on olukord mõnevõrra tavaelust erinev, ehkki õigeusu maailma ja vaimsust on kloostrielu palju mõjutanud. Seal on igal kloostrielanikul oma vaimulik juhendaja. Vaimulik juhendaja ja pihiisa võivad, aga ei pruugi olla üks ja seesama isik. Kloostrite kord sõltub mõistagi ka konkreetsest kloostrist. Suuremates kloostrites võib olla mitmetasandiline vaimse juhendamise süsteem. Igal juhul võib ka siin olla nii, et vaimulik juhendaja ei pea tingimata olema iguumen, vaid võib olla näiteks keegi täiesti tavaline munkpreester. Naiskloostrites on tavaliselt vaimulikuks juhendajaks arhimandriit.

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus lähtutakse vaimuliku juhendamise puhul väljakujunenud ja vanemate vaimulike vahendatud traditsioonidest ning kiriku põhikirjas kindlaks määratud kiriku struktuurist ja ametikandjate ülesannetest.

Vaimulik juhendamine algab noorte vaimuliku kandidaatide juhendamisest. Luterlik kirik nõuab vaimulikelt kõrgharidust ja viib lõppastme koolituse läbi Usuteaduse Instituudi Pastoraalseminaris. Sealse stuudiumi ajal määratakse vaimulikuameti kandidaatidele juhendajaks vanem vaimulik ehk senior, kelle ülesandeks on anda tulevasele ametivennale nii hingehoidlikku tuge kui ka praktilist nõu. Sõltuvalt juhendajast omandavad noored vaimulikuameti kandidaadid erinevaid kogemusi, alustades senioriga koos ja tema asemel ametitalituste pidamisest kuni mõnes maakoguduses küttepuude ladumiseni. Prooviaasta lõpul annab senior oma hinnangu noore kandidaadi arengule ja sobivusele vaimulikuametisse. Vahel jääb selline mitteametlik mentorlussuhe püsima ka pärast vaimuliku ordinatsiooni. Tulevikule mõeldes tasub kaaluda, et mentorlussuhe jätkuks ka vaimuliku ordineerimise ja introdutseerimise järel, näiteks kaks-kolm aastat, et noor vaimulik saaks vastuseid oma uues ametis tekkivatele igapäevastele küsimustele ja ühtlasi ka hingehoidlikku tuge. Vaimulik läheb tööle konkreetsesse kogudusse, ja et iga kogudus on teadupärast oma iseärasustega, võivad esimestel tööaastatel tekkida spetsiifilised ja tihti väga praktilised küsimused, mis puudutavad koguduse elu korraldamist.

Vaimulikkonna juhendamine toimub kooskõlas luterliku kiriku episkopaal-sinodaalse korraga. Luterlik kirik on suur kirik ja see seab vaimuliku juhendamise korraldamisele omad piirid. Kogudusevaimulikke on käesoleval ajal üle 140, koos emeriteerunud vaimulikega jääb arv pisut alla 200. Neile lisanduvad veel kaplanaadi vaimulikud. Ühtne vaimulike juhendamise süsteem käesoleval ajal puudub. Mentorluse ega vaimuliku juhendamise mõisteid kirikus ei kasutata, sest temaatika pole veel teoreetiliselt läbi töötatud. Mentorlus pole piisavalt kiriklik termin. Vaimulik juhendamine pole ka otseselt hingehoid. Pigem võiks kasutada terminit ameti juhendamine. Ehkki ka see mõiste on harjumatu ja uus, võtab see asja kõige paremini kokku.

Ameti juhendamine toimub kirikus vastavalt kiriku struktuurile ja valitsemiskorrale, ehkki ka siin pole tegemist korrastatud süsteemiga. Vaimulikud on luterlikus kirikus üldkiriku töötegijad ja alluvad alati vaimulikule, mitte ilmikule. Sõltuvalt praostkondadest ja neid juhtivatest praostidest, viib praost vaimulikega kord aastas läbi vestlusi. Need on peaasjalikult ametivestlused. Hingehoidlikule juhendamisele seab tihti piirid kiriku hierarhia. Vaimulikud sooviksid vaimse või hingehoidliku juhendaja ise valida, praosti aga valida ei saa. Praostile ei soovita oma muresid kurta, ehkki selles suhtes esineb kirikus mõistagi ka erandeid. Idee poolest võiks praost aga mentori rolli täita küll.

Ametijuhendamise kõrval on kirikus ka mitteametlikku vaimset ja hingehoidlikku juhendamist. Kirikus on mitmeid autoriteetseid kirikuõpetajaid, kes on ametivendadele vaimseks juhendajaks ja nõuandjaks. Enamasti ei ole see suhe aga aktiivne ja selles puudub regulaarsus, mis on mentorsuhte puhul eelduseks.

Kiriku keskkassale aluse panemise järel, mille üheks tulemuseks on vaimulikega teenistuslepingute sõlmimine, on kirikuvalitsus võtnud nõuks, et lepingute kehtivuse üheks tagatiseks on kord aastas toimuv ametivestlus. Varem nimetati seda arengu-, nüüd ametivestluseks. See tähendab, et praost viib läbi vestlused vaimulikega, piiskopid praostidega ja peapiiskop piiskoppidega. Tegemist on alles kujundatava töökorraldusega, mille konkreetne teostamine ja õnnestumine sõltub kiriku vaimulikkonnast. Selge on see, et nii nagu praegu, jääb peapiiskop ka edaspidi selleks hingekarjaseks, kelle poole vaimulikud oma muredega aeg-ajalt pöörduvad. Võiks ju eeldada, et piiskopid võiksid olla samuti hingehoidjad, ent ka praostiamet pole pelgalt administratiivne, mistõttu ei saa ka praostilt hingehoidlikku funktsiooni ära võtta. Piiskoppide puhul tähendaks see paratamatult ka töökohustuste kasvu, mis saaks ilmselt toimuda ainult kogudusetööst vabastamise hinnaga. Et territoriaalpiiskoppide süsteem on luterlikus kirikus veel uus, pole piiskoppide ülesanded veel lõplikult välja kujunenud.

Koguduse liikmete hingehoidlik nõustamine ja juhendamine toimub mitteformaalselt. Oluline on, et vaimulik oleks kättesaadav. Hingehoid toimub koguduse liikmete initsiatiivil, ehkki ka vaimulikul on oma kõnetunnid, kuhu koguduseliikmed on alati oodatud. Vaimulik peaks tegema kõik endast oleneva, et inimesed sooviksid ja leiaksid tema juurde tee. Luterliku kiriku vaimulikud on tänaseni mitte üksnes koguduse, vaid kogukonna ehk oma kihelkonna vaimulikud. Seetõttu on tähtsal kohal vaimuliku aktiivsus kohalikus kogukonnas. Linnades on olukord mõnevõrra teistsugune, sest kogudused on suuremad ja kontakt koguduse liikmete ja vaimuliku vahel pole nii tihe. Et kontakt oleks siiski olemas, tuleb kasutada tehnoloogilisi vahendeid.

Eesti Metodisti Kirik

Eesti Metodisti kirik kuulub Ühinenud Metodisti Kiriku struktuuri ja lähtub oma tegevuses Ühinenud Metodisti Kiriku kirikukorrast (The Book of Discipline of the United Methodist Church, 2012), kohandades seda kiriku kohalike tavadega. Ühinenud Metodisti Kiriku kirikukord sätestab mentorluseks konkreetse juhise ¹, ent Eesti Metodisti Kirik pole kõiki paragrahve täielikult rakendanud. Küll aga on Eestis kasutusel Ühinenud Metodisti Kiriku kirikukorras mainitud mõisted mentor ja mentorlus.

Eesti Metodisti Kirikus kehtiva korra kohaselt puudutab mentorlusprogramm vaimulikuameti kandidaate. Et programm on veel suhteliselt uus, on selle läbinud alles üksikud pastorid. Nii nagu vaimulikud, on ka vaimulikuameti kandidaadid üldkiriku teenistuses. Ordinatsioonikomisjon, kelle poole vaimulikuameti (ordinatsiooni) kandidaat kiriku superintendendi ja koguduse soovitusega pöördub, määrab kandidaadile tema kandidaadiajaks mentori. Ordinatsioonikomisjon annab oma soovituse ordinatsiooni kohta omakorda piiskopile, kes kooskõlastab selle vaimulikega kiriku aastakonverentsil. Kandidaadiaeg kestab minimaalselt kolm aastat. Et noorel vaimulikul oleks võimalus ja kohustus mentoriga kohtuda, on kindlaks määratud kohtumiste sagedus. Järelvalvet teostab ordinatsioonikomisjon. Mentor on kandidaadiga alati samast soost.

Vaimulikuameti kandidaat töötab prooviajal koguduse juures, mille ordineeritud vaimulik võib olla, aga ei pea olema kandidaadi mentor. Ordinatsiooni järel vaimulik enam selle koguduse liikmena ei jätka, sest ta on nüüd ametlikult kiriku aastakonverentsi vaimulikkonna liige. See tähendab ühtlasi, et senine ametlik mentorlussuhe võib katkeda.

Pastorite vahelist mentorlust pole kirikus veel rakendatud. Küll aga peetakse oluliseks vaimulike hingehoidlikku suhet mõne teise vaimulikuga. Seda nimetatakse palvepartnerluseks. Et Eesti Metodisti Kirik on piiskoplik kirik, siis traditsiooniliselt pöördutakse oma murega või hingehoidliku vestluse sooviga ka piiskopi poole. Eesti puhul täidab piiskopi aset tihti superintendent, sest Eestis resideeruvat piiskoppi metodisti kirikul pole. Palvepartnerluse idee on vabastada pastor kirikliku hierarhia võimalikust survest, sest palvepartneri otsimine on vaimulike enda ülesanne ja tegemist ei pea olema tema ülemusega. Soovituseks on otsida neid, kellega hinge- ja vaimulaad sobib. Kui palvepartnerluse kava 2015. aasta Eesti Metodisti Kiriku aastakonverentsil vaimulikele tutvustati, anti see edasi sõbraliku soovitusena. Mõiste palvepartnerlus on Eestis välja töötatud ja siin kasutusele võetud.

Koguduse ja vaimuliku vahelise juhendamise puhul on viimasel ajal hakatud rääkima pihist kui kiriku praktika osast. Piht annab võimaluse luua vaimse vastutuse ja kohustuse õhkkonna, kus teatud aja möödudes saab ja tuleb maha pidada hingehoidlik vestlus. Algselt on hingehoid metodisti kirikus toimunud väikeses grupis. Nõukogude ajal polnud nn grupi hingehoiu vormi võimalik ellu viia, selle asemel oli rõhk jumala- ja palveteenistustel. Kogudustes olid tööl diakonid, kes hingehoidlikku tööd koordineerisid. Kui praegu kogudustes küsida, kas koguduse liikmete ja vaimulike vahel toimib mentorlussuhe, siis sellist koordineeritud tegevust ametlikult ei toimu. Sõltuvalt pastorist leiab see aga siiski aset. Kui küsida, kas toimub vaimulikku juhendamist, siis tõenäoliselt vastatakse, et vaimulik juhendamine toimub jutluse ja vestluste vormis.

Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit

Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidus on mentorlusega ametlikult ja süstemaatiliselt tegeldud seitse-kaheksa aastat. Mitteametlikult on see praktika kestnud aga aastaid. Näiteks nõukogude perioodil, kui oma õppeasutus sisuliselt puudus, toimuski koolitamine mentorluse kaudu. Ka 19. ja 20. sajandi alguse kontekstis saame kõneleda mentorlusest, kui inimesed saadeti mööda Eestit kogudusi asutama, ent side vanematega säilis. See on jüngerluse üks vorme ja äratusliikumise puhul väga olulisel kohal. Mitteametlik mentorlus pole oma tähtsust kaotanud tänapäevalgi ja see toimub isiklike suhete ning kontaktide kaudu. Need kontaktid jäävad mõnikord ka kauemaks püsima.

Nii nagu teisteski kirikutes ja koguduste liitudes, on ka Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidus saanud mentorlus alguse noorte töötegijate juhendamisest. Praeguseks on see arenenud kolmetasemeliseks: 1) noorte (kristlaste) mentorlus; 2) vaimulike töötegijate mentorlus ja 3) koguduste mentorlus. Liidul on olemas mentorite nimekiri, et juhtkonnal oleks asjast parem ülevaade. Liidus on 83 kogudust, pastoritest on reaalselt mentorlussuhtes paarkümmend. Mõni neist on ka ise mentoriks. Liidu juhtkond viib läbi mentorite koolitusi ja ehkki need pole veel reeglipärased, on liidu arengukavas vaimulike töötegijate mentorlus väga selgelt sõnastatud ². Mõistetest on kasutusel mentor ja mentii, mitteametlikena tarvitatakse ka teisi mõisteid, nagu näiteks jüngerlus või hingehoid. Termin coaching koguduse kui organisatsiooni nõustamise kohta ei leidnud aga positiivset vastukaja ega võetud seetõttu kasutusele.

Mentorluse kontseptsiooni väljatöötamine on seotud liidu struktuuri arenguga. Umbes 15 aasta eest võeti vastu liidu piirkondlik struktuur. Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Liit koosneb üheksast territoriaalsest piirkonnast, millele lisaks on liidus venekeelne piirkond, mis pole moodustatud territoriaalsel, vaid keelelisel alusel. Igal piirkonnal on oma ülevaataja või piirkonnavanem, kellel on mentori ülesanne. Et uue inimese ametisse asumisel või kolimisel jäi piirkonnavanema mentorlusest väheseks, asus liit juurutama kogu liitu hõlmavat mentorite süsteemi. Niisiis on mentorlus välja kasvanud tunnetatud vajadusest.

Uurides Euroopa Baptistiföderatsiooni kogemust otsustati esialgu, et noorte pastorite mentorlus peaks olema seotud ordinatsioonikomisjoniga. Mõne aasta möödudes sellest mõttest loobuti, sest nii tekkis ordinatsioonikomisjonil topeltroll. Kahe inimese vahelist personaalset mentorlust hinnatakse paremaks. Varem noorele vaimulikule mentor määrati, nüüd on aga tavaks saanud, et inimene peab endale ise mentori otsima. Mentor peab olema talle sobiv, kusjuures selles ametis võib olla ka tema enda ealine liidtritüüpi pastor. Eeldatakse, et mentii on aktiivne osapool. Üldiselt on järgitud printsiipi, et mentor on mentiiga samast soost. Kus mentorlussuhe on toiminud, on see olnud positiivne, kuid ette on tulnud ka mentorlussuhte katkemist.
Koguduste tasandil toimub mentorlus teadlikumalt või üldisemalt jüngerluse vormis tavaliselt inimeselt inimesele. Spetsiifilisemalt lähtub koguduse mentorlus otsusest panustada koguduse arengusse. Kui kogudusel on soov astuda järgmine samm, end hinnata organisatsiooni kultuuri mõttes ja edeneda, siis on võimalik paluda mentori abi. Siin ei pea mentor olema vaimulik, ehkki reeglina on see siiski pastor. Koguduse mentorluse arendamine on alles algfaasis, aga paari kogudusega on juba positiivne kogemus olemas.

Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liit

Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liit on üles ehitatud alt-üles põhimõttel. Eestis tegtusev liit koosneb siinsetest kogudustest ja valib oma juhtkonna. Eestit puudutavad juhtimisotsused langetatakse Eestis. Et aga siinne koguduste liit on ühenduses ülemaailmse adventliikumisega, kuuludes Balti uniooni, rakendatakse siinses liidus ka neid poliise ehk kiriklikku korda puudutavaid korraldusi, mis kehtivad ülemaailmses adventliikumises. Nõukogude aja mõjul ja liidu väikese liikmete arvu tõttu on siin juurdunud ka oma tavad.

Viimastel aastatel on Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liidus olnud kasutusel mõiste mentor ja juurutada on püütud ka mõistet mentii. Viimane pole siiski kinnistunud. Mentorluse mõiste puudutab noorte vaimulike juhendamist. Vaimuliku tööle asumisele peab eelnema hariduse omandamine. Nõukogude ajal olid religioonivaenuliku ühiskonnakorralduse tõttu hariduse omandamise võimalused piiratud ja inimene võeti lihtsalt tööle. Erinevalt toonasest praktikast eelneb praegu vaimulikuametile vähemalt kahe aasta pikkune internatuur. Selle edukal läbimisel saab noorest intern-vaimulikust pastor ja ta saab asuda iseseisvalt koguduse juurde tööle. Intern-pastor võetakse esialgu tööle piiblitöölisena ja ta omandab kogemusi vanema pastori, ehk mentori käe all. Kui vanema pastori mentoriks nimetamine on kirikus nüüdseks juurdunud, siis noori pastoreid nimetataks endistviisi intern-pastoriteks. See mentorlussuhe katkeb intern-pastori ametisse asumise järel, ehkki liidu juhtkonnas on ettekujutus, et see võiks jätkuda loomulikul teel ka edaspidi.

Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liidu pastorid on kõik liidu palgal. Liidu esimees on kõikide pastorite juhendaja. Lisaks liidu esimehele on adventliikumises ka pastorite ühenduse sekretäri amet, kelle ülesanne on jälgida vaimulike edenemist. Juba selle ameti nimetus viitab, et tegemist pole juhi, vaid abimehega, kes peaks ameti poolest olema ka pastorite hingehoidja. Loomulikult võib vaimulik hingehoidja olla ka mõni teine pastor. Eestis on liidu väiksuse tõttu liidu esimehe ja pastorite ühenduse sekretäri amet olnud seni ühendatud, ent kavas on need ametid lahutada, et vähendada hierarhiast tulenevat võimalikku pinget. Liidu esimees omakorda annab oma töö eest vastust liidu nõukogu ees ja valitakse ametisse iga kolme aasta järel. Praegu viib koostöövestlusi (varem nimetati arenguvestlusteks) läbi liidu esimees, tulevikus peaksid seda tegema esimees ja pastorite ühenduse sekretär koos. Pastorite ühenduse sekretär peaks liidus toimima kui mentor. Koostöövestlused puudutavd ametialast edenemist, täiendõpet ja vajadusel ka hingehoidu.

Liidu vaimulikud kohtuvad aastas reeglina kümme korda. 2014. aastal alustati uue programmiga, mille kohaselt toimusud ka vaimulike piirkondlikud kohtumised. Moodustati viis piirkonda ja aastas aset leidnud kümnest vaimulike koosolekust viis muutusid piirkondlikuks. Seda nimetatakse grupimentorluseks. Eesmärgiks on pastorite omavaheline lähem tutvumine ja kogemuste vahetamine. Piirkondliku töö tulemused sõltusid pastoritest, umbes pooltes piirkondades andis töö häid tulemusi. Adventkogudustes on tavaks, et keskmiselt kuue aasta järel pastorid roteeruvad. 2015. aastal leidis aset suurem vaimulike ümberpaigutamine, mis ei jätnud pärssivalt mõjutamata ka piirkondade, sh grupimentorluse tööd. 2016. aastal on kavas grupimentorlusega aktiivsemalt jätkata. Piirkondlikest grupimentorluse kogunemistest võtsid osa ka koguduste vanemad. Kui pastori on kogudusse läkitanud liit, siis koguduse vanem on valitud koguduse enda liikmete hulgast. Koguduse vanemad kohtuvad kord aastas retriidiks.

Pastori töö lahutamatuks osaks on nn aktiivne mentorlus koguduse liikmetega. Mõiste pole kirikus küll ametlikult kasutusel, aga põhimõtteliselt on tegemist mentorlusega. Pastor külastab regulaarselt koguduse liikmete kodusid ja kohtub koguduse liikmete perekondadega. Kodukülastuste kõrval viiakse neid kohtumisi soovi korral läbi mujal. Kohtumised võivad toimuda ka telefonivestluse vormis. Ühelt poolt lähtutakse põhimõttest, et kui inimesel on mure, peab ta saama abi. Teiselt poolt eeldatakse, et pastor on suunaja ja juhendaja, kes püüab muresid ennetada ja igapäevaselt koguduse liikmete eest hoolitseda. Aktiivsus sõltub mõistagi pastorist ja koguduse suurusest. Kodukülastusi teevad ka koguduse vanemad, diakonid ja diakonissid. Suures koguduses on läbikäimine harvem, väiksemas koguduses seevastu aktiivsem.

Eesti Kristlik Nelipühi Kirik

Eesti Kristlik Nelipühi Kirik on võtnud kasutusele mõiste coaching, tähistades sellega vaimulike vahelist nõustamist. Kui mentorlus eeldab juhendaja ja juhendatava olemasolu, siis coaching baseerub horisontaalsel mudelil, mille kohaselt vaimulikud kohtuvad n-ö vaimulikes õpitubades. Püütakse üksteist toetada ja vahetada ametialaselt kogemusi. Kavandatakse ka üks-ühele coachingut. Coaching eeldab vastuvõtlikkust, usaldust ja regulaarsust. Coachingu sessioonid peaksid toimuma vähemalt neli korda aastas. Eestikeelset mõistet pole coachingu asemel kasutusele võetud, sest selleks pole leitud sobivat vastet.
Coachingu mudeli kohaselt viib coachingut läbi coach. Selleks on kirik asunud läbi viima coachingu koolitusi. Esimesed koolitused toimusid 2015. aastal. Selle tulemusena on kirikus jäänud sõelale grupp coache, kelle puhul on arvestatud nii isikliku kui ka vaimuliku kogemusega, sest coachingu juures on kogemuse jagamine erakordselt oluline. See lisab nõuannetele vajalikku autoriteeti. Oluline on, et coachingust osavõtjad võtavad vastutuse saadud nõuannete kohaselt käituda.

Coachingu kõrval on aastaid toimunud ka mitteametlik mentorlus, mis on seotud eeskätt vaimulike koolitamisega. See hõlmab nii hingehoidlikku kui ka ameti juhendamist. Eesti Kristlik Nelipühi Kirik on praostkondliku struktuuriga. Praosti ülesannete hulka kuulub muu hulgas ka vaimulike ametialane nõustamine. Mure korral pöördutakse ka piiskopi poole, olgu siis tegemist praktilist laadi või hingehoidliku küsimusega. Ka see on käsitletav mitteametliku mentorlusena. Kirikus on selliseid praoste, kes on vaimsed autoriteedid ja ehkki kindlat hingehoiu korda kirikus pole, on mõned praostid teistele pastoritele ka hingehoidjateks. Ametlikult mentorluseks seda ei nimetata, niisamuti nagu ei nimetata mentorluseks ka noorte vaimulike juhendamist. Samas on noorte vaimulike esilekerkimine just mitteametliku mentorluse tagajärg, sest uued vaimulikukandidaadid kerkivad esile just kogudustes.

Vaimulikud saavad ordinatsiooni kirikult ja asuvad seejärel tööle koguduste juurde. Enne ordinatsiooni peab noor vaimulik töötama minimaalselt kolm aastat diakonina. See tähendab ühtlasi, et ta peab olema töötanud kellegi käe all, ent see mentorlussuhe toimub mitteformaalselt. Mõnikord jätkub see suhe ka pärast ordinatsiooni, ent ka selleks pole ühtegi ametlikku regulatsiooni.

Koguduse ja vaimuliku vahelise juhendamise esmaseks vormiks on pühapäevane teenistus ja jutlus. Vaimuliku ülesandeks on ka muul ajal luua keskkond, milles koguduse liikmed saaksid kasvada. Koguduse vaimulik viib läbi hingehoidlikke vestlusi, ent see sõltub juba konkreetsest vaimulikust ja tema innukusest.