„Ühel hommikul ei tõusnud mu isa üles ega läinud tööle. Ta läks haiglasse ja suri järgmisel päeval.“ Nii alustab ameerika kirjanik Erma Bombeck (1927–1996) oma raamatut „Family – The Ties That Bind… and Gag!”
Ta jätkab: „Ma ei olnud varem temast palju mõelnudki. Ta oli lihtsalt keegi, kes lahkus ja tuli tagasi koju ning tundus õhtul kõiki nähes rõõmus olevat.“ Lapsepärases mängumaailmas polnud isa roll selge: „Kui ma kodu mängisin, oli ema-nukul alati palju tegemist. Aga ma ei osanud kunagi midagi peale hakata isa-nukuga. Nii ma tegin ta ütlema: „Ma lähen nüüd tööle!“ ja viskasin ta siis lihtsalt voodi alla…“
Isa kuju eesti kultuuris ja kristlikus traditsioonis
Milline on meie ettekujutus isaksolemisest? Eesti keeles ja meeles taandub isaksolemine tavapäraselt mehe võimele naisega naitudes sigitada ja kasvatada järgmist põlvkonda. Keeleajalooliselt arvatakse isa seonduvat mõistega suur (vrdl soome iso). Esiisadel oligi suur kaal, eriti omaaegses maailmas, rääkimata isa rollist ema ja lapse eluloos.
Kristliku usu esile tõustes hakkas üle esiisade kõrguma taevaisalik suurus. Jeesus rõhutas, et meil on Looja, kes armastab inimlapsi nagu taevane Isa (vrdl semiidi abba ja eesti papa). Tema jutustatud kujundlugu kadunud pojast (Lk 15:11-32) esitles ühtaegu inimlikku ja jumalikku isapilti, oma last tingimusteta koju ootava isaliku armastuse ja andestuse kehastajat. Üle kõige suhteid väärtustav isakuju äratas usaldust ja imetlust. Samas ilmnes hämmastav sarnasus Jeesusega. Oma ennastandvas armastuses ütles ta: „Kes on näinud mind, see on näinud Isa“ (Jh 14:9). Nii kaasnes Jeesuse Issandaks tunnistamisega väljakutse järgida mitte enam niivõrd kultuuriruumist, kuivõrd Jeesusest lähtuvat eeskuju kristlike peresuhete ja isa rolli arengus.
Apostlid sidusid vanatestamentliku pärandi Jeesuse jumaliku isakäsitusega: „Lapsed, olge kuulekad oma vanemaile Issandas, sest see on õige! „Austa oma isa ja ema,” see on esimene käsusõna tõotusega, „et su käsi käiks hästi ja sa elaksid kaua maa peal!” Ja teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi!“ (Ef 6:1-4.) Eri põlvkondi hakkas sidustama jumalik isasuhe: „Ma olen kirjutanud teile, lapsed, sest teie olete ära tundnud Isa. Ma olen kirjutanud teile, isad, sest teie olete mõistnud teda, kes on olnud algusest. Ma olen kirjutanud teile, noored, sest te olete tugevad ja Jumala sõna püsib teis ning te olete ära võitnud kurja“ (1Jh 2:14). Meheks- ja isaksolemine omandas kristlikus traditsioonis maskuliinsusest ja patriarhaalsusest kõrgema, Kõigekõrgema enesega seotud tähenduse.
Jeesuse ja tema järgijaskonna mõjul on üle maailma täide läinud loendamatu hulk vanatestamentlikke prohvetikuulutusi, rääkimata uustestamentlikest õpetustest. Vana Testamendi lõpulauses messia-ajastut visandav prohvetisõnum esitab siiski jätkuva väljakutse kristlikule kogukonnale Eestimaal: „Tema pöörab vanemate südamed jälle laste poole ja laste südamed vanemate poole, et ma ei peaks tulema ja lööma maad needusega“ (Ml 3:24). Eesti piiblitõlge pole siin kõige täpsem. Algtekst emadest ei räägi, vaid kinnitab, et laste poole peavad pöörduma nimelt isade südamed ja isade poole laste südamed. Siis ei taba maad needus. Emad ei loegi? Eesti emad on ikka ja alati osutunud terve rahva elujõu allikaks, leiab Oskar Loorits (1900‒1961). Küsimus on isades. Sotsiaalteadlased tõdevad, et paljud kaasaegsed kodu- ja ühiskonnaelu probleemid taanduvad probleemsetele isasuhetele. Kuidas võiks aga isa roll kujuneda õnnistuseks, mitte needuseks?
Isa mõju laste eluloos
Nagu kirjanik Bombeck, nii seisab iga inimlaps mingil hetkel küsimuse ees: kes on mu isa ja millist mõju ta mu elule avaldanud? Vastus on enam kui mängulise tähendusega – isasuhtes on tähendus kogu eluloo jaoks. Tegelikult on isa rolli lapse arenguloos raske üle tähtsustada.
Ameerika psühhoanalüütik Paul C. Vitz väidab, et isasuhe määrab sirguva nooruki maailmavaate prilliklaaside põhivärvi. Oma raamatus „Faith of the Fatherless: The Psychology of Atheism” argumenteerib ta üle maailma tuntud inimeste näitlugudele toetudes, et isa defitsiit ehk isasuhte puudumine/puudulikkus võib kujundada mehistuva poisi skeptikuks ja võtta temalt võimaluse usalduslikeks suheteks olgu maailmaterviku, iseenda või isikulise Looja suhtes. Seevastu tervet isasuhet kogenud mehehakatised tunnetavad end neis suhteis turvaliselt. Loomupäraselt usutakse nii Jumalasse, iseenda väärikusse kui ka terve maailma ja inimsuhete usaldusväärsusse. Tütarlastega võib Vitzi sõnul olla veidi teisiti. Kui poiste jaoks peegeldub nende isas maailmakorra(tuse) mudel, siis tüdrukud ootavad isalt ennekõike hingelähedast suhtlemispartnerit. Emotsionaalsete suhete vajakajäämisel otsitakse isale asendajat. Nii võidakse leida isa asendaja usaldust äratanud täisealises mehes või naises, vastasel juhul omaealises südamesõbrannas või poiss-sõbras. Uuringud näitavad, et varajast seksuaalelu alustavad ennekõike need tütarlapsed, kel isaga jahedad või suisa konfliktsed suhted. Vägivaldne isa võib panna oma tütre vihkama meessugu tervikuna või leebuma lesbilistes lembesuhetes. Pole saladus, et ka homoseksuaalse orientatsiooniga meeste seas on nii varajase sugulise vägivalla kui defektiivse isasuhte all kannatanud noormehi. Kliinilised psühholoogid Carolyn Ainscough ja Kay Toon jutustavad oma raamatus „Läbimurre” hulga lugusid, andes juhiseid, kuidas väärkoheldud lapsepõlve varjust välja murda ja uut elu alustada. Kristliku organisatsiooni FamilyLife president Dennis Rainey annab raamatus „The Tribute: What Every Parent Longs to Hear” praktilist nõu, kuidas terveneda kinni kasvanud valusaist haavust, mis on röövinud laste austuse oma vanemate suhtes. Tänu Jumalale on see võimalik, toonitab ta.
Puudulik isasuhe ja sõltuvusprobleemid
Loomulikult võib katkine inimene eelöeldus kahelda. Nii võõranduvad isa-defitsiidiga harjunud ja defektiivsete isasuhete kultuurilise järjepidevusega leppinud eestimaalased terve isa eeskuju puudumisel tervest pereelust. Selle võimalikkusega enam lihtsalt ei arvestata. Mehed hakkavad iseennast ja kaaslasi otsima kõrtsides, kasiinodes, bordellides. Naiste enesehinnang langeb, pahatihti tuleb kannatada ülemäärast stressi ja masendust. Turule orienteeritud reklaam võib kinnistada arusaama, et tunnustus sõltub välimusest. Raha eest saab seda tuunida. Nii taotletakse välist seesmise hinnaga. Siiski on naised meestest enam orienteeritud suhetele ning võivad end kergemini leida ka sugulus-, sõprus- ja (usu)kogukonnasuhete võrgustikus. Nii võib ka Loorits tõdeda eesti rahva ja kultuuri jätkusuutlikkuse tuginemist eesti emale. Kõigele ja kõigile vaatamata on ta usaldanud sünnitada ja lapsed üles kasvatada. Olgu või meheta. Kui aga isad on kaugel või kauged vanemliku vastutuse suhtes, kaotavad mehepojad eeskuju ja tunnustuse ning võivad väljapääsu otsides omandada sõltlaslikud stressiga toimetuleku mehhanismid. Laialt levinud alkoholisõltuvusele lisanduvad nüüd uimasti-, seksi-, mängupõrgu-, interneti-, eriti aga töösõltuvus. Kõik see näikse enesetunnet ja eneseusku tõstvat. Arenemata jääb aga emotsionaalselt terve ellusuhtumine härras- ja abielumehe ning usu- ja pereisa rollides.
Psühholoog Toivo Niiberg kirjutab: „Pea iga kolmandat eesti meest tabab tema elu tipp-perioodil kas infarkt või insult, kusagilt peab ju vedru järele andma. Vaimne väsimus, depressioon ja emotsionaalne kriis. Meie ühiskonnale ürgtüüpiline kasvatusmall „mehed ei nuta“ jõuab just mehe keskeas tegelike viljadeni. Järjest süvenev lõhe mehe tegeliku ja emotsionaalse mina vahel viib selleni, et paljud mehed ei ole võimelised tunnistama oma depressiooni või siis ei taju seda täiel määral – tulemuseks on just meestele omane emotsionaalne kriis, mida iseloomustabki sageli mina kahestumine. Pole siis ka ime, et tööl elatakse üht ja kodus teist elu. Sageli on mehe kokkukukkumine või äärmuslik enesetapp suur üllatus nii oma pereliikmetele, töökaaslastele kui ka lähituttavatele, ta oli ju nii hakkaja, tubli, terve, elurõõmus, optimistlik ja mehelikult tugev ega kurtnud oma muresid!…. Kuidas see võis küll temaga juhtuda?“
Ole meheks!
Kirjeldatud mustast mustrist on suuresti kaks väljapääsuteed: isade muutumine või isade asendamine. Kumbki tee pole käidav üksinda. Nagu spordimees vajab sõbralikule õlale patsutajale lisaks arendavat treenerit, nii ei aita ka eesti meest või poega pelgalt semulik ütlus: „Ole meheks!“ Tõeliseks meheks ja isaks kujunemisel on suureks abiks oma isa või tema asendaja, isiklik mentor, coach. Taolise inimese leidmine on võimalik, aga pole kerge. Jeesuse eeskujul praktiseerib kristlik maailm jüngerlust. Sarnaselt mentorlusele võib see toimuda nii üks-ühele kui ka väikerühmas. Omaette küsimuseks jääb, kuidas veenda mehi jüngerlikele suhetele pühenduma.
Raamatud veenavad. Siiski mehed ei loe nii palju ‒ eriti eneseabi kirjandust ‒ kui naised, rääkimata kristlike naiste lugemishuvist. Chuck Snyderi „Mehed nagu nad on” pakub naistele koos meestega ühist lugemis- ja aruteluvõimalust. Inglise keeles võib soovitada meesautorit Larry Crabb „Men & Women. Enjoying The Difference” või naisautorit Mary Stewart Van Leeuwen „My Brother’s Keeper. What the Social Sciences Do (and Don’t) Tell Us About Masculinity”. On autoreid, kes püüavad panna endasse süüvima ka mehi. Stan Toleri „Minut iseendale. Mehed” õpetab lugema minuthaaval, lehekülg korraga, samamoodi Rob Parsonsi „60 minutit isa”. Niibergi „Meheks, isaks ja härrasmeheks” pakub teatud eneseabi õpikut ka ilmalikele mehepoegadele ja isadele, andes lõpulehekülgedel hulga lühikesi soovitusi:
- Õpi hindama sõprust, otsides tõelisi sõpru.
- Asendamatu oled Sa oma perele ja lähisugulastele.
- Õpi ennast rohkem avama õigel ajal ja õiges kohas, tegemata seda alkoholiuimas ja valedele inimestele.
- Ära võta vananemist ja kiilaspäisust ning hallinevat pead traagikana, vaid elu loomuliku osana.
- Ka Sina vajad hobisid, aktiivset puhkust ja vaheldust.
- Ära häbene ausaid pisaraid, vaid talitsematut raevu.
- Alati saab millegagi uuesti alustada, midagi juurde õppida ja omandatud oskusi täiendada ilma vana jalge alla tallamata või hülgamata.
- Tea, et tehtu eest ei saa kuhugi põgeneda, tegemata tegude ees tuleb aga mehelik mõistus avada ja karskelt lahendused leida.
- Loo püsikontakt oma ilma soetatud-sigitatud lastega, sest nad ootavad ammu, millal sa nendega kontakti võtad (igat teist eesti last kasvatab ema üksinda), nad ei ootagi sinult niivõrd rahalist abi (selleta või sellega nad on juba harjunud) kui teadmist sinu reaalsest eksistentsist ning lihtsalt tunnustust (eriti poisid).
- Viska nurka võidunud pruun ülikond ja väljaveninud dressipüksid (vajalikud aiatöödel), riietu elurõõmsalt ning ära karda külastada kosmeetikut, solaariumi ja jõusaali.
- Kui vähegi võimalik, siis loobu suitsetamisest, sest see vanandab sind kõige kiiremini, olles ka üheks varajase infarkti-insuldi soodustajaks, impotentsuse kinnitajaks ja gangreeniohu süvendajaks.
- Nii kaua, kui jaksad naerda enda õnnetuste üle, saad nendest ka võitu.
- Mees, õpi minevikust, ela tänases ja unista homsest, just nii jäädvustad oma kergelt haavatava ego igavikku.
Igaviku perspektiivis on siiski elus viimselt oluline mitte niivõrd omaenda ego jäädvustamine, kuivõrd suhete korrastamine teistega. Martin Buber (1878‒1965) näitab oma maailmakuulsaks saanud teoses „Ich und Du”, et inimolemus on pigem dialoogiline, mitte monoloogiline. Suhe T/teisega määratleb inimeseksolemist, seda nii siin- kui sealpoolsuses. Suhe Jumala ja inimlastega kõrgub üle kogu muu loodu. „Sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsiks saamist. Loodu on ju allutatud kaduvusele,“ kirjutab apostel Paulus, „kuid ometi lootusega, et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse“ (Rm 8:19-21). Nõnda võib suhteid pidada ainsaks igavikuliseks väärtuseks.
Siiski on hulk isasid, kes pole valmis suhetele pühenduma. Kaotatud isasuhe paneb lapsed tundma vajadust asendusisa järele. Seda peab aga isiklikult teadvustama iga defektiivse isa poeg või tütar, olgu mis tahes eas. Oluline on leida alternatiivne isapilt, ütleb Vitz. Nooremas eas võib selleks osutuda ema ellu astuv teine mees. Jumal tänatud, kui ta kehastab tõeliselt tervet mehe eeskuju ja isalikku hoolitsust võõra lapse suhtes. Ebaterve isakuvand võib ka muutuda mõne teise meesterahva mõjul, olgu sugulasringist või kolleegide seast. Vitz näitab, et paljudele meestele on uus enesemääratlus leitav läbi usalduslikku maailmatunnetust, eluterveid inimsuhteid ning kristlikku Jumala-käsitust kehastanud usumeeste või usukogukonna. Meessoost kogudusekarjased omandavad siinjuures eluliselt olulise tähenduse. Hästi võib toimida ka mõni eluline või professionaalne eeskuju, õpetaja, mentor, treener.
MTÜ Isata Laste Heaks juhataja Mati Ilmjärv astub koos teiste vabatahtlike asendusisadega praktilisi samme, et isaliku hoolitsuseta kasvanud laste elukogemus ei viiks negatiivsete, vaid positiivsete arengustsenaariumide tegelikustumiseni. Regulaarselt asendusisaga aega veetes võivad nii poisid kui ka tüdrukud omandada positiivse eeskuju ja isikliku suhte nii mehelikkuse kui isalikkusega: „Selline praktiline isaroll saab lastele ette antud. Isa tugi või hoolimine ja turvatunde pakkumine ning puuduva vanema asendamine rollieeskujuna on üks meie põhitegevusi ja organisatsiooni eesmärke.“ Hea tahtmise korral võib niisuguse algatuse ellu viia nii kogukonna kui koguduse kontekstis usaldusboonusena kogutud sotsiaalsele kapitalile tuginedes. Lastekaitse seisukohalt on seejuures alaealistega tegeledes tähtis järgida kõiki kehtivaid seadusi. Piibel kinnitab kristlaskonnale: „Alistuge Issanda pärast kogu inimlikule korrale, olgu kuningale kui kõige ülemale, olgu maavalitsejale kui tema poolt saadetule kurjategijaid karistama, aga heategijaid kiitma. Selline on ju Jumala tahtmine, et te head tehes paneksite vaikima rumalate inimeste arutuse“ (1Pt 2:13-15).
Isa roll suhtes lastega
Religiooni- ja suhtlemispsühholoog Tõnu Lehtsaar kinnitab, et isa rolli võib käsitada kui teatud isa käitumisviiside kogumit isana. Seejuures on võimalik välja tuua ka loetelu tegevustest, mida üks õige isa peaks tegema. Nii võib rääkida sellestki, milline peaks ideaalis olema isa roll peres ja kuidas terve isasuhe lapse kasvamist ja maailmapilti mõjutab. Siia kuuluvad ka isa tähendus ja mõju lapsele. Samas tõdeb Lehtsaar, et tänapäeval ei ole isa käitumisviisid enam päris selged. See on seotud soorollidega laiemalt. „Selleks aga, et mingi kooslus saaks koos püsida, on oluline, et rollid oleksid selged,“ kinnitab ta. „Lapse arengu jaoks on oluline, et isa osaleb tema kasvamises või arengus, elab kaasa tema tegemistele. Isa tähendab kindlust ja turvatunnet.“ Lehtsaar toob välja, et isaga heas suhtes kasvanud laste heaolu näitajad on kõrgemad ja lapsed on õnnelikumad. „Terve ja positiivse suhte pinnalt võrsub kõrge enesehinnanguga laps, samuti on need lapsed edukamad õpingutes ja töös, oskavad suunata oma tundeid ja käitumist.“ Mitmed olulised aspektid, mida isa psühholoogiliselt lapsele tähendab, on sooülesed ehk käivad nii poiste kui tüdrukute kohta. Nii vajavad ja ootavad lapsed loomulikult, et isa oleks osaleja, mängukaaslane, põhimõttekindel juhataja, kindlustaja, eluks ettevalmistaja.
Esmalt osaleja. Lehtsaare järgi tähendab see, et isa osaleb lapse elus ja eluliste probleemide lahendamisel. Lapse arengu jaoks on tähtis see, et isa osalemine lapse kasvamises ja arengus oleks järjepidev. Osalemine tähendab, et isa elab kaasa lapse tegemistele ja toimetustele, aitab ja õpetab. Lapse jaoks on psühholoogiliselt oluline isa kättesaadavus, teisisõnu teadmine, et ta võib isa poole pöörduda ja isa on tema jaoks olemas. Olles selles veendunud, kogeb laps kindluse- ja turvatunnet, mis omakorda on laste terve ellusuhtumise ja enesehinnangu kujunemiseks väga vajalikud.
Teiseks mängukaaslane. Isadega mängitakse rohkem füüsilist jõudu ja osavust nõudvaid mänge. Kujundlikus mõttes on see nagu kehalise kasvatuse tund. Lisaks füüsilisele poolele õpib laps selliste mängude käigus aga ka koostööd, koordineeritud tegevust, reeglitest kinnipidamist ja palju muudki. Mäng arendab last ja valmistab teda ette iseseisvaks eluks. Lapsed, kes on saanud oma isaga sundimatult mängida, tunnevad end ka isa suhtes sundimatult ja lähedasena.
Kolmandaks põhimõttekindel juhataja. Kui varasematel aegadel oodati isalt distsipliini kehtestaja ja isegi karistaja rolli, siis kaasajal liigutakse selle poole, et isa ülesandeks on õpetada lapsele arusaamist õigest ja väärast, tõest ja valest. On asju, mida tehakse, ja on asju, mida ei tehta. Olgu küsimuse all perekondliku argielu korraldus või tervet ühiskonda puudutavad moraalsed hoiakud, rääkimata teatud väärtusi propageeriva usulise kogukonna veendumustest, põhimõttekindlate laste kujunemisloos on isal suur roll. Isa annab lapsele ülevaate ja tunde sellest, et igal teol on tagajärg. Kristlik isa saab sisendada usku ja usaldust, et inimliku isaksolemise üle kõrgub nii või teisiti jumalik ‒ taevane Isa.
Neljandaks kindlustaja. Isa kindlustab lapse tagalat nii materiaalselt kui emotsionaalselt. Lehtsaar tõdeb, et kuigi tänapäeval üritatakse meeste rolli perekonnapeana ja leivateenijana tasalülitada, ootavad ja eeldavad lapsed isalt endiselt, et ta on nende tugi, kellele toetuda. On isasid, kes suudavad oma lapsi materiaalselt enam toetada kui teised. Üle materiaalse toetuse vajavad lapsed aga nii või teisiti emotsionaalset tuge. Kui isad seda mõistavad ja teevad, jagavad nad lastega oma parimat.
Viiendaks eluks ettevalmistaja. Isa annab pojale kaasa arusaamise meheks olemisest ja isana käitumisest, samamoodi tütrele, kes peab tulevikus emaks saada tahtes ka oma lastele õige isa leidma. Nagu juba varem öeldud, poisid matkivad oma isa või peavad kompenseerima oma isa puudumist. Terve isasuhtega lastel, ka tütarlastel, on kõrgemad heaolu näitajad. Nad on õnnelikud lapsed. Neil on positiivne enesehinnang. Turvalise suhte pinnalt võrsuvad kõrge enesehinnanguga lapsed, alavääristav isa aga lammutab lapse enesehinnangut. Terves isasuhtes lastel on ka madalam käitumishäirete määr – n.ö pätte tuleb vähem neist peredest, kus on korralikud isad. Samuti on sellistel lastel paremad saavutused õpingutes ja töös. Nad oskavad paremini suunata oma tundeid ja käitumist ‒ laps on isaga mängides õppinud oma tundeid väljendama ja nendega toime tulema. Nii tullakse ka eluga paremini toime ja osatakse käituda mitmesugustes rollides. Terve isasuhtega laste maailmapilt ei ole hall ega lame, vaid värvikirev ja rollirikas. Nagu öeldud, terve isasuhtega lastele on loomuomasem uskuda ja usaldada ka üle inimmaailma kõrguva isaliku Looja olemasolu.
Pereisa roll suhtes laste emaga
Laste isasuhe kujuneb paljuski isa ja ema vahelise suhte mõjuväljas. Hormonaalselt on isast mõjutatud nii last ootav ema kui tema üsas varjulolev loode. Psühhoterapeut Harri Küünarpuu on leidnud, et lapseootel naine testib alateadlikult juba enne sünnitust, kuivõrd ta saab mehe peale kindel olla ja talle abi vajades toetuda. Nii näiteks võib raseda eriline isu mõne erilise toidu järgi märgistada psühhofüsioloogilist testi isa ja tema võime suhtes hoolida ja hoolitseda sündiva lapse ja sünnitava ema vajaduste eest. Mees on naisele emakssaamisel hädavajalik partner mitte ainuüksi füüsiliselt, vaid ka vaimselt.
Naine andub mehele armastuse pärast. Ema armastus lapse suhtes peegeldub isa silmis, toonitab psühhoanalüütiline psühhoterapeut Meelis Sütt. Naise süda ütleb, et ta eostab, kannab, sünnitab ja kasvatab oma lapse(d) mitte emakssaamise, vaid perekonna loomise pärast. Nii on isa lähedus loomulik ja vajalik ka sünnituse eel, ajal, järel. Psühhoterapeudist pere- ja paarisuhtekoolitaja Andres Sild kinnitab, et kasvav hulk isasid tunnetab auga isalikku vastutust nii emakssaava ja emakssaanud naise kui ka sündiva ja sündinud lapse eest hoolitsemisel. „Sellistel rasketel perioodidel tuleb ka isadel rohkem pingutada, otsida abijõude, vaadata elukorraldus üle ja lasta emal vahel puhata,“ tõdeb ta, lisades: „Paljud isad on aga väga tublid, võtavad vajadusel puhkust, tulevad varem töölt koju, on öösiti lapsega jne.“ Raskemaid kogemusi ema ja lapse arengu jaoks on aga see, kui isa ei võta omaks isa rolli ega vastutust, toetamaks ema lapse eest hoolitsemisel. Pahatihti viib see vastastikuse lähedustunde nõrgenemiseni, pingete ja arusaamatuste tekkimiseni, usaldussilla mõranemiseni, emotsionaalse võõrandumiseni, paarisuhtest eemaldumiseni, lahkuminekunigi. Mehed võivad lähedust tunnetada seksuaalselt ja arvata, et pereelus toeksolemisel eeldatakse temalt ennekõike rahateenimist ja seda võimaldavat professionaalset karjääri. Siiski argumenteerib Stephen Covey, et mehe ja tema suhete efektiivsus ei sõltu niivõrd materiaalse, kuivõrd emotsionaalse pangakonto plusspoole eest hoolitsemisest.
Peter Scazzero „Emotionally Healthy Spirituality” rõhutab isade vastutust emotsionaalselt tervete paari- ja peresuhete dünaamikas. Seejuures ei aita iseenesest kristlik või mittekristlik kasvatus. Emotsionaalselt terved suhted on arengukohaks mis tahes suhtes. Suhetes ei piisa füüsilisest või intellektuaalsest arengust, areneda tuleb ka emotsionaalselt. Scazzero jaoks seondub see nii Jeesuse antud jumaliku ja inimliku armastusekäsuga (Mk 12:29-31) kui ka Pauluse õpetatud vaimuliku küpsuse poole püüdlemisega ‒ „saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda“ (Ef 4:13). Kristlik täisealisus eeldab emotsionaalse sideme olemasolu Jumala, teiste inimeste ja iseendaga. Sellest lähtuvalt esitab Scazzero tõsise väljakutse: „On võimatu olla vaimulikult küps, jäädes emotsionaalselt ebaküpseks.“ Dallas Willard mõtestab oma raamatus „Südame uuendamine. Kuidas riietuda Kristuse iseloomuga” Jeesusest lähtuvat arusaamist sellest, mida siis tähendab armastada Jumalat „kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga“ ning „oma ligimest nagu iseennast“. Nii kutsub ta läbi tegema terviklikku uuendusprotsessi kogu oma isiksuses ning suhete-suhtumiste tervikus, nii südames kui tahteelus, hinges kui tundeelus, mõistuses kui mõtteelus ja nii jõus kui võimekuselus. Niisugune mees sarnaneb rohkem Jeesusega nii oma emotsionaalse intelligentsuse kui inspireeritud spirituaalsuse poolest.
Emotsionaalselt terveid paarisuhteid iseloomustavad usalduslik, lootusrikas ja armastav suhtumine nii iseendasse kui teise inimesse, eelarvamuste vabadus, üldiselt arenenud suhtlemisoskus ja pädevus seda õigeaegselt ja kohaselt rakendada, aktiivne kuulamisoskus, negatiivsete tunnete ning neid väljendavate sõnade ja tegude juhtimisoskus, konfliktide juhtimise ja lahendamise oskus, adekvaatne enesehinnang, kaastundlikkus, vastastikune julgustamine ja toetamine, truudus, andestus, sõbralikkus, rõõmsameelsus ja rahumeelsus, armulikkus, halastus, hoolivus, ausus, alandlikkus, kannatlikkus, lugupidamine, integriteet. Iga pereisa võiks hinnata oma armastuse kvaliteeti pereema (ja miks mitte ka laste) suhtes apostel Pauluse armastuse ülemlaulu mõõtkava järgi (1Kr 13:4-8 nimetatud isikuomadusi iseendas näiteks 10 palli süsteemis hinnates): „Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi.“
Armastuse mõiste uustestamentlikus piiblikeeles on seotud mitte kirgliku erose, õrnusepuhangulise storge ega sõprusliku philosega, vaid agape ehk eneseandmisega. Piibel eeldab ennastandvat armastust mehelt naise suhtes ja isalt laste suhtes, kuna „nõnda on Jumal maailma armastanud“ (Jh 3:16) ja „Kristus kogudust“ (Ef 5:29). Iseküsimus on, kuidas niisugust armastust välja elada. Ameerika perenõustaja Gary Chapman kinnitab, et inimene saab ja annab armastust tunda viies keeles, üks neist on aga inimese jaoks otsekui emakeel. Paljud ei tea sellest midagi ja räägivad armastuses üksteisest mööda. Oma maailmakuulsas raamatus „Armastuse viis keelt” annab ta neile keeltele aga hästimõistetavad nimed: tunnustussõnad, kvaliteetaeg, kingituste tegemine, teenimise kunst ja füüsiline puudutus. Siin ei ole mehelikumaid ega naiselikumaid armastusekeeli. Igaühel on üks või kaks emakeelt. Oluline on tunda selle inimese armastusekeelt, kellele tahetakse armastust väljendada. Chapman kirjutab: „Juba aastaid olen kasutanud oma viie armastuskeele teooriat perenõustamises. Tuhanded abielupaarid on selle teooria tõestuseks. Olen saanud arvukalt kirju paaridelt, keda ma ise mitte kunagi näinud ei ole. „Minu sõber laenas mulle ühe teie pereõpetussarja kasseti ja nüüd on meie abielu täielikult muutunud. Olime aastaid proovinud üksteist armastada, aga ei suutnud seda teha nii, nagu oleks pidanud. Nüüd, mil me üksteisele mõistetavat armastuse keelt räägime, on emotsionaalne kliima meie abielus täielikult paranenud. Kui meie armastuseanum on täis, siis näib kogu maailm ilusam…“ Muide, samamoodi on ka lastega. Peres võib olla viis last, kellest igaühel on isesugune armastuse emakeel. Arusaamatused tulenevad sellest, kui isa ja ema lapsega tema armastusekeeles ei kõnele. Eestikeelset lugejat aitavad siin edasi Chapmani ja Ross Campbelli raamat „Armastuse viis keelt lastele” ning Chapmani „Armastuse viis keelt teismelistele”. Inglise keelest tõlkimist ja eesti keeles väljaandmist ootab usulises osaduskonnas kasutatavaid armastusekeeli lahtimõtestav Chapmani „The Love Languages of God. How to Feel and Reflect Divine Love”.
Iga mehe ja ka naise igatsuseks on olla armastatud ja ka ise tegelikult armastada. Iga küps isiksus soovib kellelegi avaneda ja anda iseennast teisele sügavuti tunda, kogedes ka teise avanemist, õppides tedagi nõnda sügavamalt tundma. Iga paarisuhtes mees ja naine ootab, et teda tema vajadustes teenitaks, samas, et temagi teist ta vajadustes teenida võiks. Igaüks vajab oma ekslikkuses andestust ja peab ka ise õppima teisele tema eksimusi andeks andma. Mehe ja naise vahelised püsisuhted ning perekond ongi loodud selleks, et keegi ei peaks jääma üksildaseks uitajaks, vaid et loomupärased inimigatsused võiksid kellegagi jäägitult jagatud elus tõeliselt täituda. Looja esimene avaldus inimese kohta oli: „Inimesel ei ole hea üksi olla“ (1Ms 2:18).
Kristlike perenõustajate Jack ja Judith Balswicki „The Family: Heaven or Haven” mõtestab piiblipõhiselt lahti, kuidas mees ja naine võivad teineteisele pühendunud abielusuhtes leida nii iseenda kui teise inimese enda kõrval – kogedes kõige selgemas, täielikumas ja jäägitumas tähenduses vastastikuse armastuse, teineteise tundmise, mõlemapoolse teenimise ning vastastikku jagatud andestuse kogemust. Piibellikke mõisteid kasutades on autorite arvates see võimalik juhul, kui elatakse jätkusuutlikus lepingus, armus, läheduses ja voliandmises. Abieluleping tähendab mõlemapoolselt kehtestatud tõotust armastada ja olla armastatud (vrdl näiteks Ml 2:14-16; Õp2:17). Arm tähendab valmisolekut andestada ja olla andeks saanud (vrdl Kl 3:12-14; Lk 17:3-4). Lähedus tähendab tunda teist ja olla ka ise teise poolt tuntud (vrdl Gn 2:22-25). Voli tähendab vastastikust võimet teenida ja olla teenitud (vrdl Ef 5:22-33; Jh 13:1;12-17). Nii rakenduvad nimetatud neli kristlikku praktikat igapäevases elus, aidates abielusuhtel küpsemaks saada ning teha mehest tõelise mehe ja naisest tõelise naise. Piibel kinnitab: „Ei ole Issanda ees mees ilma naiseta midagi ega naine ilma meheta midagi, sest nii nagu naine on mehest, nõnda on ka mees naise läbi, aga kõik on Jumalast.“ (1Kr 11:11-12) Taoliselt nii iseennast mehena kui ka oma abikaasat naisena tunnetav pereisa võib omakorda anda väärilise eeskuju ja emotsionaalselt terve ettekujutuse harmoonilistest peresuhetest ka järeltulijaile.
Usuisa eeskuju perekonnas ja kogukonnas
Nagu juba varem tõdetud, terve isasuhtega lastel – eriti just poistel ‒ kujuneb tervem ettekujutus ka taevasest Isast ja temast lähtuvast usust, lootusest, armastusest. Nii võivad mehehakatised õppida vastutustundlikkust inimlikes ja jumalikes suhetes. Nõnda võetakse tõsiselt kodu ja perekonda, vastassugu ja vastassoost kaaslast ning lähisuhete arendamist, abielumeheks ja isaks saamist, olemist, jäämist. Selliselt pärandatakse omakorda edasi isaksolemise eeskuju järgmisele põlvkonnale, olgu perekonna keskel, usukogukonna osaduses või ühiskondlikus elus. Uue Testamendi järgi peaksid usukogukonda juhatama mehed, kes elavad laitmatut perekonnaelu, armastades oma abikaasat ja hoolitsedes oma laste eest (1Tm 3; Tt 1). Vitz selgitab, et see võimaldab leida terve isa eeskuju ka nende poiste ja tütarlaste jaoks, kel isasuhe puudu või puudulik. 20. sajandi lõpukümnendil populaarsust kogunud kristlik meesteliikumine Promise Keepers ja selle eestvedajaks olnud endine ameerika jalgpalli treener Bill McCartney rõhutasid, et laste silmis ja südames eeskujuks kujunevad isad peavad ennekõike andma ja pidama tõotusi Jumala ja abikaasa suhtes. Samas tunnistas McCartney oma läbikukkumist pereisana. See veenis ja pani omakorda liikvele tuhandeid mehi Jumala ja abikaasa ning laste, koguduse ja ühiskonna ees andeks paluma, tõotades truudust kristlikule usule, lootusele ja armastusele ning kohuse- ja vastutustundlikule elule (jumala)mehe- ja isarollis.
Promise Keepers liikumine kutsus mehi andma seitset tõotust. Esiteks austada Jeesust Kristust läbi jumalateenistuse, palve ja pühakirjale kuuletumise. Teiseks taotleda eluks vajalikke suhteid teiste meestega, andes aru, et mees vajab vennaskonda, kes aitab tal oma tõotusi pidada. Kolmandaks praktiseerida vaimulikku, moraalset, eetilist ja seksuaalset puhtust. Neljandaks rajada tugev abielu ja perekond. Viiendaks toetada ristikoguduse missiooni läbi austuse ja eestpalvete oma pastori suhtes ning läbi aktiivse aja ja vahendite annetamise koguduse teenistusse. Kuuendaks ületada rassilised ja kiriklikud barjäärid, näitamaks piibelliku ühtsuse jõudu. Seitsmendaks mõjutada maailma, olles kuulekas nii suurele armastuskäsule, mis kutsub armastama Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast (Mk 12:30-31), kui ka suurele misjonikäsule, et pühenduda jüngerlusele, mis puudutab kõiki rahvaid ja kultuure (Mt 28:19-20).
Niisugune kristlik meesteliikumine esitas väljakutse ühtaegu modernistlikule individualismi kultusele ja ilmaliku ühiskonnaeluga mugandunud meestemaailmale. Sarnaselt meestekesksee islamiga läänelikus vabaduses vastandlikke reaktsioone esile kutsunud kristlik meesteliikumine tunnistas avalikult, et kaasaja mehelikkuse kriis on põhjustatud sellest, et mehed üldiselt ja isad konkreetselt on muutunud liialt isekaks, võtmaks omaks jumalikku ja inimlikku vastutust. Enesekeskse mehe juures on sümptomaatiline, et ta ei pea lubadusi või õigustab end teiste arvel. Vastutustundetu mees pole aga mehelik mees. Teistele katteta lubadusi jagav isa pälvib oma laste ja nende ema ning ka teiste inimeste ja ühiskonna kui niisuguse halvakspanu. Kristlik mehelikkus peab sellisele ellusuhtumisele alternatiivi pakkuma. Tõeline pühendumine ja sõnapidamine on esimene samm mehiselt Looja, perekonna, koguduse ja ühiskonna poole pöördunud meeleparandusteel.
„Piibli meeste ja naiste märkimisväärse enamuse elus näib olevat mingi murtuse kogemus,“ kirjutab Gordon MacDonald ja jätkab: „See näikse olevat täiesti möödapääsmatu, enne kui Jumal võis neist kellegagi tööd teha.“ Omaenese moraalset eksimust tunnistanud ja hiljem Bill Clintonit tema probleemides nõustanud pastor ja mitme raamatu autor viitab Joosepi, Jaakobi, Moosese ja Taaveti taolistele vanatestamentlikele suurmeestele. Samamoodi tõusevad uustestamentlikes tekstides esile Peetrus ja Paulus. Jeesus selgitas teoloogiliselt haritud õpetlasele Nikodeemusele ülevaltsünni möödapääsmatust (Jh 3). See on otsekui uuestisündimine Püha Vaimu kaudu, nagu algselt on inimene ilmaletulnud füüsiliselt ema kaudu. Edasi õpetab Paulus Jumala lapsena täisealiseks kasvamist, „saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, et me ei oleks enam väetid lapsed“ (Ef 4:13-14). Osutumaks aga Jumalale kasutatavaks ususisaks peab iga mees kaevama sügavamale pinnalisest usuelust. Usuisaks võivad kujuneda sellised usumehed, kelle usupojad ja -tütred näevad nende elus ja suhetes, sõnades ja tegudes küpset tervikut, kes kehastavad teistele eeskuju ja eesminejat. Inglise keeles väljendab niisugust eeskuju eetikast tuntud mõiste integrity – eesti keeles on sellest tuletatud võõrsõna integriteet. MacDonald näitab oma raamatutes „Ordering Your Private World” ja „Going Deep: Becoming on Aperson of Influence” seda, kuidas tõeline integriteet ehk seesmiselt korrastatud ja terviklik ning vaimulikult lõimunud eluga mees pakub alternatiivi pinnalise usuelu ja perekonnaeluga desintegriteedile.
Mark E. Strongi „Church for the Fatherless” kinnitab, et isatute ühiskonnast võib saada isade ühiskond, kui mehed otsustavad pühenduda isiklikule Jumala-suhtele ja sellest väljakasvavale missioonile elada olevaks muudetud paarisuhe, vahetu isa ja laste suhe, tõeliseks vanaisaks olemine laiendatud pereliikmetele ning usuisaks saamine ja jäämine nii usukogukonnale kui ühiskonnale laiemalt. „Liiga palju lapsi on isatud, ja kirik – kui Jumala lunastuse vahendaja ühiskonnas – vastutab sellega tegelemise eest,“ ütleb Strong. Piibel eeldab vaimulike isade olemasolu ja eeskuju põlvest põlve: „Pidage meeles oma juhatajaid, kes teile on rääkinud Jumala sõna; pidades silmas nende elukäigu lõppu, võtke eeskujuks nende usk! Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!” (Hb 13:7-8.)
Ühel päeval tuleb igaühel siit maailmast lahkuda. Elu „päikese all“ lõpeb varem või hiljem. Ükski inimene pole surematu. Viimselt on tähendust vaid sellel, kuivõrd on elatud jäävate suhete nimel. Surmaga silmitsi seistes saab oluliseks mitte see, kas ja milliseid mehetegusid oleme teinud, vaid see, et Jumal on meile saanud Isaks ja meie Jumala lasteks. Jeesus palus ja lunastas meile igavese elu: „Isa, tund on tulnud, kirgasta oma Poega, et ka Poeg kirgastaks sind, nagu sina oled talle andnud meelevalla kõigi olendite üle, et ta annaks igavese elu igaühele, keda sina talle oled andnud. Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud“ (Jh 17:1-3). Selle järgi on kutsutud elama nii mehed ja isad kui ka lapsed ja emad.
Kuidas edasi?
Kirjanik Bombeck lõpetab oma loo järgmiste sõnadega: „Peied toimusid meie kodus ja hulk inimesi tuli ning tõi igasugu häid toite ja kooke. Meil polnud kunagi nii palju külalisi olnud. Ma läksin oma tuppa ja katsusin, kas mu isa-nukk on ikka voodi all. Kui ma ta leidsin, tegin ma ta tolmust puhtaks ja panin oma voodi peale. Ta polnud kunagi midagi teinud. Aga ma ei teadnud, et tema lahkumine võib nii palju valu teha…“
Otsides üles eheda ‒ mitte mängulise ‒ isakuvandi, võime väljendada talle tänulikkust oma olemasolu eest, samas öelda olevaks, mida me oleme isalt ellu kaasa saanud. Isa puudumise või puuduste valu võib taevase Isa toel saada energiaks, millest ammutada isiklikku tahtejõudu kujuneda ise tõelise isalikkuse loojaks, arendajaks, täideviijaks. Olgu meeste või naistena. Isa, kes on elanud oma lapsi õnnestavat elu, muudab põlvkondade järjepidevuse needuse asemel õnnistuseks.
Kasutatud ja soovitatav kirjandus
Carolyn Ainscough, Kay Toon. 2006. Läbimurre. Abiks lapsepõlves seksuaalset väärkohtlemist kogenuile. Tallinn: Ilo.
Aristoteles. 2007. Nikomachose eetika. Tartu: Ilmamaa.
Jack Balswick, Judith Balswick. 1988. “The Family: Heaven or Haven,” in The Sociological Perspective: A Value-Committed Approach. Edited by Michale Leming, Raymond Devries, and Brendan Furnish. Grand Rapids: Zondervan.
Stephen Baskerwill. 2004. Is There Really a Fatherhood Crisis, The Independent Review, v. VIII, n. 4, Spring 2004, 485–508
Erma Bombeck. 1987. Family – The Ties That Bind… and Gag! New York: McGraw-Hill Book Company.
Martin Buber. 1923. Ich Und Du. pdf http://getebook.org/?p=37204
Gary Chapman. 2010. Armastuse viis keelt. Tallinn: Allika.
Gary Chapman, Ross Campbell. 2011. Armastuse viis keelt lastele. Tallinn: Allika.
Gary Chapman. 2012. Armastuse viis keelt teismelistele. Tallinn: Allika.
Stephen Covey. 2006. Väga efektiivse inimese 7 harjumust. Tallinn: Ilo.
Larry Crabb. 1991. Men & Women. Enjoying the Difference. Grand Rapids: Zondervan Publishing House.
Mary Stewart Van Leeuwen. 2002. My Brother’s Keeper. What the Social Sciences Do (and Don’t) Tell Us About Masculinity. Downers Grove: Intervarsity Press.
Tõnu Lehtsaar. 2012. Isa või isane? Isadepäevale pühendatud konverents 2012. Videoettekanded http://www.yksikvanem.com/konverents-2012
Oskar Loorits. 1951. Eestluse elujõud. Stockholm: Kirjastus Tõrvik.
Gordon MacDonald. 2011. Going Deep: Becoming A Person of Influence. Nashville: Thomas Nelson.
Gordon MacDonald. 2003. Ordering Your Private World. Nashville: Thomas Nelson.
Toivo Niiberg. 2006. Meheks, isaks ja härrasmeheks. Tartu: Atlex.
Rob Parson. 2001. 60 minutit isa. Tallinn: Luus.
Dennis Rainey. 1997. The Tribute: What Every Parent Longs to Hear. Thomas Nelson Publishers.
Peter Scazzero. 2006. Emotionally Healthy Spirituality: Unleashing the Power of Authentic Life in Christ. Dallas: Thomas Nelson.
Charles M. Sell. 1995. Family Ministry. Grand Rapids: Zondervan Publishing House.
Chuck Snyder. 2006. Mehed nagu nad on. Tallinn: Luus.
Mark E. Strong. 2012. Church for the Fatherless. A Ministry Model for Society’s Most Pressing Problem. Downers Grove: Intervarsity Press.
C. S. Tamis-LeMonda, N. Cabrera. 2002. Handbook of Father Involvement: Multidisciplinary Perspectives.
Stan Toler. 2007. Minut iseendale. Mehed. Tallinn: Allika.
Paul C. Vitz. 1999. Faith of the Fatherless. The Psychology of Atheism. Dallas: Spence Publishing Company.
Maureen Waller, R. Swisher. 2006. “Fathers Risk Factors in Fragile Families: Implications for Healthy Relationships and Father Involvement.” Social Forces 53(3): 392-420.
Dallas Willard. 2014. Südame uuendamine. Kuidas riietuda Kristuse iseloomuga. Tallinn: Allika.