Usulised kahtlused ja vajadus ümber- või taassõnastada oma usu alused on loomulik arenguosa iga inimese usuteekonnast. Koos muutuva maailma, täieneva jumalapildi ning jumalasuhtega muutub ka see, miks ja mida usume. Piibel kirjeldab uskumist kui teekonda järjest selgema mõistmiseni (nägemiseni), seetõttu ei peaks kahtlustesse suhtuma negatiivselt. Kui mingi periood inimese elukaarest sisaldab kahtlemist suuremal määral, siis on see teismeiga: üleminek lapsepõlve sõltuvuse perioodist täiskasvanuea sõltumatuse perioodi.
Kust tulevad kahtlused?
Psühholoogilisest vaatepunktist on teismeiga oma identiteedi konstrueerimise aeg või teisisõnu “oma jumalate valimise aeg”, koos sellega põhimiste uskumuste ja väärtuste määratlemise aeg [1]. Noor, pannes kokku oma maailmapilti, otsib samas vastust küsimustele: „Millist elu ma tahaksin ja kuidas peaksin seda elama? Kuidas sinna jõuda? Mis toimib tegelikult? Kas ma suudan?“
Selles protsessis on noor ühtaegu avatud, mõjutatav ja suure pühendumisvõimega. Öeldakse, et vanematele on see viimane võimalus teha “vigade parandust” oma suhtes noorega. Seda aga “raskendatud tingimustes”, sest samas toimub ka noore “tõukumine” vanematest, seni toestanud perestruktuurist ja autoriteetide ümberhindamine. Noorte kasvav eneseteadvustamine ning reflekteerimisvõime tekitavad küsimusi enese identiteedist suhtes teistega ja noor püüab luua tervikut sageli ühitamatutest mõjudest enda ümber.
Paradoksaalselt on vajadus eagrupi toetuse järele ja sinna kuulumise surve, kasvava mõjuga noortekultuur ja selle subkultuurid need, mis samal ajal “eemaldavad” täiskasvanud noore maailmast ja seda ajal, kui noor nende tuge kõige rohkem vajab [2]. Vajadus demonstreerida vabadust vanemlikust autoriteedist ja autonoomsuse vajadus tõukavad noore enam taotlema kaaslaste tunnustust; sõbrad ja sõprusgrupid saavad noore jaoks „turvaliseks“ kohaks, kus oma otsinguid teostada ‒ sageli lisab perest lahknemise hoogu pettumine täiskasvanuis, konfliktsed või purunenud peresuhted. Sõprusgruppidest saadav tunnustus muutub palju olulisemaks perekonna tunnustusest (mille mõju siiski täielikult ei kao, vaid liigub tahaplaanile). Noor on nõus alluma mis tahes reeglitele selleks, et kuuluda.
Mitme „usutava“ struktuuri vahel – sõprusgrupid, kool, perekond, kirik, meedia poolt pakutav, huvialagrupid jne ‒ koosneb noore maailmapilt paljudest hajutatud tükikestest. Selle mitmekesisuse moodustavad erinevad usud, lood, ajalood, identiteedid, mis kõik mõjutavad noore väärtusi. Lisaks järjest kasvav võimalus omada korraga mitut identiteeti ja luua virtuaalmaailmu täiesti oma reeglite kohaselt! Selle kõige keskel on noor inimene kistud mitme, täiesti erineva suundumuse vahele. Noor ise ei teadvusta olukorda selliselt, kuid tajub teravalt soovi olla vaba oma valikutes ning säilitada võimalikult suur valikute rohkus. Veel kuuluvad noorte hirmude hulka kartus, et ta ei jää oma eluga rahule, ja kartus mitte toime tulla; hirm, et ta ei ole piisavalt hea või ebaõnnestub. Lisandub suur kahtlemine iseendas ja pidev vajadus sõprade toe järele. Elu sihtmärgi seadmise asemel on rõhuasetus pigem laiaulatuslikul kogemisel: soovil võimalikult palju võimalikult erinevaid variante ära proovida. Vajaduses kogeda, et elu on elamisväärne, omandavad noore elus mõju kaks suurt tõmbejõudu, avastamine ning pühendumine ‒ noor on äärmiselt avatud kõigele uuele ning selles vanuses erakordselt pühendumisvõimeline, kui miski teda täiesti haarab.
Milline lugu?
Elades postmodernistlikus individualismis, kus ei ole mingit ühist jagatud kriteeriumi, vaid igaüks valib oma, on noorel keeruline teha otsuseid usu, väärtuste ja käitumise kohta. Praeguses, järjest killunevas maailmas, ei ole enam seda üht suurt lugu, millega noor end liita võiks; pigem on keskmes inimene ise, kes hindab, peegeldab ja valib ega tunnusta Jumalat kui kõigeülest ja keskset figuuri. Tooni annavad erinevad individuaalsed eelistused, trendid, mida järgitakse nt riietuses või kübermaailmas, aga selle kõige keskel on suurim mõjutaja hedonistlik tarbimine, millest on saanud praktiliselt uus usk, eriti neile, kel ei ole väärtusbaasis mingit muud, tasakaalustavat vastasjõudu, ja mis atraktiivsena edastab noorele tungiva „kohese“ ja käegakatsutava rahulduse pakkumise, samal ajal toites pidevat rahulolematuse tunnet. See intensiivne ja kohest rahuldust pakkuv keskkond vastandub teravalt kristliku usu sihipärasele, nähtamatult ja pikaaegses protsessis kulgevale ning tulemust andvale kasvamisele. “Mida see mulle annab?” on noorte esimene küsimus ning nad tahavad vastust kohe. Paljud noored aga isegi ei küsi, sest nad ei teadvusta, et teevad valikuid, vaid lihtsalt kulgevad mitmesuguste impulsside tõukel.
Pinget lisab ka see, et järjest nooremaid pommitatakse meedia vahendusel äärmuseni nihestatud suhete ja seksuaalsuse temaatikaga (mida tärganud seksuaalsusega noored niikuinii alguses hallata ei oska), mis ühiskonnas eneseski on läbimas kiiret transformatsiooni, seetõttu on pilt veelgi segasem. Publitsist Ernest Beckeri sõnul on tänapäeva kultuur inimestes tekitanud iha “apokalüptilise romantilise suhte” järele. Varasematel aegadel pidi abielu, hiljem paarisuhe kujundama üksikinimesele armastuse, toetuse ja turvalisuse sfääri ning Jumalat tunnustades (igavikule vaadates) võis inimene leida elu mõtte, vastupidavuse raskustes, lootuse tulevikuks, moraalse suuna ja identiteedi. Nüüd aga on kaasaegne kultuur pannud inimesed kõigepealt kahtlema taoliste asjade reaalsuses üldse või selles, et neid asju võiks kätte saada, ja tekitanud sel viisil tohutu tühimiku, mille täitmiseks on pjedestaalile tõstetud (meedia tugeval toel) ainsa vastusena romantiline armastussuhe (suhted), mis siis kõike ülalnimetatut peaks inimesele pakkuma [3]. Et inimese vajadused ei ole muutunud, siis otsitakse seksist ja romantikast nende täitmise allikat. Samas aga muutuvad inimesed järjest vähem võimeliseks üldse suhteid looma ja hoidma, sest tehnika ülikiire areng pakub massiliselt võimalusi isoleeruda omaenese maailma, juhinduda ja tegeleda vaid sellega, mis individuaalselt meeldib ja korda läheb, suunates inimest üha kasvavasse üksindusse ja segadusse. Noor inimene, kes kõiki neid vajadusi eneses teravalt tajub, on samas silmitsi oma vanemate või sõprade pettumuse ja rahulolematusega, pole siis ime, et ta kahtleb tõsiselt nii armastuses kui ka tõeliste vastastikuste suhete võimalikkuses üldse.
Kuidas panna sellesse pilti veel Jumal? Kas mul üldse on teda vaja? Kristliku taustaga noorte väljakutsed erinevad siin mittekristliku taustaga noorte omadest, aga mõlema grupi puhul saab otsustavaks elava ja kogetava, isikliku jumalasuhte tekkimine ning selle ümber loodav maailmapilt.
Kui mittekristliku taustaga noore küsimuseks on: “Kas Jumal tõesti võiks olemas olla?”, siis kristliku taustaga noore puhul on väljakutse isegi suurem ‒ endise, ühe, kindlalt piiritletud usu asemel tuleb tal kirjeldatud paljususes üles leida “oma usk”. Samal perioodil toimub ka noore jumalapildis protsess: “nende – meie ‒ sellest” Jumalast “minu Jumalaks” muutumine, mis parimal juhul tähendab isikliku jumalasuhte algust.
Nii kristliku kui mittekristliku taustaga noored vajavad tegelikult kõik “jumalaid” ja “lugu”, millest osa olles end mõista. See on “lugu” mis selgitab nende maailma ning milles neil on oma roll, koht, kuhu nad kuuluvad. Kasvava vajadusega leida elu tähendus ja eesmärk, kaasneb noores soov pühenduda. Esialgu võib pühendumine väljenduda lühiajalise, entusiasmil põhineva vormina, teisalt võib just selles eas alguse saada elukestev pühendumine [4].
Kristliku noore jaoks on üks võimalus valida isiklikult Jumala lugu, kristliku kogukonna suur lugu ning selles edastatavad väärtused ja voorused, mida praktikate käigus edasi antakse. Selline normatiivne raam erineb aga väga tugevalt kõigest sellest, millega noor tavaelus ja teiste noorte keskel kokku puutub, on vaja olla eriliselt veendunud, et üldises keskkonnas vastuvoolu minna.
Usulise arengu suureks väljakutseks sel perioodil on liikuda “religiooni” juurest “toimiva usu” juurde [5]. Liikumine toimub spirituaalsuselt religioossuse ja sealt toimiva usu juurde (mis on kui kolm kontsentrilist ringi üksteise sees, kõige keskel usk). Spirituaalsus on latentsena olemas kõikides lastes, aga ei sisalda vältimatult religioossust (jagatud uskumusi), see asetab inimelu suhtesse inimülesega; religioossus aga ei pruugi tingimata sisaldada selle keskmes olevat usku, mis on “usalduslik vastus usu objektina kummardatava vastu” [6]. Viimane ei teki hüppeliselt ega individuaalselt, pigem turvalises ja avatud usukogukonnas ning pikaajalise ja hooliva toetamise mõjul. See ei lõpe ka noore individuaalse pühendumisotsusega Jumalale, sageli vajab noor jätkuvalt toetust, kuni suudab näha oma elu lugu Jumala suures loos ning kogeb toimiva usu reaalset toetust ja väge.
Otsustavaks osutub, milline on olnud noore lapsepõlvekodu ja -kogemus, kodune avatus ja suhtlemisviis. Ajal, mil meie lapsed on rohkem kodust väljas kui kodus, võib tekkida arvamus, et ka kõige suuremad usulised mõjutajad tulevad väljastpoolt ‒ koguduse noortegrupist, kooligrupist vm. Tegelikult aga näitavad uuringud, et vaatamata välisele aktiivsusele on noore suurimate usuliste mõjutajate esikolmikus ema, isa ja vanavanemad. Seejärel sõbrad ja meedia ning kusagil nende järel alles koguduse noortejuht või pastor. Kodune õhkkond ja suhted on noore kõige ulatuslikum ja järjepidevam mõjutaja, teismeeas aga eriti see, milline on vanemate endi tegelik jumalasuhe [7]. Nii väga kui vanemad seda ka tahaks, ei saa nad oma usku noortele lihtsalt edasi pärandada. Kaalukausi kallutab pigem see, kuidas nad oma usku on kodus väljendanud. Ehk kui soovime, et meie lapsed omaksid usku, mis reaalselt toestaks ja suunaks nende elu ja otsuseid, siis tuleb kodus nad igapäevaselt selle sisse “kasvatada”, neile protsessi selgitades. Igatsedes oma teismelistele tugevamat usku, on vanematel mõnikord raske tunnistada, et pilt, mida nad teismeliste usu kohta näevad, on suurel määral ka peegeldus nende oma usust. Nii ei osutu põletavaks küsimuseks mitte ainult see, mida noor usub, vaid mida usuvad vanemad ja kuidas seda väljendavad. Kui Jumalal on loomulik koht perekonna tegemistes ja otsustes, siis võtavad ka lapsed selle omaks ning teismeea segaduses annab see neile ühe kindla toetuspunkti. Kui lastele on selgitatud ja aidatud “leida ja näha” Jumalat tavaelu mitmesugustes olukordades, kui on põhjendatud otsuseid viisil, mis aitab lapsel Jumala ja Pühakirjas öeldu ka oma maailma integreerida, siis on noorel lihtsam oma otsustes Jumalaga arvestada. Sama toimib vastupidisel juhul: kui kodus näiteks peaaegu üldse koos ei palvetata (hoopiski mitte aga üksteisega või üksteise eest), kui probleemidest ja väljakutsetest ei räägita ja veel vähem räägitakse neist seoses Jumalaga, kui kodurahu asemel on pidev pinge, siis ei saa olla kindel, et noor võtab omaks vanemate soovitatud usulised tõekspidamised, et ta üldse usu juurde jääda tahab. Martin Luther on öelnud: “Kindlasti on isa ja ema oma lastele apostlid, piiskopid ja preestrid, sest nemad tutvustavad neile evangeeliumi.” William L. Hendricki sõnul on “kristlik elu… inimlik organism, mis kogub endasse elukogemusi ja seob iga kogemuse Jumalaga Kristuse läbi…Nii patt kui pühadus, tragöödia ja võit tuleb seostada Jumalaga.” [8]
Noore usk ehitub lapsena kogetule ja sellele, kuidas kogetut on seostatud Jumalaga. Kui vanemate usk on olnud pigem formaalne, sellel on puudunud igapäevaselt tajutav isiklik mõõde ja väljund, siis võib see noore jaoks jääda vaid üheks süsteemiks paljude hulgas. Kui kodune väärtusbaas on olnud pigem formaalne, siis teismeea perioodil võivad tugevama “hääle” saada noore (mittekristlike) sõprade väärtused ja elustiil. Oma muutuvale identiteedile sõprade toel kinnitust otsiva noore jaoks on niikuinii tüüpiline automaatselt kahelda või eemalduda tuttavatest autoriteetidest. Protsessi käigus seatakse kahtluse alla nii lapsepõlves pühapäevakoolis õpitud kui ka vanematelt päritud jumalakujutlus ja kui noor ei leia vastuseid oma küsimustele, siis võib ta need lihtsalt hüljata. [9] Usulises plaanis võib noor parimal juhul eemalduda üldisemasse, spirituaalsuse ringi, enne kui jõuab isiklikult “omandatud” toimiva usuni, halvimal juhul aga otsustada, et usk ei ole tema jaoks. Usu jõudmine peast südamesse on üks selle perioodi suuri väljakutseid.
Francis Bridger nimetab veel kolme teismeeale iseloomulikku omadust: karjainstinkt ‒ noor samastub oma sõprade arvamusega individuaalse usu asemel; tundepõhisus ‒ intellektuaalse tervikliku arutluse asemel juhindub noor peamiselt tunnetest; autoriteetide eitamine ‒ igasugused autoriteedid on põhimõtteliselt kahtluse all. [10]
Kahtlused ja küsimused
Kahtlused ja küsimused on noorte arenguprotsessi loomulik osa, mida tõukab soov välja selgitada, mida siis tegelikult tasub uskuda ja mille najal otsustada, kuidas oma elu juhtida. Teismelistel on vaja leida need elu ja usku puudutavad vastused ise. Soov teada saada ja uuele veendumusele jõudmine, eelneb enamasti pühendumisele ja jumalasuhe ei ole siin erandlik. Sageli on tegu aastaid kestva protsessiga, mida ei saa kiirendada, igas etapis peab olema valmis noorele taas vastama, talle tekkivat pilti selgitama, niisama tähtis on talle pidev kogemus sellest, et ta on armastatud ja aktsepteeritud.
On ääretult oluline, et see küsimuste faas võiks kulgeda turvalises usulises keskkonnas, mida iseloomustavad paindlikkus ja dialoogi võimalus ja mis toestab noore avastusretke isegi siis, kui ta esitab küsimusi seni küsimusteta omaksvõetud usu kohta. Noorel peab olema võimalus ja luba väljendada avameelselt oma kahtlusi. Kristlikud noored vajavad mõnikord võimalust väljendada üldist vastumeelsus usuasjade suhtes. Eriti pastorite lastele on väga suur asi, kui keegi suurem neid lihtsalt ära kuulab ilma targutamata ja kõiki vastuseid teadmata, isegi kõiki faktivigu ei pea alati parandama. Avatuse keelamine, ühesuguse mudeli, mustvalge pildi või pühendumise vägisi pealesurumine on usuelule ja pühendumissoovile hävitava mõjuga. Siis võib tulemuseks olla süütunne, millel tõttu noor põgeneb (ebamugava tunde eest) või hakkab lihtsalt mässama nende vastu, kes piire seavad. Nii on noore kahtlused tegelikult rõõmustamise ja mitte paanika koht, sest annavad märku noore arengusoovist, ja see, kellega neid kahtlusi arutatakse, on priviligeeritud, sest noor kogeb teda piisavalt turvalisena, et oma kahtlusi jagada.
William L. Hendrick vaatleb kristlikku elu kui mitmesugustest komponentidest (ehitusklotsidest) koosnevat kogumit (legokasti). Sellesse “kasti” asetab ta usu, kahetsuse, teadlikkuse vastuvõtmisest, vajaduse edasi püüelda, palve, piibliõppe, eetika, evangelismi, kristliku hariduse ja jumalateenistuse. Tema sõnul kannab Uues Testamendis usku tähistav termin endas kolmekordset mõtet: intellekti toel veendumuseni jõudmine (objektiivne usk), oma mina pühendamine (subjektiivne usk) ja pühendumisest kasvavate kohaste tegude tegemine (usu loogiline väljund) [11]. Teismelise püüd end usulistest kahtlustest läbi töötada puudutab kõiki nimetatud tasandeid, tegelikult kogu “ehituskasti”, aga koos muutuva maailmaga lisanduvad uued rõhuasetused.
Noored ise
Noored ei karda kahelda ega küsida, kuid kui nad saavad samale küsimusele erinevaid vastuseid, siis kasvavad nende kahtlused. Eriti keeruline on “kaardistada” usuküsimusi, sest inimesed vastavadki erinevalt. Kaasajal uputatakse juba väga noored meeletu hulga pakkumistega üle, suurem osa neist lubab asju, mida ei täideta, nende ümber on tohutul hulgal võltsi ja noored on muutunud väga ettevaatlikuks millegi uskumises või usaldamises. Kahtlused võimenduvad, kui tajutakse nn “jumala juttu” järjekordse püüdena midagi “pähe määrida”. Ka vajavad noored järjest rohkem aega, veendumaks, et see, mida räägitakse, on tegelikult ehtne. Neil on väga vaja sel ajal mingit turvalist gruppi, kus saab lihtsalt teistega koos olla, kogeda, diskuteerida ja jälgida, enne kui otsusele jõutakse. Noored otsivad midagi, millel on tegelik põhi. Tõestust otsitakse reaalsete inimeste, vanemate, aga ka tähenduslike teiste isikute elu jälgides. Nähes, et see nende elus tõesti toimib, julgetakse otsustada pühendumise kasuks.
Praegust põlvkonda on nimetatud digiajastu nn “on-off “ põlvkonnaks ‒ nad kas on sees või on väljas. Natuke või poolikut, proovivat olemist nende jaoks üldiselt ei eksisteeri. Kui veendutakse pakutu ehtsuses, siis on noored “sees” kogu pühendumisvõimega. Probleem on pigem julguses pühenduda. Seda julgust kärbivad kõige üldisemad kahtlused. Miks just kristlus? Kuidas võin teada, et see, mida ma usun, on tõde? Võib-olla pakuvad hoopis teised religioonid tõde? Kui sa saad kõik andeks, mida teed, miks peaks siis oma elus midagi muutma? Kuidas ma tean, et Piibel on tõene? Miks tuleb tingimata käia kirikus? Miks Jumal ei vasta, kui ma palvetan?
Tugev mõjutaja, millega mitmed noored maadlevad, on praegusest tarbimiskultuurist /-usust moonutatud jumalapilt. Noorte sõnastatud kahtlused väljendavad muret. Kas Jumal annab mulle seda, mida ma igatsen, nii, nagu ma igatsen? Selle taga on välja arenemata pilt Jumalast kui kaupmehest ja Piiblist kui kataloogist. Tegelikult ei omata veel arusaamist sellest, milline on Piibli Jumal, veel vähem sellest, milline on Jumal nende elus. Sageli on ähmane ettekujutus sellestki, milline on nende vanemate Jumal. Jumala kõigeülesuse ja transtsendentsuse mõistmine alles tekib. Kui noore jumalapilt aga ei tule järele, mõistmaks Jumala tegelikku olemust, armastust ja pühadust ning plaani ja lugu, millesse tema meid tahab kaasata, kui noor jääb vaid kaaluma stiilis: “Kas see, mida ma Jumalalt saan, tasub ära või mitte?”, siis jääb ära ka pühendumine, sest pole kohast pühendumisobjekti. Moraalinõuete vm “heade tavadega” ei saa noort enam mõjutada, maailm, milles nad elavad, on nad liiga skeptiliseks kasvatanud. Noored ise on sõnastanud neid kahtlusi järgmiselt: Kas me oleme Jumala orjad? Kas Jumala plaan ka mulle meeldib? Mis on Jumala tahe?
Kas see, mida Jumal mulle pakub, on väärt mulle meeldivast asjast A, B või C loobumist?” Poisid küsivad: “Kas ma tahan tegelikult Jumala tahet enda elu jaoks? Rohkem kui oma tahet?” Tüdrukud: Kas Jumala tahe ühtib sellega mida mina tahan ‒ näiteks kas ta annab mulle sellise abikaasa, nagu ma igatsen? Äkki ta tahab mind panna kannatama ja see ei meeldi mulle? Kahtluse aluseks on lahti mõtestamata kannatuse probleem maailmas ja Jumala roll selles ja ka kurjuse probleem. ”Miks ikkagi on maailmas nii palju kurja?”
Selle kõrval on noorel raske leppida kristliku usu kompromissitusega, uskumise “kitsa teega”. Olles lapsest saadik “pommitatud” valikute paljususega, ei mõista nad, miks ka usust ei võiks oma suva järgi võtta parasjagu sobivaid tükikesi. Jumalaga on mul OK, aga miks Jeesus? Miks on Jeesus see ainuke tee (Buddha ja Allahi ja universumi jm kõrval)? Kas tõesti ja miks peab seda kõike täpselt sellisel viisil uskuma, kui Piiblis öeldakse? Teine grupp noori maadleb usu kui kogukondliku nähtusega: “Jeesusega mul probleeme pole, aga inimesed kirikus, religioon kui selline, ei, tänan!”
Tunded ja tundmine on teine suur ala, millega noored maadlevad. Kuigi nende küsimused on paljuski intellektuaalse usu ja jumalatõestuse valdkonnast, on sel perioodil otsustav kogemuslik pool. Ratsionaalne tõestamine on huvitav, aga ma pole veel näinud, et kellegi elu sellel alusel muutuks. Teismeiga tõstab esile tundepõhise usu (paljud kahtlused tulenevad muutuvatest tunnetest); muutuv jumalapilt eeldab, et teadmise asemele Jumala kohta tekib isiklik suhe ja suhtlemine isikulise Jumalaga ja toetuspunktiks saab isiklik kogemus Jumalaga. Samas on noored segaduses, mis “tunne” on Jumalat kogeda, nende ümber on mitmeid erinevaid, kohati äärmuslikke näiteid, aga nad igatsevad väga seda kogemust. Mitmesugustel kristlikel sündmustel kogetud Jumala ligiolu tunne ja positiivne impulss hääbub koduses keskkonnas kiiresti, noored ei oska seda “tagasi saada” ja, püüdes vältida pettumuse tunnet, pigem eemalduvad. Me leppisime siia tulles omavahel kokku, et enam ei lase end “ära rääkida”, vaid oleme asjast üle, sest siis ei pea kodus jälle suure pettumisega maadlema.
Tundmise tumedal poolel on süü ja patutundmine, millega paljud heitlevad. Noor ei oska sageli ühendada jumalasuhte mittetoimimist puuduliku meeleparandusega. Paljudel ei ole patu mõiste muutunud laiemaks konkreetsest nimekirjast, ka ei oska nad mõista selle toimet inimesele laiemalt. Ühelt poolt on noor liigagi aldis süüdistustele, teisalt püüab vältida kaasnevat halba tunnet. Kindlasti on siin oma osa alles kujuneval usulisel identiteedil, paljuski ka oskamatusel näha eksimise või sõnakuulmatuse ja selle vaimsete tagajärgede seoseid. Eksimise fataalsust suurendab teismeeale omane mustvalge ja lõplik, negatiivne minapilt: mina ei saa kunagi, ma jäängi siia komistama, ma ei ole väärt, jne. Näen suuri asju tihti teiste elus ja muidugi usun, et Jumal on selle kõige taga, aga enda puhul leian alati mingi ‘AGA’, miks see minu elus ei toimu. Näiteks pole mu usk piisavalt tugev vm süüdistus. Noored igatsevad “ …näha ennast nii, nagu Jumal meid näeb”. Nad vajavad korduvat kinnitust andestamise ja vastuvõtmise kohta.
Armastuse ja suhete teema on tunnete valdkonna kolmas suur ala. Enda (usulise) identiteedi kujunemisel on noore suureks küsimuseks: „Kas Jumal tõesti armastab mind?” Praktiliselt ei ole noort, kes seda ei küsiks, kes ei vajaks jätkuvat kinnitust selles ja mitte ainult sõnades, vaid veel rohkem kogemises. Ma tean seda, aga ei tunne midagi. Mida see tegelikult tähendab? Kui palju ma võin sellele loota? Teisel poolel on suhted kaaslaste ja vastassugupoolega, milles teismeline noor on äärmiselt õrn ning peidab ja kaitseb end kiivalt. Suhted on teema, mille põhjal teismelised kas tahavad/ei taha Jumalaga tegemist teha. Seepärast jäädakse pettumuse või ebaõnnestumise korral selles valdkonnas üsna kergesti ka kirikust eemale. Pinget lisab asjaolu, et omavahelistest suhetest tulenevad impulsid on kohesemad, jõulisemad ning tunduvad reaalsemad, võrreldes tunnetega, mida kogetakse jumalaotsinguil. Ja kuigi esimesed ei kanna pooltki nii palju, on neil “tugevam hääl”. Lisaks otsivad noored suhetest sageli leevendust vajadustele (varem saadud haavadele), mida tegelikult saab täita jumalasuhe. Kirikusse alles sattunud poistel on küsimus: Kas kristlane tohib üldse mõne tüdrukuga käia? Kuidas ma üldse kunagi endale naise saan, kui ma pean tüdrukutega rääkima vaid nagu sõber? Kas ja miks ma pean kristlasena varjama teiste eest, et mõni tüdruk mulle meeldib? Igasuguste kuuldud juttude põhjal jääb mulje, et kristlus paneb peale suured piirangud ja ikked. Siit küsimus: “Kas ma siis tõesti saan tegudest õndsaks?” Veel: “Mis on Jumala tahe? Kust ma tean, mis see on? Keegi ei armasta mind. Kust lähevad piirid?”
Noorte usu juurest /kirikust lahkumise põhjustena nimetatakse esmasena isoleeritust, kas enda otsusel või olude sunnil üksi jäämist; teise põhjusena aga oskuse puudumist leida ja pühendada aega isikliku jumalasuhte arendamisele. Noor jääb sageli üksi ka oma võitlustes, sest selles eas enamasti ei minda abi küsima, vaid abi tuleb pakkuda. Või hakkab laps/noor uskuma, et ta ei ole mingil põhjusel enam päris kristlane (ei palveta / ei loe piiblit piisavalt tihti)… Võib olla ka patte, mida meeldib teha ja millest loobuda ei taheta, siis ei ole vanemal muud teha kui palvetada ja ikkagi kuulata. Üldjuhul on kirikust lahkumine seotud sõprade puudumise, mõne pettumuse või vanemate kristlaste moraalinormidega, millega noor toime ei tule.
Kuidas noort toetada?
Traditsioonilise evangelikaalse arusaama kohaselt märgistab usule pühendumist “pöördumisotsuse” tegemine, millega inimene “võtab vastu Kristuse oma ellu” või “annab oma elu Jumalale”. Teismeliste eripära arvestades soovitab Francis Bridger tähelepanu pöörata ka teisele lähenemisviisile “kõigepealt kuulumine, siis uskumine”, kus noor on valmis Jumala kutsele vastama positiivselt selle tõttu, et on juba osa usukogukonnast või kogeb kuuluvust sinna. Nii nagu apostlid kasvasid oma arusaamises Jeesusest, sest olid osa Tema ümber olevast lähiringkonnast. Pikkamisi, pärast ebakindluse, kahtluste ja läbikukkumise aegu mõistsid nad Jeesuse rolli ja missiooni ning see andis neile julguse täielikult pühenduda. Ka James Fowleri ja John Westerhoffi teooriad viitavad sellele, et pühendumine kristlikule usule toimub eelkõige perekonna ja kogukonna pikaajalises positiivses mõjuväljas; kuulumine juhib uskumisele ja pühendumisele [12].
Loomulikult on kõige suurem roll Jumala ja Püha Vaimu tööl noore elus ja südames ‒ protsess, mida me ei näe ja seetõttu sageli oma reaktsioonidega pidurdame. Vanemad võivad teadmatult blokeerida noore küsimused näiteks ise küsides: Ega sa ometi Jumalas / usus kahtle?! See on tegelikult kahtlemise blokeerimine ja peegeldab tarvet pigem ise määratleda noore usku, kogeda end olukorda haldamas, kui lasta noore kahtlustel hakata kõigutama end ja oma uskumist.
Võiks öelda, et Jumal ise on kõige enam motiveeritud (kaugelt rohkem kui vanemad) noort enese juurde tõmbama ja seetõttu peaksid vanemad kõige rohkem avatud olema konkreetsele Püha Vaimu juhtimisele. Püha Vaim kui see, kes kõige paremini teab, mis konkreetse noore sees hetkel toimub, annab sageli märku “õigest hetkest”, kui noor on valmis end avama, või viisist, kuidas antud hetkel teda toetada. Avatus ja sellise juhtimise järgimine on ülioluline ‒ samamoodi tuleb väärtustada iga hetke, mil noor pöördub kontakti otsides vanema poole, ükskõik kui ebamugaval ajal see täiskasvanu jaoks tuleb. Kõige mõjuvam on see, kui Püha Vaim annab hetkel konkreetse juhise, tavaliselt mõne kirjakoha või tunnetuse-tarkusesõna. Piibli kirjakohad aitavad kõige rohkem, sest nendele saab noor toetuda ka siis, kui ta üksi on. Tähtis on kuulata ja saada nii palju infot kui võimalik, tihti võivad probleemid välja viia kaugete minevikuteemadeni, mis tuleb koos lahti harutada ja selgeks palvetada. Kui noor on avatud ning julgeb jagada oma mõtteid ja küsimusi, siis on kergem aidata ja lahendusi leida. Võib-olla on vanemale oluline teada, et ta ei vastuta ainuisikuliselt oma lapse arengu eest, ta võib usaldada enda puudujääkide heastamisel Jumalat ning lapsed/noored on ka ise küllalt nutikad ja täiesti mõtlemisvõimelised.
Üsna sageli valivad noored sel kriitilisel perioodil usaldusisikuks ja vahendajaks kellegi teise, väljaspool perekonda. See võib olla isegi noorest vaid paar aastat vanem kaaslane. On suur vajadus taoliste “turvaliste teiste”, vaimulike “isade” ja “emade” järele ning vanemad ei tohiks karta ega süüdistada, kui noor sellise tee valib. Aga nii vanemad kui teised peaksid olema pigem “kaasrändurid” noore teel, mitte aga kõiketeadvad ja norme kehtestavad õpetajad. “Direktori positsioonilt tuleb asuda konsultandi kohale” ja info edastamise arvelt kasvatada diskussiooni osa. Konsultandi roll sisaldab noore arvamuste respekteerimist ja pingutust diskussiooni võimaldamiseks. Oluline on kaasata nad võimalikult varakult usulistesse diskussioonidesse, kusjuures valmis vastuste serveerimise asemel võib mõnikord edasi aidata hoopis väljakutsete lisamine. Kahtlev teismeline püüdleb ka mõtlemisprotsessis iseseisvusele. Kui noorel aidatakse orienteeruda piiblitekstis ja muudes allikates, näha informatsiooni asemel (lisaks) mudeleid ja seoseid, harjutatakse teda tegema relevantseid ülekandeid ning jäetakse lõplikud valikud tema enese teha ja ka vastutada, siis on tal piisavalt materjali iseseisvuse harjutamiseks, piisavalt vabadust leida oma vastused ise ja sedamööda, kuidas kasvab rõõm avastatust ja kogemus selle praktilisest rakendatavusest, kasvab motivatsioon edasi minna.
Kokkuvõtteks
Noore toetamiseks kahtluste perioodil on oluline järgida mõningaid põhimõtteid:
- Tunne noorte maailma, aga väldi selle kritiseerimist – ole valmis minema ebamugavatesse teemadesse. Õpi kasutama nende kultuuri.
- Käsitle neile tähenduslikke teemasid. Seejuures on õigete küsimuse küsimine enamasti tulemuslikum kui õigete vastuse andmine.
- Osuta respekti ning aktsepteerimist sellega, et kuulad. Vali vaid vajalikud lahingud, vastandudes siis, kui see on oluline ja kohane.
- Julgusta noori Jumalale väljendama oma ausat ja tegelikku reaktsiooni. Loo küsimusteks ja diskussiooniks turvaline keskkond. Austa nende privaatsust. Ära lase end šokeerida ja ära karda noorte kahtlusi ‒ kahtlused võivad saada usu hüppelauaks ja teismelised vajavad julgustamist nende väljaütlemisel.
- Ära karda vaikust ja ära püüdle alati teema igakülgse lõpetatuse poole.
- Kaitsemise asemel varusta. Ära kaitse neid elu eest, vaid aita neil saada küpseks. Esita pigem väljakutse: „Miks sa arvad, et see on hea?” Lase Jumalal kujundada oma reaktsioone ja ole valmis noortelt / noorega koos õppima.
- Jaga ausalt oma lugu ja jää õiglaseks.
- Toesta nende tahtekasvatust ja -kasutust ‒ nad on enamasti sellega hädas, julgusta proovima uuesti.
Vanema kaasränduri väljakutse on suur: hoolida ja anda noor siiski vabaks otsima, lasta tal “kukkuda” ja siis jälle üles aidata, terveks armastada ja öelda: „Proovime uuesti, sa suudad seda!” Kõigele vaatamata hoida avatud suhet ning jääda ta kõrvale palvetades ja Jumalat usaldades. Olla selline vanem nagu Jumal meile on.
Kasutatud kirjandus
Jätkusuutlik lastetöö koguduses. Oikumeeniline lastetöö käsiraamat (2012) Tallinn: EKN
William L. Hendricks. (2009). Teoloogia lapsele. Tallinn: EEKBKL, LNK
Mark Holmen. (2005). Faith begins at home. California: Regal Books, Ventura.
Pauline Hoggarth. (2011) The Seed and the Soil. Engaging with the Word of God. Global Christian Library
Meeli Tankler. (1999). Kuidas areneb laps. Teoloogia & praktika nr 6. Tallinn: EEKBL, Logos
Mari Vahermägi. (2005). Varateismelised elurännakul. Ettekanne
Mari Vahermägi. (2006). Noortetööst Y-põlvkonna taustal. Ettekanne
Mari Vahermägi. (2009). Suhtlemine noorega. Ettekanne
Mari Vahermägi. Väljavõtted vestlustest mentornoortega.
Mari Vahermägi. Vastused piiblilugemise laagrite meeskonnaliikmete ja noortetöö juhtide küsitlusele.
Tricia Williams, John Stpehenson. (2004). Working with 11s-14s. Bletchley: Scripture Union
Patricia Sarah Williams (2003). THE BIBLE AND DEVELOPING FAITH: A Critical Study of the Role of the Bible in Helping Young Christians Grow in Faith with Special Reference to 11-14s and Scripture Union Bible Resources. A dissertation, Westminster Institute of Education Oxford Brookes University
[1] Head, J. (1997), Working with Adolescents: Constructing Identity, London: The Falmer Press (lk 85).
[2] Fenton, P. (1998), Someone to Lean On: Accompanying Young People on the Journey of Faith, Bletchley: Scripture Union (lk 35).
[3] Timothy Keller (2011) “The meaning of Marriage” Hodder & Stoughton Ltd, London (lk 41-43).
[4] Tricia Williams, John Stpehenson (2004) “Working with 11s-14s” Bletchley: Scripture Union (lk 64).
[5] Hull, J. (2002), “Spiritual Development: Interpretations and Applications”, British Journal of Religious Education, Summer 2002 (lk 171).
[6] Ibid.
[7] Mark Holmen (2005) “Faith begins at home” Regal Books, Ventura, California, USA (ptk 3).
[8] William L. Hendricks “Teoloogia lapsele” Tallinn, 2009 (EEKBKL, LNK) (lk 221).
[9] Meeli Tankler “Kuidas areneb laps” Teoloogia & praktika nr 6 (EEKBL LNK, Logos) (lk 147).
[10] Bridger, F. (2000), “Children Finding Faith: Exploring a Child’s Response to God” Bletchley: Scripture Union (lk 105-106).
[11] William L. Hendricks “Teoloogia lapsele” Tallinn, 2009 (EEKBKL, LNK) (lk 222-223).
[12] Tricia Williams, John Stpehenson (2004) “Working with 11s-14s” Bletchley: Scripture Union (lk 70).