8. Kuidas pere saab toetada last kooliteel?

Lapse kasvatamine on abistamisele orienteeritud amet.
Päeval, mil otsustasite lapse saada, asusite pikaajalisse teenistusse…
Armastav hoolitsus on sisemiselt motiveeritud soov oma energiat teisele anda.
Armastav hoolitsus on kingitus.

Gary Chapman „Armastuse viis keelt teismelistele“

Lapse koolitee on vanematele suur väljakutse just abistamise vallas. On väga vähe lapsi, kes selleks palju tuge ja abi ei vajaks. Esimene, mida vanemad teha saaksid ja tegema peaksid, on lapsele sellise kodu, armastuse ja turvatunde pakkumine, et lapsel oleks jõudu õppida ja hakkama saada kõigi muredega koolis.

Armastuse kaudu saab laadida akut

Küsige oma lapse käest, kas ta tunneb, et vanemad teda armastavad. Mille tõttu ta seda tunneb? Eelpool tsiteeritud raamatus räägitakse viiest armastuse keelest: positiivsetest sõnadest, kallistustest-puudutustest, kingitustest, vanema ja lapse koosveedetud ajast – jagamatust tähelepanust ja toetusest-abistamisest, ohverdades vahel isegi oma vaba aja ja enese soovide täitmise lapse heaolu ja kooliedu nimel.

Kooliskäimine ja õppimine nõuab tohutult energiat, eriti kui lapsel pole väga palju võimeid või tema koolis on raske õppida. Laps üksi ei suuda selleks mitte kusagilt jõudu koguda – vanemad peaksid väga hästi tundma oma last, et osata talle läheneda just nii, et ta „energiaaku“ oleks pidevalt laetud. Liiga palju on kössis, väsinud, kurbi ja hingeliselt tühje lapsi, kuidas nad siis veel õppida jõuavad. Nii ongi lapse toetamise vundamendiks sellise energia ja armastuse andmine, et ta suudaks õppida ja oma kohustustega toime tulla.

Peres peab olema kindel päevakava

Mida väiksem on laps, seda tähtsam on pere toimimine päevas kooskõlaliselt plaani järgi ja kokkulepitud moel, et koduelu oleks lapsele toeks kooliteel ja ta saaks koolis hästi hakkama. Kodus on vaja palju rohkem organiseerimisoskust kui juhil isegi suurt ettevõtet juhtides.

Päevakavas peab olema nii rõõmus hommik, kus laps ärkab väljapuhanuna piisava ööune järel, teda ootab maitsev hommikupuder ja soe kallistus ja laps võib rõõmsameelsena rutata kooliteele. Mõnikord tähendab see vanematele väga varast tõusmist, et jõuda ise oma meeleolu rõõmsale lainele häälestada ka lapsele õnnistust paludes, et siis oma kallile toitu teha ja aidata tal päeva hästi alustada. Hommikused kiirustamised, riiud, telekavaatamised, arvete klaarimised, tegemata tööde eest pahandamine peaksid olema asendatud rõõmsate häälte, heade soovide ja abistamistegudega. See pole koht ega aeg, kus kembelda teemal, kes oleks pidanud mida ja millal just tegema, vaid koospingutamine eduka päeva nimel.

Teine keeruline aeg peres on siis, kui koolipäev on lõppenud ja laps tuleb koju. Loomulikult peaks vanematel olema nii palju tarkust, et osata hinnata lapse jõuvarusid ja mitte lasta teda paljudes huviringides tegutsemisega jõust tühjaks imeda. Vahel võib olla selline rohke huviringide valik olla vanemate enda südametunnistuse rahustuseks, oma ambitsioonide täitmiseks või hoopis mugavusest tingitud, sest siis ei pea nemad ise koju kiirustama. Õnnelikud on pered, kus vanaema või vanaisa ootab koolist lapsi koju, võtab neid naeratusega vastu, annab süüa, räägib lapsega koolist, tunnustab ja kuulab ära kõik mured. Pärast kooli on lapsel vaja koolipinged maandada, puhata ja süüa, et uuesti jõudu koguda õhtuseks õppimiseks. Kõik, mis õhtul toimub, peaks olema lausa kellaajaliselt kokku lepitud.

Juba esimestest klassidest peale peaks olema kindel kellaaeg (näiteks kella 18‒19), kus igal päeval toimub õppimine ja tegelemine ainult kooliasjadega. Kõik muu meeldiv – arvuti, telekas, nutitelefon, mänguasjad on kõrvale pandud (kas või vanemate laual või käes) ja tegeldakse kooliasjadega. Kui pole õppida, loetakse midagi huvitavat ja kasulikku, uuritakse teatmeteoseid, arendatakse neid andeid, oskusi, mida on heaks koolieduks, eluks ja tarkuseks vaja. Siis on väiksematel lastel aeg, kus nad näiteks loevad oma vanematele (või nukule, kas või kassile) jutte ette, maalivad ilusaid kirjatähti, arvutavad poeostude summasid kokku või koostavad ristsõnu. Vanemad õpilased saavad ennast arendada ju ka arvutit kasutades, aga siis peab lapsevanem olema väga täpselt kursis nii õppimisega kui ka sellega, millega laps arvutis sel ajal tegeleb. Õppimisaeg pole ei mängimiseks ega suhtlemiseks Facebookis! Selline välja kujundatud kindel õppimise aeg muutub varsti harjumuseks kogu perele ja siis, kui tulevad murdeea rasked päevad, saab laps enda sundimisega kergemini hakkama.

Koolilapse päeva väga tähtis osa on õhtu kodus, kus ollakse koos vanematega rõõmsas seltskonnas nii, et õigel ajal magamaminemine on rahulik ja igal päeval ühel ajal ‒ see kehtib ka murdeealisele. On räägitud koolist ja elust, tunnustatud last ja jagatud armastust-tähelepanu. See õhturutiin – iga koolipäeva õhtul samal ajal sööma, pesema ja magama – annab lapsele võimaluse vähemalt 8‒9 tundi puhata, et hommikul kooli õppima minna. See tähendab, et laps kuulab vanemate korraldusi ka teleka ja arvuti teemal ning vanemad vastutavad, kuidas õhtu kujuneb. Mingil juhul ei tohi koolipäeva õhtu venida pikaks, sest keegi tahab ja saab oma tahtmist näiteks arvutimängudega seoses.

Milline on takistusteta õpikeskkond kodus?

Koduse õppimise puhul on väga tähtis, et kodus oleksid lapsele kõik vajalikud head tingimused õppimiseks ja arenemiseks ehk takistusteta õpikeskkond. Oma tuba, oma koolilaud, riiulid, vaikus ja rahu õppimise ajal, murede ja kodukonfliktide puudumine. Lapsevanem peaks oma last nii palju tundma, et ta teab, mida vajab just tema laps kodus, et koolis oma erijoontest hoolimata tegutseda võrdselt teistega ja saavutada häid tulemusi.

Takistusteta õpikeskkonnas ei ole:

• halba ja õppimiseks ebasobivat ruumi ega mööblipaigutust, halba valgustust, müra, segavat segadust toas või laual,
• õppevahendite puudumisest tulenevaid takistusi – puuduvad õpikud, vihikud või kas või värvipliiatsid,
• õppimise, puhkuse ja mängupauside õigest vahekorrast tulenevat tüdimust, sest väsinuna ei suuda laps õppida,
• vanemate negatiivset, lugupidamatut ja vähemotiveerivat suhtumist lapse õppimisse,
• segavaid inimesi ega nende tegevusi, näiteks väiksemate õdede-vendade sekkumist koolilapse õppimisse,
• vanemate abi ja toetuse puudumist, kes arvestaksid lapse individuaalsuse ja õppimisraskustega. 

Mis teeb õppimise huvitavaks?

On väga kurb, kui mõni väike poiss ootab väga kooli, aga kaotab võib-olla juba teises klassis tahtmise õppida või isegi kooli minna. Paljudel juhtudel ei oska vanemad siis midagi ette võtta ega julge ka minna õpetaja jutule, et püüda koos leida põhjuseid ja lahendusi, mis õppimise lapsele uuesti huvitavaks teeksid. Niiviisi ei tohiks alla anda – kindlasti peaks rääkima koolis õpetajatega. Ka kodus saab uuesti huvi äratada ja ärgitada tulevikuunistuste täitmiseks pingutama.

Just suuremate laste jaoks on koos vanematega huvitavate ja positiivsete tulevikuplaanide arutamine koos innustamise, tunnustamisega ja võimete üle uhkuse tundmisega väga oluline ‒ see on sõnum, et vanemad usuvad neisse ja nad saavad hakkama! Lapsed vajavad igas vanuses, et vanemad usuksid nendesse, tunneksid nende üle uhkust, jagaksid neile tunnustust ja oleksid alati rõõmsad pingutuste, saavutuste üle. Noomimise, karistamise, õiendamise korral paljude laste koolimured ainult suurenevad. Koolis on kaks võimalust: kas õpetaja teeb aine huvitavaks või huvitub õpilane ise väga sellest ainest. Paljude tavaliste õpilaste puhul võib viimane variant tulla kõne alla ainult “õppimishimuliste klassis”. Mõnes heas kodus on ka vanemad panustanud juba varakult, et lapsel õpimotivatsioon välja arendada. Siis ei õpi laps heade hinnete saamiseks või seepärast, et meeldida vanematele või klassikaaslastele, vaid tal endal on eesmärgid ka eluks ja tulevikuks.

Miks tahab inimene üldse õppida?

1. Teadmis-, õpi- ja uudishimu – see on kõige alus ja algus.Need on vaimselt ja hingeliselt terve, puhanud ja normaalselt arenenud inimese loomulikud omadused. Väsinud, kurnatud, füüsiliselt ja vaimselt haige, mures, läbipõlenud, depressioonis või apaatses seisundis, infoga üleküllastatud, (kooli-)stressis, traumeerivate elukogemuste, madala enesehinnangu ja vähese eneseusaldusega inimese puhul on need omadused pidurdunud või kadunud.
2. Julgus ja pealehakkamine, tegutsemis- ja saavutusvajadus.Aktiivsus ja avatus uue kogemuse, õppimise ja katsetamise suhtes on ärahirmutamata inimese loomulik seisund.
3. Tasu, edu, saavutused, preemiad, tunnustused. Meeldimine autoriteetidele. Kõik see, mis tuleb positiivse tagajärjena, kui õppimine on läinud edukalt ja on saavutatud häid tulemusi.
4. Eneseteostamise kogemus ja rõõm töötulemustest. Usk enda võimetesse ja võimalus seda kontrollida. Oma oskuste ja võimete avastamine.
5. Õppimis-, lugemis-, kirjutamis- ja joonistamisrõõm. Rõõm arusaamisest, lõpetatud ja valmis tööst, ilumeele rahuldamine oma tööd imetledes.
6. Mängutaju, mõtte- ja sõnamängu võimalused, meeldivad ruumilised ja liikumisaistingud, mis tekivad õppimisel, sportimisel, tantsimisel, laulmisel, liikumises ja mängudes.
7. Eneseavastamise ja -väljendamise põnevus ja rõõm. Oma erilise olemuse leidmine, katsetamine ja väljendamine ümbritsevas maailmas. Rõõm esinemisest ja võimalusest teisi mõjutada, vaimustada, üllatada.
8. Üllatused, avastused, ahhaa-elamused, põnevad seiklused, enese loomingulisuse avastamine ja rakendamine. Teadmiste omandamine “ägedatel“ teemadel.
9. Tekkivatele ja tekkinud küsimustele vastuste leidmine, uued ja vajalikud lahendused, skeemide, süsteemide, mosaiikide ja üldistuste tekkimine, elukogemuse lisandumine, inimeste ja olukordade parem tundmaõppimine ja mõistmine.
10. Võimalus ise teisi õpetada, olla tulevikus õpetaja rollis, teadja, tark, haritud, edukas. Oma positsiooni parandamine kaaslaste hulgas, autoriteediks saamine.

See on pikk nimekiri võimalustest, mida ka lapsevanem oma lapse õpimotivatsiooni suurendamiseks kasutada saab. Kui on tekkinud tõsine huvi teadmiste omandamise vastu, siis see enam nii kiiresti ei kao. Järelikult on parem, kui vanem sellele juba varakult tähelepanu pöörab, enne kui koolis huvi õppimise vastu kaduma hakkab.

Negatiivse motivatsiooni põhiline tekkepõhjus koolis on hirm!

Eriline soovimatus koolis käia ja õppida on koolikahjustustega õpilastel, kui kogu koolitee on olnud neile vaid ebaedu allikas. Samuti võib see tekkida olukorras, kus laps tunneb end vanemate poolt üksi jäetuna, mittemõistetuna ja toetuseta. Tihti õpiraskustega lapsed lihtsalt „kiiluvad kinni“ ja loobuvad üldse kõigest, sest nad parem ei tee midagi, kui kogevad jälle ja jälle ebaõnnestumise hirmu. Paljudele lastele, eriti just poistele, on vaja ka veel murdeeas pidevat individuaalset toetust kodus – lausa kõrvalolemist õppimise ajal. Kahjuks koolis nad seda enamasti ei saa ja siis ei saa nad ka ainest aru ega oska ülesandeid lahendada. Iga „õpipoiss“ vajab kannatliku meistri individuaalset juhendamist pikka aega, alles siis saab ta selgeks, kuidas üksi tulemuslikult tegutseda.

Kõige suurem hirm on lapsel aga selle ees, et tema vanemad teda enam ei armasta, kui tal koolis halvasti läheb. Riidlemine ja karistused on vähetähtsad selle halvakspanu kartuse ees. Hirm õppimise ja kogemuste saamise ees on psühholoogilise trauma tagajärg. Selle põhjuseks võib olla ebaedukogemuste liialt suur hulk: hirm õpetajate ja autoriteetide ees; eksamihirm; närveerimine ja hirm jääda lolliks teiste ees esinemisel; kartus olla tähelepanu keskpunktis; hirm väljendada oma mõtteid; kaaslaste reaktsiooni kartus, naermine tema üle; hirm jääda õppimisel ajahätta; kartus olla teistest kehvem, saada halb hinne, kukkuda läbi eksamil, mitte teada, hoolimata õppimisest; hirm, et teised näevad, kui kõva pea on õppijal; hirm, et vajalik ei jää meelde, et ei jaksa kõike ära õppida; hirm, et ei tule hästi välja, ei saavuta kõrgeid tulemusi või täiuslikkust; hirm, et ei saa teemast õigesti aru; hirm, et ei oska õpitut praktikas kasutada ja üldistatult mõista; kartus olla madala loovusega ja ideedeta; kartus kaotada positsioon teiste silmis; kartus kaotada vanemate armastus, kui miski ebaõnnestub; kartus kaotada enesest lugupidamine.

Ilma õppimisoskuseta on keeruline hästi õppida

Väga tihti on õpetajad hädas, et õpilased ei oska õppida. Kui tüdrukutel tuleb see rohkem nagu iseenesest, siis poisse peab kindlasti individuaalselt juhendama, et nad õppimise selgeks saaksid. Võib-olla peaks koolis selleks kasutama lausa ühe klassijuhatajatunni, et näitlikult õpetada õppimist. Kodus on ka võimalik last õppima õpetada, sest just vanemad tunnevad oma last paremini kui õpetajad. Paljud õpetajad ja ka vanemad teevad selle vea, et sunnivad last niisugusel moel õppima, nagu nemad omal ajal aine selgeks said. Mõni ema istus ülikoolis öid üleval ja aina konspekteeris, „kirjutas raamatuid ümber“. Nüüd ta arvab, et tema laps peaks ka nii õppima, aga lapse jaoks oleks ehk hoopis vaja, et ta saaks vanemale kõik ümber jutustada, siis jääks talle meelde.

Vanemad kodus saaksid aidata lapsel ennast tundma õppida ja õiged võtted kasutusele võtta. Õppija peaks avastama oma õpistiili ja parima õppimisviisi. Tavaliselt kasutab inimene õppides mitme õpistiili ühendust nii eri ainete õppimisel kui ka eri situatsioonides. Mida paremini oskab õppija oma õppimisstiile teadlikult kasutada, seda paremad on ka tulemused. See ongi õppimisoskuse olulisim osa – inimene on analüüsinud oma õppimisprotsessi ja leidnud sealt parimad viisid uue teabe vastuvõtuks, analüüsiks, töötlemiseks ja kasutamiseks mitmesugustes õpi- ja elulistes olukordades.

Lisaks on vaja õpetada lapsele, kuidas:

• lugeda arusaamisega,
• avastada olulist ja seda konspekteerida,
• koostada süsteeme ja skeeme,
• teha kokkuvõtteid,
• õppida sõnu ja tekste pähe,
• õppida eri aineid, näiteks matemaatikat,
• mõista tabeleid ja kaarte,
• lugeda statistilisi andmeid,
• kirjutada referaate ja esseesid jne.

Sellepärast on väga tähtis, et õpetaja või lapsevanem aitaks õpilasel endal avastada, kuidas ta kõige paremini aine selgeks saab. Kui nüüd laps jääb hätta õppimisega just selle pärast, et ta ise ei oska õppida ja ka kodus ei oska keegi teda õpetada, siis peavad vanemad paluma lapse klassi õpetajal võtta päevakorda klassi õpilastele õppima õppimise tundide korraldamine. See peaks algama juba esimeses-teises klassis ja jätkuma pidevalt, kuna materjal läheb aasta-aastalt aina raskemaks. Väga hilja on, kui gümnaasiumi alguses hakatakse alles õppimist õppima.

Kuidas õppida?

Mida peaks üldse tegema, et võiks ka kodus omandada vajaliku õppematerjali? Kuidas mõnel õhtul õppida ja aidata oma last õppimises? Järgnevas loetelus on välja toodud olulisim, mida eriti suure materjali äraõppimisel on kindlasti vaja arvestada, et oleks üldse lootust midagi selgeks saada.

Korralduslik pool.

• Selgete, konkreetsete õppe-eesmärkide püstitamine. Mida just täna on vaja ära õppida? Mida selles aines sel veerandil on vaja ära õppida? Kuhu peab jõudma õppeaasta lõpuks?
• Aja kasutamise planeerimine, päeva- ja nädalakava koostamine vajaliku äraõppimiseks.
• Segavate ja õppimist takistavate tegurite kõrvaldamine kodust, toast, ka lapse laualt.
• Vajalike abivahendite muretsemine ja käepärast hoidmine.

Meeldiv meeleolu.

• Õppimise aja meeldivaks muutmine. Kodus omavaheliste suhete ja meeleolu positiivseks muutmine.
• Enesemotivatsiooni loomine. Preemiate väljamõtlemine.
• Väikese õpimotivatsiooniga õpilaste motiveerimine, “meelitamine” ja juhendamine, et nad tahaksid hakata õppima.
• Õppimist takistavate blokeeringute ja hirmude teadvustamine.
• Raske, kerge, meeldiva ja ebameeldiva osa ajaliselt õige planeerimine.

Tähtsate teadmiste leidmine.

• Olemasolevate teemakohaste teadmiste väljaselgitamine, meeldetuletamine – mida laps sellest teemast juba teab.
• Oluliste teema tugipunktide, põhiterminite, definitsioonide, seaduspärasuste leidmine ja kasutamine ülejäänud materjali mõistmiseks. Tähtsaima, olulise, vajaliku ja mitteolulise osa eraldamine õppematerjalis.
• Arusaamist, tähelepanu, keskendumist ja mälu arengut soodustavate võtete kasutamine.

Töö infoga ja oma õpistiil.

• Teada saadud info mõtteline näitlikustamine, skeemide, jooniste kasutamine, situatsioonidesse paigutamine. V–visualiseerimine!
• Vajalike väljakirjutuste ja märkmete tegemine, värviliste markerite kasutamine meeldejätmise kergendajana. Tegevuse käigus õppimine. K–kineastiline (tegevuse kaudu) aspekt õppimises!
• Materjali mitmekordne lugemine, kuni see on arusaadav. Vajadusel ka kõvahäälne rääkimine või kas või vanema selgituste kuulamine. A-auditiivne (kuulmise kaudu) õppimine!
• Küsimuste esitamine ja vastuste leidmine kas samast loetud materjalist, teatmeteostest või õppimise kaaslaselt.

Õpitu kontroll ja vajadusel abi.

• Õpiabi kasutamine õpiraskuste olemasolu korral või otsene koos õppimine. Lapsele vajaliku individuaalse juhendamise korraldamine kas või koduõppe kasutamisega.
• Teooria üldistamine ja praktikas kasutamise kontroll. Näited elust – filmid, saatelõigud, jutud elust.
• Kogu materjali kordamine, siis ainult tähtsaima kordamine ning lõpuks vaid märksõnade ja mäluskeemide kordamine eri aegadel.
• Õpitud materjali omandamise mitmekülgne kontroll õppija poolt.

Vanema osa on aidata lapsel kõige õppimiseks vajaliku korraldamine selgeks õppida, et kujuneksid õiged harjumused kogu eluks.

Poiste õppimisviiside erinevus

Väga tihti on koolis raske poistel – neil kaob õpihuvi enamasti sellepärast, et nad ei saa aru ainest või ei oska õpetaja neile seda piisavalt huvitavalt selgitada. Eesmärgid, kasu, edu ja tunnustus on need sõnad, ilma milleta poisid hästi õppida ei suuda. Selge on aga ka see, et erinevalt tüdrukutest ei õpi poisid lihtsalt kohusetundest – neil peab asjast kasu ka olema! Õpetaja või vanema kohus on avastada need „nipid“, kuidas poisse hästi õppima suunata.

1. Ühele eesmärgile, ülesandele keskendumine. Poiste jaoks on oluline, et nad saaksid aru, mis on selle õppetüki õppimise eesmärk. Nad vajavad selget sihti, mida täpselt on vaja teha ja mis selgeks saada. „Mõtle ise“ õpiraskustega poissi ei aita, vaid sunnib hoopis loobuma pingutusest, nagu ka keerulised ja korraga palju ülesandeid sisaldavad juhised. Neile ei saa anda korraga mitut ülesannet, siis kahjustub süvenemisvõime ühte ülesandesse. Näiteks ei ole poistele mõistlik anda suuliselt mitmeid ülesanded korraga, siis tekib küsimus, millest alustada, miks just sellest ja mis eesmärgiga.
2. Deduktiivne mõtlemine – tervikult osadele. Enamik poisse ei saa hakata enne õppima, kui neil pole olemas „suurt pilti“ õpitavast, süsteemi ja arusaama, kuhu asetub uus materjal eelmisega seoses. Tavaline õpiku ülesehitus on „naiselik“, kus järjest esitatakse üksiknäiteid ja teksti, enne pole esitatud nii-öelda kokkuvõtlikku skeemi materjali kohta. Näiteks antakse bioloogias jutukesena materjal mõne taime kohta ja kokkuvõte on alles kaugel lõpus. Poiste jaoks peaks olema vastupidi – kokkuvõttelaadne tabel enne ja siis selgitused, näited. Ja võimalikult vähe „jutukesi“ ja kirjeldusi – neid nad tihti ei viitsi lugeda, need ei jää ka meelde!
3. Abstraktne mõtlemine – uuringute, mõtlemisülesannete ja teadusmõistetega seotud õppetegevus. Poistele meeldib ise uurida, aga vaid siis, kui neil on selleks eelnevalt vajalik teadmine olemas. Õpiraskuste puhul on see keeruline, sest ülekaalus on see, mida ei oska. Näiteks ülesanne leida laste suvereiside pikkused kilomeetrites aitab matemaatikas mõõtühikute kasutamist õppida paremini kui „kuiv“ mõõtühikute teisendamine ilma eluliste näideteta.
4. Sümbolite kasutamine ‒ valemid, diagrammid, joonised, skeemid, pildid. Pildid ja skeemid stimuleerivad paremat ajupoolkera. Üldistavad sümbolid ja valemid on tähtsad. Enne selgitusi ja aineosa sisulist lahtijutustamist tehakse valmis mõistekaardid, üldised skeemid. Avastatakse üldine arusaamine asjast, mitte ei õpita pähe üksikreegleid. Näiteks annab mitmesuguste süsteemide ja skeemide joonistamine keemias poistele võimaluse kontrollida asjast arusaamist ja tekitada huvi.
5. Sisekõne vähesus, kodeeritud keel. Tavaliselt kasutavad tüdrukud rohkem sõnu kui poisid, ka õppimise ajal. Tavalise poisi verbaalsus on kas õpitud oskus – „Räägi sõnadega!“ ‒ või lihtsalt üks tema eriline anne. Poisid kodeerivad info lühidalt kujundite, skeemide keelde, mitte ei jutusta pikalt lugusid ja kirjeldusi. Näiteks vajab õpetaja seletuskirja poisi mingi teo põhjuste kohta ja ta võib leida suurelt paberilt paar rida, sest poisil lihtsalt pole midagi rohkem öelda. Tüdruk võib vajadusel kirjutada pika romaani.
6. Loogika ja tõendamine – miks? Poiste jaoks on oluline, miks midagi tegema või õppima peab – seda peab ka lapsevanem neile alati rääkima. See annab neile tegutsemiseks põhjenduse ja algtõuke. Nad vajavad, et partner põhjendaks oma väiteid vestluses selgelt ja veenvalt. Enda käitumise puhul nad aga sellele küsimusele vastata ei taha, sest eneseanalüüs võib olla paljude poiste jaoks keeruline teema. Näiteks vajavad poisid igaks tegevuseks, ka kodus aitamiseks selget põhjendust – miks me peame seda tegema või õppima? Kui täiskasvanu ei pea vajalikuks selgitada, vaid loodab, et poiss teeb ära lihtsalt sõnakuulelikusest, siis võib juba murdeealine vastata, et ei viitsi või ei suuda. Nii võivad nad ka õppimisest keelduda.
7. Suurem ruumivajadus ja praktiline tegutsemine. Poisid vajavad enda ümber õppimise ajal rohkem ruumi. Nad tahavad „laiutada“. Neil on raske õppida, kui sellega ei kaasne võimalust teha midagi praktiliselt oma kätega ega ei ole sealjuures ruumi liikuda. Näiteks kui poisil puudub võimalus kaaslastest piisavalt kaugele eralduda, siis on tal väga raske oma tegevusse süveneda. Kergemini õnnestub see, kui õpikumaterjaliga kaasnevad praktilised käelised ja huvitavad ülesanded.
8. Liikumine aitab õppida. Liikumine stimuleerib poiste aju ja aitab kontrollida impulsiivset käitumist. Eriti tuleb see vajadus välja suletud ruumis, kus istutakse üksteise lähedal, siis hakkavad poisid tooliga kõõluma või nihelema. Näiteks annab seda olukorda lahendada ka kodus õppimise ajal, kui neil on midagi käes – kas või kumm või vahtpall – ja neil on võimalik vaikselt sellega mängida. Samuti on vaja teha ka kodus õppimise vaheaegu ja siis lubada, vahel lausa sundida, poisse liikuma, mitte lasta puhata arvutisse vahtides.
9. Igavuse teke ühetaoliste meetodite kasutamisel. Poisid vajavad palju enam vaheldust ja erinevaid meetodeid, põnevaid ülesandeid kui tüdrukud. Kui poistel on igav, siis võivad nad tunnis halvasti käituma hakata. Näiteks saab eesti keele tunnis teha vähemalt 3‒4 erinevat huvitavat ülesannet, selle asemel et täita vaikuses ühte pikka ja ühe tööülesandega harjutust. Kindlasti peaks olema ka võimalus suulisteks ülesanneteks ja esinemiseks teiste ees. Kui vaja, saab ka kodus õpitu jaotada osadeks, et poisil tekiks tunne, et see on huvitav ja ta saab hakkama.
10. Poistele meeldib meeskonnatöö ja juhi järgimine. Sotsiaalne hierarhia, see, millisel positsioonil ja kui kaugel liidrist, kambajuhist nad asuvad, on poiste elus väga tähtis. Kui nad on klassi sotsiaalses hierarhias madalal kohal, siis on neil ka õppimisega suure tõenäosusega probleeme. Madala positsiooniga kaasnev sisepinge tõmbab kogu tähelepanu endale, tekitab stressi ja õppimine kannatab. Näiteks peab ajaloos tegema koos keskaegse maja maketi. Poisid ei keskendu kõrvalisele ega raiska aega tööjaotusega nagu tüdrukud, vaid valivad juhi ja koondavad kogu tähelepanu eesmärgi saavutamisele, kuuletudes juhtidele ja targematele.

Kodus saab poisi eneseväärikust tõsta, aidates tal hästi omandada teadmisi ja kujundada vajalikke sotsiaalseid oskusi oma positsiooni ja suhete parandamiseks klassis. Siis saab ta ka koolis paremini hakkama.

Kokkuvõtteks

Armastus, hoolivad kodusuhted ja vanemate toetav suhtumine aitavad iga last tema kooliteel. Väga tihti kardavad vanemad, et kui nad on lapsele õppimises toeks, siis kasvatavad nad abitu inimese. See on kindlasti vale suhtumine. Seni, kuni laps ei saa ise hästi hakkama, ei saa temalt oodata ka üksi õppimise edukust – ta tunneb siis vaid, et keegi ei hooli temast ega aita. Kohe, kui lapsele on õppimine selgeks ja huvitavaks saanud, tahab ta ise katsetada ja pingutada, et siis vanemate juurde joosta üksnes rõõmu ja tunnustust kogema. Nagu noor kasvuhoo sisse saanud puu ei vaja enam tugiposti, nii ei vaja seda ka laps, kellel läheb koolis kergelt ja saavutusterohkelt. Siis on meil vaid tänusõnad Jumalale, kes on ikka aidanud – nii õpiraskustes kui ka koolimures!

 

Tiia Lister
Koolituskeskus ELLU psühholoog