Kristlik kasvatus toetub kristlikele väärtustele, mille kasvataja(d) on omaks võtnud teadlikult ja sisuliselt, mitte neid pelgalt formaalsete normide ja reeglite koguna käsitledes. Seega on meil olemuslikult tegemist eeskätt väärtuskasvatusega.
Kui nüüd ainult üks lapsevanematest neid alusväärtusi oma sõnades ja tegudes tõepoolest rõhutab ning igapäevases kasvatuses ka nendele toetub, siis hakkab laps peagi märkama erisusi ema ja isa kasvatusreeglite vahel. Vastuolud võivad siin olla suuremad või väiksemad, silmnähtavamad või varjatumad. Kõik sõltub kindlasti ka sellest, kui palju aega kumbki lapsevanem eraldi ja mõlemad vanemad koos lapsega koos olemisele ja temaga suhtlemisele üleüldse pühendavad. Aga lapse tähelepanu köidavad need erisused päris kindlasti ja tõenäoliselt saavad need üsna pea ka lapse küsimuste objektiks.
Kristlik kasvatus ei ole kindlasti midagi sellist, mida „tehakse“ vaid teatud kellaaegadel ja teatud teemade puhul. Ehk siis see ei ole miski, mida kristlasest lapsevanem saaks teha vaid piiratud ajahetki näpates ja väikeste portsjonite viisi. Lastekirjanik Lilli Palmer on öelnud: „Lapsele ei ole võimalik aeg-ajalt teelusikatäie kaupa manustades oma meelsust edasi anda.“
Kristlikele väärtustele toetuv kasvatus on oma olemuselt ju ühtviisi kristlik nii siis, kui tuletatakse lastele lihtsalt meelde igaõhtust magamaminekuaega, kui hetkedel, mil arutletakse tõsiselt ja süvitsi selle üle, kas ja kuidas naabripoisiga saaks ära leppida. Samas ei saa ära unustada seda, kui väga kaalukas osa (kristlikust) kasvatusest on kaudne, on lihtsalt vanemate eeskuju järgimise mõju.
Kristlik kasvatus on lisaks moraalireeglite ja väärtuste sõnastamisele ning maailmavaatelisele õpetusele ju ühtlasi kõik see, mida lapsed oma vanemate elust ja omavahelisest suhtlemisest igapäevaselt kõrva taha panevad.
„Kui me ei tõlgi oma päritud keelt lapsele mõistetavasse teo-sõna keelde, ei aita me last mõistmises. Lapsed, kes kasvavad kristlikus kontekstis, õpivad ära kristliku sõnavara. Kuid sõnad peavad seostuma kristlike tegude ja suhtumisega,“ on öelnud William L. Hendriks.
Ohutsoon
Kindlasti loovad märgatavad vastuolud vanemate kasvatusprintsiipides lapse jaoks mõningase segaduse ja pikemas perspektiivis võivad ka kõigutada kas ühe või mõlema lapsevanema autoriteeti lapse silmis. Väiksem laps on lihtsalt nõutu, kui ema lubab üht ja isa teist või kui isa julgustab mingil viisil käituma ja ema sedasama käitumist taunib. Suurem laps õpib juba neid erisusi oma huvides ära kasutama ja nende abil vanematega manipuleerima, võrreldes ühe väärtusi või reegleid teise omadega ja kujundades selle põhjal välja oma valikulise käitumisstrateegia. Nii ta siis küsibki edaspidi mingiks tegevuseks luba või räägib mõnest problemaatilisest vahejuhtumist just selle vanemaga, kelle väärtushinnangutega see tema senise kogemuse põhjal konflikti ei tohiks minna.
Väärtuskonfliktid ja nendest tulenevad kasvatuskonfliktid võivad nii mõnigi kord viia lausa vanemate omavaheliste vaidlusteni ja seda lapse juuresolekul. Lapse jaoks kinnitavad sellised vaidlused eeskätt, et reeglid on venivad, vanema(te) nõudmisi ei pea tingimata alati täitma,hea ja halb on suhtelised mõisted ning sõltuvad vanemate meeleolust. Just väiksema lapse puhul võivad emotsionaalselt pingestatud vaidlused kujuneda suisa hirmutavaks, kõigutades tema turvatunnet. Talle võib hakata tunduma, nagu seaksid tema käitumisest lähtuvad (maailmavaatelised ja/või väärtuselised) eriarvamused vanemate omavahelise suhte mingil moel ohtu ja selles konfliktis peab ta end süüdlaseks. Samalt pinnalt võib hilisemas elus välja kujuneda ka vaistlik vastumeelsus maailmavaatelistes küsimustes seisukohti võtta.
Alusväärtuste konflikt
Tüüpilised probleemid kasvatuse teemal lähtuvadki enamasti vanemate (kas endale teadvustatud või teadvustamata) väärtussüsteemide erinevusest. Just seetõttu on tõsised kasvatuslikud konfliktid erinevate maailmavaadetega lapsevanemate igapäevaellu juba eos sisse kirjutatud. Küllap on see ka üks põhjus, miks Paulus kirjas korintlastele nii tõsiselt hoiatas: „Ärge hakake vedama võõras ikkes koos uskmatutega!“ (2Kr 6:14).
Seda kirjakohta on varasematel aegadel kasutatud küll pigem uskmatu partneriga abiellumise eest hoiatamiseks, aga tõeliselt kaalukaks muutub Pauluse sõnum ikkagi alles otseses kasvatusküsimuste kontekstis. Kaks erinevate arusaamadega inimest, olles küll „ikkes“ omavahel tihedasti koos ja armastades ühiselt oma ühist last, kogevad nüüd ehmataval kombel väga teravat erimeelsust põhilistes alusväärtustes. Enam ei ole tegu üksnes kitsalt usuasjadega, mille osas võib ju kodurahu huvides alati kokku leppida, et „sellest me ei räägi“. Erimeelsused hakkavad ootamatult kaalukat rolli mängima lausa igapäevaste teemade ja argiste valikute puhul: mida pidada oma lapsele eluliselt vajalikuks ja/või mille eest teda hoida ja hoiatada.
Näiteid võib siinkohal rohkesti tuua. Vast kõige tavapärasem on kasvatussituatsioon, kus kristlasest lapsevanem rõhutab olulise kasvatusväärtusena andestavat meelsust, kannatlikkust ja lepituse otsimist. Mittekristlasest vanem võib aga (eriti poisslapse kasvatamisel) üsna pea hakata muret tundma, et niisuguste pehmete väärtuste pinnalt ei kasva laps piisavalt tugevaks isiksuseks, kes suudaks enda eest seista ja kriitilistes olukordades ennast kehtestada. Mittekristlasel on vaid oma ratsionaalsele mõtlemisele tuginedes äärmiselt raske uskuda, et „pehmete väärtuste“ najal kasvatatud laps võiks hiljem elus piisavalt hästi hakkama saada, olles läbilöögi- ja konkurentsivõimeline.
Lojaalsuskonflikt
Kui üks vanematest on kristlane ja teine mitte, siis siin on võimalikud mitu erinevat stsenaariumi. Kristlust soosiva mittekristlasest lapsevanemaga pere kõige levinum mudel on ilmselt pere, kus on aktiivselt kirikus käiv ema ja sellega suhteliselt passiivselt nõustuv isa. Selline isa peab usku pigem „naiste asjaks“, mis pereelu üldjoontes ei häiri ja ehk sellele positiivseltki mõjub. Mida väiksemad on selle pere lapsed, seda lihtsamini selline elukorraldus esialgu toimib. Mittekristlasest lapsevanem on selle mudeli puhul tihti ka kasvatusteemades passiivsem ja eemalviibivam, jättes laste distsiplineerimise ning hea ja kurja tundma õpetamise täiel määral kristlasest osapoolele: küllap tema juba teab, kuidas kasvatada! Usaldus kristliku moraali ja sellest tulenevate õigete kasvatusvõtete vastu on kristlust soosiva lapsevanema puhul suhteliselt kõrge, aga samas ei pruugi see tähendada maailmavaatelistes küsimustes kristlasest lapsevanemaga tingimusteta nõustumist.
Aktiivselt kristluse vastu oleva lapsevanemaga pere on ilmselt üks raskemaid peremudeleid üldse. Sellises peres võib igasugune pisiasi, mida saab kristlusega kas või kaudselt siduda – nagu lapselt elementaarsetest moraalinormidest kinnipidamise nõudmine – vallandada tõsise konflikti vanemate vahel. Sellises peres on ka enamasti välistatud igasugune lapsega usust või Jumalast rääkimine või tema kristlikku usupraktikasse (jumalateenistus, pühapäevakool, söögipalve jne) kaasamine. Mõnes mõttes on see kristlasest osapoole jaoks nagu vulkaani jalamil elamine, kus kunagi ei tea, millal järgmine purse tuleb ja kui ohtlik see on. Laps tajub aga selliseid sisepingeid teistmoodi kui täiskasvanu ja üsna tõenäoliselt võib tema hoiak usu ja kiriku suhtes kujuneda üsna hirmuseguseks: kõik ususse puutuv hakkab üha enam seostuma pahameele, konfliktide ja tülitsemisega. Selle tulemusena võib lapsel kujuneda arusaam, et rahu tagamiseks tuleb õppida oma tegelikke tõekspidamisi teiste eest varjul hoidma.
Tänapäeva sallivust kuulutavas ühiskonnas on aga üha enam neid lapsevanemaid, kes ennast (vähemalt sõnades) usu suhtes neutraalseks kuulutavad. Tegelikkuses on absoluutset neutraalsust muidugi üsna raske säilitada – mingitel hetkedel võib mittekristlasest lapsevanem ikkagi väljendada mõnd negatiivset hoiakut, alavääristades või naeruvääristades usku. Seega on ka sellises näiliselt tolerantses peres vähemalt aeg-ajal tuntavad teatavad pinged, eriti selliste kristlike praktikate osas nagu kirikuskäimine üldse või konkreetsemalt laste pühapäevakoolis käimine.
Kõige selle tulemusena on üheks probleemivaldkonnaks segaperekonnas pidev „poolte valimine“. Olles mõistnud, et vanematel on erinevad seisukohad maailmavaatelistes ja väärtuselistes küsimustes ning nad enamasti veedavad ka oma pühapäevast päeva või muid puhkepäevi erinevalt, tunneb laps end seisvat pideva valiku ees, kas üks või teine. Mõned valikud puudutavad konkreetseid praktilisi tegevusi ja aja veetmise vorme väljaspool kodu: kas isaga kirikusse või emaga poodlema; kas isaga jõusaali või emaga pühapäevakooli; kas emaga laste suvekooli või isaga randa ujuma jne. Kuigi laps on näiliselt vaid selliste väga konkreetsete valikute langetamise ees, võib see protsess tema jaoks ometi mingil hetkel kujuneda hoopis laiemaks lojaalsuse küsimuseks: kelle poolele asuda siis, kui arutelu all on näiteks pere ühiste ettevõtmiste planeerimine suuremas plaanis. Mida kirglikumalt lapsevanemad oma seisukohti kaitsevad, seda teravamalt ja sagedamini tunnetab laps poolte valimise vajadust.
Maailmavaateline konflikt: Jumalast rääkimine ja Jumalaga rääkimine
Jumalast rääkida saab sõnades ja tegudes. Kusjuures kõige parem tulemus saadakse siis, kui sõnad ja teod teineteist toetavad ja sõnum on üheselt selge. Samas võib segaperekonnas otsesõnu ja selgesti Jumalast rääkimine klassifitseeruda mittekristlasest lapsevanema silmis lapse mõjutamiseks, ning tema loomulik reaktsioon on sel juhul vastu mõjutamine. Michael Fanstone toob oma raamatus näite sellest, kuidas mittekristlasest isa ähvardas lapsele tutvustada musta maagiat, kui kristlasest ema ei lõpeta talle alatasa Jumalast rääkimist. Taas on siin vaja leida kompromisse ja sõlmida mõistlikke kokkuleppeid.
Jumalast rääkimise osas tuleb kristlasest lapsevanemale samas selgesti appi lapse loomulik uudishimu. Enamasti ei puuduta Jumalast rääkimise või mitte rääkimise kokkulepped vanemate vahel ju laste argistele küsimustele vastamist. Aga laps, kes parajasti millegi vastu nii intensiivset huvi tunneb, et ta selle kohta küsimusi esitab, on äärmiselt avatud lapsevanema vastust kuulama ja endasse vastu võtma. Nüüd on vaja tarkust ülevalt, et vastus lapse konkreetsele küsimusele ehitaks ühtlasi tema jaoks silla Jumala juurde. Et me suudaksime vastata lapsele nii, nagu tegi Jeesus inimestega kõneldes: igapäevase leiva juurest jõudis ta jutuga eluleiva juurde (Jh 6:26-35); kaevu ja ämbri puudumise juurest elava vee juurde (Jh 4:7-14) jne.
Jumalaga igapäevases ühenduses olev kristlane leiab sobiva ja loomuliku viisi Jumala argisesse vestlusesse sisse toomiseks just seetõttu, et tema argipäevas ja mõttemaailmas on Jumal pidevalt kohal. Samas, sellises kontekstis, kus teine lapsevanem võiks lapse samale küsimusele või sarnasele mõttekäigule üsna tõenäoliselt teistmoodi reageerida, on vast kõige olulisem rõhutada isikliku usukogemuse ehk tunnistuse andmise momenti: „Mina usun, et see asi on nii.”
N: Kassipojal on valus, kui sa teda sabast tõmbad: mina usun, et Jumal on maailma luues ka kassipoja loonud ja tema peale vaadanud, öeldes: „See on hea.”
N: Kui sul on selline suur mure, siis üks võimalus on palvetada: mina olen näinud, et Jumal vastab palvele ja südamesse tuleb siis rahu.
N: Kui sa ei tea, kuidas õigesti käituda, siis võid korraks vaikseks jääda: mina olen tundnud Jumala vaikset meeldetuletust, nii et mu süda on hakanud kripeldama, kui mul on tulnud kiusatus kellelegi halvasti öelda või naabri ploomipuu otsast salaja ploome süüa.
Ühelt poolt on lapse jaoks isikliku kogemuse/teadmise pinnalt tulev vastus kindlasti veenvam ja kõnekam kui mis tahes tark teooria. Samas lahendab kristlasest lapsevanem oma mõtteid sellisel kombel formuleerides ühtlasi ära ka lojaalsuskonflikti: ta ei sea iseennast absoluutse tõe kuulutaja rolli, mida siis mittekristlasest lapsevanem peaks hakkama oma tõe kuulutamisega ümber lükkama, nii et tekiks vaidlus, kumma tõde on tõesem. Ta lihtsalt räägib lapsele oma kogemusest ja oma arusaamast, millesse lahutamatult kuulub Jumal. Jumalaga koos elatud elus ei saa Jumala teemat lihtsalt maha vaikida.
Samamoodi on lugu Jumalaga rääkimise ehk palvetamisega. Kui laps näeb oma ema või isa näiteks söögilauas käsi palveks kokku panemas, küsib ta mingil hetkel tõenäoliselt: „Miks sa seda teed? Kellega sa niimoodi räägid?” Ja taas on abiks see, kui lapsevanem ei hakka lapsele rääkima reeglitest ja sellest, et õhtul peab õhtupalvet ja söögilauas söögipalvet tegema, vaid selgitab lapsele eakohasel viisil, miks tema seda teeb. David Heller on öelnud, et just vanemad on need, kes „lapsele formaalse religiooni ära tõlgivad“. Ehk siis lapsevanema seletus muudab usuelu mitmesugused aspektid lapsele arusaadavaks. Samas, kui selliseks tõlkijaks osutub vaid üks lapsevanem, on tema vastutus seda tõsisem.
Mõned head nõuanded
Michael Fanstone, kes uuris Inglismaal 1990. aastatel ühe kristlasest vanemaga peresid, toob välja kolm olulist mõtet kasvatuskriiside vältimiseks segaperes. Esmalt soovitab ta kristlasest lapsevanemal oma lapsega ausalt ja selgelt erinevate maailmavaadete olemasolust rääkida – ja seda tingimata hinnanguid andmata, milline neist on parem ja milline halvem. Selline avameelne ja tasakaalustatud selgitus välistab ka olukorra, kus laps peaks justkui kogu aeg pooli valima: kas ema poolt ja isa vastu või isa poolt ja ema vastu.
Teiseks rõhutab Fanstone lapse mõtlema julgustamist kõige üldisemas mõttes – last tuleks suunata küsima oma argiseid maailma avastamise küsimusi nii emalt kui isalt, arutlema mõlema vanemaga maailma asjade üle ja otsima oma vastuseid, langetama oma isiklikke maailmavaatelisi otsuseid.
Ja viimselt tuletab ta kristlasest lapsevanemale taas meelde isikliku eeskuju hindamatut väärtust. Fanstone’i väitel võib just igapäevane kristlik eluviis ollagi parim kristliku kasvatuse meetod, eriti olukorras, kus vanemate teravad maailmavaatelised konfliktid kristliku sõnumi edasiandmist sõnade abil rohkemal või vähemal määral takistavad. „Mida enam sarnasus Jeesusega sinust kriitilistes olukordades välja paistab, seda enam aitad sa oma lastel mõista, mida tähendab kristlasena elamine. Tõeliselt toimiva kristluse jälgimine kellegi elus, kes on neile väga lähedane, ei saa jätta sügavat mõju avaldamata.“
Kokkuvõtteks
Kristlik kasvatus ei tähenda vaid üht kitsast osa kasvatusest, mis otseselt ja üheselt tegeleb lapse „kristlaseks kasvatamisega“. Pigem on tegemist lapse jumalasuhtele, väärtussüsteemile ja kaasinimestesse empaatilisele suhtumisele aluse panemisega kõige laiemas mõttes. See on vanemate ühine suur sotsiaalne vastutus sõltumata nende ühisest maailmavaatest või maailmavaatelistest erinevustest. See kasvatuslik eesmärk peaks olema vanemate vahel eriti detailselt selgeks räägitud just peres, kus üks vanematest ei ole kristlane.
Kristlasest lapsevanem ei saa kindlasti kasvatuse aluseks võtta kristlusega olemuslikult kokkusobimatuid väärtusi. Seepärast ongi kriitilise tähtsusega vanemate omavahelisele kokkuleppele jõudmine selles, millistele ühistele aluspõhimõtetele koduse kasvatuse reeglid ja normid toetuvad. Mitmed põhilised moraalinormid on ka tänapäeva läänelikus ühiskonnas ikka veel ühised nii kristlastele kui mittekristlastele ja nii on siin võimalik kokkupuutepind leida. Nagu erinevate maailmavaadetega inimeste kooselus üldse on rahumeelseks omavaheliseks lävimiseks vajalik teatavate kompromisside leidmine, nii tuleks kompromissid paika seada ka kasvatust puudutavates küsimustes: millised on meie pere nõudmised ja reeglid; millest meie peres räägitakse ja millest vaikitakse.
Samas on kasvatus üks väga pikaajaline ja keeruline protsess ning otsene sõnaline õpetus ei pruugigi siin alati olla kõige kaalukam tegur. Just vanemate eluviis, nende omavaheliste suhete üldine tonaalsus ja igapäevane käitumine on laste jaoks, eriti tagasivaateliselt, ehk kõnekamadki kui tahes hästi ja osavalt sõnadesse seatud kristlikust õpetusest. Julgeksin siinkohal parafraseerida Peetruse soovitust (1Pt 3:1-2): „…et nad võidetaks usule ilma sõnata vanemate käitumise läbi, kui nad on tähele pannud teie puhast, aukartlikku käitumist.“
Aga tõsi on seegi, et päris ilma Jumalast kõnelemiseta me Jumala sügavamast olemusest oma lastele tunnistust ka anda ei suuda. Kõige keerulisem ehk ongi asi seal, kus kristlasest lapsevanem sooviks oma lapsele anda selget sõnalist õpetust ja juhatust otseselt maailmavaadet puudutavates küsimustes. Teisisõnu, ta tahab koos lapsega palvetada, teda kirikusse ja pühapäevakooli viia, temaga igapäevasel ja loomulikul viisil Jumalast rääkida. Ka siin on vanemate jaoks äärmiselt oluline jõuda omavahelise kokkuleppeni, kuidas asi mõlemale poolele mõistlik tundub. Sest lapse jaoks võib olla tõsiselt traumeeriv kogemus, kui ta ühe vanema maailmavaatelisi õppetunde või temaga koos kirikus käimist peab teise vanema eest ranges saladuses hoidma. Selline salatsemine läheks ka otsesesse vastuollu kristliku aususe printsiibiga.
Julgustuseks kristlasest lapsevanemale tahaks aga lõpetuseks tuua välja ühe olulise teoloogilise printsiibi: ükski vanem ei suuda oma jõul lapsest kristlast kasvatada, ei üksinda ega ka kahekesi koos. Me kõik sõltume siin Jumala armust: meie saame anda oma osa, aga Jumal on viimselt see, kes lapse südamele koputab ja kelle kutsele laps vastab, kas siis lapseeas või hoopis millalgi hiljem. Nii ehk teisiti on iga kristlasest lapsevanema vastutus laps selleks Jumala koputuseks ette valmistada nii hästi, kui see vähegi võimalik on. Jumal paneb puuduva osa omalt poolt juurde.
Kasutatud kirjandus
Fanstone, Michael. Unbelieving Husbands and the Wives Who Love Them. Ann Arbor: ServantPublications, 1994.
Heller, David. The Children’s God. Chicago&London: The University of Chicago Press, 1986.
Hendriks, William. Teoloogia lapsele: Kuidas kõnelda lapsega elu mõttest. Tallinn: Allika, 2009.