Eesmärk
Öeldakse, et lapsed on elu õied. Õied on need, mis toovad meile rõõmu, kui neid vaatame, siis tuleb südamesse imeline rahu. Et õied kaunilt õitseksid, on vaja neid külma ja tuule eest kaitsta, toita ja toetada. Põhiline on, et kõige sellega on hea kiiresti alustada, sest õitsemisaeg on lühike. Kaheksateist aastat tundub alguses nii pika ajana, aga päevad, kuud ja aastad lähevad kiiremini, kui lapsevanem oskab arvata, ja tagantjärgi vaadates saab ainult öelda: „Alles see oli…“
Kui midagi tähtsat ette võetakse, siis tehakse enne täpne plaan, mida tahetakse saavutada. Ka lastekasvatusega peaks see niimoodi välja nägema, et lapsevanemal on eesmärk, kuhu ta tahab välja jõuda. Muidugi ei tähenda see kaugeltki mitte, et lapse eest otsustatakse ära kõik tema sammud ja valikud. Pigem tähendab see elukestvaid oskusi ja väärtusi, mida soovitakse lapsele kaasa anda, millega ta saab õnnelikult elada ja mida omakorda teistelegi jagada.
Kahlil Gibrani raamatus „Prohvet“ on kirjutatud väga tabavalt lastest ja sellest, mida nad oma vanematelt vajavad:
Teie lapsed pole mitte teie lapsed.
Nad on Elu enese igatsuse pojad ning tütred.
Nad sünnivad läbi teie, aga mitte teist
ja kuigi nad on teiega, ei kuulu nad teile.
Oma armastuse võite te neile anda, aga mitte oma mõtteid.
Sest neil on nende eneste mõtted.
Nende kehasid võite te varjata oma katuse all, aga mitte nende hingi,
sest nende hinged elunevad homse kojas, mida teie ei või külastada isegi mitte oma unedes.
Te võite püüda nendega sarnaneda, aga ärge üritage muuta neid endisarnasteks.
Sest elu ei voola vastupäeva ega viivita eilses.
Teie olete vibud, millelt teie lapsed nagu elavad nooled lendu lastakse.
Vibukütt näeb märki lõpmatuse rajal ja pingutab teid kogu oma jõust, et Tema nooled võiksid lennata kiiresti ja kaugele.
Olgu teile rõõmuks painduda vibuküti käes;
sest just niisamuti, nagu ta armastab lendavat noolt, armastab ta ka vibu, mis püsib paigal.
Mis on meie eesmärk lastekasvatuses ja lastega suhtlemisel? Ma usun, et kõik lapsevanemad, tädid-onud ja õpetajad tahavad, et lapsed oleksid õnnelikud. See, kuidas täiskasvanud lastega suhtlevad, näitab lastele, milline on maailm nende ümber, millised on seal inimesed ja kuidas tuleb nendega käituda. On oluline valida suund – kas anda neile kaasa positiivne suhtumine ja austus kaasinimeste vastu või panna neid nägema elus negatiivset poolt ning suhtuma inimestesse teatava umbusuga ja eelarvamustega.
Lapsevanem tahab lapsele tavaliselt parimat, aga alati ei anta endale aru oma tegude ja sõnade tagajärgedest. Lapsed on väga tähelepanelikud. Ma usun, et olete näinud, kuidas nad täiskasvanuid jäljendavad. Kellega koos lapsed oma aega veedavad, selle sarnaseks hakkavad nad muutuma.
Lapsevanemad tahavad lastele parimat – parimat kodu, parimat haridust, parimat tulevikku. See on paljuski täiskasvanute käes. Juhtida lapsed käima õigel teel on suur vastutus ja samas suur eesõigus. Aeg koos lastega on kaunis kogemus, kui seda niimoodi võtta ja nautida nii rõõmsaid kui ka kurbi hetki käsikäes, teineteist toetades. See on aeg olla avatud ka oma väärtusi üle vaatama ja, kui vaja, siis neid korrigeerima. Lapsevanema osa on last mõista ja sepistada temaga hea suhe – usalduslik suhe. On väga kerge hukka mõista lapse halba käitumist, halbu sõnad ja kurje pilke. Aga mis on selle kõige taga?
Nagu lapsed ise küsivad teatud vanuses kõige kohta: „Miks?“, nii on tihti ka täiskasvanul vaja leida endas vastused küsimustele: „Miks laps seda just nii ütles ja nii tegi? Kus ta sellist käitumist näinud on? Mida ta minult ootab?“
Pole niisama öeldud, et enne, kui midagi teed või ütled, mõtle järele, hinga sügavalt, püüa jääda rahulikuks ning käitu täiskasvanulikult ja väärikalt, et sa ei peaks pärast ise oma teguviisi häbenema. Loomulikult teevad täiskasvanud ja lapsevanemad vigu, aga me saame anda väga head eeskuju, kui oma vigu tunnistada julgeme, vajadusel ka laste ees. Kui lapsele on sõnade või tegudega haiget tehtud, on lapsevanemal eesõigus vabandust paluda. Kui ta selliselt toimib, siis tekib lastes austus vanema vastu ja nad võtavad ka ise niisuguse käitumise omaks.
Seda kõike on muidugi kergem kirjutada kui tegudesse panna, aga koos Jumalaga on võimalik neid põhimõtteid ellu rakendada, kasvades samm sammult ise ja kasvatades lapsi – suurimat varandust, mis on lapsevanematele usaldatud.
Kuulates jõuame südameteni
Rob Parsons on oma raamatus „60 minutit isa“ tabavalt kirjutanud: „Kui sa kuulad lapsi siis, kui nad on viis, kuus või seitse aastat vanad, on olemas võimalus, et nad kuulavad sind ka siis, kui nad on viie-, kuue- või seitsmeteistkümne aasta vanused.“
Lapsevanem tahab, et laps kuulaks ja usaldaks teismelisena tema nõuandeid ning võtaks neid otsuste tegemisel arvesse, sest täiskasvanu näeb elukogemusest tulenevalt olukordi natuke kaugemale kui laps. Selline usaldusliku suhte tekkimine on aga aastatepikkuse tegevuse tagajärg.
Et usaldus tekiks, on hea üksteist tunda. Muidugi tunnevad lapsevanemad oma lapsi, aga vahel võib juhtuda, et kiirustamise keskel pole aega rääkida oma lapsega segamatult millestki sügavamast kui lihtsalt igapäevased teemad.
Lühidalt võiks öelda, et usalda inimesi ja ka sind usaldatakse. Nii lihtne see aga ei ole või oskame meie selle keeruliseks elada. Usalduse võitmine nõuab aega ja tööd. Kogu suhete loomine ja hoidmine on teadlik töö, eelkõige iseendaga. Head suhted ei teki niisama lihtsalt, ka mitte lapse ja lapsevanema vahel. Kui laps on väike, tundub, et kulub veel palju aega, enne kui pisikesest ilmakodanikust kasvab asjalik tegelane. Täiskasvanud laste vanemad aga ütlevad, et see aeg on nii kiiresti läinud. Töö, karjäär ja muu, mis meile elus tähtis tundub, võivad oodata ning olla pigem teisejärgulised. Head ja usalduslikud suhted vajavad meilt igapäevast tähelepanu, aega ja muid ressursse. Lapsevanemaks olemine on tähtsaim ülesanne.
Suhtlemise üks olulisemaid komponente on kuulamine. Sellega annavad täiskasvanud oma väikesele kaaslasele teada, et nad on tema jaoks olemas ja valmis teda vajadusel aitama. Lapsed on väga tähelepanelikud: kui nad näevad, et neid ei kuulata jäägitult, siis nad ei ava ennast ja usaldus kaob. Tänapäeva kiireks elatud elus on raske aega võtta ja lihtsalt olla. Lastega veedetud aeg tasub ennast aga kuhjaga ära. Vanemad soovivad, et lapsed kuulaksid neid ja mõistaksid, mida nende heaks on tehtud. Lapsed jäljendavad täiskasvanuid, võtavad eeskujuks nende käitumise. Kui lapsi kuulatakse, siis teevad nemad sedasama.
Olen näinud, et kui lapsel on mure, ei tule ta seda kohe otse ütlema, vaid hakkab rääkima hoopis muudest asjadest ja alles siis, kui on kannatlikkust teda lõpuni kuulata, avaneb ta mingil hetkel ja on aru saada, mis mure teda tegelikult vaevab. See on nagu sibula koorimine, kiht-kihilt, enne kui südameni jõutakse.
Mäletan üht korda, kui olin väga väsinud ja tütreke tuli minuga rääkima. Kui tavaliselt kipun ma ikka oma tarkusest ütlema, mis on õige ja mis vale, mis tähtis ja mis tühine ning kuidas tuleb eri olukordades käituda, siis seekord ma lihtsalt kuulasin ja laps rääkis. Ühel hetkel taipasin, et selle mureni, mis teda vaevas, jõudis ta alles siis, kui oli juba ühest ja teisest asjast rääkinud. Väga hea, et ma ta lõpuni kuulasin, sest kui oleksin ta katkestanud, öeldes „lohutavalt“, et see, millest sa räägid, on nii väike asi, pole midagi, kõik läheb mööda, siis olekski laps oma murega üksi jäänud.
Vahel võib tunduda, et lapse mured on nii tühised, aga tema, väikese inimese jaoks on need suured mured. Lapsevanemad peavad oskama panna end sellistes olukordades lapse asemele ning vaadata elu läbi tema väikese akna, kus on just need mured, mis temal on, ja need rõõmud, mis teda rõõmustavad. Lapse tundeid tuleb tõsiselt võtta ja teda vajadusel aidata. Niimoodi kasvab tema usaldus. Seda lapsevanemad ju tahavad, et väike silmarõõm usaldaks neid juba maast-madalast ja tuleks oma muredega nende juurde, et vanemad saaksid ta ära kuulata ja teda aidata. Kõige paremini õpivad lapsed tähtsaid väärtusi siis, kui nad tunnevad, et neid armastatakse, toetatakse ja mõistetakse. Seda kõike polegi nii palju tahetud, kuid samas nõuab see täielikku pühendumist nii lapsevanematelt kui ka teistelt täiskasvanutelt, kes lastega tegelevad. Kordaläinud tulemus on aga seda kõike väärt.
Võta aega
Kuulamine nõuab aega, seda piiratud väärtust, mis kipub tänapäeval defitsiit olema. Aega ei saa mitte mingi raha eest juurde osta ja seda ei saa keegi ka juurde kinkida. Kõigil on ühepalju aega ja selle kasutamine sõltub meie väärtushinnangutest. Kõige tähtsama jaoks leidub ikka aega, seda lihtsalt võetakse. Kas meil on aega oma kõige kallimate jaoks?
Mind pani väga mõtlema kahe tüdruku vestlus:
„Kas sinu emal on aega, et sinu muresid kuulata?“
„Jah, on ikka.“
„Aga minu emal on alati nii kiire ja tal on endalgi palju muresid, mina saan oma muredest rääkida ainult oma kaisukarule õhtul voodis.“
Julgen väita, et on palju selliseid lapsi, kes ei saa oma muredest kellelegi rääkida, sest kõigil on kiire. Siin ei saa ega peagi kellelegi näpuga näitama või hukka mõistma, sest tavaliselt iga lapsevanem vähemasti püüab anda oma lapsele elluastumiseks parima stardipositsiooni. Seda tehakse enda väärtushinnangutest lähtudes.
James Dobson on öelnud: „Me oleme liiga hõivatud sellega, et anda lastele seda, mida meil ei olnud, et meil ei ole aega anda neile seda, mis meil tegelikult on.“ Parim, mida me oma lastele anda saame, on meie aeg. Seda igatsevad lapsed kõige rohkem.
On hea, et leidub täiskasvanuid, õpetajaid, naabritädisid ja -onusid, kes on valmis ära kuulama ja andma oma aega peale omaenda laste ka teistele. R. Parsonsi raamatus on ära toodud isade hulgas tehtud uuringud, kus kontrolliti mikrofonide abil, kui kaua isa oma lastega päevas räägib. Tulemus oli, et keskmiselt tööga hõivatud mees võttis lapse jaoks aega 40 sekundit päevas. Teises uurimuses kulutasid isad lastega kõnelemiseks 3 minutit päevas, kuid see uurimus näitas ka, et televiisori ees istusid lapsed kolm tundi päevas.
Kui see on tõesti nii, siis on nii isadel kui ka emadel vaja oma töid ja aega tõhusalt planeerida, rakendades kogu oma tahtejõudu.
On küll palju raamatuid, kust saab õppida tarkusi laste kasvatamiseks, aga samas ei ole seda tegevust kuskil samm-sammult üles tähendatud, et siis täpseid juhiseid järgides saaks edasi liikuda. Kõik lapsed on väga erinevad ja igaühele peab isemoodi lähenema, vastavalt sellele, mida ta vajab.
Sally Hohnbergeri raamatus „Lapsevanem Jumala juhtimisel“ on välja toodud tore tõsiasi: „Iga laps on ainulaadne indiviid ja mis võib suurepäraselt sobida ühele, ei pruugi nii hea olla teise puhul. Kuid kui õpime Jumalast sõltuma ja laseme Temal juhtida oma distsiplineerimist ja kasvatamist, saadab meid edu.“
Siit on näha, et ei kasva ainult lapsed, vaid koos nendega ka lapsevanemad. See on vastastikune õppimine ja edasiliikumine.
Tuleb välja, et lapsed vajavad väga vanemate defitsiitset ja kallist aega, aga seda on täiskasvanul vaja ka iseenda jaoks, et kasvada teadlikumaks lapsevanemaks ja võtta selles rollis täielik vastutus.
Vahel on lihtsalt hea kogu kiirustamise keskel aeg maha võtta ja olla oma kõige kallimate jaoks olemas, et koos naerda ja üksteisest rõõmu tunda. Selliseid toredaid hetki peavad lapsed veel kaua meeles. See on kingitus, mida iga lapsevanem saab teha, sõltumata sellest, kui rikas ta on. See on hindamatu kingitus.
Vastutuse kasvatamine
Tänapäeval on vähemaks jäänud julgust vastutust võtta. Samas on see väga vajalik, kui juba lastel on piisavalt vastutustunnet.
Laste oskus ja julgus vastutust võtta algab väikestest asjadest. See on lapse vastutada, kuidas ta oma mänguasjad õhtul kokku paneb. Muidugi aitavad vanemad väiksematel seda teha, sest niisugune koostöö arendab last, aga mida aeg edasi, seda suurem vastutus on lapsel endal. Vanemate ülesanne on märgata, kui lapse „koorem“ liiga raskeks läheb, ja teda seejuures toetada. Liiga suure vastutuse juures kaotab laps usu, et ta saab hakkama. Selleks saabki vanem last juba väiksena targalt juhtida, suunata ja toetada. Lapsel on vaja tunda, et on keegi, kes aitab, kui enda jõud üle ei käi, aga samas peab ta ise saama tegutseda ja otsustada.
Vanematel on muidugi kergem ise asjad ära teha kui lapselt tegutsemist oodata. Töö saab küll kiiremini valmis, aga lapsel jääb vajalik kogemus saamata.
Kui meie tütar oli väike ja tema kord oli nõusid pesta, siis mõtles ta välja omamoodi mängu, kus lusikad ja kahvlid, taldrikud ja tassid said osaks tema muinasjutust. Nii muutus üks tegevus tema jaoks hoopis huvitavamaks ja sai ka rutem valmis. Usun, et selline loov lähenemine aitab edaspidises elus raskeid ülesandeid samuti leidlikult lähenedes täita.
Vastutus kasvab siis, kui lubatakse lapsel vastutada ja usaldatakse teda, ta saab anda oma panuse ja näeb tulemust, mis innustab ka edaspidi. Võtmesõnaks ongi usaldus. Igasugune kasvamine nõuab aega ja kannatlikkust. Siin peab ka täiskasvanu ise kasvama, kasvatama endas kannatlikkust ja oskust näha praegusest hetkest kaugemale. Laste tulevik sõltub väga palju vanemate otsustest ja on hea, kui need otsused on targalt tehtud. Selleks peab täiskasvanu aga ise laskma ennast juhtida Temal, kes näeb lõppu juba alguses. Teda usaldades võime olla kindlad, et oleme teel, mis viib sihtkohta. Nii oleme eeskujuks ka lastele, kes vaatavad algul meid, aga hiljem kasvades oskavad ka ise Jumalale loota ja Temaga käsikäes oma teed käia.
Julge ennast avada
Jesper Juul on oma raamatus „Puberteet“ kirjutanud: „Mida meie lapsed meilt teismeeas vajavad, alates kahe-, kolme-, neljateistkümnendast eluaastast, on õigupoolest teadmine, et „maailmas on üks või kaks inimest, kes tõesti usuvad, et ma olen okei“. Neile on seda vaja. Paljudel meist pole sellist inimest. Ühe sellisega võib elada hästi, kahega – suurepäraselt. Aga olla see inimene – see pole meil lapsevanematena tavaks. Käitume pigem kui õpetajad, istume, punane pliiats käes, ja vaatame, mis veel õigesti ei ole. Sellest ei ole abi ei lastel ega lapsevanematel.“
Millest on abi?
Ma usun, et lapsevanemad mõtlevad oma lastest hästi ja on nende üle ka uhked ning seda õigustatult. Aga kas ütleme alati selle välja, mida mõtleme? Kas vanemad julgevad oma tundeid lapsele väljendada? Kas täiskasvanu iga kord isegi teab, mis tunded temas on? Kui on mured ja tuju paha, siis on viha see tunne, mis emotsioonide jäämäe tipust välja paistab. See, mis on seal allpool, vee sees, on varjul ka iseenda eest. Siinkohal tuleks natuke mõelda, mis see on, mis lapse käitumise juures vihaseks teeb: kas on see oma hirm, süütunne, abitus, ebakindlus või midagi muud.
Samuti tahavad ka positiivsed tunded väljaütlemist. Kui oleme rõõmsad ja rahul, on ka hea seda välja jagada. Niimoodi anname tagasisidet teiste õige käitumise kohta. Siis teab ka laps, mida tema vanemad heaks kiidavad.
Kui julgeme ennast avada ja nendest sügavamatest tunnetest rääkida, siis tekib meie ja lapse vahel vähem vääritimõistmist ja rohkem mõistmist. See tekitab lapses ka julgust rääkida oma tunnetest avameelselt ja ausalt. Nii on astutud suur samm lähemale usaldavale suhtele.
Iisraeli draamaterapeut Yaacov Naor on öelnud, et lapsed ei kasva selle järgi, kuidas me neid kasvatame, vaid selle järgi, kuidas me ise elame.
Seda kinnitab ka tundmatu autori mõte „Lapsed õpivad elust“:
Kui lapsi kannatlikult ja õigesti koheldakse,
õpivad ka nemad teistega kannatlikud ja õiglased olema.
Kui lapsi julgustatakse,
õpivad nad ise olema usaldusväärsed ja pakkuma turvalisust.
Kui lapsi kiidetakse ja tänatakse,
õpivad nad teistest lugu pidama.
Kui lapsi õiglaselt koheldakse,
saavad nad selgeks õigluse tähenduse.
Kui lapsed elavad turvatundes,
õpivad nad usaldama.
Kui lapsed saavad heakskiidu osaliseks,
õpivad nad ka iseendast lugu pidama.
Kui lapsi tingimusteta tunnustatakse,
õpivad nad Jumalas ja maailmas armastust nägema.
Parim investeering, mille lapsele ellu kaasa saame anda, on meie palve tema pärast. Igapäevased palved pisikese inimese eest, kui ta alles emaüsas kasvab, palve, et Jumal annaks tarkust selle väikese ime kasvatamiseks. Palvekätel kandmine, kui ta on väike ja vajab meie igapäevast hoolt, et Taevane Isa hoiaks ja kaitseks teda ka seal, kuhu vanem ise ei jõua. Palve, kui laps on juba kodunt välja lennanud, et Jumala hool ja abikäsi oleksid ka siis teda igal päeval juhtimas.
Igapäevane töö usaldusliku suhte püsimiseks oma lastega on vajalik nii vanematele kui ka lastele. See ei lõpe lapse täisealiseks saamisel, vaid kestab kogu elu. See on kõige väärtuslikum töö, mis on lapsevanematele usaldatud. Panustagem siis sellesse kogu pühendumisega, et Jeesuse tagasitulekul saaksime rõõmsalt Talle vastu minna ja öelda, et siin on mu lapsed, mu pere, kelle Sa oled mulle usaldanud.