Meego Remmel, Hariduskonverentsil Väärtused ja voorused
Tallinn 2016
Mis on voorused?
Voorused on teatud isikuomadused, mis võimaldavad midagi hästi sooritada, näiteks heaks õpetajaks kujuneda ja oma õpetajatööd hästi teha. Ettekujutus heaks õpetajaks olemisest sõltub samas teatud traditsioonist ja selle sotsiaalseis praktikais väljendatud väärtustest.
Antiikne areetiline eetika (arete kr voorus) keskendus küsimusele, milliseid voorusi peaks inimestes arendama saavutamaks harmoonilist ja õnnelikku ühiselukorraldust (polis kr ühiskond). Platon ja Aristoteles tõid kardinaalvoorustena esile tarkuse, vapruse, mõõdukuse ja õigluse. Keskaegne kristlik mõtleja Thomas Aquinost lisas, et igavesti õnnistatud eluloo plaanis on vaja ka kristlikke voorusi, nagu oli sõnastanud need apostel Paulus – usk, lootus ja armastus.
Kuna valgustusjärgses modernistlikus eetikas rõhutati universaalseid moraaliprintsiipe, kalkuleeritud tegude tagajärgi ja tunnetatud kõlbelisi väärtusi, siis postmodernses eetikas on voorused koos teatud tüüpi inimeseks ja kogukonnaks olemise püüuga taas tähelepanu keskmes. Kaasaegne šoti filosoof Alasdair MacIntyre argumenteerib, et vooruslikkust tõlgendatakse ja arendatakse alati lähtudes mingist väärtustraditsioonist, näiteks juudikristlikust või valgustuslikust. Ajaloolises arengus osutub jätkusuutlikumaks traditsioon, kelle voorusi arendavad ja väärtusi väljendavad sotsiaalsed praktikad võimaldavad suurepäras(ema)t inimelu.
Mis on väärtused?
Väärtuseetika arendaja Max Ferdinand Scheler tõdes: „Intellekt on väärtuste suhtes sama pime, nagu kõrv värvi suhtes.“ Väärtusi ei saa loogiliselt tuletada ega tõestada. Väärtused kõrguvad „üle mõistuse“. Inimene on aga väärtusolend (Wertsein), kes tunnetab väärtusi a priori. Selliselt vastandus Scheler modernistlikust ratsionalismist ja formalismist lähtunud Immanuel Kantile. Olles ise veendunud teatud väärtuste ja väärtushierarhia absoluutsuses, pidades kõrgeimaks jumalikku, juhatas Scheler samas sisse möödunud sajandil arenenud väärtusrelativistliku diskursuse.
Kui väärtusi ei saa ratsionaalselt põhjendada, võivad väärtused olla vägagi subjektiivsed. Ralph Barton Perry: „Asi – ükskõik mis asi – omab väärtust, või on väärtuslik, selle algses ja liigilises mõttes, kui ta on huvi – ükskõik millise huvi – objekt. Ehk teisisõnu, mis iganes on huvi objekt, on ipso facto väärtuslik.“ Igaüks võib tunnetada väärtusi erinevalt. Georg Rodger Beehler: „Väärtus on vari, mille heidab inimlik kiindumus või iha.” Väärtus on see, mida keegi väärtuslikuks peab. Emotivistlik kultuurirelativist Alfred Jules Ayer pidas kõiki väärtushinnanguid tundepõhiseks. Kultuuris kinnistunud moraalitunnetus on suhteline ja pelk kohastumus.
Kaasaegne läänelik ühiskonna- ja hariduselu eeldab pluralistlikku väärtusruumi. Väärtusi saab teadvustada ja sõnastada, nende üle arutleda ja kokkuleppele jõuda. Võrdlevalt saab näidata, kuhu ühed või teised väärtused inimesi, kogukondi või traditsioone suunavad. Väärtuskonfliktid tulenevad pealesunnitusest. Samuel Phillips Huntingtoni järgi areneb globaliseeruvas maailmas eri väärtustest kui erinevate kultuuritüüpide elulaadide konfliktidest tsivilisatsioonide kokkupõrge. Manuel Castells leiab, et üleilmastunud infotehnoloogilises võrguühiskonnas kaotavad hierarhilised väärtus- ja valitsemissüsteemid oma võimu ning globaalset väärtusruumi hakkavad kujundama ühiste väärtuste nimel tegutsevad võrgustikud.
Juudikristlik voorus- ja väärtuskäsitus
Juudikristlikus arusaamises on väärtused mitte niivõrd teoreetilis-teoloogilised abstraktsioonid, kuivõrd konkreetsed ühiseluliselt väärtustatud praktikad, mida isikuline Jumal inimelus eeldab, pakub, tegelikustada soovib. Jumalike väärtuste järgi korraldatud inimlikuks eluks on vajalik kujuneda kindlate isikuomadustega inimeseks ja kogukonnaks.
Kümme käsku on vanimaid väärtuskäsitusi inimajaloos, mis aidanud luua kõlbelisemat inimest ja ühiselu. Juutide eluväärtused seda taotlevadki – alates austusest kogu loodu Looja suhtes ning lõpetades kaasinimese kui ligimese ja talle kuuluvaga. Kuna inimene on loodud „Jumala näo järgi“, siis on tal kohustus teostada ka oma elu jumalanäoliselt. Leedu päritolu juudi filosoof Emmanuel Levinas kinnitab, et inimeseksolemine on ilmne ja teise kohtlemine ligimesena ehk ligi-meile-oleva-inimesena on tingimusteta inimkohustus. Juutide või muude inimgruppide ebainimesena kohtlemine, piinamine või hukkamine on inimsusevastane (vrdl Nürnbergi kohtuprotsessid 1945-1949), samas ka inimese Looja vastane patt.
Kui juudid küsisid Jeesuselt, milline on ülim elukäsk, vastas ta: „Esimene on: Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole.“ Jeesusest lähtuv kristlik arusaam inimväärikusest on lahutamatult seotud inimliigile tingimusteta omistatud jumalanäolisuse (ld Imago Dei) ja armastusväärsusega (kr agape). Muud üldinimlikuks peetavad väärtused on sellest otseselt tulenevad. Inimõiguste Ülddeklaratsioon (ÜRO 1948) määratleb teatud väärtuste tingimatut seost inimeseksolemisega, kuna seda ei saa relativiseerida ühegi ideoloogia ega religiooni nimel. Nn euroopalikud väärtused lähtuvad sarnastest veendumustest juudikristlikus inimkäsituses.
Eesti väärtused ja kool
„Väärtustega seoses on üks suuri proovikive lõhe deklaratsioonide ja tegelikkuse vahel – sõnade ja tegude lahknevus,” ütleb Eesti riiklik väärtusprogramm „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2015–2020“. Selle lõhe ületamisel on ühelt poolt vajalik sidustada väärtusi reaalse eluga.
Mängulist abi võib pakkuda Tartu Ülikooli eetikakeskuses väljatöötatud väärtuste mäng ja selle mängimiseks koolitatud mängujuht, rääkimata väärtusteadlikest pedagoogidest ja mentoritest. Samas on üllitatud hulgi ka vastavat eestikeelset kirjandust (vt allpool loetelu). Programmi siht on juurutada Eesti ühiskonnas ja koolis kahesuguseid väärtusi: üldinimlikke (ausus, hoolivus, aukartus elu vastu, õiglus, inimväärikus, lugupidamine enda ja teiste vastu) ja ühiskondlikke väärtusi (vabadus, demokraatia, austus emakeele ja kultuuri vastu, patriotism, kultuuriline mitmekesisus, sallivus, keskkonna jätkusuutlikkus, õiguspõhisus, solidaarsus, vastutustundlikkus ja sooline võrdõiguslikkus). Siiski on veel midagi vaja.
Ületamaks mainitud lõhet deklaratsioonide ja tegelikkuse ehk sõnade ja tegude vahel tuleb ehitada sildu, mida mööda hukutavast lõhest üle pääseda. Väärtusi väljendavad sotsiaalsed praktikad, mis loovad vastavat keskkonda nii koolielus kui ühiskonnaelus, ongi sillaks reaalse elutegelikkuse ja püüeldava väärtusmaailma vahel. „I have a dream!“ omandas ühe mustanahalise baptisti pastori ja temast juhindunud kodanikuõiguste liikumise jaoks niisama unistamise üle kõrgunud sotsiaalsete praktikate muutmise tähenduse. Samamoodi hakkas väärtusruum muutuma Indias läbi ühe katoliku nunna, kes andis oma õpilastele eeskuju teatud sotsiaalsete praktikate ümbermõtestamiseks: „Ma olen väike sulepea Jumala käes, kes kirjutab maailma saatmiseks oma armastuskirja.“
Eeskujuks ei saa aga kujuneda lahus isiksuse vooruslikkusest. Kaasaja eetikas kasutatakse kõlbeliselt tervikliku karakteri iseloomustamiseks võõrapärast mõistet integriteet (ingl integrity). Kui identiteet (ingl identity) tähendab millegi või kellegagi samastatud isikukuuluvust, siis integriteet teatud isikukuuluvusega (vaba)tahtlikult samastunud isiksuse seesmist terviklikkust. Integriteeti võib kehastada nii üksikinimene kui inimkooslus, kes ei ela kaksikelu või mitmikku, vaid lõimib oma mõttemaailmas, sõnade- ja tegudetegemises ning isegi teatud tegude tegematajätmises järjekestvaid isikuomadusi ehk voorusi vastavalt kindlatele väärtustele läbi eluloo. Kindlasti on siin heaks näiteks Jeesus, kes elas ja õpetas ning kannatas ja suri ristil oma valmiduses olla „seesama eile ja täna ja igavesti“. Voorusi ja väärtusi lõimiva integriteedi eeskuju ja õpetajana väärib ta järgimist nii elus kui koolitöös, kui tahetakse, võrreldes eetikutega, kes pidid surema nagu Sokrates jt.
Loetav kirjandus Eesti kooli kontekstis:
- Simm, K., Sutrop, M., Eetika. Interdistsiplinaarsed lähenemised, Tartu Ülikooli eetikakeskus, 2006;
- Pisuke, T., Sutrop, M., Mõtestatud Eesti – ühiseid väärtusi hoides. Esseekogumik, Tartu Ülikooli eetikakeskus, 2008;
- Põder, M., Sutrop, M., Valk, P., Väärtused, iseloom ja kool: väärtuskasvatuse lugemik, Tartu Ülikooli eetikakeskus, 2009;
- Sutrop, M., Valk, P., Velbaum, K., Väärtused ja väärtuskasvatus. Valikud ja võimalused 21. sajandi Eesti ja Soome koolis, Tartu Ülikooli eetikakeskus, 2009;
- Schihalejev, O., Väärtuskasvatus õpetajakoolituses, Tartu Ülikooli eetikakeskus, 2011; Eyre, L. & R., Kuidas oma lastele väärtusi õpetada, Tartu Ülikooli eetikakeskus, 2014;
- Sutrop, M., Väärtuspõhine kool. Eesti ja maailma kogemus, Tartu Ülikooli eetikakeskus, 2016;
- Sutrop, M., Toming, H., Kõnnussaar, T., Hea kooli käsiraamat, Tartu Ülikooli eetikakeskus, 2016;
- Riiklik programm Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009-2013 http://www.eetika.ee/sites/default/files/www_ut/eesti_uhiskonna_vaartusarendus_2009-2013.pdf,
- Jätkuprogramm Eesti väärtusarendus 2015-2020 http://www.eetika.ee/sites/default/files/eetikakeskus/files/v22rtusprogrammi_j2tkuprogramm_2015-2020.pdf
Meego Remmel, PhD, Eesti ühiskonna väärtusarendus 2015–2020 programmi nõukogu liige