Ühel päeval leidis Ene koolist ilusa sädeleva pliiatsi. Talle meeldis see väga ja Ene otsustas selle endale jätta. Ene viis pliiatsi koju ja pani oma kirjutuslaua sahtlisse. Mõnikord võttis ta pliiatsi välja ja imetles seda, nii väga meeldis talle selle pliiatsi sädelus. Ta ei raatsinud isegi pliiatsiga kirjutada, sest siis kuluks ju pliiats ruttu ära. Järgmisel nädalal tuli kooli Janeli, kes oli olnud haige ja koolist pikalt puudunud. Janeli rääkis klassikaaslastele, et isa tõi talle reisilt kingituseks sädeleva pliiatsi, aga nüüd on see kadunud. Janeli oli kurb ja küsis ega keegi ei ole tema pliiatsit leidnud. Keegi ei teadnud pliiatsist midagi. Ka Ene vaikis. Äkki hüüdis Tauno: “Mina nägin seda pliiatsit Ene käes!” Ene ehmatas, muutus näost punaseks ja jooksis klassist välja ise samal ajal pahandades: “Miks te mind süüdistate? Mina ei tea midagi. Ise kaotasid ära.” Kõik lapsed jäid ehmunult Enele järgi vaatama…
Küsimused:
- Kuidas võiks lugu edasi minna?
- Kuidas toimiksid sina?
- Kas Ene oli aus?
- Mida räägib piibel aususest? – “Aus nimi on kallim kui suur rikkus” Õp 22:1
Laul: “Loo mulle puhas süda, oo Jumal ja uuenda mu sees kindle vaim…”