3. peatükk. Olulised teemad mentorlusprotsessis

Print Friendly, PDF & Email

3.1. Vaimulik kutsumus

Arno kasvas üles pastori perekonnas. Üksainus asi, mida ta elus teha ei kavatsenud, oli pastoritöö. Liigagi hästi oli tal meeles, kuidas isa pidi ikka ja jälle ohverdama perele mõeldud kvaliteetaega kogudusetöö heaks. Jumala armastamise ja inimeste teenimise vastu ei olnud Arnol midagi. Koguduse teenistusse astumise vastu aga küll. Siiski tabas teda vaimulikutöö kutse otsekui välk selgest taevast. Ühtäkki seisis ta silmitsi küsimusega: Kui mitte mina oma vaimuandide ja kogemustega, kes siis minu asemel pühenduks koguduse teenimistööle? Teda vaevasid teisedki küsimused: Kellelt ja kuidas õppida läbipõlemise vältimist? Mis või kes aitaks hoida tasakaalu vaimuliku töö ja isikliku elu vahel? Kuidas õppida Jeesuse eeskujul vajalikku pühakirja- ja elutarkust, samas jüngerlikku toimetulekuoskust inimlike ootuste ja jumalike lootustega? Arnole tundus, et kui ta isa jalajälgeds kogudusekooli jõudis, olid Jumala juhtimise ja enesejuhtimise tunniplaani asjatundjad juba lahkunud.

Kui Arno meenutas sulle sinu enda küsimusi, siis oled üsnagi sarnases olukorras paljude teistega, kes oma kutsumuse, enesejuhtimise ja enesearengu väljakutsetega tegelevad.

Esmalt, kutsumuse ja läkituse küsimus. Kogudustes on päris palju inimesi, kes ei ole millegipärast aru saanud, kelleks või milleks neid üleüldse kristlastena on kutsutud ja läkitatud. Peetrus, keda Jeesus isiklikult kutsus ja läkitas (Mt 16, Jh 21), kinnitas hiljem apostlina, et sõltumata elukutsest omame kutset eluks Jeesuse sarnaste inimestena. (2Pt 1:8-10) Nii oleme kõik kutsutud ja läkitatud ühtviisi – järgima Jeesust ja aitama teistelgi Jeesust järgida. (vrdl Mt 28:18-20)

Samas avaldub igaühe kutsumuses ja läkituses teatud eripära, sõltuvalt sellest, millised isikuomadused ja vaimuannid kellelgi on. Samuti on erinevad inimesed suunatud teenima erinevates kohtades, erineval ajal ja erinevates suhtevõrgustikes. Apostel Pauluse sõnul haarab vaimulik kutsumus lisaks koguduslikele ka perekondlikke ja ühiskondlikke suhteid: „Igaüks püsigu selles kutses, milles ta on kutsutud!“ (1Kr 7:20) „Aga kõike seda teeb üks ja sama Vaim, jagades igaühele eriosa, nõnda nagu tema tahab.“ (1Kr 12:11)

Kuidas võiks vaimulik töötegija siis oma isiklikku kutsumust paremini tunnetada ja järgida? Loomulikult on oluline aru saada, mida ütleb sisetunne, kuhu ja kuidas „süda kutsub“. (vrdl Ps 37:4; 57:8) Teisest küljest peaksid isiklikku kutsumust kinnitama needki, kelle volitusel või kelle heaks hakatakse oma kutsumust ellu viima. (vrdl Gl 2:6-9) Lõpuks on oluline Issanda Vaimu kinnitus, et nimelt sina pead teenima ja nimelt selle kutsumusega. (vrdl Ap 13:1-3) Kui inimese enda, koguduse ja Jumala „hääl“ hakkavad kokku kõlama, võib öelda, et selles „kolmkõlas“ on kuulda konkreetsele töötegijale kohase kutsumuse „intervalli“.

Jumala hääl

Südame hääl Koguduse hääl

Oma kutsumust otsides võime järele katsuda, kas need kolm häält – „südame hääl“ ja „koguduse hääl“ ning „Jumal hääl“ – kutsuvad ühes ja samas suunas või sootuks eri suundades. Näiteks, võime ise tahta olla jutlustaja või ülistusjuht koguduse ees. Kogudus aga kurdab, et antud jutlus või laul kogudust üles ei ehita. Mida teha? Siis tuleb ilmselt koguduse Issandat uuesti kuulatada. Samamoodi peaks toimima juhul, kui jutlus või ülistus kogudust vaimulikult üles ehitab, ent inimene ise arvab, et ta pole selleks teenimistööks sobiv. Vahel võib olla ka nii, et mõne kutsumuse ütleb esmalt välja Püha Vaim, nagu juhtus Pauluse ja Barnabase Antiookiast misjonitööle väljaläkitamise eel. Nende kutsumus ja läkitus sai neile endile ja ülejäänud kogudusele selgeks alles aegamööda, pärast seda kui nad olid juba tegutsema asunud.

Vestluseks: Milline on sinu kutsumus? Kas oled saanud selleks kinnitust kõigist kolmest „nurgast“?

Jeesuse järgimisel võib oma kutsumuse ja läkituse ära tunnetada ka sihikindlates jüngerlus- ja mentorsuhetes. Jeesus tegeles talle järgnenud meeskonnaga kolm aastat ning valis selle aja jooksul enam kui 70 seast isiklikult ja palvemeelselt välja kaksteist, keda ta siis eriliselt treenis, varustas, julgustas ja läkitas. Jeesuse Vaimus said neist maailma muutjad. Samamoodi võib Jeesust järgiv jüngerlus ja mentorlus tänapäevalgi esile tuua elumuutva kutsumuse ja läkituse.

3.2. Enesejuhtimine ja -arendamine

Piibel õpetab, et elumuutva usuliikumise juhtideks võivad kujuneda need, kes õpivad esmalt juhtima iseennast ja oma lähikonda. (vrdl 1Tm 3:1-7) See tähendab teadlikku ja vastutustundlikku tegelemist mitte ainult juhtimisküsimuste, vaid ka oma isikliku eluga. Vaimuliku juhi seesmise mina, iseloomu ja isikuomaduste arendamine, inimlike ja jumalike suhete korrastamine, oma elu- ja mõjujõu tõsiseltvõtmine – see kõik on osa vaimuliku teenimise tervikust. Lisaks on iga Kristuse järgija kutsutud tasakaalu hoidma igapäevase töö- ja jõudeaja vahel, mõistlikult puhkama ja pühendunult teenima ning eristama esmatähtsat väheväärtuslikust. Palju muudki on meie isiklikus elus jäetud meie enda kujundada, arendada ja suunitleda. Jumal ei tee meie eest meie enesejuhtimise tööd ära.

Parima eesmärgi saavutamine iseenda ja teiste elus oli nii Jeesuse (Hb 5:7-9) kui tema apostlite sihiks (2Pt 1). Paulus kirjutas: „Ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses. Kes meist on täiuslikud, mõtelgem just samal viisil.“ (Fl 3:14-15) Kristlase elu peab olema juhitud, mitte juhitamatu. Nõnda puudutab enesejuhtimine oma mõttemaailma, tundmuste, huvide ja ambitsioonide suunitlemist, samuti seksuaalsuse, mõjuvõimu ja rahaliste kiusatuste kontrollimist. Jeesus ütles: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ (Mt 22:37-39)

Omaenda siseelu mõtestamine ja sõnastamine – nii vaikses järelemõtlemises, vestluses kui ka palves – on siiski vaid enesejuhtimise lähtekoht; väljund peaks olema selle mõtestamise järgi elatud elulugu, voorusliku elupraktika teokstegemine. Sõna peab saama lihaks, elus praktiliselt kehastuma. Mis kristlase elus ei kehastu, jääb tahes-tahtmatult vaimseks kujutelmaks, haihtuvaks unistuseks.

Teiste ja enda juhtimine

Paljud tippjuhid võivad juhtida suuri protsesse ja inimhulki, ent ei suuda toime tulla enesejuhtimisega. Maailmapoliitikas ja kirikuelus leidub kurbi lugusid, kus mõjukad juhid on muutunud juhitamatuks ning hakanud kedagi või midagi paheliselt ära kasutama või kuritarvitama. Totalitaarsed, korruptiivsed, pedofiilsed või muul moel oma isiku või positsiooni mõju kurjasti ärakasutanud juhid pole õiget enesejuhtimise kunsti omandanud. Kõige selgemalt tuleb see esile kriitilistes olukordades. Kummastav on näha tippu tõusnud juhte oma mina ületähtsustamas, raha ja mõjujõuga manipuleerimas, pere- või meeskonnaliikmeid ahistamas, alluvate peale karjumas või ülemuste usaldust kuritarvitamas. Rääkimata salamisi sõltlaslikeks kujunenud harjumustest, maandamaks pingeid alkohoolsete jookide, mängupõrgu läbürintide või seksuaalselt orjastavate pornosaitide võrgustikes. Kristlikud juhid ei saa endale taolist juhitamatut elu lubada. „Kuidas sa nüüd teisi õpetades iseennast ei õpeta?“ küsib Paulus. (Rm 2:21)

Järjepideva enesejuhtimise elulisemad õppetunnid puudutavad adekvaatset enesehinnangut, enesevaatlust ja enesedistsipliini. Neile lisandub enesekriitika ja enesekontrolli tõsiseltvõtmine, samuti eneseusu ja eneseteostuse teadlik arendamine. Mõjuisikus ja tema enesejuhtimises kätkeb potentsiaal suunata inimesi ja kujundada protsesse. On see mõju hea või halb, seda otsustab paljuski mõjuisiku võime ennast kontrollida ja juhtida.

Paljude kristlaste – muuhulgas juhtide – levinumad isikliku eluga toimetuleku probleemid seonduvad enesedistsipliiniga. Regulaarse palveaja ja piiblilugemise juurutamine ning abikaasale ja lastele piisava tähelepanu pühendamine väljendab mitte ainult Jumala ja ligimese esmasust kristlase elus, vaid ka seda, kuhu ta on jõudnud enesekasvatuses. Vaimulikel töötegijatel on pahatihti kiusatus alluda eneseimetlusele, mida toidab tähelepanu- ja tunnustusvajadus. Sellest võivad omakorda välja kasvada mina-keskne juhtimisstiil ja kirikupoliitilised võimumängud, mis vastuseisu kohates röövivad enesevalitsemise, rääkimata Kristuse valitsemisest.

Paulus annab Efesose koguduse juhtidele mentorlikult nõu: „Seepärast pange tähele iseennast ja kogu karja, kelle ülevaatajaks Püha Vaim on teid pannud, et te karjastena hoiaksite Jumala kogudust, mille ta on saanud iseenese vere läbi.“ (Ap 20:28) Kui me ei toimi iseenese ülevaatajana, kuidas võime toimida teiste ülevaatajana? Charles H. Spurgeon juhendas oma tudengeid: „Me oleme teatud tähenduses iseenda tööriistadeks, ja seepärast tuleb meil end ka korras hoida.“ Vastutustundlikud mentorid ja mentiid „korrastavad oma elu“ igas mõttes ja mõõtmes.

John C. Maxwell räägib enesejuhtimisest väga konkreetsete valikute tähenduses. Tema enesejuhtimise „kümme käsku“ on kokkuvõetavad järgnevates juhtnöörides:

  • Määratle oma prioriteedid!
  • Märgi prioriteedid oma kalendrisse!
  • Jäta veidi aega ootamatusteks!
  • Teosta projekte ükshaaval!
  • Korrasta oma töökeskkond!
  • Tööta vastavalt oma temperamendile!
  • Muuda oma sõiduaeg tööle ja töölt koju kasulikuks ajaks!
  • Rakenda ja arenda enda jaoks kasulikke töövahendeid!
  • Planeeri, mida saad ette võtta nõupidamiste vahelisel ajal!
  • Keskendu tulemustele, mitte tegevustele!

Taolised „käsud“ pole tuimad reeglid, vaid kogemuste põhjal tehtud üldistused ja nõuanded. Palju sõltub siiski konkreetsest isikust ja kontekstist. Jalgpalli või sümfooniat mängides järgitakse mängureegleid suurepärase esituse pärast, mitte reeglite endi pärast. Või kelle pärast hingamispäev loodigi? Teatud õpetuslauseid, kellegi stiili või edulugu piinliku täpsusega matkides õpime liiga vähe tundma oma Loojat ja iseennast tema palge ees. Jumalat paremini tundma õppides ja tema loomingulisust järgides leiame iseenda ja oma ainulaadsuse parimal võimalikul moel. Minu eluloo parim versioon on viimselt kohane ainuüksi mulle enesele.

Mentii peab meeles pidama, et ta ei pea olema mentori moodi, vaid teostama oma tõelist isikupära Kristuse sarnasuses. Üks vajab värskete ideede leidmiseks raamatuid, teine kaasvestlejaid, kolmas läbikukkumisi, neljas kunstilisi elamusi, viies koolitusi, kuues põhjalikku uurimustööd, seitsmes nähtamatut jumalikku ilmutust. Looja, kes suudab kõnetada inimest eesli suu läbi ja võib panna kividki kisendama, oskab kindlasti rääkida inimeselegi arusaadavas keeles.

Enesejuhtimine ja mentorlus

Mentorsuhtes parema enesejuhtimise suunas edasiliikumisel saab otsustavaks, kas mentii teab ja on otsustanud astuda järgmise sammu. Siis järgmise. Ja järgmise. Enesejuhtimisoskus areneb mitte hetke, vaid pikema aja jooksul – nagu iseseisvalt käima õppimine või jalgrattasõidu harjutamine. Mentorsuhe võib siin paljuski abiks olla. Siiski ei saa mentor mentii eest ühtegi enesejuhtimise sammu ära teha. Samuti ei saa enesearengu eest vastutust panna Jumalale. Miks ta mind ei muuda? Miks ta midagi ei tee? – Enesejuhtimise saladus ei seisnegi muus kui just nimelt enese juhtimises. Üheks oluliseks iseloomu katsekiviks on teiste mõjutamine, võimu tarvitamine, ja see, kuidas seejuures tajutakse ja praktiseeritakse vastutust.

Abraham Lincoln on öelnud: „Peaaegu kõik inimesed suudavad vastu seista kiusatustele, aga kui sa tahad inimese iseloomu kontrollida, siis anna talle võim.“ Elu näitab, et kontrollimatu meelevald viib tavaliselt võimu kuritarvitamiseni. Sellepärast vajab iga inimene, ka parim juht, kedagi, kelle ees end vastutavaks teha. Iseenda juhtimine – nagu juhtimine üldse – eeldab juhtimisoskuste kõrval vastutusvõimelisust. Kristlikus enesejuhtimises on võtmetähtis olla vastutav korraga mitme isiku ees: Kõigekõrgem; abikaasa ja pereliikmed, kui meil need on; oma koguduse ja usuliikumise juhtkond; kristliku kogukonna liikmed ja laiem ühiskond; isiklik nõustaja ja mentor. Treeneri mõte pole treeningu tingimuste ja meetodite parenemises, vaid treenitava arenemises.

Peeglisse vaatamine pole kunagi paha, kui me just oma peegelpilti imetlema ei jää. Mõni enesele otsa vaatamise kogemus võib anda mentorliku võimaluse positiivseks eneserefleksiooniks, enesekriitikaks ja korrektsiooniks. Parimad enesejuhtimise kogemused võib saada tänu heatahtlikele nõuandjatele. Päris kasutud ei ole ka niisugused kogemused, mis tunduvad ebaõiglased ja põhjendamatult karmid. Kui selliseid tagasipeegeldusi saab arutada koos mentoriga, võib välja kooruda midagi, mis aitab viimaks vaimulikus ja isiksuslikus arengus edasi.

Et olla iseenda juht ja selles areneda, peab enesepeegeldus kujunema eluviisiks. Teisisõnu, enesejuhtimine peab saama osaks igapäevasest rutiinist. Mentorist on seejuures palju abi. Keegi on öelnud, et mentor on „keegi, kes on juba seal, kuhu sina alles tahada jõuda, ja kes on valmis sindki kohale aitama“. Enesearendamise ja harjumuste kujundamise tööd aga ei saa mentor mentii eest ära teha. Autojuhtimine pole lihtne oskus, aga seda harjutades ja pidevalt praktiseerides võib see saada vilumuseks. Lõpuks ei peagi enam kogu aeg igale liigutusele mõtlema, olgu enese liikvelesaamisel või pidurdamisel, tagasi- või ettevaatuseks. Me lihtsalt toimime teatud viisil. Hea laulja lihtsalt peab viisi ega saa sellest hälbida. Nii kujuneb välja ka enesejuhtimise eluviis – iga päev ühtviisi ennast juhtides. Teistviisi nagu enam ei saagi. Üks viis on kujunenud meid seesmiselt terviklikuks harmoniseerivaks eluviisiks.

3.3. Terve vaimulik elu

Marta diakooniatöö pälvis tunnustust nii koguduses kui kogukonnas. Tema kristlik teenimine tõi abi ja õnnistust paljudele puudustkannatajatele. Siiski kannatas Martagi puudust. Tema elus oli puudu tõelisest jumalikust ja inimlikust lähedusest. Kõigekõrgem kõrgus küll kõige üle, mida ta innukalt tegi, ent reaalset kokkupuudet Jumalaga ei tundnud ta juba ammu. Samamoodi kaugeks tundus olevat jäänud Marta jaoks ka lähedus abikaasa ja lastega. Nad lihtsalt ei rääkinud sellest. Ühel palveõhtul ei saanud ta oma probleemi enam eitada. Pastor küsis otse ja isiklikult: „Mis on sinu elus hetkel kõige suurem vaimulik vajadus?“

Nagu Marta, nii võib Jumala riigi tööd tehes üksi jääda iga töötegija. Jeesus ütles evangeeliumi loos ühele teisele Martale: „Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära.“ (Lk 10:41-42) Kestlikuks vaimulikuks eluks ja viljakaks teenimistööks ei piisa martalikust rööprähklemisest. Ei piisa isegi erakordselt õnnistusrikaste vaimuandidega teenimisest. Tööviljakus ja inimeste tunnustus meid viimselt ei rahulda. Midagi on veel vaja. Kedagi on veel vaja. Muidu jääme varem või hiljem vaimulikult kuivale. Viimselt oleme me loodud ja kutsutud ellu jumalikes ja inimlikes osadussuhetes. „Rahutu on meie süda, kuni ta leiab rahu Sinus,“ pihtis Jumalale kirikuisa Augustinus. Lõpuks leiame meiegi rahu, kui söandame alanduda ja rahuneda Issanda jalge ees, nagu Maarja. Nii väärtustame Jumalaga koosolemist üle kõige. Vanatestamentlik prohvetisõnum kõnetab meid kaasajalgi: „Aga sina pöördu tagasi oma telki, hoia osadust ja õigust ja oota alati oma Jumalat!” (Ho 12:7)

Mitmemõõtmeline suhteosadus

Eluosadus Jumalaga on mitmemõõtmeline, nagu on mitmemõõtmeline Jumal ise. Jüngerlus Jeesuse järgi tähendab „sukeldumist“ ristitud inimese ellu Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel (Mt 28:18-20). Samas tegelikustub vaimulik elu mitte üksi, vaid ühes – koos teiste inimestega koguduses, rääkimata perekonnast ja ümbritsevast maailmast. Elusam vaimulik elu on kogetav korraga rohkem kui ühes elumõõtmes.

Peatähtis on elava Jumalaga suhtlemine. See on elumõõde, mis mõõdab kõiki teisi dimensioone elus. Jeesuse valitsus Issandana kogu meie elu üle ja Püha Vaimu täitmine läbi elu teevad meid vaimulikult elavaks. Jumalasuhe eeldab aga järjepidevat ajavõtmist temaga teadlikuks koosolemiseks. Vaimuliku töötegija pühapäev ei ole tihti hingamispäev. Seega tuleb Jumalale isiklikku kvaliteetaega pühendada mõnel teisel päeval nädalas, näiteks esmaspäeval või laupäeval. Jeesus käis ikka ja jälle oma taevase Isaga lihtsalt „uitamas“. (Mk 1:35; 6:46) Seejuures on tähelepanuväärne, et ta ei hoolinud, kui inimesed teda samal ajal taga ajasid ja soovisid temaga kokku saada. (Mk 1:37; 6:47) Kaasaja keeles: ta lülitas end välja, et Jumala suhtes sisse lülituda.

Vaimulikult terve eluga inimesed veedavad Jumalaga aega nii isiklikus vallas kui ka töiste küsimuste lahendamisel. Kõigekõrgem ei ole nende jaoks kusagil kõrgel ja kaugel olev vaimne suurus, kel pole igapäevase eluga mingit pistmist. Vastupidi, Jumal on elav ja isikuline Vaim, kes on saanud neile sõbraks, vaimulikuks mentoriks, lähimaks kaaslaseks, Jeesust järgiva jüngerluse edasiarendajaks. Jumala kolmas isik, Püha Vaim, Jumal-meie-juures, annab tarkust otsustamisel, juhatab kõigesse tõtte, juhatab austab Jeesust. (Jh 14:26,16:13-14) Eluline Jumala-suhe kasvab edasi pühakirjatundmisse, palvetamisse ja vaimujuhtimisse süüvimises. Püha Vaim loob Kristuse-sarnast elu inimeses. Nii võib elada otsekui jumaliku inspiratsiooni veesoonel (vrdl Ps 1), olles järjepidevas suhtluses Issandaga. Selline inimene on vilunud alati midagi uut ja värskendavat, inspireerivat ja visioneerivat edasi andma – nagu otse taevast.

Perekondlike osadussuhete arendamine on järgmine vaimulikku elu määratlev mõõde. Seejuures on ühtaegu olulised nii suhted abikaasa kui ka lastega. Elule tagasi vaadates on nii mõnigi vaimulik juht tõdenud, et nende õnnestumine või ebaõnnestumine on otseselt seotud sellega, kui palju või vähe on nad jaganud õnnistusi oma abikaasa ja laste ellu. Pahatihti on kristlikud juhid suhtunud oma perekonda ja pereliikmete vaimulikku arengusse liiga iseenesestmõistetavalt. Probleemide kerkides võib selguda, et usuelu ei ole elatud pereeluna. Kurb, kui muudatuste tegemiseks on õige aeg juba mööda läinud. Abielu on murenenud, lapsed võõrandunud, jätkusuutlik püha perekonna õnnistus lõppenud. Kes on aga kristlikus kodus, veel enam pastori peres kogenud, et isa pühendab lastele aega ja tähelepanu, sellel on head eeldused, et ka ise jumalariiklikku missiooniteadvust tõsiselt võtta. Sest vanemate elu ja lastega suhtlemine kinnitavad inimlike ja jumalike suhete ühtsust ja usaldusväärsust.

Tähtsad on osadussuhted teistegi lähedaste inimestega. Jeesus ütles, et vaimulikult argumenteeritud passiivsus pereliikmete eest hoolitsemisel on väär ja vale. Näiteks kui ei taheta „enam midagi teha isa või ema heaks, muutes Jumala sõna kehtetuks“. (Mk 7:12-13) Samas on mõnegi kristliku juhi probleem selles, et tal pole aega tähenduslike sõprussuhete jaoks. Vaevalt võib hingeliselt üksildane vaimulik töötegija tunnetada rikastavat sidet usukaaslaste ja ümbritseva maailmaga. Maetakse end vaimulikku töösse, elamata elusamat usuelu… Nagu selgub pühakirjast, on kogudus eelkõige ühiselu osaduskond. Varakristliku koguduse liikmed „viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega, kiites Jumalat ja leides armu kogu rahva silmis.“ Nende osadus oli rõõmurikas ja vahetu evangeelse mõjuga. „Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka.“ (Ap 2:46-47) Nii olid nad ka vaimulikult elavad.

Harjumused ja kiusatused

Heade harjumuste juurutamine ja halbade harjumuste väljajuurimine on vaimuliku elu mõõde, mis määrab pikema aja jooksul kristlase elulaadi. Piibel ütleb, et me oleme need, mida me teeme, mitte need, mida ütleme enese olevat või uskuvat. (1Jh 3:18) Harjudes tegelema ja arenema positiivsete praktikatega, kujuneme ka ise nende mõjul. Vaimulikud töötegijad, kes võtavad regulaarselt aega lisaks palvetamisele, piiblilugemisele ja ülesannete täitmisele, et tegelda mõne hobi või spordialaga, või täiendada end muudel elualadel, omavad teistegi suhtes head mõju. „Maailmalunastaja kompleksiga“ töörügajad panevad aga vaevalt tähele, et õnnistused ja õnnestumised on pigem arm. Jeesus ei piitsutanud end ise surnuks. Seda teevad aga pahatihti maksimalistliku ego või tunnustuse sõltlaseks saanud inimesed. Jeesus täitis küll oma missiooni, kuid nautis ka aega Looja loodud looduses, märkas taeva linde ja lilli väljal, ja pühitses parimat rooga parimas seltskonnas veel oma elu viimasel õhtulgi. Elu ülim Juht lunastas meidki meie eneselunastuslikest sundmõtetest.

Halvad harjumused, rääkimata sõltuvuskäitumisest, on jumaliku lunastusplaani vastandiks. Need paiskavad inimese orjastavate jõudude meelevalda. Võimu positsioneerimise, rahahankimise ja mahamängimise, seksuaalsete erutuste või uimastavate meeleseisundite küljes rippumine muutub varem või hiljem ebaterveks. Jumal on loonud meid, et elaksime enamale. See „enam“ on kogetav suhetes. Tõeliselt tähenduslikud ja jätkusuutlikud püsisuhted on õnnistuseks. Meie eneseväärikusele ja enesejuhtimisele aitab kaasa tasakaalukas eneseusaldus ja enesekontroll. On teada, et teatud seos on inimese loomingulise ja seksuaalse kujutlusvõime vahel. Järelikult ei tohi end unustada ka rikkalike vaimuannetega juhid. Seksuaalne atraktiivsus, vastasmõju ja suhtlemine peibutab alateadlikult. Vanatestamentlik lugu nägusa ja tegusa Joosepi ning Egiptuse vaarao ihukaitsepealiku Pootifari naise suhetest (1Ms 39) kinnitab, et seksuaalsed kiusatused võivad tabada nii noori mehi kui kogenud naisi. Õpetussõnad kinnitavad, et ebaterved ja õnnetud abielu- ja intiimsuhted muudavad inimese seksuaalselt haavatavaks. Terved ja tugevad abielu- ja seksuaalsuhted aga ehitavad üles nii kodu- ja intiimelu kui ka vaimulikku ja töist elu (Õp 5).

Pahede ja patu tunnetus ning vaimulike lahingute teadvustamine on äärmiselt tähtis mujalgi, mitte ainult seksuaalsete kiusatuste sfääris. Jeesus kinnitas, et Püha Vaim toob selguse patu kohta. (Jh 16:8) Ta mäletas, kuidas seesama Vaim viis teda kõrbesse kuratlike kiusatuste keskele. (Mt 4:1) Sealt võitjana väljumine eeldas otsustavalt Jumala sõnale toetumist ja saatanlike sõnumite tõrjumist. Samas omandas ta kogemuse ja vilumuse eeloleva messiamissiooni täitmiseks. Temast sai üle aegade veenva elu eeskuju. Vaimumaailma sõjad võidetakse või kaotatakse sageli avalikkuse eest varjatud lahingutes, isiklike vooruste või pahede jõukatsumistes. Kurikaval vaimumaailm võib inimest tasahilju oma orjusesse petta. Juudas Iskariot reetis Jeesuse ja pühendunud jüngerlussuhted sugugi mitte kohe 30 hõbetüki eest, vaid ükshaaval ühisest kukrust kõrvale poetatud müntidega. Jeesusele ustav jüngerlik elu võitleb kiusatuste, pahede ja pattude vastu – ega anna alla.

Vabadus ja võimalus edasiminekuks

Inimelul on lisaks olevikule ja tulevikule ka minevikuline dimensioon. Minevikuhaavu võib olla igaühel, küsimus on, kuidas nendega toime tulla. Mõnikord kannab inimene kaasas mõranenud lapsepõlve ja teismeeas alguse saanud pingete koormat. Ka täisealise inimese elus ja suhetes võib olla konflikte ja kriise. Haavunud või kibestunud inimesel on raske teisi usaldada, isiklikult andeks anda või andeks paluda, teiste heaks midagi teha või öelda. Igaühel tuleb oma minevikku endale teadvustada ja kindlalt otsustada sealt kaasa saadud koormaid mitte kaasas kanda. „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!”, kutsub Jeesus, tõotades: “Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele.” (Mt 11:28-29) Vaimuliku elu areng ei tohi takerduda minevikku, ükskõik kui raske see ka olnuks. Peab olema seesmiselt vaba edasiliikumiseks ja teiste kaasamiseks jumaliku tulevikuvisiooni elluviimisele.

Vaimuliku isiksuse arengus ja kaasinimeste teenimisel on emotsionaalne ja intellektuaalne tervis elulise tähtsusega. Vaimulik areng on nii või teisiti seotud meie intellektuaalse ning emotsionaalse eluga. Jeesus õpetas Jumalat armastama „kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega“. (Mk 12:30) See tähendab, et Jumal peab olema tahetud ja kaasatud meie hingeellu ja mõttemaailma. Elame vaimulikus reaalsuses. Nüüdisaegne võrgustikumaailm on täis veebilehti, koolitusmaterjale ja raamatuid, samuti õpivõimalusi, mis aitavad meid edasi areneda nii vaimulikult kui ka intellektuaalselt ja emotsionaalselt. Samas võivad meie vaimulikku elu ja elukäsitust, loomingulisust ja tulemuslikkust arendada inspireerivad inimesed ja kaunid kunstid, rääkimata reisimisest ja erinevatest kultuurikogemustest.

Kokkuvõtlikult võib märkida, et vaimulik elu puudutab mitte ainuüksi meie Jumala-suhet, vaid ka inimestesse ja ümbritsevasse maailma suhtumist. Vaimulikku valdkonda kuuluvad küsimused sellest, millised on meie autoriteedid, mis kujundab meie identiteeti ja perspektiivitunnetust, kuidas kasutame aega, raha ja telente. Oluline on, et Jeesuse järgimine puudutaks kogu inimisiksust ja kehastuks igas elumõõtmes. Kaasaja eetika üheks võtmemõisteks on integriteet (ingl integrity) ehk kõlbeliseks tervikuks lõimunud isiksus, kelles sõnad, teod ja harjumused moodustavad ühtse hea mõjuga terviku. Üle kõige integr(it)eerib inimest koostöö Püha Vaimuga. Inimlikult võib kaasa aidata usaldusväärne mentorisik või -võrgustik. „Inimesel ei ole hea üksi olla,“ kinnitas Looja. (1Ms 2:18) Meie vaimulik elu ja jüngerlik areng osutub tõhusamaks, kui jagame oma edusamme ja läbikukkumisi usaldusväärse isikliku arengu toetajaga.

3.4. Töö ja puhkus

Marten oli hea südamega koguduse noortejuht. Alati, kui abi paluti, püüdis ta aidata. Kodus oli tal kolm väikest last ja neljas tulemas. Marten püüdis ennast jaotada palgatöö, koguduse töö ja perekonna vahel. Aga südames kripeldas, et tal ei jagu millekski piisavalt aega. Eriti keeruline oli leida vaikset aega Jumalale. Kui ühes vestluses temalt küsiti, millised on ta hobid, ei osanud ta vastata. Ka ei mäletanud Marten, millal tal viiamati rahulik puhkepäev oli. Õnneks oli ta veel noor ja tugev.

Heade juhtide üks suuremaid ohte on ülekoormus. Kõik tundub olevat õige ja vajalik. Midagi ei saa ära jätta. Kui siis ülesandeid saab liiga palju, tuleb millestki ikkagi loobuda. Tavaliselt jäävad kõigepealt unarule puhkus, vaimulik süvenemine ja enesetäiendamine. Töö võtab lõviosa päevast, nädalavahetusel on samuti palju tegemist, ja endalegi märkamatult juhtub, et perele jääb üha vähem aega. Kuidas leida õiget tasakaalu elu vastutuste ja võimaluste vahel?

Stephen Covey jagab inimese peamised tegevused nelja kategooriasse: pakilised ja olulised tegevused, pakilised ja ebaolulised tegevused, mittepakilised ja olulised tegevused, ning mittepakilised ja ebaolulised tegevused. Tavaliselt kulub inimestel suurem osa ajast pakiliste ja ebaoluliste tegevuste peale. See tähendab, et reageeritakse põhiliselt teiste inimeste ootustele ja prioriteetidele, eeldades, et sellised asjad on ühtlasi olulised.

Pakilise ja olulise valdkonna tegevused on kriisid, ootamatud probleemid või tähtajalised projektid. Inimesed, kes toimivad põhiliselt sellistest ajenditest lähtuvalt, elavad pidevas pingeolukorras. Neid ohustab läbipõlemine, stress ja alaline „tulekahjude kustutamine“. Kuid mitte kõik inimesed ei panusta oma peamist jõudu kriiside likvideerimisele. Tegelikult on tänapäeval üheks suuremaks ajaröövliks hoopis valdkond, mida Covey nimetab „mittepakiliseks ja ebaoluliseks“ – twitter ja facebook, arvutimängud, telekas, meelelahutus ja teised ajaraiskajad. Mentorkohtumisel võib selguda, et need tegevused ei kuluta lihtsalt mentii olulist tööaega, vaid asi on tõsisem: ajaressurss on piiratud ja selle raiskamise tagajärjel ei jää enam küllaldaselt kvaliteetaega perele, kogudusele ega sõpradele.

Kutsumus ja aja kasutamine

Kui kohtumisel mentiiga on teemaks aja kasutamine, on mentorile abiks, kui ta püüab mõista, millises valdkonnas on mentiil kõige rohkem probleeme. Et inimene ise ei pruugi olla teadlik, kuhu ta aeg kulub, võib mentor soovitada teha niiöelda aja-audit. Elukvaliteedi seisukohalt on aga ülimalt tähtis, et inimene leiab hoopis neljanda Covey poolt sõnastatud kategooria – mittepakilised ja olulised tegevused. Mentorkohtumine on sobivaks keskkonnaks, kus kaaluda, kas liigutakse õiges suunas ning „elatakse oma kutsumuse vääriliselt“. (Ef 4:1)

Et otsustada, mis on kõige olulisem, tuleb järgida kaht peamist kriteeriumi. Esiteks, mis on mu kutsumus praegusel eluperioodil? Ja teiseks, mis on mu praeguse eluperioodi kesksed ülesanded, mis vajavad täitmist? Vastused neile kahele küsimusele võivad ajas muutuda. Samuti võib muutuda see, kas asetame pearõhu kutsumusele või konkreetsetele ülesannetele. Kuid mõlemad on olulised. Näiteks, kui peres on väikesed lapsed, kulub nendele palju energiat ja emal võib jääda vähem jõudu ja aega perest väljaspool teostuva kutsumuse jaoks. Kui üliõpilasel on õpingud ja elukutse omandamine pooleli, võib olla vajalik kaaluda, kui palju suudab ta täita teenimisülesandeid koguduses. Ohtlik on aga see, kui inimene väidab, et ta on kutsumusega nii hõivatud, et väikeseid ülesandeid ta üleüldsegi täita ei saa – või vastupidi, et jooksvad ülesanded võtavad kogu tähelepanu ja suur pilt läheb kaotsi.

Kuidas aidata mentiil ära tunda, kas ta elupraktika järgib ta kutsumust? Kutsumuse äratundmiseks on vaja nii sisemist kui välist „äratundmist“.

Vestluseks:
Milline on sinu kogemus või selgus, et Jumal on kutsunud sind just seda
tööd tegema? Kas selle töö tegemine annab või võtab energiat? Teisisõnu:
kas füüsiliselt väsinunagi tunned seda tööd tehes rõõmsat põnevust? Kas
oled valmis selle töö nimel vaeva nägema, õppima ja pingutama?

Välist äratundmist aitavad saavutada ümbritsevate inimeste tagasiside ja töö otsesed tulemused. Näiteks, kui keegi väidab, et lastetöö on tema sisemine kutsumus, aga lapsi jääb igas pühapäevakooli tunnis üha vähemaks, siis tuleb küsida, miks see nii on. Mõned kontrollküsimused võivad välisel „äratundmisel“ abiks olla.

Vestluseks:
Millised on sinu teenimistöö tulemused? Kas see on arenenud võrreldes ajaga,
kui alustasid oma tööd? Kuidas? Kas olend küsinud ja saanud oma teenimise
kohta tagasisidet? Milline see on? Kas töötad meeskonnas ja kas sul on kaastöölisi,
kes heal meelel appi tulevad?

Kutsumuse äratundmine

Kutsumus on harva staatiline ja tavaliselt kehtib selles „talentide loogika“ – kes on ustav vähese kasutamisel, sellele antakse pikkamööda uusi ja suuremaid ülesandeid juurde. Seepärast pole õige oodata kohe suuri tulemusi. Vahel kasvavad inimesed töösse pikkamööda sisse. Aga teatud märke töö tulemuslikkusest või mentii võimekusest peab olema näha. Nende arendamist on mentoril võimalik suunata ja julgustada.

Samuti võib mentor märgata mentiiga paremini tuttavaks saades tugevusi, vahest isegi varjatud kutsumust, mida mentii ise pole suutnud sõnastada. Siis saab küsimuste ja tagasiside abil suunata mentiid mõtlema sellele, mis see varjatud kutsumus täpsemalt on. Julgustamisel võib vahel olla uskumatult suur jõud.

Bill Hybels nimetab oma raamatus „Lihtsusta“ mõningaid kriteeriume, mille järgi saab hinnata, kas teen õiget tööd.

  • Kirega tehtud töö annab tavalisest suurema rahuldustunde.
  • Organisatsioonikultuuri tervis mõjutab oluliselt nii tööga rahulolu kui töövõimekust.
  • Isiksus, eelistused ja suhtlemisstiil peavad tööga sobima.
  • Töös olev väljakutse ja sobiv pingutus motiveerib arengut. See ei lase tekkida tuimal rutiinil. Liiga lihtsad ja liiga keerulised ülesanded on mõlemad ohtlikud – esimesed tekitavad apaatsust ja teised hirmu või lihtsalt tahtmise käega lüüa.
  • Tasustamine on keeruline teema. Vähestel inimestel on õnne teha unistuste tööd ja rakendada oma võimeid soodsas organisatsioonikliimas, pealegi sobiva palgatasemega. Tavaliselt tuleb milleski järeleandmisi teha. On inimesi, kes valivad oma unistusele ja võimetele sobiva ameti, kuigi teavad, et palk ei ole piisav. Nad otsivad muid viise lisaraha leidmiseks. Teised teevad enam-vähem sobivat, kuid mitte just ideaalset tööd, seda aga hea palga eest; ning osalevad hoopis vabatahtlikuna kõige hingelähedasemas valdkonnas.

Mentiiga vesteldes on oluline puudutada kõiki neid aspekte ja leida rahuldustpakkuv kombinatsioon või tee selle saavutamiseni.

Harjutus mentorluskohtumisel
Võta kaks pabertaldrikut või joonista paberile kaks ringi. Esimene on „pizza“, teine „tort“. Palu mentiil kirjeldada sektoritena oma ärkvelolekuaja jaotumist nädala lõikes. Millised tegevused võtavad rohkem aega, millised vähem? Pizzataldriku abil kirjeldab mentii oma argitegevusi nii, nagu asi tegelikult on, tordi puhul aga nii, nagu ideaalis võiks olla. Põhilised kategooriad, mis sektorites kajastuvad, on palgatöö, koguduse töö (kui need langevad kokku, võib neid koos käsitleda), aeg perekonnaga, vabatahtlik töö sõprade ja kogukonna heaks, enesetäiendamine, ning puhkus, sealhulgas hobid ja kultuurisündmustel osalemine. Kategooriaid võib kohandada vastavalt vajadusele, kuid oluline on, et peamised mentii elu- ja töövaldkonnad sektorites kajastuvad. Peale mõlemate sektoridiagrammide joonistamist arutage, kus on peamised erinevused ning mida saaks teha, et „pizza“ sarnaneks rohkem „tordile“. Pikema mentorsuhte korral võib seda harjutust näiteks aasta pärast korrata.

Aja-audit ja raha-audit

Palga küsimused tekitavad koguduse töötegijates sageli ebamugavust. Mõned inimesed peavad seda lausa tabuteemaks, millest neil on väga raske rääkida. Siiski tuleb palgastki rääkida, nagu kõigist muudest asjadest.

Vestluseks:
Kas sa tunned nende töötingimuste juures, et sulle makstakse õiglaselt ja võimaluste piires? Läheksid sa teisele tööle palga pärast? Miks sa nii arvad? Millised võimalused on sul kas enda või oma pere kulutusi vähendada ja/või sissetulekuid kasvatada?

Mentorkohtumise käigus võib teha ka rahakasutuse auditi, eriti juhul, kui mentii peres on pidev rahamure, või kui tundub, et palgatöö võtab liiga palju aega, aga koormust vähendada pole esmapilgul kuidagi võimalik. Rahakasutuse analüüsimisel tuleks koostada eelarve, panna kirja oodatavad ja tegelikud kulud, ning lõpuks võrrelda neid omavahel. Raha planeerimist ja kasutamist tuleb analüüsida vähemalt paari-kolme kuu jooksul. Vajadusel võib kasutada internetipankade poolt pakutavaid kuluplaneerimise vahendeid. Kuid aja ja raha kasutamine töö ja puhkuse kontekstis ei ole ainsad teemad, millega inimene silmitsi seisab. Mõnel puhul on suureks küsimuseks ülesannete jaotumine ja elurütm.

Igapäevases elus ja tegevuses tuleb langetada otsuseid sellegi kohta, milline on parim „töövoog“ või töö ja puhkuse vaheldumine. Eriti oluliseks muutub see siis, kui vaimulikul töötegijal on palju samaaegseid ülesandeid. Siis on eneseanalüüs väga vajalik.

Vestluseks: Kuidas vahelduvad sinu elus töö ja puhkus? Millise regulaarsusega sa kavandad oma puhkuseaegu? Millal võtad aega Jumalaga suhtlemiseks ja Piibli lugemiseks? Millal ja kuidas toimub sinu õppimine ja enesetäiendamine? Millised on sinu välja kujunenud tegutsemismustrid siis, kui kõike vajalikku ei jõua ära teha? Kui elu on väga kiire, siis millistes valdkondades hakkab kvaliteet kõigepealt kannatama? Kas töö, mida teed, on kooskõlas sinu kutsumusega?

Töövooga toimetulemiseks võib teha värvidega kalendri ehk aja-auditi. Kuna inimesed kulutavad kiiretel eluperioodidel suhteliselt palju aega mittevajalikele tegevustele, aitab tegevuste kaardistamine otsustada, kuhu kulub kõige enam aega. Ajakaardi või -auditi võib teha näiteks pooletunnise täpsusega. Selle harjutuse puhul saab kasutada ka pereliikmete abi – näiteks võib mentii paluda abikaasa kommentaari oma koduse ajakasutuse kohta. Kuidas näeb mentii oma tegevusi ise ja kuidas paistab see kõrvalt abikaasale?

Mitte asjata ei öelda, et hea on parima vaenlane. Meil kõigil on ülesandeid, mida teeme päris hästi ja millega saame hakkama. Kuid kaugeltki ei pruugi need olla asjad, mis panevad meie silma särama ja ajendavad meid panustama oma parimat. Isegi head asjad võivad võtta meilt energia, mis muidu kuluks parimale. Seepärast on tähtis küsida mitte ainult seda, mida peaksime tegema, vaid ka seda, millest peaksime loobuma.

Taastumiseks on oluline, et inimesel on hobisid ja huvisid. Isegi kui on eluperioode, kui nende jaoks palju aega ei jää, tuleb mentiid julgustada oma huvialasid ja harrastusi avastama ja viljelema. Hobid peaks olema tööga võimalikult vähe seotud ja nendega ei pea otseselt midagi „kasulikku“ ära tegema või midagi saavutama. Ehkki mõnikord on hobidega tegelemisel mingi tulemus, ei ole see peamine eesmärk! Mentii probleemiks võib olla hobide maksumus. Näiteks võib mentii tunda huvi mootorrattasõidu või reisimise vastu. Aga kas see on kulude mõttes teostatav? Ühiselt tuleb leida parim lahendus soovide ja nende täitumise võimalikkuse vahel.

Lisaks sellele, kuidas jagada aega töö, perekonna ja vaimulike tegevuste vahel, on oluline roll sõpradega suhtlemisel. Heade sõprade puudumine või nendega väga harva aja veetmine võivad olla ohumärgid. Pole võimatu, et mentorist endast saab mentiile hea sõber. Üldiselt on soovitav, et sõbrad ei oleks mentii töövaldkonnaga liiga lähedalt seotud ja sõprussuhted võimaldaksid tegelda hoopis teiste teemadega. Mõistagi on see soovitus, mitte kivisse raiutud reegel.

Harjutus tasakaalukaks ajaplaneerimiseks

Peter Scazzero soovitab elu tasakaalustamiseks kasutada neljaosalist skeemi, mis peegeldab nii Jumala armastuse vastuvõtmist kui selle edasiandmist. Küllap iga vaimulik teab, vähemalt teoreetiliselt, et ilma Jumalalt vastu võtmata pole meil viimaks midagi välja anda. Samas on tasakaalu saavutamine oluline eeldus, et elada elu, mis mõjutab teisi heade eesmärkide poole. Harjutus ise on järgmine:

Jumala armastus
PALVE PUHKUS

 

SUHTED

 

TÖÖ

 

Kirjuta igasse teemalahtrisse 5-10 märksõna, mis seostuvad nende eluvaldkondadega ja kirjeldavad nii praegust situatsiooni kui ka sinu meelest vajalikke muutusi selles valdkonnas.

Ülesande täitmisel mõtle järgmistele küsimustele:

  1. Millised tegevused pakuvad sulle rõõmu ja toidavad hinge? Kirjuta need eelkõige palve ja puhkuse lahtritesse.
  2. Milliseid inimesi, kohti ja tegevusi pead vältima, sest need ei aita sul hoida osadust Kristusega? Kirjuta vastavatesse teemalahtritesse, mida pead piirama. Näiteks: PUHKUS – „piira sotsiaalmeediat kasutust“ või PALVE – “ära tegele tööasjadega hingamispäeval” või TÖÖ – „loobu asendustegevustest“.
  3. Millised kohustused iseloomustavad su praegust eluperioodi? Kirjuta need märksõnad eelkõiga suhete ja töö lahtrisse.

Seda lihtsat tabelit täites alusta enda südame kuulamisest; kirjuta oma mõtted kõigepealt palve ja puhkuse lahtritesse. Töö ja suhted tekitavad mõtteid nagunii, ja need osad tabelist täituvad tavaliselt kergemini.

Ajakasutusega on seotud teoloogiline ja psühholoogiline vaatenurk. Üheks riskikohaks on, kui mentii ei luba endale üldse puhkust. Teine ohumärk võib avalduda selles, kui ta ei tule toime ebaõnnestumistega ega kriitilise tagasisidega või seab endale ebareaalselt kõrgeid nõudmisi. Kolmas murettekitav tegur on elurõõmu kadumine. Ajakasutuse ülevaatlik skaala on hea indikaator, et näha kitsaskohti nii mentii enesehinnangus kui jumalapildis. Seepärast tasub selle teemavaldkonnaga regulaarselt tegelda.

Marten jõudis mentoriga suheldes ja harjutusi tehes arusaamisele, et ta peab õppima ütlema ei pidevalt „sisse sõitvate“ sõprade abipalvetele. Ta otsustas planeerida enda nädalasse vähemalt ühe õhtu, mil ta tegeleb oma hobiga või lihtsalt veedab aega sõpradega. Hobi oli tal tegelikult olemas juba poisipõlvest, aga ta oli selle vahepeal peaaegu unustanud. Nüüd otsis ta välja oma tosinast vanast merekaardist koosneva kollektsiooni ja leidis, et on aeg seda täiendada ja kaartides peituvat huvitavat teavet edasi uurida. Mentoriga lepiti kokku, et Marten loeb ühe raamatu või vaatab paar kvaliteetfilmi kuus, et saada inspiratsiooni tööks noortega.

3.5. Abielu ja perekond

Kaspar ütleb, et tal on lõpuks tore pere ja hea töö. Oma peret ta armastab ja tööd teeb rõõmuga. Kõik oleks justkui hästi, ent viimasel ajal on tema tööpäevad veninud aina pikemaks. Sageli teeb ta tööd õhtuti kodus ning aina keerulisem on isegi vabal ajal end välja lülitada tööalaste mõtete “vooluringist”. Terve perega koos olemiseks pole enam ammu aega olnud, sest ikka on käsil mõni kiiret lahendust nõudev tööasi. Lähedased teevad talle seetõttu etteheiteid, ja tema tunneb vaheldumisi süütunnet, abitust, ebaõiglust, mittemõistmist ja väsimust. Samas muretseb ta oma noorema poja pärast. Ja tervis annab siit-sealt tunda, tihedamini kui peaks…

Mõnikord arvavad inimesed, et teiste pereellu ei ole viisakas sekkuda ega selle vastu täpsemat huvi tunda. Samas mõjutab pereelu kvaliteet inimese kõiki teisi eluvaldkondi, nii et mentor peaks mentiiga kindlasti sedagi delikaatset teemat käsitlema. Piiblis on peresuhetest palju juttu. Kain arvas, et ega tema ei ole oma venna hoidja (1Ms 4:9), kuid tegelikult küsis Jumal siiski tema käest venna käekäigu kohta. Apostel Paulus rõhutab vastastikust lugupidamist, austust ja armastust abielusuhetes. (Ef 5:21-33) Piiblis on juttu ka mittetoimivatest perekondadest. Näiteks libises Taavet abielurikkumisse Batsebaga, ja püüdes seda varjata, sooritas mõrva. Prohvet Naatan – omamoodi mentor Taavetile – ütles kõige selle kohta karme sõnu. (2Sm 11-12) Jaakob eelistas üht oma lastest teistele, põhjustades uhkust Joosepis, aga ajendades viha ja ebaõigluse tunnet teistes pereliikmetes. (1Ms 37)

Aga kui tänapäeval peresuhted kisuvad kiiva ja keeruliseks? Sellises olukorras võiks mentor aidata mentiil korraks aja maha võtta ja aidata tal mõned olulised küsimused läbi mõtelda.

Mis on tõeliselt oluline?

Inimene peaks oma prioriteedid üle vaatama, enda jaoks uuesti väga konkreetselt sõnastama ja sellest lähtudes eesmärgid seadma. Seda peaks tegema ka oma pereelu kontekstis. Tavaliselt ütlevad kõik, et pere on nende jaoks tähtis. Paraku ei kajastu see alati nende igapäevaelus – aega ja jaksu on kõige muu jaoks, pereliikmetega koos veedetud aeg on prioriteetide hulgas tagapool.

Vestluseks: Mis või kes on sinu jaoks praegusel eluperioodil tõeliselt oluline? Millised on sinu kõige olulisemad väärtused? Mis on tähtsam – kas korras tuba või koosveedetud aeg? Kus sa tahad olla näiteks kümne aasta pärast? Milliseid suhteid sa tahad oma lähedastega? Kas ja kuidas toetab sinu praegune eluviis seda, mida tegelikult väärtustad ja kuhu suunas liikuda tahad? Mida sa peaksid tegema teisiti, et su elu ja suhted oleksid rahuldustpakkuvamad?
Mõned sammud tervete peresuhete poole:

  1. Eeskuju. Pea meeles, et lapsevanemate eeskuju on laste kujunemisel olulisem kui suulised juhised
  2. Väärtused ja suhtlus. Perekonna väärtustest tuleb omavahel rääkida – sageli on selleks kõige parem aeg siis, kui tuleb langetada otsuseid või minna läbi raskustest. Pealegi, see arendab suhtlusoskusi peres.
  3. Vastutuse jagamine. Jagage vastutust, nii et kõik pereliikmed saavad jõukohaseid ülesandeid – see suurendab kuuluvuse ja mõtestatuse kogemust
  4. Kvaliteetaeg. Looge ruumi tähendusrikkale koos veedetud ajale nii kõigi pereliikmetega kui ka abikaasadena kahekesi. Lapsed õpivad sellest, kui nad näevad, et vanemad väärtustavad ka omavahel koos veedetud aega.
  5. Kriis kui võimalus usus kasvada. Püüdke rasketel aegadel usus kasvada ja üksteist rohkem hoida, mitte lihtsalt „ellu jääda“.
  6. Vaimulikud harjumused. Looge oma perekonnas regulaarseid usulisi harjumusi – õhtupalve aeg, söögipalved, kristlike pühade veetmise traditsioonid kannavad olulist tähendust.

Vestlus isiklikel teemadel võib mõnikord olla valus peeglisse vaatamine, ent vajalik selleks, et soovitud suunas edasi liikuda. Siinjuures on oluline teha teadlikke valikuid ja otsuseid ning nende järgi ka tegutseda, mitte jääda ootama, et ehk läheb iseenesest midagi paremuse poole. Eneseanalüüsile kutsub juba Vana Testamendi autor, kes palvetab: „Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!“ (Ps 90:12)

Inimene on harjunud elama ja mõtlema teatud viisil. Tihti öeldakse, et ei ole võimalik midagi muuta, argirütmid on paigas ja elu lihtsalt on selline – tööd on vaja teha, pere võib oodata. Siiski võib esitada endale mõned väljakutsed ja mõelda, mis siis saab, kui teha asju teisiti kui varem. Kõik need mõtted tuleb ausalt lõpuni mõelda. Sageli avastavad inimesed, et kui harjumuspäraseid mustreid muuta, siis tegelikult ei juhtugi midagi kohutavat ja elu võib saada sootuks uue mõõtme.

Vestluseks: Mis siis ikkagi saab, kui sa ütled mõnele tööle „ei“ ja võtad puhkust? Mis siis saab, kui sa vahetad töökohta? Aga mis saab siis, kui sa jätkad samamoodi? Mis saab sinust endast, sinu tervisest, sinu paarisuhtest, sinu lastest ja seejärel sinu tööst?

Loomulikult võib elus olla perioode, kus tööle pühendumine on esikohal. See on teadlik valik. Samuti on mõned inimesed teatud ajal väga hõivatud hobidega, ümberõppega või mõne vabatahtliku tööga (näiteks kirikus). Aega ja intensiivset tähelepanu võivad nõuda teatud aja vältel näiteks mure enda tervise või lapse õppimise pärast. Kuid mõnikord võib mõnele tegevusele liigselt pühendumine olla abivahend, et mitte tegeleda oma isikliku elu probleemidega, näiteks pingeliste peresuhetega. Töö, hobid või lastega tegelemine võivad olla vajalikud, ent need ei tohiks olla põgenemisteeks. Kui nad muutuvad asendustegevusteks, siis pakuvad nad pakilisematest muredest hetkelist leevendust või vaheldust, kuid pikemas perspektiivis jäävad probleemid lahendamata, pigem pingestudes ja kuhjudes.

Kui on näha, et mentorsuhtes pole juhendataval ühe pühendumist nõudva tegevuse kõrval eriti midagi, mis pakuks talle rõõmu ja rahulolu, siis peaks aitama tal endale ausalt otsa vaadata ja küsida: Mis tegelikult toimub? Kas on midagi, mille peale sa parema meelega ei mõtleks? Mida aitab see tegevus sul mõneks ajaks unustada? Mille või kelle eest sa põgened?

Aeg lastele, abikaasale ja iseendale

„Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal,“ ütleb eesti vanasõna. Koonda tähelepanu. Tööta keskendunult. Sageli aga kurdavad inimesed, et tööl olles mõtlevad nad kodustele probleemidele ja kodus muretsevad tööasjade pärast. Nad on oma mõtetega pidevalt mujal ja ei suuda pühenduda sellele, mida hetkel teevad – ei tööl ega kodus. Tõelised kohtumised jäävad olemata, elu on justkui poolik ja samas kohutavalt väsitav. Elu on tähendusrikkam, kui suudetakse olla „siin ja praegu“ ning tunda kohalolemise võlu. Kes poleks kogenud seda, kui väärtuslikud ja unustamatud võivad olla hetked, mil igaüks ei ole oma ekraanis, vaid kui toimub kohtumine inimese ja inimese, hinge ja hinge, südame ja südame vahel. Selle jaoks ei ole vaja pikki tunde, piisab kui igas päevas leidub kasvõi mõni selline kogemus.

On siiski võimalik – hoolimata pereliikmetest enda ümber – tunda end üksildasena. Vesteldakse küll argiasjadest: „Külmkapp on tühi, peaks poes käima. … Kes läheb lapsele lasteaeda järele? … Nädalavahetusel peaks autokummid ära vahetama. … Kas sul on õpitud?“ Ent kaduma on läinud oskus või tahe rääkida „päris“ asjadest, sellest, mis südamel… Lähedust on väheks jäänud.

Vestluseks: Millal sa rääkisid oma pereliikmetega viimati sellest, kuidas sinul või neil tegelikult läheb? Millal sa viimati kuulasid oma abikaasat vahele segamata? Millal sa viimati lasid oma lapsel rääkida, ilma et oleksid kohe hakanud nõu andma või oma arvamust avaldama? Kas sa tead, millest su laps unistab? Kas sa tead, mille ees ta hirmu tunneb? Kas sa tead, mille pärast su abikaasa muretseb? Kas sa tead, mida ta igatseb? Millal sa ise viimati oma peidetud tunnetest ja varjatud mõtetest rääkisid? Kas sul üldse on nendest kellegagi rääkida Kui rahul sa oled oma abieluga? Mis on teie abielu tugevused? Mida igatsed veel oma abiellu? Millest tunned salajas puudust? Mis sa arvad, kui rahul on teie abieluga sinu abikaasa?

Vanemaharidusele pööratakse aina enam tähelepanu ning peaaegu iga lapsevanem teab, kui oluline on töö kõrvalt leida aega lastega koosolemiseks. Selle nimel pingutatakse. Kõigi raskuste kiuste üritatakse käia reisimas või veeta lastega tore nädalalõpp, sest lapsed on ju ainult korra elus väikesed. Ent sealjuures on vaja meeles hoida, et sama oluline kui aeg lastele, on ka aeg oma abikaasale ja aeg iseendale. Mehe ja naise vaheline suhe on pere tugevus ning sellele tuleb teadlikult tähelepanu pöörata. See ei ole alati lihtne, eriti siis, kui peres kasvavad väikesed lapsed. Kuid lastegi turvalisus sõltub sellest, kas vanemate vahel on toimiv ja lähedane paarisuhe või mitte. Kui mees või naine enam ei mäleta, millal ta abikaasaga päris segamatult kahekesi aega veetis, siis ei saa jääda lootma spontaansetele lahendustele. Tuleb võtta kalender ja „kohtingu“ aeg kirja panna.

Samamoodi tuleb planeerida aega iseenda jaoks. Vajalik on teadlikult arendada end vaimselt ja vaimulikult. Tuleb hoolitseda oma „kruusi“ täitmise eest. Abiks võib olla trenn, kuum vann, hea raamat, õhtu sõpradega või muu seesugune. Mõnikord aitab vaimselt tugevneda palverännak või süvi. Sügavust ja tasakaalu annab regulaarne „vaikse aja“ eraldamine palveks ja Piibli lugemiseks. Ei ole sobimatu küsida: Millest ma tegelikult heameelt tunneksin? Mis „laeb minu akusid“? Mis mulle tõeliselt jõudu annab? Mis toetab minu usku ja suhet Jumalaga? Milliste tegevuste abil ma arenen vaimulikult?

Oskuslik ajaplaneerimine on perele, abikaasale ja iseendale tähelepanu pühendamisel suureks abiks. Mõned asjad, mis näivad esmapilgul olulised, ei pruugi seda olla pikemas perspektiivis. Mõned asjad tuleb kohe ära teha, aga teised võivad oodata. Ei maksa unustada sedagi, et on tegevusi ja ülesandeid, mille võib sootuks kõrvale lükata ja rahuliku meelega tegemata jätta. Tegelema peaks ühe asjaga korraga. Ja last not least, elus peab olema aega sellekski, et lihtsalt olla. „On ju seegi Jumala and igale inimesele, et ta võib süüa ja juua ning nautida head, hoolimata kogu oma vaevast.“ (Kg 3:13)

Aga kui tegemist on kärgperega?

„Kui nad veel surnud pole, siis elavad nad õnnelikult tänapäevani,“ öeldakse muinasjutus. Kahjuks ongi see paljude perede jaoks muinasjutt, sest tegelikkuses lahutatakse rohkem kui pooled abieludest. Peidaksime pea jaanalinnu kombel liiva alla, kui väidaksime, et kristlasi see teema ei puuduta. Kahjuks on lahutusi kristlikeski peredes. See, mida teha, et lahutusi vältida, on eraldi teema. Tõsiasi on, et kogudustes leidub lahutatud inimesi, üksikvanemaid ja kärgperesid. Me ei tohiks neid alavääristada ega hukka mõista, vaid pigem peaksime aitama neid selles olukorras toime tulla. Kärgperede ja üksikvanemate elus on palju keerulisi väljakutseid.

Sagedasem küsimus pärast abielulahutust on: Kuidas endised abikaasad suhtlevad edasi lapsevanematena? Tihti on oma valu nii suur, et parema meelega ei suhtleks endise abikaasaga üldse. Ent hoolimata abielu lahutamisest, ollakse lapsevanemad edasi ning meeles tuleb hoida, et lapsel peab säilima regulaarne kontakt ja suhe mõlema bioloogilise vanemaga (välja arvatud juhul, kui see on lapse elule või tervisele ohtlik). Lapsest ei saa ega tohigi lahutada. Laps vajab mõlemat vanemat ka siis, kui vanemad omavahel koos ei ela, samuti siis, kui lapsega koos elaval vanemal on uus abikaasa.

Meeles tuleb hoida seda, et ükski kasuvanem ei asenda bioloogilist vanemat. Kasuvanem võib olla hea ja toetav sõber, aga eemal elava bioloogilise vanema tähtsus selle tõttu ei vähene. Kasuvanema jaoks on tähtis silmas pidada, et ta peaks toetama juba olemasolevaid perereegleid ja ei tohiks hakata koheselt uusi looma. Laste kasvatuses ja distsiplineerimises on viimane ja otsustav sõna bioloogilisel vanemal. Kui mentorsuhtes need teemad üles kerkivad, on kasulik meenutada kõige olulisemat: kõik osapooled peavad püüdma oma emotsioonid kõrvale panna ja hoidma fookuses ühist eesmärki, milleks on lapse areng ja heaolu. Laps ei tohi osa saada vanemate vahelistest konfliktidest ega vaidlustest. Lapse kuuldes ei tohi kunagi rääkida halba teisest vanemast. Last ärgu kunagi seatagu võimatu valiku ette – kas sa oled ema või isa poolt? –, sest laps armastab ja igatseb mõlemat, nii ema kui isa.

Kui mentii puhul on tegemist lahutatud lapsevanemaga, siis võiks temaga arutleda järgnevate küsimuste üle: Kuidas te eksabikaasaga laste teemadel suhtlete? Kui teil on omavahelisi konflikte, siis kuivõrd on lapsed sellest teadlikud? Kuidas sa väljendad oma hoiakuid eksabikaasa suhtes laste juuresolekul? Kui vabalt tunnevad sinu lapsed end sinu juuresolekul teisest vanemast rääkides?

Samuti on lahutatud vanemal oluline analüüsida seda, mis viis lahkuminekuni. Ei ole võimalik, et „süüdi“ oli ainult teine pool. Vastutus selle eest, et suhe jõudis faasi, kus otsustati lahku minna, on alati mõlemal. Ainuüksi teise poole süüdistamisest ei ole kasu, oluline on jõuda selleni, mis oli „minu roll ja panus“. Vähe kasu on sellestki, kui laskuda enesesüüdistusse või -haletsusse; arutleda tasub selle üle, kus on õppimise koht ning mida edaspidi teisiti teha. Olulisi teemasid aitavad esile tuua küsimused, näiteks: Kuidas teie abielu jõudis lahutuseni? Mida sa tagant järgi vaadates oleksid võinud teisiti teha? Kas sa oled oma eksabikaasale andestanud?

On võimalik, et mentiil endal ei ole lahutuse või kärgperega seotud probleeme, kuid ta puutub oma töös nende küsimustega kokku. Eelnevast arutelust on mentorkohtumisel ka sellisel juhul kindlasti kasu.

Vestluseks: Kuidas sa käsitled lahutuse ja kärgperega seotud teemasid oma töös? Milliseid emotsioone need teemad sinus tekitavad? Kuidas inimesed nende teemade puudutamisele reageerivad?

Delikaatne teema – perevägivald

Perevägivald on delikaatne teema, mis esialgsel vestlusel ei pruugi välja tullagi. Samas on otsesed või kaudsed jõuvõtted ja vägivaldsed suhted peredes levinum nähtus, kui arvata oskame. Me käsitleme seda delikaatset teemat kahest vaatenurgast – paarisuhtevägivald ja vägivald laste suhtes.

Paarisuhtevägivald võib väljenduda erinevalt. Üldiselt võib rääkida kahest erinevast olukorrast. Esimesel juhul lähevad abikaasad tülitsedes endast välja ja tihti lõppevad konfliktid vastastikuse solvamise, karjumise või lausa kättpidi kokku minekuga. Emotsioonid on üles köetud ja hiljem on raske meenutada, kes seekord alustas, kes mida täpselt ütles või tegi. Sellisel juhul on abikaasadel vaja õppida konfliktilahendamise oskuseid – kuidas ennast väljendada ilma süüdistamata, kuidas teist ära kuulata, kuidas oma viha talitseda, kuidas leida mõlemale sobivaid lahendusi. Nende teemadega teglevad näiteks PREP-paarisuhtekoolitused ja teised abielukursused, tõhusat abi võib saada pereterapeudilt. Teisel juhul on vägivaldne suhe niisugune, kus ühel abikaasal on selgelt välja kujunenud võimupositsioon ja teine on reeglina ohvri rollis. Ühel on alati õigus – ta ei kuula teise seisukohta. Võimupositsioonil olija vaatab oma abikaasale ülalt alla, suhtudes temasse alavääristavalt, lugupidamatult või lausa põlglikult.

Kui mentorkohtumistel selgub, et mentii kaotab oma peres mõnikord enesevalitsemise või on märke, mis osutavad, et ta suhtleb abikaasaga jõupositsoonilt või on ise ohvri rollis, siis võib vestlust arendada küsimuste toel.

Vestluseks: Kuidas teie abielus lahendatakse konflikte ja erimeelsusi? Millised on teie tavalised tülid? Kellele jääb tavaliselt õigus? Kes tavaliselt esimesena leppima tuleb? Kas asjad lähevad mõnikord kontrolli alt välja, kui te tülitsete? Kas kumbki teist läheb kergelt endast välja? Kuidas te väljendate oma viha? Kas te olete tülitsemise käigus kasvõi kogemata teineteisele füüsiliselt haiget teinud? Kas te olete tülitsemise käigus teineteisele öelnud midagi, mille peale teine solvub? Kas teie peres üks abikaasa kardab teist? Kas teil on olnud hetki, kus te mõlemad tunnete teineteise ees hirmu?

Lapsevanemad teavad, et lapsed võivad mõnikord käituda nii, et nad tekitavad vanemas abituse ja läbikukkumise tundeid. Nagu oleksid viidud viimase piirini – näib, et mitte miski ei aita, sa lihtsalt ei oska oma lapsega midagi ette võtta, et teda „õigele teele“ juhtida. Sellises olukorras võib kergelt juhtuda, et lahendad olukorra lihtsalt jõuga – näiteks lööd või tutistad (muide, Eesti Vabariigi Lastekaitseseaduse järgi on laste füüsiline karistamine keelatud). Laste ja vanemate suhted vajavad samuti käsitlemist.

Vestluseks: Kuidas te oma peres lapsi distsiplineerite? Kas sa lähed mõnikord endast välja lapsi korrale kutsudes? Kas sa oled kunagi olnud nii vihane, et oled tundnud, et võid oma lapsele haiget teha? Kas oled talle ka tegelikult haiget teinud? Oled sa öelnud vihahoos lapsele asju, mis on teda alandanud või mida hiljem kahetsed? Oled sa olnud oma lapse suhtes ebaõiglane? Kuidas sinu vanemad sind korrale kutsusid? Kuidas sa end siis tundsid? Kuidas sina tahaksid oma lapsi distsiplineerida?

Kuidas on lood juurtega?

Kõik me tuleme oma lapsepõlvest – see on teada-tuntud tõde. Millest tundsime lapsepõlves puudust, seda igatseme täiskasvanuna ja abielus olles. Teada-tuntud tõde on seegi, et kordame paratamatult oma suguvõsa suhtemustreid – kuidas meie suguvõsas lapsi kasvatati, kuidas lahendati tülisid, millised olid meeste-naiste rollid ja suhted abielus, kuidas tuldi toime raskuste ja kriisidega.

Kuid asjal on teinegi pool. Nimelt on oluline, millised on täiskasvanud ja abielus oleva inimese suhted oma vanematega täna. Sellest sõltub olulisel määral, milline on see inimene abikaasana ja lapsevanemana. Siin on sageli kaks düsfunktsionaalset äärmust: üleseotud või katkenud suhted.
„Sa pead oma isa ja ema austama,“ ütleb neljas käsk. (2Ms 20:12) See tähendab lugupidamist ja täiskasvanulikke vastastikku austavaid suhteid.

Täiskasvanud inimese üleseotud suhted oma vanematega väljenduvad liiga tihedas ja liiga intensiivses suhtlemises; ükskõik, kas need suhted on väga positiivsed või hoopis konfliktsed. Sel juhul sekkutakse üksteise ellu, ollakse vastastikuses ebaadekvaatses sõltuvuses, juba täiskasvanuks saanud laps ei suuda iseseisvuda. Oleme ehk näinud „memmepoegi“, kes hoiavad pigem ema, mitte oma abikaasa poole, või naisi, kelle jaoks on esmatähtis oma vanemate, mitte oma abikaasa arvamus. Sel juhul, näiteks, küsitakse nõu kõigepealt vanematelt ja suuri otsuseid arutatakse ema või isaga, mitte abikaasaga. Teine düsfunktsionaalne äärmus on katkenud suhted. Suhted vanematega katkevad sageli konfliktide tulemusel, mõnikord põgenevad inimesed väga autoritaarsete vanemate eest või ei suuda neile andestada nende eksimusi.

Hea pereelu eelduseks on mõlema abikaasa selgepiirilised ja rahulikud suhted oma vanematega. Võtmeküsimuseks on seejuures, kuidas teha rahu oma vanematega. Vanemate austamine ei tähenda, et nendega peab täiskasvanud ja oma pere rajanud laps kõiges nõustuma. See ei tähenda sedagi, et vanematel oleks õigus lapse abielu või lastekasvatust omatahtsi korraldada. Mentoril võib olla toetav roll selles, et mentii hakkab paremini mõistma, mis on tema vanemate lugu, millisest minevikust nad tulevad ja mis kujundas neid just sellisteks inimesteks ja lapsevanemateks nagu nad olid ja on. See aitab mõista ja vajadusel andestada. Palvetamine oma vanemate eest on üheks austuse ja heasoovlikkuse märgiks. Kuid mõnikord vajavad vanemad ka praktilist tuge, eakate vanemate puhul tuleb peres arutada, kuidas korrdada vanemate hooldamist või majandusküsimusi.

Vestluseks: Milline on sinu vanemate lugu? Mis on neid kujundanud ja mõjutanud? Millest tundsid lapsepõlves puudust ja kuidas see mõjutab sind praegu abikaasana? Millised on sinu lapsepõlve helgeimad mälestused? Mis mõttes oled oma ema moodi? Mis mõttes oled oma ema moodi? Mida oled oma vanematelt õppinud? Mida tahaksid teha samamoodi või teisiti võrreldes oma vanematega?

Mentor peab peretemaatikat käsitledes olema teadlik oma pädevusest ja piiridest. Ta peab teadma, millistes olukordades oleks vaja suunata mentii professionaalse abi järele – näiteks perekoolitusse, psühholoogi või pereterapeudi vastuvõtule. Kindlasti tuleks seda teha vägivalla või väärkohtlemise kogemuse puhul, samuti siis, kui on näha, et inimene ei ole oma pereeluga rahul, ent ei võta selle parandamiseks ette konkreetseid samme või ei ole senised pingutused andnud tulemust. Kahjuks küsivad paljud pered abi alles siis, kui olukord on juba väga kriitiline ning professionaalil ei jää üle muud, kui aidata paaril võimalikult „hästi“ lahku minna. Pere ja paarisuhtega seotud küsimused tulevad avatud ja ausas mentorsuhtes päris kindlasti jutuks. Mentor peab julgema ja oskama seda teemat käsitleda.

3.6. Juhtimine ja delegeerimine

Jaanus oli kohusetundlik pastor, kes võttis jumalariigi asja väga südamesse ja panustas palju koguduse töösse. Ta osales kõigil koosolekutel, juhtis enamikke töögruppe, käis vaatamas vanu ja haigeid ning võttis aega noorte jaoks. Ta palvetas regulaarselt ning osales sellele lisaks piirkonna pastorite kohtumistel. Vahel püüdis Jaanus paluda koguduse liikmetelt abi, aga sageli öeldi talle ära. Eks kõigil on kiire! Täisajalise palgatöö kõrvalt polnudki pastori töö nii lihtne, aga siiani oli ta toime tulnud. Seepärast oli talle täiesti ootamatu, kui ta ühel päeval töölt koju jalutades järsku mõistis, et talle on vastumeelt täna õhtul koguduse nõupidamisele minna. Ja homme õhtul ka. Ning et pühapäevaseks jutluseks pole tal ühtegi ideed.

Inglise keeles tehakse vahet kahe termini vahel, mis mõlemad tähendavad juhtimist – leadership ja management. Koguduse vaimulik juht peaks olema pigem leader-tüüpi juht, kes kutsub kogudust kaasa vaimuliku nägemuse otsimisel ja tõeliseks elamisel. Sellise juhi ülesanne on haarata pilguga kõike, mis toimub. Ja näha teed, mis viib edasi. Kogudusekarjane peab olema kogudusetöö „ülevaataja“, mitte kõige-ise-ära-tegija. (Ap 20:28) Eestis, kus pastor on sageli ainus palgaline töötegija, kujuneb pahatihti olukord, kus tuleb korda ajada kõik management-tüüpi asjad, olgu koguduse hoone või asjaajamisega seotu, lisaks lugematu hulk korralduslikke küsimusi. Selleks, et pastor saaks olla tõeline juht selle sõna piibellikus tähenduses, peab ta ennekõike ise kasvama jumalikus nägemuses, vaimujõus, inimessesuhtumises ning motiveerimis- ja delegeerimisoskuses. Sellest lähtuvalt on võimalik luua ja arendada meeskonda, kes on juhile abiks, et kogudust üles ehitada.

Piibellik juhtimine on delegeeriv juhtimine

Piibel õpetab, et vaimulikud juhid on seatud mitte eneseteostuseks, vaid „et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks“, ning et kõigi koguduseliikmete vaimulik areng jätkuks, kuni saadakse „täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda“. (Ef 4:12-13) See tähendab, et juhid ei saa ega tohi mõelda koguduse juhtimisel ainuüksi iseendale või vajaliku töö ärategemisele, vaid nimelt sellele, kuidas teisi kaasata, võimestada ja varustada. Juhi ülesanne on volitada kaastöölisi ja koguduseliikmeid nende täit potentsiaali avastama ja teenimisse rakendama, nii et nad panustaksid ühisesse koguduseihusse ja eesmärgipärasesse kogudusetöösse.

Nagu spordis ei ole mõeldav, et meeskonna treener jätab väljakumängijad varumeestepingile ja püüab ainuisikuliselt soleerides teiste eest mängida, nii on see mõeldamatu Jumala koguduseski. Jeesus tuli inimmaailma mitte soolomängijaks, vaid meist, inimestest koosneva meeskonna, oma rahva Juhiks. Samamoodi läkitas Isa taevast Püha Vaimu, et koguduse Pea – Kristuse – tahe võiks teoks saada koguduseliikmete ühise elu ja teenimistöö kaudu. See on nägemus suuremas plaanis kui me ise, see on visioon jumalariiklikus plaanis.

Seega on delegeerimine ja meeskonnatöö koguduse-elu „geenides“. Sellele vastupidiselt toimides koguduseihu kangestub. Ihuliikmed „surevad ära“, nagu vahel võib „ära surra“ liikumatuks jäetud jalg või käsi. Koguduse orgaaniline elu saab halvatud, kaotab oma elujõu ja viljakuse, kärbub ja kidub. Juhid, kes ei märka inimesi kaasata ja meeskonda luua ega ülesandeid delegeerida, jäävad ja teevad lõpuks üksi, stagneeruvad ja väsivad, põlevad läbi ja „surevad välja“. Meeskondlikult orienteeritud ja delegeerivad juhid on aga innustunud ja innustavad, arenevad ja arendavad, elavad ja elustavad. Nad aitavad teisigi tegutseda suurema nimel kui iseoldu ja -tehtu. Nad algatavad, toimivad ja lõpetavad ise hästi ning annavad teistelegi oma missiooni jätkusuutlikkuse teatepulga hästi edasi. Jeesus ei püüdnud maailmamisjoni tööd ise ära teha, vaid tegi kolm aastat tööd oma meeskonna loomise, arendamise, võimestamise ja väljaläkitamisega. Nii kasvas Jeesusese elust ja tegevusest välja liikumine, mis on jäänud elumuutvaks misjoniliikumiseks tänaseni.

Vestluseks: Milline juht oled sina? Kas pigem üksitegija või teisi võimestava meeskonna käivitaja? Miks?

Võib lausa öelda: Jumal ei tee ise midagi, mida on võimalik delegeerida. Oma näo järgi inimelu disainides kinnitas Looja inimese enda asevalitsejaks. (1Ms 1:26) Ingellikule maailmale on ta delegeerinud omaenda esindusfunktsiooni koos oma jumaliku sõna teatavaks- ja teokstegemise volitusega. (2Ms 3:2; Km 2:1; Ps 103:20) Maailma lunastamise kangelasteo delegeeris Isa oma armastatud Pojale. (Jh 3:14-17) Ta läkitas Püha Vaimu, et kogudust ette valmistada tuleviku ülesnnete tarvis. (Ef 1:13-14) „Võtke vastu Püha Vaim,“ kinnitas Jumala Poeg oma järgijaile taevaselt Isalt saadud missiooni elluviimiseks: „Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.“ (Jh 20:21-22)

Varakristliku koguduse elu iseloomustas apostellik delegeerimine, mis volitas üha uusi juhte teenima. (Ap 6:1-4) See andis tervele kogudusele initsiatiivi leida ja esile tuua vajalike isikuomaduste ja pädevustega diakonid vastutusrikaste organisatoorsete ülesannete täitmiseks suuremas evangeelses missioonis. (Ap 6:5-7) Hiljem võisid needsamad mehed anda Jeesusest tunnistust juba evangelistidena, olles valmis isegi märtrisurma surema. (Ap 6-8)

„Ihu ei ole üks liige, vaid palju liikmeid,“ kirjutas apostel Paulus. (1Kr 12:14) Nii tegutses temagi alati meeskonnamehena. Ta rakendas ja õpetas delegeerimist kuni elu lõpuni. Oma viimaseski kirjas Timoteosele juhendas ta oma lähimat „adjutanti“ otsekui tark väejuht: „Sina siis, mu poeg, saa vägevaks armus, mis on Kristuses Jeesuses! Ja mida sa minult oled kuulnud paljude tunnistajate kuuldes, see anna ustavate inimeste hoolde, kes edaspidi sobivad õpetama ka teisi. Kannata koos minuga kurja nagu Kristuse Jeesuse tubli sõdur!“ (2Tm 2:1-3) Jah, isegi üks on lahinguväljal sõdur. Aga üksi ei saa olla väejuht. Juhiksolemine eeldab meeskonnatööd ja delegeerimist. Koguduse-elu ei saa edasi viia üksi, vaid ühes.

Delegeerimisvõimeline juht on suhtlemisvõimeline juht

Suhtlemata ei saa volitusi anda ega volitusi omaks võtta. Delegeerimisülesande lahendamine eeldab ennekõike suhtlemisülesande lahendamist. Delegeeriv juht peab olema suhtlev juht. Suhtlemisoskus nõuab juhilt teatud isikuomadusi. Need võivad ühelt poolt olla loomupärased, teiselt poolt loomulikult arendatavad või isegi üleloomulikult omandatavad. Näiteks võib inimestevahelises suhtlemises üliolulist empaatsust pidada kaasasündinud, teisalt arendatavaks isikuomaduseks. Samas võib vaimulikult avatud elu ja teenimistöö tuua inimestes ja nende suhetes esile ka üleloomulikult avalduva empaatiavõime. Inimvaim muutub Jumala Vaimu suhtes „puutetundlikuks“. Vaimuliku juhi ülesanne on igal juhul praktiseerida ja arendada tähelepanelikkust, avatust, hoolivust, ligimesearmastust, pühendumisvalmidust, kommunikatsioonioskusi, kaasinimete ja kaastööliste vajadustega arvestamist. Jeesus osutub siingi igale kogudusejuhile parimaks eeskujuks.

Võimekale juhile võib delegeerimine osutuda probleemiks, kui ta ei mõista, miks ta peaks oma koguduse kaastöölistega osaduse jagamiseks rohkem aega pühendama või miks nende igapäevase elu ja töö rõõmudele-muredele suuremal määral kaasa elama. Oma eluga „hakkamasaamine“ talle väljakutset ei esita. Kiirete närviprotsessidega inimesena evib ta kiiret ümberlülitumisvõimet ja „niisama“ ajaveetmine ühel hetkel tema jaoks lihtsalt „ammendub“. Ta liigub ülejäänutega võrreldes otsekui teisel lainepikkusel. Kaaslased võivad sellest välja lugeda aga hoopis tähelepanematust ja hoolimatust. See tekitab neis rahulolematuse tunnet ja vähendab pühendumisvalmidust.

On selge, et mida vähem aega ja tähelepanu üksteisele pühendatakse, seda pinnalisemaks jäävad suhted. Pinnalistes suhetes napib positiivset „keemiat“, mis omakorda mõjutab vastastikust osadust. Inimesed, kellel meie jaoks kunagi aega ei ole, lähevad meile vähem korda kui need, kes meile heal meelel oma aega ja tähelepanu kingivad. Kingitud aeg mõjutab lähisuhteid perekonnas, samuti vabatahtlikku pühendumist nõudvaid osadus- ja teenimissuhteid koguduses. Delegeerimine ehitub aga headele suhetele. Sellepärast peab teisi juhtiv inimene, olgu ta kui andekas ja võimekas tahes, ennekõike õppima tähendusrikkamalt suhtlema, ja alles sellest lähtuvalt delegeerima.

Vestluseks: Kuivõrd veedad sina aega oma koguduse võtmeisikutega? Mis takistab ja mis toetab suhete arendamist? Kas oled kohanud seisukohta, et pastoril kui tippjuhil ei tohigi olla lähedasi sõpru? Mida sa sellest seisukohast arvad?

Delegeeriv juhtimine ning andidepõhine ja meeskondlik teenimine

Delegeerimist võib pärssida juhipoolne teadlik usaldamatus kaastööliste võimekuse suhtes või alateadlik kartus, et delegeeritavad ülesanded osutuvad teistele üle jõu käivaks. Iseenesest ei tähenda see veel juhi „messiakompleksi“ – arvamist, et ainuüksi tema ise suudab kõike kõge paremini teha. Viimasel juhul on kuri karjas, seda ka vaimulikus tähenduses. Pigem võib paljusuutlik juht leida, et kuna ta asja nagunii valdab, on hõlpsam see ise korda ajada. Miks peaks panema kedagi teist vaeva nägema, kui saab ka teisiti? Pealegi tekitab teistele delegeeritud ülesanne pinget – ei tea ju, milline tulemus välja tuleb!

Siiski on kõige võimekamagi juhi võimetel piirid. Kui juht koormab end liigselt ülesannetega, mida tema asemel võiksid ka teised teha, ei saa ta täie jõuga enam täita neid ülesandeid, mida vaid tema ja ainult tema peab teostama. Delegeerimise hädavajalikkust võiks juhile õpetada elujuhis: ma ei tee midagi, mida võiks minu asemel teha keegi teine. Nagu varem tõdetud, nii toimib Looja oma loodud inimmaailma ja loodusmaailma valitsemisel. Samasugust toimimist eeldab ta oma koguduse kui orgaanilise eluterviku juhtimisel. Samas ei jäta Jumal inimest ülesannetes üksi, vaid kannab tema eest hoolt tema tegevustes ja eesmärkide teostamisel.

Mentor võib mentiile delegeerimise kohta esitada järgmisi küsimusi, mis arendavad selleteemalist vestlust: Mitu korda sa tavaliselt püüad leida kaastöölist, enne kui asja ise ära teed või hoopis tegemata jätad? On sul negatiivseid või positiivseid kogemusi seoses delegeerimisega? Milliseid tundeid need kogemused tekitavad ja mida oled sellest õppinud? Kus on su peamised kasvukohad meeskondliku delegeeriva juhina?

Apostel Peetrus õpetab: „Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad. Kui keegi räägib, siis ta rääkigu nagu Jumala sõnul, kui keegi teenib, siis teenigu nagu selle jõuga, mille Jumal annab, nõnda et Jumal saaks kõigiti austust Jeesuse Kristuse kaudu, kelle päralt on kirkus ja võimus igavesest ajast igavesti.” (1Pt 4:10-11) Kui juht jätab koguduseliikmetele nende teenimisülesanded delegeerimata, ei lase ta neil ega kogudusel tervikuna kujuneda „Jumala mitmesuguse armu heaks majapidajaks“. Viimaks takistab ta koguduseihul teenida kogu väe ja kõigi andidega, mis Jumal on teenimiseks andnud. Nii ei saa ka Jumal „kõigiti austust“.

Delegeeriv juht ja meeskondlik juhtimine päästavad koguduses valla andidepõhise teenimise sünergia nii jumalikus kui inimlikus võimekuses. Just nii saab teoks koguduse Issanda tahe: „Temas on kogu ihu liidetud kokku ja hoitakse koos kõigi üksteist toetavate liikmete abil, nii nagu on iga üksikliikme ülesanne. Sel viisil saab ihu kasvujõu iseenese ülesehitamiseks armastuses.” (Ef 4:16) Ülemaailmse kristliku juhtimiskonverentsi Global Leadership Summit ellukutsuja Bill Hybels kinnitab: „Kogudus on maailma lootus, kui ta toimib õigesti.“

Eesti EKB Koguduste Liidu hariduskontseptsiooni väljatöötamisel läbiviidud uuring näitas, et kuigi koguduseliikmete kaasamine on kogudusetöös üks keerukamaid küsimusi, siis toimivad hästi nimelt need kogudused, keda juhitakse meeskondlikult ja kus pastor ei jää üksi. Kogudusejuhi delegeerimist praktiseeriv eeskuju loob eeldused, et koguduseliikmedki elavad olevaks parima koguduse ja kogukonna heaks.

Meeskonnad koguduses

Toimivaid meeskondi tunneb tavaliselt ära kahe tunnuse põhjal: esiteks, neis valitseb suur pühendumine rühma heaolule; ja teiseks, rühma liikmete vahel on kõrge usalduse tase.

Kui üks neist tunnustest mõne liikme puhul puudub, hakkab meeskond „lonkama“. Eriti ilmneb see siis, kui tegu on kompaktse meeskonnaga, kus kõigi panusest sõltub palju. Samas on usalduse loomine üks keerukamaid ja suuremaid ülesandeid. Juht saab usaldust luua ainult siis, kui ta on ise aus ja haavatav. Paljud peavad sellist käitumist nõrkuse tunnuseks. Uurija Brene Brown ütleb aga, et kui peame sobimatuks ise abi küsida, mõistame selle suhtumisega hukka need, kes meilt abi küsivad. Piibel julgustab: „Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust.“ (Gl 6:2)

Kui kokkukutsutud inimestest saab koguduse töös toimiv meeskond, siis suudavad selle liikmed ühistesse eesmärkidesse ja suhetesse palju panustada. Selline meeskond on võimeline väga efektiivselt koos töötama, lahendades muuhulgas ka väga keerukaid ja väljakutset puudutavaid ülesandeid. Toimiva meeskonna üheks „võtmetunnuseks“ on asjaolu, et selles antakse üksteisele ausat ja samas toetavat tagasisidet, ilma et tuleks karta solvumist või valestimõistmist. Ainult usalduslikus meeskonnas käivituvad inimeste parimad loomingulised võimed, sest looming eeldab turvalisust ning julgust katsetada.

Vestluseks: Kas sinu koguduse meeskonnas valitsevad usalduslikud suhted? Kas sinu meeskonna liikmed saavad anda üksteisele ausat tagasisidet nii õnnestumiste kui ebaõnnestumiste kohta? Kas ja kuidas te küsite üksteiselt tagasisidet? Millised on sinu elu kõige toimivamad ja meeldivamad meeskonnad? Kuidas sa neid iseloomustad? Kuidas mõjutavad sellised meeskonnad sinu tööd ja teenimist?

Rühmast ei saa toimivat meeskonda päevapealt. Iga uus koosseis vajab harjumis- ja kujunemisaega. Veelgi rohkem energiat kulub siis, kui meeskonnas vahetuvad juhid. Juhil või juhtidel endal on selles protsessis võtmeroll, et suunata rühma arengut meeskonnana ühtsemaks kujunemise poole.

Turvalises keskkonnas areneb rühm tavaliselt esialgsest ebalusest, läbi pingete, mõnikord isegi konfliktide, suurema koostöö suunas. Võib öelda, et rühmal on arengufaasid, mida allpool ka lühidalt kirjeldatakse. Need faasid ilmnevad näiteks siis, kui rajatakse uut kogudust, kui alustatakse uue tööharuga, kuhu kaasatakse uusi inimesi, või näiteks, kui tuleb kokku uus koguduse juhatuse koosseis. Kõik rühmaprotsessid võtavad aega ning eeldavad turvalist keskkonda.

Alguses on igal rühmal sõltuvusfaas. Jälgitakse, kuidas ja mida teised teevad ja püütakse käituda „õigesti“. Selles faasis on abiks võimalus üksteisega tuttavaks saada ja ühine arusaam rühma tegevuse eesmärkidest. Kui vaja, võib kokku leppida reeglid, kuidas rühmas toimitakse.

Kui rühmas osalejad üksteist tundma õpivad ja julgemaks muutuvad, tulevad selgemalt esile isiksuste ja tööstiilide erinevused. See on oma koha ja rolli leidmise periood. On loomulik, et nüüd tekivad pinged iseolemise ja kuulumise vahel. Mõnikord väljenduvad need pinged konfliktina. Konflikti aktiivsed vormid on tugevad eriarvamused, tulised vastandumised. Võib juhtuda, et mõni rühma liige ei pea vastu, ja marsib ruumist välja. Aga konflikt võib ilmneda ka passiivses vormis – kõige tavalisemalt vaikimise või mittekaasategemise, mõnikord regulaarse hilinemise näol.

Juhi ülesanne on vastuoludega tegelda ja aidata neid lahendada, muidu ei saa rühmast toimivat meeskonda ja selle tegevus ei kanna tõhusat loomingulist vilja. Lisaks on kõik koguduse töö- ja tegevusrühmad eeskujuks teistele suhetele – tülitsevat või kildkondlikult tegutsevat koguduse juhatust on raske võtta autoriteedina. Konflikti on võimalik lahendada, kirjeldades situatsiooni, kuulates tundeid ja vajadusel võttes aega maha. Ühisel palvel ja Jumala tahte otsimisel võib olla uskumatult suur roll koguduse meeskonna erimeelsuste lahendamisel.

Koguduse juhatusel oli ees raske koosolek. Tuli otsustada keeruka taustaga uute koguduse liikmete vastuvõtmine. Ruumis valitses ärev õhkkond. Koosolekut alustati Piibli lugemisega, põlvedel otsiti Jumala tahet, kuulati üksteist, siis arutati ja palvetati veelkord. Lõpuks langetati otsus, mida enamik juhatuse liikmeid toetas. Ehkki mõni liige jäi kõhklevale seisukohale, tugevnes meeskonda kuuluvuse tunne, ja kohalolijad tõdesid kokkuvõttes, et otusustusprotessis tajusid nad ühiselt Jumala tahte suunda.
Vestluseks: Milliseid konflikte oled sina märganud koguduse meeskondades? Kas need avalduvad aktiivsete või passiivsetena? Kas oled ise olnud konflikti põhjustajaks? On sul mõnikord õnnestunud arengukonflikt hästi lahendada? Mida oled selleks teinud?

Kui konfliktifaas edukalt läbitakse, jõuab meeskond koostööfaasi. Konfliktifaas ei pruugi kaugeltki alati olla tormiline, mõnikord läbitakse see sujuvalt. Koostööfaasis lepitakse üksteise erinevustega, tekivad sõprussuhted ja kasvab usaldus. Inimesed rakendavad oma andeid, nad on võtnud neile sobivad rollid ning täidavad neid julgelt. Eksida ei kardeta, energia pühendatakse eelkõige eesmärgi saavutamisele. Selle faasi ohuks on, et sulgutakse välistele mõjutajatele. Näiteks väikerühm ei taha enam vastu võtta uusi liikmeid, või mingi komisjon hakkab ignoreerima väljastpoolt tulevaid ettepanekuid. Rühma suuremaks eesmärgiks on suhete tugevdamise teel kujuneda koosmeelseks meeskonnaks, mis on teadlik oma ülesannetest ja mille liikmed toetavad üksteist sihtide saavutamisel.

Rühmast saab kergemini meeskond kui…

  • palvetatakse ja ülistatakse koos Jumalat ning otsitakse tema tahet;
  • veedetakse pikemalt aega koos;
  • läbitakse keerukaid olukordi Jumala abiga, üksmeelt otsides;
  • ollakse haavatavad ja jagatakse oma tegelikke tundeid;
  • jagatakse väärtusi ja maailmavaadet;
  • ei väljendata kriitilist tagasisidet enne, kui on piisavalt usalduskapitali;
  • luuakse turvaline õhkkond, mis tähendab, et ärritatud meeleolus hoidutakse tagasiside andmisest.

3.7. Mentori ja mentii eetilised valikud

Pastor Valduri koguduses oli kõik korras. Koguduse liikmed järgisid uustestamentlikke koguduse-elu põhimõtteid, samas pidasid silmas üksteist, et keegi usus ei komistaks ja kristlikuse elus ei eksiks. Ühel mentoriga kohtumise õhtul pidi aga pastor Valdur tunnistama, et eksinud oli hoopis tema ise. Nimelt tuli mentoriga juttu annetuste kasutamisest koguduse teenimistöös. Juudas Iskarioti ning Hananiase ja Safiira näitel kinnitas mentor, et pastor ei tohiks kunagi võtta isiklikuks otstarbeks midagi rahast, mida keegi on tema kätte andnud kogudusele annetamiseks. Siis meenus Valdurile, et kui ta kaugemal elavatele koguduseliikmetele pühaõhtusöömaaega jagamas käis, siis oli tal harjumuseks nende poolt kaasapandud annetusest osa kulutada enda autosse kütuse ostmiseks. Mõni koguduseliige oli seda küll otsesõnu teha palunud, teised aga mitte. Ühtäkki oli Valdur eetilise valiku ees: kas ja kellele peaks ta oma teguviisi üles tunnistama või koguni hüvitama?

Valduri juhtum on tüüpnäide eetilistest küsimustest, mis mentorluses esile kerkivad. Tahes või tahtmata tuleb mentoril vestelda mentiiga kõigil teemadel. Nii puudutatakse varem või hiljem ka argielu ning teenimistööga seotud küsimusi, millele vastamine eeldab kõlbelist enesepeegeldust. Need küsimused seavad vastaja silmitsi oma sügavamate veendumustega. Viidates kirjeldatud näitele – ühtäkki ei saanud pastor Valdur enam vanaviisi jätkata, vaid seisis silmitsi eetilise valikuga: kas ja kuidas toimida rahaga, mille koguduseliikmed on temale kui karjasele üle andnud?

Kolm eetilist valikukohta – raha, võim ja seks

Raha on üks mitmest kiusatusest, mis võib inimest nii moraalselt kui spirituaalselt eksitada. Kuid kasutagem seda näitena ja peatugem eetiliste valikute teemal pisut pikemalt. „Silm on ihu lamp. Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis. Kui su silm on aga vigane, on kogu su ihu pimedust täis. Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus? Keegi ei saa teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Teie ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat.” (Mt 6:22-24)

Jeesus rääkis oma õpilastele rahast üsna palju, hoiatades selle väärkasutusega kaasneva pahelise sõltuvuse eest. Kaukajumalus võttis võimust Jeesuse enda poolt apostliks valitud Juudas Iskarioti üle, ehkki teda juhendas kõigi aegade parim Mentor (Jh 12:3-8). Samamoodi hukutasid segased rahaasjad varakristlikus koguduses oma suurannetusega tuntuks saanud Hananiase ja Safiira. (Ap 5:1-11) Nõid Siimon püüdis raha abil vaimulike saavutustega manipuleerida. (Ap 8:17-24) Deemas loobus sootuks oma kutsumusest ja missioonist „praegust ajastut armastama hakates“. (2Tm 4:10) Vana Testamendi tekstid toovad esile veel hulga hoiatavaid näiteid rahahimu meelevalda sattunud inimestest Jumala rahva ajaloos.

Kristliku mentorluse ülesanne on esitada mentiile piiblipõhiseid ja elulisi küsimusi, mis aitaksid selgitada ja selgusele jõuda, et viimselt pole küsimus niivõrd rahas, kuivõrd ajendites, mis inimese tegutsemist seesmiselt motiveerivad. Inimene peab teadvustama ja otsustama, missuguste jõudude meelevallas ta elab. Jeesuse õpetatud heamajapidajalik suhtumine rahasse – ja materiaalsetesse väärtustesse laiemalt – kujundab inimese usaldusväärseks ja toetab isiksuse kõlbelist terviklikkust.

„Kes tahavad aga rikastuda, need langevad kiusatusse ja lõksu, paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis vajutavad inimesed sügavale hävingusse ja hukatusse,“ hoiatab apostel Paulus, lisades: „Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu. Sina aga, Jumala inimene, põgene selle eest! Taotle õigust, jumalakartust, usku, armastust, kannatlikkust, tasadust! Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust, millele sa oled kutsutud, kui sa oled andnud hea tunnistuse paljude tunnistajate ees.“ (1Tm 6:9-12) Tuleb teadvustada sedagi, et mõnikord tekitab kibedust ja kadedust hoopis raha puudumine. Öeldakse, et raha on hea teener, aga halb isand. Isegi „mitte-kohal-olles“ võib see isand inimest mõjutada.

Sarnaselt rahale võib inimest vaatamata tema usklikkusele või koguduslikule tegevusele eksitada talle antud voli ehk võim. Keegi on öelnud, et võim on võime ja võimalus muutusi teostada või neid takistada – olgu inimeste käitumises, olukordades, sündmustes. Võimu võib kasutada õnnistuseks ja õnnetuseks. Peetrus teab, millest ta räägib, manitsedes koguduse juhtkonda ja kutsudes üles teadvustama võimu kuritarvituse ohtusid: „Hoidke teile hoida antud Jumala karja, mitte sunni pärast, vaid vabatahtlikult Jumala meele järgi, mitte häbiväärses kasuahnuses, vaid andunult, mitte nagu isandad liisuosa üle, vaid olles karjale eeskujuks.“ (1Pt 5:2-3) Mentorsuhtes tuleb võimuga seotud probleemistikku kindlasti puudutada. Inimesel on kalduvus oma volitusi iseenesestmõistetavaks pidada, millest on juba väike samm omavoli teostamiseni.

Jeesus rääkis jüngritele selgelt ja avameelselt võimu kuritarvituse ohtudest. Ta rõhutas, et kristliku juhi autoriteet peab välja kujunema tänu ennastandvale teenimistööle: „Te teate, et rahvaste valitsejad peremehetsevad nende üle ja suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ja kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu teie sulane, nii nagu Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!“ (Mt 20:25-28) Jeesuse elu ja õpetus näitab, et võimutsevale juhtimisele saab olla vaid üksainus alternatiiv – kasutada oma isikupära, positsiooni ja suhetega kaasnevat mõju teiste teenimiseks ja teenima volitamiseks. Jüngerlus ja mentorlus on sihipärane tegevus, mis aitab seda teoks teha.

Lisaks raha ja võimu väärkasutuse ohtudele hoiatas Jeesus oma järgijaid ka seksuaalsest ihast väljakasvavate eetiliste probleemide eest. Neidki teemasid tuleb mentorkohtumistel käsitleda. Abielurikkujalik vaimu-, meele-, suhete- ja elulaad oli Jeesuse jaoks taunimisväärne alates ebakohastest pilkudest ja lõpetades kaasinimese kaitsetusse olukorda tõukamisega. (Mt 5:27-32, Mk 7:20-23) Vanatestamentlikes õpetussõnades manitsetakse nii mehi kui naisi end seksuaalsete ahvatluste suhtes ohjeldama. (Õp 5)

Usalduslikus mentorsuhtes saab ja tuleb sarnaseid probleeme käsitleda väga isiklikult. Kui kuningas Taavet oleks Jumala, oma südametunnistuse või prohvetliku mentori häält rohkem kuulda võtnud, jäänuks naabrinaise abielu rikkumata ja naabrimehe elu hävitamata. Ristija Johannes oli omaaegsele valitsejale vaimulikuks sõnumikandjaks, ent too surmas tema hääle, eelistades ausale nõuandele pahelist võimu- ja armumängu.

Jumal kaitseb abielu. Siiski ei ole ükski koguduseliige ega vaimulik töötegija kaitstud seksuaalsete kiusatuste eest. Seksuaalse kiusatuse äratundmiseks võib esitada mõned küsimused. Kui vastad kasvõi ühele küsimusele jaatavalt, peaksid tegema tõsiseid järeldusi.

  1. Kas ma suhtlen mõne inimesega viisil, mida sooviksin teiste – ka enda abikaasa – eest varjata?
  2. Kas mul on mõne inimese suhtes seksuaalseid fantaasiaid?
  3. Kas ma otsin mõne inimesega füüsilist või hingelist lähedust rohkem kui enda abikaasaga?
  4. Kas ma räägin mõnele inimesele rohkem oma isiklikest tunnetest ja mõtetest kui enda abikaasale?
  5. Kas ma tunnetan või tajun mõne inimesega seoses, et meie suhted ei ole õiged, kuid meie suhtlemine muutub aina intensiivsemaks: vajan pidevalt tema tähelepanu või pööran pidevalt temale tähelepanu?

Mentori roll eetiliste teemade käsitlemisel

Mentii isiklikku ellu sekkumisel riskeerib mentor halvemal juhul sellega, et teda tabab piltlikult ristijajohanneslik saatus. Vahel tuleb ohverdada seni usalduslikult toiminud mentorsuhe. Oluline on siiski teadvustada, et risk võib enda ära tasuda. Kui mentorlus aitab raha, võimu, seksi või mis tahes muu paeluva kurjalt ärakasutamist ennetada, maha jätta või vastavaid eetilisi valikuid paremini teoks teha, on mentorsuhe viimaks aidanud nii halba vältida kui head edendada. Mõistagi peaks mentor vältima ise endale märtri rolli võtmist. Pigem tuleb tal arvestada sellega, et mõnikord ei pruugi mentii olla valmis väga isiklike teemade käsitlemiseks.

Mentoril tuleb enne teise inimese probleemidega tegelemist teadvustada omaenda sisemaailmas toimuvat. Eetilistele valikutele peab eelnema eetiline isiksus. Vastasel juhul võime kergesti ja enesele märkamata valesti valida. Piibel küsib: „Kuidas sa nüüd teisi õpetades iseennast ei õpeta? Sina, kes jutlustad, et varastada ei tohi, aga ise varastad? Kes ütled, et abielu ei tohi rikkuda, aga ise rikud abielu? Kes ebajumalaid jälestad, aga ise riisud nende pühamut? Kes kiitled Seaduse üle, aga ise häbistad Jumalat Seadusest üleastumisega?” (Rm 2:21-23)

Jeesus ütles: „Kuidas sa võid oma vennale öelda: Vend, lase ma tõmban välja pinnu, mis on su silmas! ja ise ei näe palki oma silmas? Sa silmakirjatseja, tõmba esmalt palk oma silmast, siis sa näed tõmmata välja pindu, mis on su venna silmas! Ei ole head puud, mis kannaks halba vilja, ega jälle halba puud, mis kannaks head vilja. Iga puu tuntakse ära ju tema viljast, sest ei korjata viigimarju kibuvitstelt ega koguta ohakailt viinamarjakobaraid. Hea inimene toob välja head oma südame heast tagavarast ja paha inimene toob pahast välja paha, sest ta suu räägib sellest, millest on tulvil ta süda.“ (Lk 6:42-45)

Kaasaja kristlikus eetikas rõhutatakse üha enam, et jüngerlus tähendab Jeesuse näo ja teo järgi leitava jumalanäolise elu kujunemist koos vastavate isikuomaduste ehk voorustega. See areng saab teostuda vaid Jumala Vaimus. Reeglieetika ülerõhutamine viib käsumeelsuseni. Tagajärjemoraal soodustab subjektiivset relativismi. Väärtuseetikas tekib varem või hiljem nn prima facie küsimus ehk teisisõnu – mida pidada primaarseks olukorras, kus väärtused, näiteks tõde ja armastus, omavahel vastanduvad.

Jeesusest lähtuv vooruseetika näitab, et teda järgiva usulis-kõlbelise elu viimne siht pole erinevate väärtuste vahel valimine ega teatud reeglite piinlik järgimine. See pole ka pidev tegude ja tegematajätmiste tagajärgede kalkuleerimine. Siin on eesmärgiks sarnanemine Jeesusele, „sest te olete seljast võtnud vana inimese tema tegudega ja olete rõivastunud uude inimesse, kes pidevalt uueneb tunnetama oma Looja näo kohaselt“. (Kl 3:9-10) Enne mis tahes eetilisi valikuid tuleb küsida, milliseks inimeseks me nende valikute järgi kujuneme ja kuivõrd vastab selliseks kujunemine mitte ainuüksi meie inimlikule soovile, vaid ka Tema jumalikule tahtele.

Kui mentorlus aitab inimestel Jumala tahet tunnetada ja tegelikustada, siis peab see ületama sõnade ja tegude tasandi – ja seda nii viimaste lahususe kui ka ühteviimise mõttes. Vaimulik areng peab jõudma mõttemaailmast edasi terve isiksuseni, viima suhetest terve eluni. See, kes me oleme, heidab valgust sellele, mida ütleme ja teeme. Seda peavad arvestama mõlemad – nii mentor kui mentii.

Vestluseks: Millised on sinu kui mentori kõige suuremad ohud ja kiusatused? Kas ja kuidas oled nendega tegelenud ja toime tulnud?

Jeesus õpetas ülima elukäsuna armastust Jumala ja inimese-ligimese vastu. Looja loodu hea majapidajana peegeldame tema loodud maailmas tema enda näojooni. (1Ms 1:26) Jumalanäoline elu inimestes on Jumala unistus: „Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased, sest siis me näeme teda, nii nagu ta on. Igaüks, kellel on selline lootus tema peale, puhastab ennast, just nagu tema on puhas.“ (1Jh 3:2-3)

Integriteet ja konfidentsiaalsus mentorluses

Terviklik inimisiksus ja eetiline elukäsitus eeldavad mentorilt ja mentiilt usaldusväärset integriteeti ja konfidentsiaalsust. Mida need võõrsõnad mentorsuhte kontekstis õigupoolest tähendavad?

Kui identiteet tähendab inimese samastumist teatud elulooliste veendumustega, siis integriteet tähendab inimelu samasust nende veendumustega läbi eluloo. Integriteeti kehastav inimene on seesama inimene igas elu olukorras, tema mõtted, sõnad ja teod lõimuvad üheks tervikuks. Mõnikord räägitakse sel puhul ehtsusest ja aususest, mõnikord sõnade ja tegude ühtsusest. Integriteet tähendab siiski enamat. Inimene, keda iseloomustab integriteet, ei ela kaksik- või kolmikelu, vaid järjekestvalt üht ja sedasama elulugu igal ajahetkel igas suhtes. Kõige usaldusväärsem integriteedi kehastaja on Jeesus. (Hb 4:15) Piibel kinnitab, et „Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti“. (Hb 13:8) Tänu sellele ongi võimalik teda kõigiti uskuda ja jäägitult usaldada.

Jeesust järgiv mentor ja mentorlus ei saa endale lubada kompromisse, kui küsimuse all on, mille või kelle nimel elatakse. Keegi on öelnud: „Kui sul pole millegi nimel surra, ei ole sul ka millegi nimel elada.“ Piibel kutsub meid elama – ja viimselt surema – mitte abstraksete tõekspidamiste, vaid Jeesuse nimel. Tema on kõige otsesemas mõttes „tee ja tõde ja elu“ taevase Isa poole. (Jh 14:6,11) Jeesust tundma õppides leiab inimene nähtamatu Jumala kuju – „sest Jumalal on olnud hea meel lasta kogu täiusel temas elada”. (Kl 1:15,19) Mida enam sarnastume Jeesusega, seda integreeritumaks ehk terviklikumaks kujuneb tema järgi meie isiksus ja elugi. Igapäevased praktilised valikud – muuhulgas eetilised valikud – juhinduvad siis taolisest integriteedist.

Olgu mentorluses või mitte, integriteedi näiteks on pakutud järgmisi elulauseid:

  • Ma elan, mida ma õpetan
  • Ma teen, mida ma ütlen
  • Ma olen teiste ees aus
  • Ma eelistan paremat teistele, mitte endale
  • Ma tahan olla läbipaistev ja läbikatsutav

Niisugust elulõimingut tahaks näha iga kristlik mentor ja mentii iseendas ja teises arenemas, kujunemas, õnnestumas ja õnnistuseks muutumas.

Siiski oleks eksitav, isegi silmakirjalik, kui keegi väidaks, et ta on juba Jeesuse sarnase integriteedi saavutanud. Isegi apostel Paulus ütles, et ta on alles poolel teel, ta püüdleb sihtmärgi poole: „Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuse osadust… Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud. … Ma unustan kõik, mis on taga ja sirutun eesoleva poole…“. (Fl 3:10-14) See aga tähendab, et meil tuleb ikka ja jälle üksteisele ka oma puudujääke, vigu, eksimusi, pahesid ja patte tunnistada.

Mentorlus ja konfidentsiaalsus

Mõnedes kirikutes on sellisel edasiliikumise teel olulisel kohal piht. Mõnedes kirikutes rõhutatakse hingehoidlikku vestlust. Teatud määral kätkeb ka mentorsuhe samu elemente, kuid siiski ainult teatud määral. Mentorsuhet ei saa vaadelda sakramentaalselt. Seal on kesksel kohal mentii arenguvalmidus, ja mentori roll on vähem aktiivsem võrreldes hingehoidja rolliga. Siiski on kõigil kolmel üks ühine mõõde: konfidentsiaalsus. Konfidentsiaalsus on läbi aegade kinnitanud Jumala ja inimeste vaheliste suhete usaldusväärsust. See tähendabki kellegi või millegi usaldusväärsuse kinnitamist ja kinnistamist. Samas – konfidentsiaalsus omab kristlikus elus tähendust eelkõige koos ülestunnistamisega; usaldusväärsus ei ole abstraktne, vaid tähendab selle kristlikus meelsuses hoidmist, mille keegi on preestrile või hingehoidjale või mentorile usaldanud. „Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust,“ ütleb apostel. (Gl 6:2)

Muidugi ei saa privaatsust ja eraelu kaitsta püüdval ajastul üle ega ümber küsimusest, kas ja mida üldse peaks avalikumalt või eraviisilisemalt üles tunnistama? Üldjoontes järgitakse kristlikes kogudustes arusaama: kui midagi on avalik, tuleb seda ka avalikult tunnistada; kui midagi puudutab teisi inimesi neid kahjustades, tuleb seda neilegi üles tunnistada; kui midagi on isiklikult teisele usaldatud, ei saa seda isiklikult luba küsimata kolmandatele osapooltele jagada. Konfidentsiaalsus ja ülestunnistamine on ka sel viisil seotud, et konfidentsiaalsust tuleb hoida, selle rikkumine on mõrastab integriteeti. Mentorluses ettetulevaid eetilisi probleeme tuleb lahendada nii integriteeti kui ka konfidentsiaalsust hoides.

Pihisaladus on kaitstud ka ühiskondlike reeglitega. Eesti Vabariigis kehtiv kirikute ja koguduste seaduse paragrahv 22 pihisaladuse kohta: „Vaimulik ei või avaldada temale erapihil või hingehoidlikul vestlusel usaldatut, samuti isikut, kes erapihil või hingehoidlikul vestlusel käis.“ Nii hingehoidlikku kui mentorsuhet võib kõige enam kahjustada isikliku usalduse kuritarvitamine. Tundes kiusatust jagada kellegagi teist inimest puudutavat isiklikku informatsiooni, tuleks sellest rääkida Jumalaga. Palves korrastub meie endagi arusaam. Samas kasvab usaldus Kõigeväelise vastu. Hingevaenlane ei küsi, mis on inimesele parem. Jumal küsib. Kuidas aitab kaasinimest teda isiklikult puudutava informatsiooni teistele edastamine? Jeesus õpetas armastama oma ligimest nagu iseennast, öeldes: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti!“ (Lk 10:37)

Elus ja eetikas tulevad siiski pahatihti ette olukorrad, millest üheski õpikus ega käsiraamatus pole räägitud. Erand võib kinnitada reeglit, aga erandist ei saa reeglit teha. Sellistes olukordades ja oma rolli paremaks täitmiseks on ka mentoril endal mentorit vaja. Supervisioon on professionaalne kontseptsioon. Superviisor võib olla lähemal kui me ise arvame. „Sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse!“ (Lk 11:10)

3.8. Emotsionaalne tervis

Peter Scazzero esitleb oma raamatus Emotionally Healthy Spirituality tervet rida tegureid, mis kirjeldavad emotsionaalset tervist. Emotsionaalne tervis on seotud…

  • oskusega olla teadlik ja nimetada oma tundeid, ning tulla nendega toime;
  • teadlikkusega sellest, kuidas meie minevik mõjutab meie olevikku;
  • valmisolekuga arendada oma eneseväljendusoskust mõtete ja tunnete tasandil, nii sõnaliselt kui mittesõnaliselt;
  • oskusega väljendada oma vajadusi, soove ja eelistusi otsekoheselt, selgelt ning austusega;
    suutlikkusega hinnata oma tugevusi, nõrkusi ning piire võimalikult adekvaatselt ja realistlikult;
    suutlikkusega murda ning muuta enesehävituslikke mustreid oma elus;
  • valmisolekuga lahendada konflikte küpselt ning pidada läbirääkimisi, võttes arvesse teiste osapoolte vaatenurki;
  • suutlikkusega austada ja armastada teisi ilma vajaduseta neid muuta;
  • suutlikkusega luua ning hoida lähedasi ning tähendusrikkaid suhteid.

Emotsionaalselt terve inimese suhtlemisoskuseid on selles käsiraamatus juba mainitud, siinkohal peatume rohkem tunnete teadvustamise ja nimetamise ning minevikupärandi mõistmise olulisusel.

Oskus teadvustada ja nimetada oma tundeid ning nendega adekvaatselt toime tulla, on üheks emotsionaalse küpsuse näitajaks. Kristlastele õpetatakse mõnikord, et tunded ei ole usaldusväärsed, nendele ei saa toetuda. Jah, tõepoolest, on terve rida olukordi, kus ei saa tunnetest juhinduda. Näiteks siis, kui olevikku kipuvad varjutama minevikutraumad või objektiivset mõtlemist hägustavad tugevad emotsionaalsed kogemused. Kuid see ei tähenda sugugi, et tundeid ei ole tarvis arvesse võtta. Mida rohkem me püüame tundeid alla suruda või ignoreerida, seda enam võtavad nad meie üle kontrolli. Peites solvumise, ebaõigluse või haigetsaamise valu sügavale enda sisse, areneb meis kibedus, mille mürgitav mõju imbub tasapisi meie mõtetesse, sõnadesse, hoiakutesse ja käitumisse.

Tunnete teadvustamine

Tegelikult ei ole vaja tundeid karta ega alla suruda. Mida rohkem oskame ja julgeme oma tunnetele tähelepanu pöörata, seda rohkem mõistame konkreetse tunde tagamaid ning oskame kohaselt reageerida. Tunnetest rääkides kasutatakse sageli sõnapaare „positiivsed“ või „negatiivsed tunded“. See võib luua mulje, nagu oleks mõned tunded „halvad“ ja nende kogemine justkui taunitav. Kristlased võivad taunitud tunneteks pidada näiteks viha ja ärritust, samuti hirmu ja kurbust. Ekslikult peetakse neid tundeid ebaküpsuse tunnuseks ning kinnitatakse oma arvamust kontekstist välja rebitud Piibli kirjakohtadega. Seejuures unustatakse, et isegi Jumalale pole ärritus, viha, südamevalu või kurbus võõrad. „Kui kaua sa, Issand, peidad ennast? Kui kaua su viha peab leegitsema nagu tuli?“ (Ps 89:47) Pisut hiljem aga psalmist lisab: „Halastaja ja armuline on Issand, pikameelne ja rikas heldusest. Tema ei riidle lõpmata ega pea igavesti viha.“ (Ps 103:8-9)

Ei ole olemas halbu või häid tundeid, üks tunne pole teisest tähtsam. Kõik tunded on olulised ja kuuluvad inimese emotsionaalsesse skaalasse. Tunded on otsekui sõnumitoojad, mis saadavad meile teate, kui meil läheb suurepäraselt, või annavad märku, kui meil on tekkinud probleem. Piltlikult öeldes on nad nagu signaallambid armatuurlaual, mis annavad märku, kuidas mootor töötab. Headeks ja halbadeks või positiivseteks ja negatiivseteks nimetatakse tundeid selle põhjal, missuguse enesetunde nad meile põhjustavad ja kui kerge või keeruline on meil neid kogeda. Mentorsuhtes on oluline õppida, et peamine küsimus seisneb selles, kuidas inimene oma tunnetele reageerib ja mida ta ette võtab, kui „signaallambike süttib“. Näiteks võib vihastamine viia ühe inimese põlguse ja kättemaksu tegudele; teine inimene aga leiab sellest samast tundest ajendi, et olukorda paremuse poole muuta või ebaõiglusele vastu seista.

Tunnetega seostub veel üks asjaolu, mis sageli tuleb esile just mentorsuhtes. Tunnetest on raske rääkida. Enamasti ei ole meid seda tegema õpetatud. Pigem oleme saanud lapsepõlvest kaasa teadmise, et „hea inimene ei kadetse ega ärritu“, „tugev ei pisarda“ ning „julge ei heitu“. Soov olla täiuslik ning hirm läbi kukkuda paneb meid ebamugavaid tundeid alla suruma. Tunnete sõnastamine muudab inimese haavatavaks, ja seda riski ei võeta tavaliselt kergekäeliselt. Pealegi on paljude tunnete kogemine keeruline ning emotsionaalselt vaevarikas. Kergem kui hirmule vastu astuda või valuorust läbi kõndida näib olevat ebamugava tunde eest põgeneda, sellele mõni lihtsam tunne katteks ette riputada ja püüda kogu lugu kiiresti unustada.

Keerulisemateks ja ebamugavamateks tunneteks peetakse valu ehk kurbust, hirmu, süütunnet ja häbi. Kõige kergem on taluda ja lihtsam välja elada vihaga seotud tundeid (ärritust, pahameelt, vihastamist), sest neid oleme tänu kasvatusele õppinud väljendama viisakamalt ja „läbi lillede“. Me võime oma pahameelt väljendada mõne vaimukuse vormis, või mõnikord ainult kehakeele abil. Näiteks on sarkasm, iroonia või ülemäärane moraliseerimine märgid sellest, et midagi on emotsionaalses plaanis paigast ära. Seejuures võib juhtuda, et viha kasutatakse teisese tundena ehk „kattetundena“ ja sellega „maskeeritakse“ keerulisemaid tundeid. Tihtipeale võib kurbus, hirm, süü või häbi osutuda liiga raskesti talutavaks emotsiooniks, nii et „varjame“ selle eneselegi märkamata mõne teise tundega, sageli just vihaga, mis võib väljenduda kibeduse või ärritusena, mõnikord küüniliste kommentaaridena.

Lisaks „kattetunnetele“ esinevad esmased, adekvaatsed tunded harva üksikult, vaid pigem mitmekihiliste tundepõimingutena: inimene võib samaaegselt tunda läbisegi ärevust, hirmu, kurbust ja masendust. Samuti on võimalik ühtaegu tunda täiesti vastuolulisi tundeid: rõõmu, ärevust, elevust ja hirmu. Niisugust „tundepusa“ on keeruline lahti harutada isegi emotsionaalselt küpsel ja tunnete sõnastamisega harjunud inimesel. Mida ma siis tegelikult praegu tunnen ja mis sõnum selle kõige taga on?

Oleme harjunud tunnetest rääkima käitumiskirjelduste abil. (Näiteks: „Ma tunnen, et tahaksin pakkida oma asjad ja siit kaduda…“ või „Ma tundsin, et ma ei taha öelda enam ühtegi sõna.“) Ometi on niisugused väljendused ebatäpsed, sest isegi ühes ja samas inimeses võivad väga erinevad tunded tekitada soovi „siit kaduda“ (hingevalu, väsimus, hirm, abitus, viha). Samuti võivad erinevad inimesed seostada üht ja sama käitumist hoopis erinevate tunnetega. Seepärast tasub harjutada tundeid väljendama võimalikult konkreetsete tundenimedega.

Tunne oma tundeid nimepidi! (Näiteks: „Ma olen solvunud ja tahaksin praegu üksi olla.“ Või: „Ma tundsin piinlikkust, ega teadnud, kuidas edaspidises vestluses osaleda.“) Nii sõnastame meis toimuva enda jaoks ning anname ka teistele edasi võimalikult täpselt, kus me emotsionaalselt liigume. Suhtlemisel on kõige informatiivsem, kui suudame seostada konkreetse tunde ning sellega seotud olukorra või käitumise. (Näiteks: „Kui ma ei saa oma kirjale vastust, tunnen end segaduses ja tähtsusetuna.”) Tunnete ja olukorra seostamine nõuab pisut rohkem analüütilisust – ja vestluskaaslasest, näiteks mentorist, on sel juhul palju abi.

Mentorsuhe on keskkond, kus püütakse luua usalduslik õhkkond tunnete sõnastamiseks. Tunded tuleb ära tunda! Siiski ei maksa arvata, et mentorkohtumine on sentimentaalne südamepuistamine. Tunnete sõnastamine nõuab julgust ja muudab kristlase küpsemaks inimeseks. Tunnetest avameelselt rääkimine näitab, mis toimub inimese sügavamas sisemuses. Kahtlemata muudab selline avameelsus meid haavatavaks ja kaitsetuks, kuid mitte lihtsalt vestluskaaslase ees, vaid eelkõige Jumala ees. Kristliku mentorluse iseloomulikuks tunnuseks on teadlikkus sellest, et mõlemad, nii mentor kui mentii on avatud meelega Kõigekõrgema ees. „Jumala sõna… on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja.“ (Hb 4:12) Tundemaailm ei ole mingi romantismiajast pärit tülikas lisandus, vaid Jumala poolt loodud inimtervikusse kuuluv osa. Emotsionaalne ausus aitab luua ning hoida tähendusrikkaid suhteid – Jumalaga, inimestega ja iseendaga.

Kokkuvõtteks tasub meeles pidada järgnevat:

  • Küsi endalt: „Mida ma praegu täpselt tunnen? … Kas selle tunde taga on veel midagi peidus?“
  • Õpi tundeid nimetama tundenimedega. Nii mõistad ennast täpsemalt ja annad teistelegi võimaluse sinust paremini aru saada.
  • Luba endale tunda kõiki tundeid. Pole olemas häid ega halbu tundeid – kõik tunded on lihtsalt sõnumitoojad. Loeb see, kuidas inimene konkreetsele tundele reageerib.
  • Kui tunded on sõnastatud, püüa leida seoseid konkreetse olukorra, seisundi või käitumisega. Esita endale küsimus: „Mis paneb mind niimoodi tundma?“
  • Võta aega, et leida kohane ja konstruktiivne reageerimisviis (näiteks distantseeru mõneks ajaks, palveta, palu asjaosaliselt selgitust, väljenda oma seisukohta, küsi nõu mentorilt või nõustajalt.)

Minevikupärand ja tulevikunägemus

Kuivõrd me oma tunnetest teadlikud oleme, neid väljendada oskame ja neile reageerime, pärineb suures osas meie lapsepõlvest. Kui meie lapsepõlvekodus olid teatud tunded „keelatud“, on enam kui tõenäoline, et täiskasvanuna on meil just nende emotsioonidega raske toime tulla. Kui lapsepõlvekodus rõhutati väikesele poisile, et “mehed ei nuta”, ja tõepoolest – ta ei näinud kunagi oma isa ega vanaisa kurvastamas, võib temas kujuneda arusaam, et kurbus on mehe jaoks taunitav emotsioon, läbikukkumise tundemärk. Kui väikesele tüdrukule kinnitati, et igasugune rahulolematuse väljendamine on lihtalt virisemine, võib ta suureks sirgudes kõik oma rahulolematused ning mittenõustumised vaikides alla neelata, sest „tublid ja hästikasvatatud tüdrukud ei virise“. Probleem on aga selles, et teistel on nende inimeste käitumisest sageli raske aru saada, sest varjatud ja sõnastamata tundehoovused ei kao. Suhtlusele ja suhetele võib see mõjuda laastavalt.

Samuti on oluline meenutada ja teadvustada, kuidas lahendati meie päritoluperes konflikte. Mõnes peres sai iga pereliige vabas õhkkonnas väljendada oma arvamust, mis ära kuulati. Teises peres lõi isa rusika lauale, käratas õhu puhtaks ja asjad selgeks ja seejärel hiilisid kõik vaikselt oma toimetuste juurde. Kuidas meid lohutati, kui olime eksinud, haigetsaanud või kurvad? Kas aidati tunnet sõnastada ja lohutati või saadeti oma tuppa üksinda toime tulema? Kas kodusele tülitsemisele järgnes andekspalumine ja andeksandmine või hoopis pikk kurdistav vaikus, misjärel püüti teha nägu justkui poleks midagi vahepeal juhtunudki?

Ehkki mentori ülesanne ei ole rakendada psühhoanalüütilisi meetodeid, ja tal ei ole selleks ilmselt ettevalmistustki, on elementaarne ja mentii poolt sõnastatud tagasivaade siiski õigustatud. Sellest võib olla abi mentii praeguste tugevuste ja arengukohtade mõistmisel.

See, missugused olid meie päritolupere uskumused ning harjumuspärased käitumismustrid, mõjutab meid rohkem kui arvata oskame. Lisaks meid mõjutanud peretraditsioonidele, väärtuslikele põhimõtetele ning rikastavatele kogemustele on meile kodust kaasa antud ja päradikohvrisse pakitud ka selliseid uskumusi ja mustreid, mis meie elu pigem keeruliseks muudavad ning mida me kindlasti oma lastele edasi anda ei taha. Selleks, et düsfunktsionaalseid ja lähedust lõhkuvaid mustreid muuta, on esmalt oluline need endale selgeks teha – niiöelda kaardistada. Läbi teadvustamise, sõnastamise ning seoste mõistmise, on võimalik defineerida uued väärtused ning koostada tegevusplaan mustri muutmiseks. (Näiteks: “Eriarvamuste tekkides ei jookse ma enam ukse paukudes minema, vaid püüan sõnastada ja väljendada, mida tunnen, ning annan ka kaaslastele selleks võimaluse.”)

Üheks valdkonnaks, kus võib osutuda vajalikuks mustreid muuta, on kristliku kodu vaimulikud tavad. Lapsed õpivad mitte ainult sõnade, vaid ka kogemuste kaudu. Pere ühised õhtusöögid, kasvõi kord nädalas, mis algavad palvega, või väike kodualtar, kus on pühakiri ja eestpalveküünal, on vaimulike harjumuste kujunemisel olulised. Mentorsuhtes võib selguda, et isegi kristlikus kodus kasvanud mentiil ei pruugi seda kogemust olla, sest tänapäeva kiirustavas kultuuris kipuvad turvalisust pakkuvad ja regulaarsed praktikad murenema. Isegi ühine õhtupalve võib jääda mudilaspõlve osaks, ega kandu iseeneslikult edasi teismelise ja täiskasvanuikka. Toetav mentorsuhe võib aidata mõista, miks kristlikud kodused praktikad on olulised, ja võib aidata luua uusi või uuendatud mustreid, mis neid praktikaid taastavad või toetavad nende muutmist pere-elu lahutamatuks osaks.

Loomulikult ei ole aastate pikku sisseharjunud mustrite muutmine kerge ning selleks kulub aega. Käitumise muutmine ei pruugi kohe õnnestuda ja kaasneda võib läbikukkumisi. Mustreid murda proovides võime ühtäkki kohata lähedaste aktiivset vastupanu. Näiteks, lähedaste inimeste tunnetega manipuleerima harjunud pereema võib täiskasvanud lapse rahuliku, kuid ootamatu vastupanu korral ägedalt nutma puhkeda ja reageerida solvunult ja etteheitvalt: “Kuidas sa saad ometi emale niimoodi teha!“.

Igasugune kõrvalekalle sisseharjunud „rööbastest“ peresüsteemis tõstab koheselt üldist ärevuse taset, põhjustab emotsionaalset ebamugavustunnet ning tekitab süsteemi liikmete reaktsiooni. Sisuliselt tähendab see nõudmist ebamugavad muutused lõpetada, et taastuks tuttav tasakaal süsteemis. Lähedaste reaktsioon tekitab omakorda süütunnet mustrimurdja sisemuses: „Kas see on ikka õige, mida ma teen? Kas see on kõike seda väärt?“ Samasugust vastupanu võib kohata ka näiteks koguduses või töökollektiivis, kui hakatakse muutma pikka aega kestnud – ja sageli ebaefektiivseks muutunud – harjumusi.

Nii süsteemi kui iseenda sisemise vastupanu ületamisel on abiks, kui leidub keegi objektiivne abiline, niiöelda süsteemiväline toetaja. Selliseks abistavaks kõrvalseisjaks võib olla mentor, vaimulik juhendaja või nõustaja, kes on olukorrast teadlik, annab pidevalt tagasisidet, julgustab ning aitab mitmesuguste subjektiivsete reaktsioonide keerises säilitada erapooletut vaatenurka. Mentori ülesandeks on sellises olukorras juhtida tähelepanu suuremale pildile ja kaugemale eesmärgile.

Võta pisut aega, et teha järgnev harjutus, mille nimeks on “Minu väärtuste kaardistamine”.

  • Kõigepalt, tutvu järgmiste väärtustega, mõtle ja pane eraldi lehele kirja, missugused on sinu veendumused seoses alljärgnevate märksõnadega. Näiteks, märksõna “raha” võib sul aidata sõnastada järgmise põhimõtte: “Raha on oluline selleks, et tunda end turvaliselt.” Või märksõna “seks” aitab sõnastada seisukoha: “Seks kuulub ainult abielusuhtesse.”
  • Kui oled oma veendumused kirja pannud, lisa juurde, kust või kellelt need pärinevad (lapsepõlvekodu, ülikooliaegne õppejõud, vanavanaisa, Piibel, loetud uurimused, jne).
  • Mõtle ja pane kirja, missugune oli suhtumine nendesse teemadesse sinu päritoluperekonnas.
  • Aruta tulemusi mentoriga. Mida need veendumuste ja nende päritolu seosed sinu jaoks tähendavad? Mis oli sinu jaoks ootamatu või üllatav? Millega oled rahul? Mida sooviksid muuta? Kuidas seda teha?
  1. Raha
  2. Konflikt
  3. Seksuaalsus ja seks
  4. Lein ja kaotus
  5. Viha väljendamine
  6. Tunded ja nende väljendamine
  7. Perekond
  8. Suhted
  9. Suhtumine teistesse rahvustesse ja kultuuridesse
  10. Edukus

3.9. Kohased ja mittekohased ootused

Üheks põhjuseks, miks tekivad inimestevahelistesse suhetesse pinged, on mittekohased ootused. Meil kõigil on lugematu arv ootusi nii iseenda, oma lähedaste kui ka teiste inimeste suhtes. Tegelikult on meie peas olemas ettekujutused isegi sellest, kuidas peaks käituma president, naaberriigi peaminister, asutuse juht või kirikupea. Meil on oma arusaam isegi sellest, kuidas peaks käituma Jumal. Mida rohkem me konkreetsete inimestega kokku puutume ja suhtleme, seda teravamalt ootused meie mõtteid, tundeid ja käitumist mõjutavad.

Teadvustatud ja teadvustamata ootused

Vahel võib juhtuda, et me ei ole oma ootustest isegi teadlikud – tegemist on teadvustamata ootustega. Sellistest ootustest saame aimu alles siis, kui need ootused jäävad täitmata ning me kogeme iseenda või kellegi konkreetse isiku suhtes teravat rahulolematust, pettumust või ärritust. Mida siis teha? Siis tasub endasse vaadata ja küsida: „Mis minuga praegu toimub? Miks ma niimoodi reageerin? Mis on see sõnum, mida need tunded kaasa toovad?“ Nii saame aimu ootustest, mis on olnud meie peas ja südames salamisi, meile endalegi märkamata.

Sirli oli pärit perest, kus meestel oli meistrimehe roll. Tema isa ja vanaisa olid olnud kuldsete kätega töömehed, kes parandasid otsekui möödaminnes nii tilkuva kraani kui ka kriuksuva ukse. Sirli ise abiellus oma ülikoolikaaslasega, loomingulise intellektuaaliga, kellele meeldis lugeda ning kes ei teinud vahet kruvikeerajal ja mutrivõtmel. Kuid see polnudki oluline – Sirli imetles oma mehe mõttelendu ja arutlemisoskust. Kuid ühel päeval koges ta endalegi ootamatult, et nädalaid tilkunud köögikraan tekitas temas tõsist ärritust pidevalt nina raamatus istuva ja mingeid märkmeid tegeva mehe suhtes. Kuidas ta ometi saab olla selline nohik, kes ei märka kodus valitsevat korralagedust!

Sirli ei olnud endale teadvustanud, et tema abikaasakuvandit mõjutasid mälestused praktiliste oskustega isast ja vanaisast. Ta ootas vaikimisi endagi abikaasalt kiiret ja praktilist lähenemist kodustele majapidamisprobleemidele. Paraku ei osanud Sirli abikaasa uneski aimata, missugused varjatud ootused naisel tema suhtes olid, ning Sirli vihased etteheited tilkuva köögikraani pärast tabasid teda kui välk selgest taevast.

Mõnikord oleme ootused iseenda või kellegi lähedase suhtes küll teadvustanud, kuid me ei taipa endalt küsida, kas need ootused on ka reaalselt täidetavad. Järsku ei suuda teine inimene neid ootusi täita. Näiteks… Abikaasa ei ole alati särav ja mõistev. Töökaaslased ei ole alati valmis meie vajaduste kohaselt töögraafikut ümber tegema. Kõik koguduseliikmed ei tule alati kiriku koristuspäevale, kuigi eesmärk on õilis. Inimestel on emotsionaalseid tõuse ja mõõnu, neil on oma ülesanded ja kokkulepped, mis tahavad tegemist. Kui eeldame, et meie ootused selles vallas alati täituvad, peame pettuma… Kui ootused on kõrged, kuid teostamatud, on tegemist ebarealistlike ootustega.

Peeter kasvas üles koos aasta vanema venna Tõnuga. Väiksena olid poisid ninapidi koos nagu sukk ja saabas, kuigi loomult olid nad väga erinevad. Tõnu oli aktiivne ja suhtlemisaldis, terase taibuga kiire õppija, Peeter aga vaikne ja häbelik poiss, kes pelgas võõraid ning eelistas pigem omaette tegutseda. Tõnu õppis varakult lugema, Peetrile meeldis rohkem raamatuid lehitseda ja pilte vaadata. Tõnu oli musikaalne, käis klaveritundides ning nautis esinemist, Peeter eelistas sõbraga tagahoovis palli kõksida või ninapidi vihikus uusi automudeleid joonistada. Mida suuremaks Peeter kasvas, seda enam tabas ta end mõtlemast, kui rumal ja kõlbmatu ta vanema venna valguses paistab: ei oska ta pilli mängida ega seltskonnas huvitavate tsitaatidega esineda; ausalt öeldes ajas vähegi suurem seltskond teda suisa ärevile. Kuid emale, isale ja vanaemale näisid just Tõnu oskused meeldivat! Nii proovis Peetergi klaverit klimberdada ja perepeol luuletusega esineda, kuid millegipärast jäi tema etteastele järgnev aplaus alati hõredaks.

Peeter (ja kahjuks isegi tema vanemad) ei mõistnud, et kuigi ühe pere lapsed, olid nad vennaga tegelikult väga erinevad isiksused, erinevate andidega. Selle asemel, et avastada temale omaseid tugevusi, neid arendada ning nendest rõõmu tunda, püstitas Peeter endale ootuse sarnaneda kõiges vennaga. Niisugune ebarealistlik ootus tõi talle kaasa palju kurbust ja pettumust, hiljem ka kibestumist ning seesmise ebakindluse. Peeter võitles aastaid tundega, et ta on vähem väärtuslik kui Tõnu ning alles hiljem, täiskasvanueas, õppis ta tundma oma talente ning neid rõõmuga kasutama. Tema talentideks olid süvenemisvõime, detailitäpsus, usaldusväärsus ja läbikaalutud seisukohtade sõnastamise oskus.

Välja öeldud ja kokku lepitud ootused

Tuleb ette sedagi, et oleme me oma ootused teadvustanud ning tegemist on igati realistlike ootustega, kuid paraku oleme „unustanud“ neist asjaosalistele rääkida. Niisugusel puhul on tegemist välja ütlemata ootustega.

Kalle oli koguduse noortejuht. Kui ta paar aastat tagasi alustas, käis koos vaid väike, mõnest noorest koosnev seltskond. Mõne aastaga oli noortetöö hooga käima läinud, viimaste kuudega oli üritustel osalejate arv suisa mitmekordistunud. Ka ettevalmistustööd nõudsid nüüd palju rohkem aega ja energiat. Juba mõnda aega tundis Kalle, et üksinda ta enam ei jaksa, hädasti oleks vaja abijõudu. Kuid millegipärast näis talle sobimatu seda ise küsida. „Kuidas nad ometi ei märka, kui väsinud ja jännis ma olen?“, mõtles Kalle tigedalt enne järjekordset üritust toole tassides…

Paraku liiga sageli kipuvad isegi vaimulikud töötegijad eeldama, et teised inimesed näevad nende sisse ja oskavad lugeda nende mõtteid-tundeid-vajadusi, ilma et neid oleks sõnastatud ja väljendatud. Eriti oodatakse sellist „mõtetelugemist“ oma kõige lähematelt pereliikmetelt ja kaastöölistelt. Kuid on ääretult ebaõiglane eeldada, et teised inimesed mõistaksid välja ütlemata ootusi. Eriti ebaõiglane on arvata, et kui nad tõeliselt hooliksid, küll nad siis aru saaksid… Oluline samm ootuste täitumise suunas on ootuste sõnastamine asjaosalistele.

Viimaks, me ei saa nõuda, et keegi teine võtaks vastutuse ja täidaks meie ootused, mida me oleme mõelnud või ehk mokaotsast poetanud, kuid mida asjaosaline pole kuulnud või millega ta pole nõustunud. Niisuguseid ootusi nimetatakse kokkuleppimata ootusteks.

Merle oli toimekas perenaine. Tal oli alati korraga käsil palju tegevusi ning kõige selle kõrvalt jõudis ta veel teistelegi ülesandeid delegeerida. Ühel õhtul, kui pliidil oli valmimas maitsev pajaroog ning Merlel käsil ühtaegu koogitaigna valmistamine ja köögikapi koristamine, jõudis ta samal ajal ka elutoa ukse vahelt mehele-pojale hõigata: „Palun viige prügiämber välja ja keegi võiks tuua keldrist ühe purgi mahla!“. Oma toimekuses ei märganud Merle, et poeg oli süvenenud koolitöösse ning mees jälgis keskendunult uudistesaadet. Kumbki ei pannud isegi tähele, et Malle korraks ukse peal käis. Hiljem oli Merle aga pereliikmete peale pahane: „Mina raban terve õhtu nagu meeletu ja teie ei saa seda vähestki teha…“.

Mõnikord ei oska või ei taha me tähele panna, kui meie sõnastatud ootused asjaosalistel kõrvust mööda lendavad või nende nõusolekut ei leia. Vahel jälle väljendame oma ootusi umbisikuliselt või tingivas kõneviisis. Niisugusel puhul pole meil aga paraku kellelegi näpuga näidata peale iseenda. Selleks, et meil oleks õigus loota ootuste täitumist, peame oma soovid sõnastama selgelt ja isikustatult ning veenduma, et meie sõnade adressaat mitte ainult ei kuuleks, vaid ka nõustuks neid ootusi enda täita võtma.

Kohased ootused on, niisiis, teadvustatud, realistlikud, välja öeldud ning kokku lepitud ootused.

Vestluseks: Mis on sinu jaoks ootuste väljendamise juures kõige raskem? Kas eelneva alateema põhjal meenub sulle mõni isiklik või sinu lähikonnas aset leidnud lugu, mida nüüd oskad paremini seletada? Millised ootused võivad olla pastoril koguduse suhtes ja kogudusel või mõnel selle organil pastori suhtes?

3.10. Läbipõlemine

Jaana töötas hingehoidjana kohalikus haiglas. Juba gümnaasiumi ajal oli talle selge, et ta tahab tulevikus töötada inimestega. Samuti oli talle alati meeldinud toetada hädalisi nende rasketel hetkedel: julgustada ja lohutada, nendega koos palvetada. Jaana nägi nõustajatöös jumalikku kutsumist, ja keerulised emotsioonid, mis selle tööga paratamatult kaasas käisid, teda ei heidutanud. Kuid viimasel ajal oli midagi muutunud: Jaana tundis end pidevalt väsinuna ning hommikuti oli tal üha raskem üles tõusta, et tööle minna. Abivajajad, keda ta oli varem alati siira soojuse ja kaastundega tervitanud, tekitasid nüüd temas jõuetust ja masendust: „Jälle üks hädavares, kes ei oska oma eluga toime tulla!“ Jaana ei pidanud selliseid mõtteid õigeks, aga need lihtsalt tulid talle pähe! Hingehoidja töö näis olevat kaotanud võlu, see oli muutunud otsekui vaenlaseks, kelle eesmärk näis olevat Jaanast viimsedki jõuvarud välja pigistada.

Iga inimese elus, mõistagi ka vaimuliku töötegija elus on perioode, mil stressi on rohkem kui tavaliselt. See võib olla seotud pakiliste ülesannetega töökohal või hoopis suurte muutustega isiklikus elus. Kolimine, õppima asumine, abiellumine, kriisid ja kaotused, samuti mõne kaastöölise haigestumine, uus ülemus või kitsas eelarve – kõik see suurendab pinget. Sellistel perioodidel on eriti tähtis panna tähele enda sees toimuvat: nii füüsilisel, vaimsel kui emotsionaalsel tasandil, samuti teadlikult planeerida oma päevadesse hetki ja tegevusi, mis aitavad „akusid“ laadida.

„Akulaadijad“ on väga erinevad ja sõltuvad inimesest: vaikusehetked iseendaga, trennitegemine, muusikakuulamine, lugemine, kvaliteetaeg sõpradega, külaskäik vanaema juurde või hoopis midagi muud. Kristlik spiritualiteet rõhutab palve, pühakirja kuulamise-lugemise ja jumalateenistuse jõuduandvat väge! Ka siis, kui meie elus ei ole parajasti ühtegi kriisi, kuid meil on kalduvus ennastunustavalt tööülesannetesse sukelduda, oleks mõistlik jälgida, et vahelduseks tööelule märkaksime võtta hetki puhkamiseks ja taastumiseks.

Läbipõlemine kui vaimne ja füüsiline kurnatus

Pastor Wayne Cordeiro kirjeldab inimest kui anumat, millel on olemas nii väljavooluava kui ka kraan juurdevooluks. Mida rohkem on avatud väljavoolukraan, seda rohkem peaks voolama anumasse ülevalt poolt juurde. On loogiline, et anum, millest voolab ainult välja, muutub üsna pea tilgatumalt tühjaks. Seega, soovides hoida vedelikutaset anumas ühtlasena, on vaja reguleerida juurdevoolu vastavalt väljavoolule. Teoreetiliselt on asi lihtne! Kuid paradoksaalsel kombel kipume käituma vastupidiselt: mida kiirem on eluperiood ning mida rohkem me endast välja anname, seda rohkem sulgeme „juurdevoolukraane“ ning vähendame kõikvõimalikke „täitvate tegevuste” hulka. Meile näib, et selleks lihtsalt pole aega. Ja varsti pole enam tahtmistki. Tõetera aga peitub ütluses: „Mul on nii kiire, et ma ei saa jätta palvetamata!“

Kui stressi on palju ja niisugune periood kestab piisavalt kaua, on oht kurnatuse tekkimiseks. Pikaajalisest ülemäärasest stressist tekkinud emotsionaalset, vaimset ja füüsilist kurnatust nimetatakse läbipõlemiseks. Läbipõlemine tekib siis, kui me pidevalt anname ja anname, ilma vahepeal midagi asemele saamata. Läbipõlemist eristab tavapärasest stressist terve rida tegureid:

Stress Läbipõlemine
Ülemäärane tegutsemine Passiivsus tegutsemises
 Emotsionaalne ülitundlikkus  Emotsioonid on tuimenenud
 Pakilisus ja hüperaktiivsus  Abitus ja lootusetus
 Energia kadumine  Motivatsiooni, ideaalide ning lootuse kadumine
 Ärevusega seotud tunded  Masenduse ja osavõtmatusega seotud tunded
 Oht füüsilise tervise kahjustumiseks  Emotsionaalsed kahjustused
 Terviserikked, mis tabavad „jalapealt“  Psühholoogilised kahjud: elu ja töö näib mõttetu

Kasutatud allikat „Stress and Burnout in Ministry“: http://www.helpguide.org/articles/stress/preventing-burnout.htm

Läbipõlemist võivad soodustada nii elustiil kui ka teatud isiksuseomadused. Kõrge saavutus- ja kontrollivajadusega inimestel, kes kalduvad perfektsionismile ja pessimistlikku elukäsitlusse, on suurem oht läbi põleda. Need, kes suudavad reguleerida oma töö- ja puhkeaega, delegeerida ülesandeid kaastöötajatele ning leida rasketel hetkedel tuge oma lähedastest, on väiksem läbipõlemise risk. Väga oluline on oskus teha vahet kohastel ja mittekohastel, ehk realistlikel ja ebarealistlikel ootustel; samuti on tähtis olla teadlik, et eksimine on paratamatu – tähtsam kui vigade vältimine on oskus neist õppida ja võimalusel neid parandada.

Kuidas läbipõlemist ennetada?

Kõige parem on muidugi läbipõlemist ennetada. Mida selleks teha?

  • Vaata üle oma igapäevased une- ja söömisharjumused ning füüsiline aktiivsus. Meie keha vajab mitmekülgset toitu, piisavalt puhkust ning füüsilist koormust (eriti kehtib see nende kohta, kes igapäevaselt tegelevad vaimse või „istuva“ tööga).
  • Varu endale piisavalt aega ülesannete täitmiseks ja valmistumiseks. Viimasel minutil reageerimine tekitab tohutut stressi. Eriti oluline on võtta aega päeva alguses: selle asemel, et tormata otse voodist kohustusi täitma, luba endale kasvõi 15 minutit aega hommikupalveks, mõtisklemiseks, lugemiseks, päevikupidamiseks või võimlemiseks.
  • Pea meeles, et uus päev algab eelmisel õhtul! Tee endale see kingitus, et lubad endale rahunemist päevatoimingutest, ja lähed õigel ajal magama.
  • Õpi tõmbama piire, et kaitsta iseennast ja oma perekonda. Ei-ütlemine pole patt! Kõikide inimeste kõikidele ootustele ei ole võimalik jaatavalt vastata! Õpi vahet tegema Jumala tahtel sinu elus ja sinu kaasteenijate-kaastöölliste inimlikel soovidel-tahtmistel (mis vahel kõlavad otsekui Jumala hääl, kuid ometi pole seda). Pea meeles, et tööalaselt (kaasa arvatud koguduses) pole olemas asendamatuid inimesi – kui peaksid ootamatult surema, leitakse sellele kohale varem või hiljem keegi teine. Küll aga oled asendamatu oma lähedastele, eriti oma lastele.
  • Jälgi, kuidas kasutad tehnilisi vahendeid. Kui palju aega veedad erinevate ekraanide ees? Võta nädalas vähemalt üks päev, mil puhkad ehk paastud arvutist, telefonist, e-kirjadest ja sotsiaalvõrgustikest.
  • Õpi turgutama ja arendama oma loovust ja loomingulisust – see on võimas vastumürk läbipõlemisele. Võta aega oma hobide jaoks; tee midagi toredat, võibolla isegi spontaanset! See ei pea olema midagi suurt ja kulukat – lihtsalt miski, mis paneb su silmad särama. Ei pea sõitma soojale maale. Mõnikord piisab sellest, et lähed varahommikul jõe äärde jalutama ja kuulad ärkava looduse hääli.
  • Suurenda vastupidavust stressile. Õpi märkama, kuidas sinu keha reageerib stressile – nii füüsilisel, vaimsel kui emotsionaalsel tasandil. Mis juhtub stressi ajal sinu vaimuliku elujõuga? Pane tähele sedagi, missugused on kohased tegevused ja käitumismustrid, mis aitavad sellises olukorras paremini toime tulla. Tea, mis täidab sinu „anumat“, millised on sinu „akulaadijad“.
  • Õpi vajadusel abi küsima. Võibolla pead seda lausa harjutama. Keegi ei pea raskustest end üksinda läbi pusima. Märka, kes on sinu lähimad kaasteenijad, julge paluda tuge oma lähedastelt. Kristlikus kodus või kirikukeskkonnas on palvehetki, kus võib oma vajadusi ja kitsaskohti väljendada. Mis sellest, et mõnel teisel hetkel kannad vastutust ja oled juht. Leia endale mentor või hingehoidja. Kui tarvis, pöördu psühholoogi või terapeudi poole.

Kas ma võin olla tööalaselt läbipõlenud? Järgnevad väited aitavad teha väikest enesevaatlust, et sellele küsimusele ausalt vastata. Kas need väited kehtivad sinu kohta?

  • Olen muutunud tööga seotud teemadel kriitiliseks, mõnikord küüniliseks.
  • Mul on raske tööle minna ja tööülesannetega alustada.
  • Töökaaslased ja kliendid ärritavad mind.
  • Ma tunnen pidevat energiapuudust, lihtsalt jõud saab otsa.
  • Minu töö ega töösaavutused ei paku mulle rahuldustunnet ega rõõmu.
  • Miski ei paelu mind enam minu töös.
  • Üha enam leian lohutust söömisest, alkoholist või muudest sõltuvust tekitavatest tegevustest või ainetest.
  • Minu söömisharjumused ja unerütm on muutunud.
  • Viimasel ajal kimbutavad mind seletamatud peavalud.
  • Tunnen imelikke seljavalusid ja teisi füüsilisi vaevusi, millele ei oska leida põhjust.

Kasutatud allikat „Job Burnout“: http://www.mayoclinic.org/healthy-lifestyle/adult-health/in-depth/burnout/art-20046642

Kui vastasid vähemalt ühele küsimusele jaatavalt, võib sind ohustada läbipõlemine. Leia keegi antud teemaga kursis olev asjatundja – mentor, perearst, hingehoidja, psühholoog – kellega saad vestelda ja nõu küsida. Tasub teada, et läbipõlemist võib esineda kõigis eluvaldkondades. Eelnevas harjutuses võib sõna „töö“ asendada mõne teise sõnaga, näiteks „kool“, „pere“ või „kodu“, samuti „kogudus“. Läbipõlemise eest ei ole kaitstud ka vaimulikud töötegijad, sellepärast on oluline, et mentorsuhtes käsitletakse ka seda teemat.

Comments are closed