Sissejuhatus: Milleks mentorlus?

Print Friendly, PDF & Email

EKN Haridustöö

Tehnika 115, 10139 Tallinn

Heiki Haljasorg
Eesti Kirikute Nõukogu haridustöö projektijuht
heiki@ekn.ee

Philippe Jourdan
Eesti Kirikute Nõukogu haridustöö konsultant
admapost@online.ee

 

 

 

 

 

 

 

 

Kasvamiseks ja arenguks läheb tarvis abilisi. Me oleme loodud üksteist toetama. Üksi läbilööva inimese kuvand on müüt. Keegi ei saavuta elus ega vaimulikus töös küpsust ja tulemusi üksinda tegutsedes. Mõnikord on abilisteks vanemad ja kogenumad kaastöölised, mõnikord õpetajad või arengutreenerid, mõnikord kaastöölised kirikus. Ei saa jätta mainimata kristliku kogukonna ja kirikliku traditsiooni kujundavat rolli. Nagu mainib Priit Rohtmets oma uurimuses: „Mida vanem on kirik, seda enam omab traditsioon ja kiriklik pärimus tähtsust.“ Ka vaimulikku töötegijat toetava struktuurina.

Vaimulikku arengut edendavaid tegevusi nimetatakse erinevates kirikutes erinevalt. Mõnel puhul on kasutusel termin „vaimne juhendamine“ või „vaimulik juhendamine“, mõnel puhul eelistatakse nimetust „mentorlus“. Mõnikord võib see olla nii tihedasti hingehoidliku ja usulise nõuandva praktikaga läbi põimunud, et eraldi terminit ei kasutatagi. Praktika on sedavõrd välja kujunenud. Käesolevas käsiraamatus on jäädud termini „mentorlus“ juurde. Mentorlus on autorite meelest piisavalt avar mõiste, võimaldades kõnelda nii enesearengu, nõustamise-juhendamise kui ka organisatsiooni arenguga seotud teemadest. Mentorlus kui termin võimaldab märgata, et mõned juhtimis- ja arenguvõtted on universaalsed, samas tunnustades kirikliku valdkonna spetsiifikat.

Meil kõigil on oma nõrkused ja pimedad nurgad. Võibolla oleme kogenud düsfunktsionaalse perekonna probleeme. Mõned harjumused ja käitumismustrid teevad usus ja elus edasimineku raskemaks. Isegi siis kui meil on usulisi teadmisi ja kogemusi ei pruugi vaimulik teekond ja kristlik teenimine kulgeda „lepse reega“. Teisalt – ka kordaminekud ja rõõmsad kogemused omandavad suurema sügavuse ja tähenduse, kui oskame neid koos kaasteelistega jagada. Mentorlus ei tegele ainult vajakajäämistega, vaid püüab luua keskkonna, kus on kergem leida ja arendada mentii ehk juhendatava tugevusi, et kasvada „Kristuse täiesea mõõtu mööda“. (Ef 4:13)

Üheks oluliseks erinevuseks sekulaarses ja kiriklikus keskkonnas toimuva mentorluse vahel on see, et esimene rõhutab eelkõige individuaalset arengut, teine aga kristliku kogukonna ja pärimuse kujundavat jõudu. Siiski on kristlikus kirikus läbi aegade olnud kasutusel üks-ühele juhendamine, olgu siis pihi, hingehoidliku nõuande või mõnes muus vormis. Tuleb silmas pidada sedagi, et mõnel puhul on vajalik, et mentor suunab juhendatavat tugevamalt, mõnel teisel puhul on mentor pigem õigete sokraatiliste küsimuste esitaja. Oluline on, et mentii ise siiralt soovib oma teenimistöös ja vaimsel teekonnal edasi kasvada.

Mentorlus isikliku arengusuhtena ei ole mingi viimasel ajal väljamõeldud moeasi. Läbi aegade on hinnatud toetavat sõpra, ärgitavat vestluskaaslast, kogenumat kaasteelist – ühesõnaga, mentorit või juhendajat. Mentoriga kohtumine ja temaga koos töötamine on jüngerluse vorm. Jüngerluse vorm on ka mentori rollis tegutsemine. Olla vaimulik mentor – tähendab luua usaldav suhe teise inimesega, et liikuda vaimulikus töös ja arengus seatud eesmärkide suunas ja aidata kaaslasel jõuda suurema Kristuse-sarnasuseni kõigis elu valdkondades. C. S. Lewis on öelnud: „Kogu meie saatus näib asetsevat meist väljaspool, selles, et … muutume üha selgemaks peegliks, mis heiastab palgejooni, mis ei kuulu tegelikult meile.“

Mentorsuhe tähendab valmisolekut olla avameelne oma tugevuste ja nõrkuste osas, anda ausalt aru oma edusammudest ja raskustest. Toimiv ja tulemuslik mentorsuhe saab toetuda vaid vastastikusele usaldusele, eesmärgiga arendada juhendatava ehk mentii tugevaid külgi – talente ja vaimuandeid.

Olgu öeldud, et see käsiraamat ei pea mentorit mingiks „imeinimeseks“, kes mentii arenguvajadused hoobilt lahendab ja talle tuule tiibadesse puhub. Arengu ja analüüsi vajadust peab iga mentii ise tunnistama. Mentor saab olla vaid abiline ja tugevamalt või pehmemalt suunata. Kui aga keegi pöördub mentori poole, siis peab too võimalikult hästi oma ülesannet täitma, pühenduma ja panustama. See juhendmaterjal püüab esmalt aidata mentorit, et ta oma rolli paremini täidaks. Samas on siin kirjeldatud mõtetest kindlasti abi ka mentiile.

Käsiraamat koosneb neljast peatükist. Esimene räägib mentorluse tähendusest ja vajadusest, mentori ja mentii rollidest, samuti mentorlusprotsessi kulgemisest. Juttu tuleb, et mentorgi vajab „akude laadimist“: mõnikord juhtub see kohtumistel mentiiga, aga mõnikord muul moel. Teises peatükis räägitakse mentori ja mentii oskustest, piltlikult nende kasutuses olevatest tööriistadest, näiteks aktiivsest kuulamisest, tagasiside andmisest, eesmärkide seadmisest ja selgest eneseväljendusest.

Kolmas peatükk keskendub vaimulikus mentorluses sagedamini esile kerkivatele teemadele, nagu kutsumus ja selle arendamine, töö ja puhkus, eetilised valikud, emotsionaalne tervis. Teemade loetelu ei ole muidugi lõplik, vaid sõltub konkreetsetest vajadustest ja seatud sihtidest. Neljas peatükk räägib vahetust kontekstist, kus mentorsuhe kujuneb, ehk kogudusest. Siin vaadeldakse, kas kirjeldatud arengutugi võiks mõjutada laiemat usukogukonda, mitte ainult üksikinimest. Kuidas kohaliku koguduse elukorraldus ja inimsuhted, lisaks jumalateenistusele, võiksid toetada usulist kasvu ja vaimulikku teenimistööd selle erinevates vormides. Vaimuliku mentorluse eesmärk ei ole ainult mentii toetamine, vaid ka see, et keskkond, kus mentii kaasa töötab või juhib, võiks muutuda küpsemaks ja tugevamaks. „Et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus.“ (Ef 4:15) Nii toetab mentorlus kaudsemalt mitte ainult mentiid, vaid ka kogudust.

Seda raamatukest võib mentor kasutada õppematerjalina, ja kui leidub huvi, on koostajatel ainult hea meel, kui siinsed suunaviidad leiavad kasutamist mõnel mentorluse kursusel või süstemaatilisel koolitusel. Siit võib leida tuge mentorluskohtumise ettevalmistamisel. Neil lehekülgedel olevaid mõtteid võib vaadelda kui mentori tööriistakarpi, mille ta avab siis, kui mentorsuhtes kerkib mõni teema, mida väljastpoolt tulev impulss võiks aidata tugevdada, lahendada või mõtestada. Mentii saab siit aimu, kuidas kogu protsess võiks toimuda ja mida arengukohtumiste käigus oodata, ehkki on selge, et iga mentorsuhe on omanäoline, olles kujundatud nii osapoolte kogemustest ja isikuomadustest kui ka tausta loovast usulisest traditsioonist.

Vestluseks: Kas oled mentorlusega varem kokku puutunud? Milliseid seoseid, mõtteid või tundeid see sõna sinus tekitab? Millised on mentorluse sarnasused ja erinevused sekulaarses organisatsioonis ja kirikus?

Comments are closed