12. Jumalateenistus kui täiskasvanuõppe keskkond

Print Friendly, PDF & Email

Mõtlev masin, uskuv loom või armastav inimene?

Mis tahes pedagoogika aluseks on teatavat sorti filosoofiline antropoloogia – inimloomust kirjeldav väidete või eelduste kimp. Pedagoogika, mis mõistab haridust kui ideede või informatsiooni levitamist, eeldab vaikimisi, et inimolendid on „mõtlevad asjad“ või „kognitiivsed masinad“. Intellektualistliku antropoloogia keskmes on ideed ja kontseptsioonid, mis lokaliseeruvad inimajus, ning kõik kehaga seonduv jääb vaatevälja äärealale või sellest sootuks väljapoole. Seevastu pedagoogika, mis mõistab haridust eeskätt isiksuse kujundamisena, võtab eelduseks hoopis teistsuguse inimesepildi: me oleme küll mõtlevad olendid, kuid veelgi fundamentaalsemana eelneb meie mõtlemisele prekognitiivne suhestumine maailmaga, mida kujundavad pigem materiaalsed ning kehalised toimingud ja praktikad. Niisugune pedagoogika väärtustab palju enam rituaalse käitumise formatiivset rolli hariduse ja koolituse kõigil tasanditel. 1

James Smith väidab oma teoses Desiring the Kingdom: Worship, Worldview and Cultural Formation (2009), et kristlik teoloogia, antropoloogia ja pedagoogika, isegi kristlik jumalateenistus on haaratud arusaamast, et inimesed on eelkõige mõtlevad olendid – see, mida ja kuidas nad mõtlevad, on nende tegude peamiseks motivaatoriks. Kui suudame lugeda või kontrollida inimese mõtteid, siis on võimalik mõista, ennustada ja kontrollida ka tema käitumist. Inimese kujunemine tähendab tema „täitmist“ õiget sorti informatsiooni, kontseptsioonide ja doktriinidega. Säärane ratsionalistlik inimkäsitlus on saanud valdavaks eeskätt protestantismis, niihästi selle konservatiivsemates kui ka liberaalsemates vormides, ning see selgitab omakorda, miks protestantlike kirikute jumalateenistuse keskmes on õpetus, jutlus või sõnum. 2

Ratsionalistliku ja kognitivistliku inimkäsitluse alternatiivina käsitleb Smith osades kristlikes traditsioonides käibivat arusaama, mille kohaselt mõtlemisele eelneb uskumine kui inimese algne ja esmane suhestumine maailmaga. Selle antropoloogilise mudeli kohaselt ei ole inimene mõtlev masin, vaid uskuv olend, kelle maailmavaade on pre- või supraratsionaalne. Ometigi on ka see käsitlus reduktsionistlik, sest inimkäitumist arvatakse võivat tuletada uskumustest teatud piibellikesse tõdedesse ja dogmadesse, mis on ikkagi rohkem või vähem intellektuaalsed – need paiknevad inimese „peas“ ja neil on vähe või üldse mitte pistmist tema kui kehalise olendiga, samuti usu sotsiaalse ja kollektiivse poolega. Määrav on eelkõige indiviidi usk – kristlus, mis on taandatud uskumuste süsteemiks, on põhimõtteliselt kättesaadav ilma kiriku vahenduseta. 3

Kirjeldatud antropoloogiliste mudelite ja nendele tuginevate pedagoogikate ühekülgsusele viitavad niihästi sotsiaalpsühholoogia kui meie igapäevane kogemus, mis tõendavad, et inimeste poolt omaksvõetud uskumuste süsteemil ei pruugi olla palju ühist nende tegeliku käitumisega ja mitte kõik ortodokssed kristlased ei suuda oma elus kehastada evangeeliumi sõnumit. 4 Smithi pakutud alternatiivne antropoloogia näeb inimest eeskätt mitte mõtleva või uskuva, vaid ihaldava olendina (desiring animal) – meie suhe maailma ja ümbritseva keskkonnaga on kirjeldatav läbi pürgimuse kellegi või millegi poole. Selle suundumuse – iha, igatsuse või armastuse, mis pole ei kognitiivne, ratsionaalne ega teoreetiline – all ei peeta silmas iha igapäevaste asjade, vaid selle järgi, mida me peame viimselt oluliseks ja määravaks ning mis mõjutab otsustavalt meie arusaama õnnest ja heaolust, kujundab meie hinnanguid, valikuid ja käitumist, ehk teisisõnu selle järgi, mida me igatseme „üle kõige“. See põhjapanev armastus või igatsus võib omada mitmesuguseid suundumusi, mis määratlevadki meie olemust nii üksikisikute kui kogukonnana – meid ei erista mitte see, kas me armastame või mitte, vaid see, mida me armastame. 5

Smithi pakutud antropoloogia näeb inimest eeskätt mitte mõtleva või uskuva, vaid ihaldava olendina.

Kaasaegsed uurimused psühholoogias ja neuroteadustes on korduvalt tõestanud kehalise tegevuse ülisuurt rolli inimese mõtlemise ja iseloomu kujunemisel. Enamasti ei mõtle me teadlikult sellele, mida parasjagu teeme; pigem reageerime kehaliselt väliskeskkonnast tulevatele mõjutustele ja ärritajatele. Teadlik kaalutlemine mängib küll rolli, kuid oluliselt väiksemat, kui oleme harjunud arvama – suurem osa meie igapäevasest käitumisest on mõjutatud pigem teadvustamata harjumustest, emotsioonidest ja hinnangutest, mida kujundavad pika aja jooksul toimuvad kehalised interaktsioonid füüsilise ja sotsiaalse keskkonnaga. Intelligentsuse, isiksuse ja karakteri kujunemine sõltub küll teatavas ulatuses geenidest, kuid suurel määral on inimaju siiski iseorganiseeruv süsteem – otsekui arvutimängu programm, mis mängu jooksul katse-eksituse ja katse-edu meetodil saadavate kogemuste käigus modifitseerub ja täiustub. 6

Lihtsustatult: inimene on olend, kelle suhe ümbritsevaga on määratud pigem kehast „ülespoole“ kui ajust „allapoole“ liikuvate protsesside kaudu. Niisiis, meie kõige põhilisemaid igatsusi ja suundumusi kujundavad ja lihvivad mitte eeskätt ideed ja uskumused, vaid rituaalid ja liturgiad, niihästi profaansed kui sakraalsed. Nii kaubanduskeskustes kui ülikooli auditooriumides, nii spordisaalides kui katedraalides leiavad aset rituaalsed ja kvaasirituaalsed tegevused ja praktikad, milles me pidevalt osaleme ja mis mõjutavad meid ihaldama teatud kindlaid väärtusi ning reageerima ja toimima teatud kindlal viisil. Seega konstitueerib iga liturgia – ka nn kultuurilised või sekulaarsed liturgiad – just talle sobiva pedagoogika, mis kujundab osalejatest kindla maailmapildi ja väärtussüsteemiga isiksused.

Meie kõige põhilisemaid igatsusi ja suundumusi kujundavad ja lihvivad mitte eeskätt ideed ja uskumused, vaid rituaalid ja liturgiad, niihästi profaansed kui sakraalsed.

Kristlik liturgia on Smithi sõnutsi „südamete ja meelte strateegia“, mis treenib meid kui Jeesuse õpilasi (jüngreid) – korduvate rituaalsete praktikate sooritamine distsiplineerib meid ihulikult ning haarab seeläbi kaasa meie südamed, suunates nende armastuse ja igatsuse Jumala kuningriigi poole. 7 Pauluse sõnadega: Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepärases ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik (Rm 12:1-2).

Liturgia, teoloogia ja pedagoogia (katehheesi) suhetest kristluse ajaloos

Kiriku ajaloos on esinenud mitmesuguseid püüdeid selgitada liturgia 8 ja õpetuse seoseid. III‒IV sajandil oli täiskasvanute katekumenaat (ristimiseks valmistumine, ristimisõpe) suures osas seotud koguduse jumalateenistustega. III sajandist pärineva kirikukorra Traditio Apostolica kohaselt kestis katekumenaat tavaliselt kolm aastat ning sel ajal tohtisid katekumeenid jumalateenistusel kuulda ja õppida Jumala Sõna, kuid mitte palvetada koos usklikega, vahetada rahusuudlust ega osaleda armulaual (õigeusu kiriku jumalateenistus koosneb praegugi usuõppijate liturgiast ja usklike liturgiast, esimese osa lõpul toimub katekumeenide ärasaatmine). Ristimiseelne õpetus oli valdavalt eetilis-distsiplinaarne – veenduti, et kandidaadid edeneksid kristlikus eluviisis, teenimises ja heategevuses, külastaksid haigeid ja hoolitseksid leskede eest. 9

Kõige intensiivsem ettevalmistusperiood oli kuuenädalane paastuaeg enne paasapüha, mil toimus katekumeenide ristimine, konfirmatsioon ja esimene armulaud. Paastuajal pidid kandidaadid osalema igapäevastel õppustel – esimestel nädalatel keskenduti Pühakirja õppimisele ja eetilistele küsimustele, paastuaja teisel poolel aga usutunnistusele ja mõnel pool ka Meie Isa palvele. Osades kirikutes koosnes usutunnistuse õppimine kolmest etapist: üleandmine (traditio), selgitus (explanatio) ja kordamine (redditio). Kõik need rituaalse õppimise aktid toimusid pühapäevastel jumalateenistustel: katekumeenid, kes varem ei tohtinud usutunnistust kuulda, pidid seda nüüd lõik-lõigult piiskopi või mentori etteütlemisel kordama, sellele järgnes usutunnistuse seletus. Nädal või paar hiljem pidid ristimiseks valmistujad usutunnistust koguduse ees mälu järgi retsiteerima. 10

Kirikuisade teoloogiliste tekstide hulgas olid tähtsal kohal müstagoogilised jutlused – katekumeenidele ja vastristituile peetud jutlused ning liturgiliste tekstide kommentaarid, kus avatakse liturgiliste toimingute vaimulikku tähendust. Müstagoogika tähendabki kiriku õpetuse edasiandmist ja seeläbi pühadesse saladustesse (müsteeriumidesse e sakramentidesse) ning kiriku liturgiasse juhatamist. 11 Näeme, et varajases kristluses ja kirikuisade ajastul olid nii teoloogia kui katehhees (usuõpetus) tihedalt seotud kiriku liturgilise eluga.

Varajases kristluses ja kirikuisade ajastul olid nii teoloogia kui katehhees (usuõpetus) tihedalt seotud kiriku liturgilise eluga.

Lutheri ja teiste reformaatorite litugilistele reformidele valmistasid pinnast ette trükikunsti levik ja klassikaline humanism – mõlemad aitasid omal kombel kaasa Jumala Sõna samastamisele tekstiga ja sõna lahutamisele riitusest. Ühelt poolt aitas trükikunst ohjeldada hiliskeskaegset liturgilist hüpertroofiat: nüüd oli võimalik suures koguses välja anda liturgilisi käsiraamatuid ja nõuda vaimulikelt nendest kinnipidamist. See ei puudutanud üksnes luterlikke maakirikuid: 1568 anti esimest korda katoliku kiriku ajaloos välja Rooma breviaar ja 1570 missaal, mis koondati aastal 1614 ühtseks käsiraamatuks Rituale Romanum. Selle sündmuse murrangulisust Rooma kirikus ja kogu Euroopa kultuuriloos on raske ülehinnata.

Veelgi kaugemale ulatuvate tagajärgedega oli sõna ja rituaali lahutamine: püha oli nüüd leitav tekstides, mitte sündmustes, sümbolites, tseremooniates, pühades aegades ja paikades. Aidan Kavanagh’ sõnutsi muutus riitus uue tekstuaalse vagaduse jaoks pigem takistuseks kui vahendiks. Kogudus tuli kokku mitte liturgilises tegevuses osalema, vaid tekste lugema ja kuulama: kirikutes muutusid keskseks pingid, kantslid ja lugemispuldid. Rõhuasetuse muutust kajastasid pildirüüsted – kõik, mis võis segada sõnale keskendumist, tuli kõrvaldada. Kõige olulisem tekst reformaatorite jaoks oli Piibel, mida õpiti tundma ja eksegeesima algkeeltes ning mida tõlgiti arvukatesse rahvakeeltesse.

Lutheri kohta peab küll möönma, et William Ockhami õpilasena oli talle omane mõistuse ja ilmutuse vastandamine, mistõttu ta hindas ka liturgias müstilist aspekti: reaalsus, mille poole kristlikus riituses osalejad pöörduvad või mis riituses nende poole pöördub, on “üle mõistuse” ja seda võib haarata üksnes usu läbi. Kui reformeeritud liturgiaid iseloomustavad pikad palved, eriti armulauapalved, kus üritatakse piinliku täpsusega ja õpetuslikult korrektselt sõnastada Pühal Õhtusöömaajal toimuvat, siis Luther jättis rooma kaanonis Sanctus’ele järgnevad palved, v. a seadmissõnad, lihtsalt ära. Pealegi mõistis Luther Jumala sõna dünaamilisena – selleni võib jõuda läbi Pühakirja teksti, aga seda ei saa samastada tekstiga. Vana Testamendi prohvetlikust paradigmast lähtuvalt on Jumala sõna Tema eneseilmutus ja enesekommunikatsioon, st pigem sündmus kui tekst. 12

Siiski on lääne kristluses alates reformatsiooniajast valitsenud arusaam, et jumalateenistus (liturgia) on allutatud kiriku õpetusele (dogmaatikale) ning viimane määratleb ja kujundab esimest. XX sajandi teisel poolel eri kirikutes aset leidnud liturgiline liikumine (liturgical movement), mille eesmärgiks oli elavdada kiriku usuelu ning taastada jumalateenistuse koht ja tähendus koguduse jaoks, ning sellega kaasnenud praktilised jumalateenistuselu reformid andsid uue tõuke mitte ainult liturgia ajaloo uurimiseks, vaid ka nn liturgilise teoloogia sünniks, mis taotleb selgust jumalateenistuse teoloogias just liturgiliste tekstide eripärast lähtudes.

Liturgilise teoloogia isa Aidan Kavanagh teeb vahet esmase ja teisese teoloogia (theologia prima ja theologia secunda) vahel. Akadeemiline teoloogia sõna kitsas ja läänemaises tähenduses on sekundaarne ja tuletatud teoloogia; theologia prima sünnikoht on jumalateenistust pidav kogudus ning see on vaid osaliselt teadliku mõttetöö tulemus. Selles mõttes on liturgia esmane teoloogia suhtes – viimasel pole oma elu, vaid see sõltub elavatest inimestest ja nende usukogemusest. Teoloogia, millel puudub seos liturgiaga, on surnud – Jumala päästetöid kuulutatakse ja antakse edasi liturgias, mis on usulise suhtlemise põhikanal. 13

Liturgia on esmane teoloogia suhtes – viimasel pole oma elu, vaid see sõltub elavatest inimestest ja nende usukogemusest.

Jumalateenistus kui vaimulik treening

Kõneldes jumalateenistusest kui täiskasvanuõppe keskkonnast, mis kujundab selles osalejate püüdlusi armastada üle kõige Jumala kuningriiki ja Tema õigust (Mt 6:33), peab ennekõike mainima Jumala Sõna, mis on liturgias osaleva koguduse esmaseks õpetajaks, asetades igal pühapäeval tema silme ette visiooni uuest elust Jeesuses Kristuses ning kutsudes teda sellest lähtuvalt tegema radikaalseid otsuseid ja valikuid. Kristlikus pärimuses on Piibel ja liturgia lahutamatult ühte põimunud. Kristlased võtsid juutlusest üle kanoonilised heebrea pühad raamatud, kuid ka evangeeliumitele ja apostlite kirjadele omistati kanooniline staatus eelkõige seetõttu, et neid loeti ette kristlikel jumalateenistustel kõrvuti Vana Testamendi tekstidega – niisiis on liturgia Pühakirja häll, milles Piibel kasvas kiriku raamatuks. 14

Toetudes Brian McLareni käsitlusele Finding our Way Again. The Return of the Ancient Practices (2008), pakun järgnevalt mõned vaatenurgad jumalateenistuse osade mõistmiseks formatiivsete vaimulike praktikatena. McLaren jagab vaimulikud praktikad kolmeks, mööndes, et nende piirid on voolavad ja suhtelised: kontemplatiivsed ehk sissepoole pööratud (nt vaikus, isiklik piiblilugemine, paastumine, lihtsuse ja aegluse praktiseerimine), misjonaarsed ehk kogukonnale suunatud (teenimine, andestamine, külalislahkus, annetamine, haigete külastamine) ning kommunaalsed ehk kogudusele suunatud vaimulikud praktikad. Suur osa viimastest leiab aset jumalateenistuslikus ehk liturgilises kontekstis.

McLaren jagab vaimulikud praktikad kolmeks, mööndes, et nende piirid on voolavad ja suhtelised: kontemplatiivsed ehk sissepoole pööratud, misjonaarsed ehk kogukonnale suunatud ning kommunaalsed ehk kogudusele suunatud vaimulikud praktikad.

Liturgia (kreeka k leitourgia ’inimeste töö’) tähendab kollektiivset, avalikku teenistust. McLaren pakub välja tõlgenduse, mille kohaselt liturgia pole aga üksnes inimeste töö (work of the people), vaid ka inimeste treening (workout of the people), kus eri kirikute traditsioonid ning vilunud ja professionaalsed vaimulikud pakuvad meile ajas läbi proovitud ja hoolikalt läbi mõeldud vaimulikke treeningprogramme, mille eesmärk on hoida ja värskendada meie vaimset tervist ja jõudu – enamgi veel, tõsta meid tervise ja väe, armu ja tasakaalu, vastupidavuse ja suutlikkuse uuele tasemele. 15

Vaatleme lähemalt mõningaid kommunaalsetest vaimulikest praktikatest, mis sisalduvad liturgias ja iseloomustavad seda kui täiskasvanuõppe keskkonda.

Jumalateenistus ei alga mitte laulu või palvega, vaid kirikusse või palvemajja tulekuga, mis sisaldab endas mitmeid vaimulikke praktikaid nagu ebamugavus (minna teenistusele ajal ja kohas, mida ma pole valinud, eesmärgi nimel, mis on mu teadlik valik – õppida koos kogudusega Kristuse järgimist ja tunnistamist, nõuab omajagu eneseületamist ja see pingutus on käsitletav osana jumalateenistusest) või ettevalmistus (pesemine, rõivastumine, kodune palve või pühapäevaste piiblitekstide lugemine, teekond kirikusse kas jalgsi või autoga, millega võib kaasneda mõtlus või vestlus selle üle, miks osadus Kristuse ja kogudusega on mulle oluline).

Kindlasti kuulub saabumispraktikate hulka külalislahkus: me kohtame kogudusekaaslasi parkimisplatsil, kirikuõues või -eeskojas ning viis, kuidas me neid kohtleme – kas nii nagu võhivõõraid hambaarsti ootesaalis, neile vaevalt peaga noogutades, või ükskõikselt silmitsedes nagu kaasreisijaid lennujaamas, või lahkelt tervitades nagu vendi ja õdesid hoolimata sellest, kas nad on meile tuttavad, meeldivad ja meiega sarnased või mitte –, võib olla niihästi vastavuses kui ka ebakõlas meie koguduse usu ja eluviisiga. Paljudes kirikutes rakendatakse kirikuuksel vastuvõtjaid või tervitajaid ning see on otseselt liturgiline roll – tervitaja on esimene, kelle silmavaade ja hääletoon annavad edasi mitte ainult käesoleva pühapäeva teema, vaid kogu kristliku usutunnistuse. 16

Kaasamispraktikad

Nii kummaline kui see ka ei tundu – esimeseks vaimulikuks harjutuseks ja kirgastumishetkeks jumalateenistusel on või peaks olema vaikus. Paljud inimesed on kirjeldanud seda erilist tunnet, mis valdab turisti või palverändurit linnakärast katedraali või külakiriku vaikusesse astudes. Minu jaoks on üheks liturgia kõrgpunktiks minutid enne altari ette minekut – üksi või kaasteenijatega – kiriku käärkambris, kui palved on loetud ja kirikukellad helisevad. Paraku juurdub meie kirikutes aina enam ja enam tava kasutada kõik hetked enne liturgia algust omavahelisteks vestlusteks. Ometi vajame aega, et lasta oma sisemisel dialoogil vaikida, mõtetel ja tunnetel rahuneda ning häälestuda kuulamisele. Kokkutulemine, mis on kantud nii vestlusest kui ühisest vaikuse nautimisest, loob keskkonna, kus võivad juhtuda imelised asjad. Kui mitte enne, siis vähemalt kirikukellade helisedes võiksime teha ruumi vaikusele endas ja enese ümber.

Esimeseks vaimulikuks harjutuseks ja kirgastumishetkeks jumalateenistusel on või peaks olema vaikus.

Jumala invokatsioon (kutse või palve, et Jumal tuleks ja oleks meie keskel) on klassikalises lääne kiriku liturgias kokku võetud vaimulikku tervitusse Issand olgu teiega ning koguduse vastusesse Ja sinu vaimuga. Kummaline üleskutse – justkui ei oleks Jumal meiega kõikjal ja alati või nagu poleks Tema ligiolu väljaspool kirikut ja jumalateenistust kogetav ja tajutav. Jah, Jumal on Immaanuel (heebrea k ’Meiega on Jumal’) ning Tema sees meie elame ja liigume ja oleme (Ap 17:28), kuid paraku möödub suur osa meie elust ilma, et me seda teadvustaksime. Liturgiline tervitus Issand olgu teiega on üleskutse nii üksikisikutele kui kogudusele ärgata vaimulikku reaalsusesse – maailma, kus Jumal on meiega ja meie Temaga ning miski ega keegi ei jää Temast väljapoole.

Issand olgu teiega on üleskutse nii üksikisikutele kui kogudusele ärgata vaimulikku reaalsusesse – maailma, kus Jumal on meiega ja meie Temaga ning miski ega keegi ei jää Temast väljapoole.

Laulmine on meie kirikutes nii harjumuspärane, et sellesse kätketud ime võimalus võib meil mõnikord märkamata jääda. Mikk Sarve sõnutsi kasutas maarahvas laulu võimet avada uksi eri tegelikkuste vahel, kutsuda kohale väge ja rõõmu, väljendada ennast, terveneda või lõõgastuda. 17 Laulmine haarab kaasa meie keha (süljenäärmed, huuled, keele, hambad, häälepaelad, kopsud, diafragma) – õigeusu kiriku arusaama kohaselt on inimene kõige täiuslikum instrument – ja hinge (südame, meeled ja tahte): Kiida mu hing, Issandat, ja kõik, mis mu sees on, Tema püha nime (Ps 103:1).

Kirikulaulu puhul on oluline tekst – laul võib edasi anda piibellikku sõnumit, palvet, ülistust, tänu või appihüüdu Jumala poole. Eriliselt on koguduselaulu õpetuslikku rolli rõhutatud luterlikus traditsioonis – kuigi rahvakeelne vaimulik laul oli Lutheri jaoks üks parimaid võimalusi koguduse aktiivseks kaasamiseks liturgias, heitsid jesuiidid hiljem Lutheri koraalidele ette, et need hävitavat rohkem hingi kui tema kirjutised ja kõned. 18 Laulu puhul mängivad rolli ka meloodia ja harmoonia, seaded ja saatepillid, võimalik on laulda unisoonis ja mitmehäälselt, omamoodi vaimulik praktika on antifonaalne (vaheldumisi) laulmine: kogudus-solist(id)-koor. Koguduselaul loob ühtsust ja osadust – kõik laulavad üheaegselt samu sõnu ja sama viit. Toivo Pilli on ühislaulu osast vabakoguduslikus kontekstis kõneldes viidanud sellele, et teistest „ülelaulmine“ ei ole ka ühehäälse laulu puhul hea, eesmärgiks on erineva sulandumine tervikuks, „ühtsus erinevustes“. 19

Kuulamispraktikad

Keskendumisvõime puudumine on kaasaja üks suurimaid hädasid – paljud kirikulised tunnistavad, et piiblilugemise või jutluse ajal läheb mõte tahes-tahtmata uitama, olgu siis oma elu lahendamist vajavatele probleemidele või ees ootavatele tööülesannetele. Tähelepanu ja kohaloleku harjutamine on jumalateenistuses olulisel kohal. Kuid tähelepanu ja oskust kuulata – Jumala Sõna, koguduse ja kogukonna sõnumeid, vajadusi ning ootusi, samuti omaenda südant – eeldatakse sugugi mitte vähemal määral ka jutlustajalt. Heaks jutlustajaks saamine ei ole eeskätt kõnelemise, vaid kuulamise harjutamine.

Patutunnistus ja andestuse palumine eeldavad südametunnistuse hääle kuulamist. Meie individualistlikus kultuuris ei ole oma süü tunnistamisel ja andeks palumisel kohta: „Inimese elu on suuresti teesklemine ja näitlemine, tahtmine teistele – ja kõigepealt muidugi iseendale! – meeldivana näida. Seepärast on iga vahelejäämine vastik. Salga maha, Bill! Vannu, et mitte midagi ei ole olnud. Ja kui nad ikka ajavad oma joru, ütle, et ei mäleta. Ülestunnistus on lüüasaamise möönmine, mida juhtoinad ei saa endale lubada.“ 20 Tunnistada Jumala ja koguduse ees avameelselt, otsekoheselt ja ilustamata oma isekust, ahnust, kõrkust ja omakasupüüdlikkust ning anda end haavatavana Jumala ja kaaskristlaste armu ja halastuse hoolde võib nõuda suurt eneseületamist või -alandamist, ent osutuda kokkuvõttes võimsaks, puhastavaks ja transformeerivaks kogemuseks. 21

Loomulikult tuleks jumalateenistuse kui täiskasvanuõppe keskkonnaga seoses kõneleda veel paljudest muudestki teemadest nagu palve, armulaud ja ristimine ning nende roll kristliku usu ja eluviisi kujundamisel. Kuid ülaltoodud näited peaksid ilmestama tõsiasja, et ka niisugustel jumalateenistuse osadel, mida oleme harjunud pidama üksnes teisejärgulisteks liturgilisteks vormideks, neid lihtsalt raamatust maha lugedes või koos kogudusega mehaaniliselt korrates, on väga sügav usuline, maailmavaateline ja pedagoogiline tähendus – nad haaravad meid kaasa kogu meie olemusega, hõlmates nii meie keha kui ka tundeid, mõtteid ja tahet ning suunavad meid meie sügavama igatsuse ja eesmärgi – Jumala Kuningriigi tuleku ja täitumise poole.

Jumalateenistuse osadel, mida oleme harjunud pidama üksnes teisejärgulisteks liturgilisteks vormideks… on väga sügav usuline, maailmavaateline ja pedagoogiline tähendus – nad haaravad meid kaasa kogu meie olemusega … ning suunavad meid meie sügavama igatsuse ja eesmärgi – Jumala Kuningriigi tuleku ja täitumise poole

Kirik rajab ja põlistab liturgias oma identiteeti intensiivsemalt kui mis tahes teises kirikuelu valdkonnas. Õppimine ja õpetamine jumalateenistusel ja selle abil võib toimuda teadlikult või jääda tähelepanu alt kõrvale, kuid mõlemal juhul avaldab see kristlaste kujundamisele oma mõju. Nagu kirjutab Heebrea kirja autor esimese sajandi lõpul: Mingem Jumala ette siira südamega usukülluses, olles südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest ja ihu poolest pestud puhta veega! Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on, kes seda on tõotanud! Ja mõtelgem üksteisele, kuidas üksteist virgutada armastusele ja headele tegudele (Hb 10:22-24).

Notes:

  1. Smith, J. K. A. (2009). Desiring the Kingdom. Worship, Worldview and Cultural Formation. Grand Rapids: Baker Academic. Lk 28-29.
  2. Smith, J. K. A. (2009). Desiring the Kingdom. Worship, Worldview and Cultural Formation. Grand Rapids: Baker Academic. Lk 39-41.
  3. Smith, J. K. A. (2009). Desiring the Kingdom. Worship, Worldview and Cultural Formation. Grand Rapids: Baker Academic. Lk 42-44.
  4. Strawn, B. D., Brown, W. S. (2013). Liturgical Animals: What Psychology and Neuroscience Tell Us about Formation and Worship. Liturgy 28 (4), 4.
  5. Smith, J. K. A. (2009). Desiring the Kingdom. Worship, Worldview and Cultural Formation. Grand Rapids: Baker Academic, 45-50.
  6. Strawn, B. D., Brown, W. S. (2013). Liturgical Animals: What Psychology and Neuroscience Tell Us about Formation and Worship. Liturgy 28 (4), 5-6.
  7. Smith, J. K. A. (2009). Desiring the Kingdom. Worship, Worldview and Cultural Formation. Grand Rapids: Baker Academic, 27-35.
  8. Käesolevas artiklis kasutan mõistet „liturgia“ jumalateenistuse sünonüümina, mitte üksnes teatavate jumalateenistuse osade või aspektide tähenduses; ka ei piirdu ma liturgiast kõneldes üksnes traditsiooniliste kirikutega, vaid väidan, et ka vabakoguduste jumalateenistustele on omane liturgiline struktuur, isegi kui seda pole üheski käsiraamatus fikseeritud.
  9. Senn, F. C. (1997). Christian Liturgy. Catholic and Evangelical. Minneapolis: Augsburg Fortress, 91-96.
  10. Jones, C., Wainwright, G., Yarnold, E., Bradshaw, P. (1992). The Study of Liturgy. London: SPCK: London, 122-123.
  11. Kotila, H. (2007). Liturgiateoloogia ja liturgiauuendus. Usuteaduslik Ajakiri 1, 56, 122-123.
  12. Senn, F. C. (1997). Christian Liturgy. Catholic and Evangelical. Minneapolis: Augsburg Fortress, 300-303.
  13. Garrigan, S. (2013). A New Model for Ecumenical Worship. Studia Liturgica 43, 37-38.
    Kotila, H. (2007). Liturgiateoloogia ja liturgiauuendus. Usuteaduslik Ajakiri 1 (56), 122-130.
    Kavanagh, A. (1992). On Liturgical Theology. Collegeville: Liturgical Press, 73-95.
  14. Senn, F. C. (2004). The Bible and the Liturgy. Liturgy 19 (3), 5.
  15. McLaren, B. (2008). Finding Our Way Again. The Return of the Ancient Practices. Nashville: Thomas Nelson, 101-102.
  16. McLaren, B. (2008). Finding Our Way Again. The Return of the Ancient Practices. Nashville: Thomas Nelson, 102-103.
  17. Sarv, M. (2012). Sõna jõud. Tallinn: Pilgrim, 110.
  18. Senn, F. C. (1997). Christian Liturgy. Catholic and Evangelical. Minneapolis: Augsburg Fortress, 287.
  19. Pilli, T. (2007). Usu värvid ja varjundid. Eesti vabakoguduste ajaloost ja identiteedist. Tallinn: Allika, 199-203.
    McLaren, B. (2008). Finding Our Way Again. The Return of the Ancient Practices. Nashville: Thomas Nelson, 104-106.
  20. Paul, T. (2007). Pastišš ja popurrii. Tallinn: Oomen, 21.
  21. McLaren, B. (2008). Finding Our Way Again. The Return of the Ancient Practices. Nashville: Thomas Nelson, 106-111.

Comments are closed