15. Täiskasvanute koolitaja areng

Print Friendly, PDF & Email

Artiklis on eesmärgiks mõtestada ja väärtustada kristlikus kontekstis koolitajaks olemist, kujunemist ja arengut. Kristlikus koguduses on täiskasvanute õpetamine ja õppimine olnud loomulik tegevus, kuid seda ei pruugita alati teadvustada ega väärtustada.

Koguduseliikmete usuline kooskasvamine on koguduse ja kiriku keskne protsess („…õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!“ Mt 28:20).

Õpetada tähendab astuda teele üheskoos Vaimus, et otsida kohtumist tõega, eesmärgiks tõe parem tunnetus, kriitiline võime tõde eristada ja emmata tõde kirglikumalt, kuulutada ustavamalt ja kehastada kooskõlalisemalt. (Gary A. Parrett, S. Steve Kang)

Täiskasvanute koolitaja koguduses

Koguduses õpetajana tegutsev inimene, keda võib nimetada ka vaimulikuks juhiks, aitab kogudusel otstarvet täita. Koguduses võib täiskasvanute õpetajaks-koolitajaks pidada pastorit, piibligrupi või osadusgrupi juhti, aga ka koorijuhti, hoolekandjat või raamatukoguhoidjat. Mitmed töötegijad, kes koguduses õpetaja funktsiooni täidavad, ei pea end täiskasvanute koolitajaks, sest täidavad seda rolli teiste tegevuste kõrvalt.  Õpetaja või koolitaja loob kristlikus kontekstis tingimusi õppimiseks, inimese Jumala- ja maailmasuhte kujunemiseks ja arenguks.

Õpetaja või koolitaja loob kristlikus kontekstis tingimusi õppimiseks, inimese Jumala- ja maailmasuhte kujunemiseksja arenguks.

Koolitajaks saadakse koguduses mitmel moel, ka õpetavate inimeste hariduslik taust, ettevalmistus ja kogemus on mitmekesised. Üldjuhul on koguduses hakatud õpetama teiste tegevuste kõrvalt, vabatahtlikuna, jagades oma kogemust, teadmist või huvi, ettevalmistus võib seejuures olla valdkondlik (nt koorijuhil muusika-alane), kuid mõned on professionaalse ettevalmistuse saanud ka koolitaja-õpetajana.

Üldjuhul on koolitaja suhtes koguduses teatud ootused, mis on eelkõige seotud tema isiksuse ja usueluga – et ta oleks oma usus pühendunud ja entusiastlik õpetamise suhtes, võimeline töötama inimestega ja toetama neid kasvamisel-arengus.

Mida arvavad pastor ja koolitusjuht selle kohta, millist õpetajat koguduses vajatakse?

Pean oluliseks, et õpetav inimene hindaks õpetamist-õppimist, et tal oleks empaatiavõimet, teatud professionaalseid oskusi või vähemalt soovi proovida ja neid oskusi omandada. Ma arvan, et koguduse kontekstis on oluline teatud isiklik veendumus selle kohta, mida ta õpetab. Õpetatav peaks olema läbi tunnetatud ja isikliku kogemusega kaetud (Kristi Sääsk, EELK kirikuõpetaja).

Inimene, kes koguduses õpetab, on õppimisvõimeline ja pidevalt edasi õppiv. Ta on oma hoiakult jumalakartlik ja hoiab oma teenimistöö Jumalast sõltuva. Eelistan ise kuulata õppinud inimest, aga vahel võib olla väga värskendav vestleda kellegagi, kes lihtsalt näeb elu teistmoodi. Hea õpetaja valmistab end põhjalikult ette.

Kindlasti on oluline, et see, kes õpetab, hoolib õppijatest ja nende õppimisest palju rohkem kui enda õpetamisest. Ta motiveerib ja julgustab õppijaid. Ta ei tohi arvata, et temal on tõe monopol – ei Jumala mõistmise ega teadmiste osas selle kohta, mida õppijad peavad oma elus tegema.

Lõpuks, me õpime kõik üksteiselt, kusjuures nii siis, kui seda märkame, kui ka siis, kui ei märka. Tihti oleme märkamatult ka õpetaja rollis – oma eeskuju ja kutsumuses teenimisega ning võib-olla vahel ka negatiivselt – inimesed vaatavad meid ja mõtlevad, et tahavad ise olla hoopis teistsugused. Lõpuni ei kontrolli me teiste inimeste õppimist kunagi, seepärast on kõige parem ennast nii õpetaja kui õppijana Jumala juhtimisse usaldada (Einike Pilli, EEKBKL Tartu Salemi koguduse koolitusjuht).

Koolitaja roll ja kompetentsus

Koolitaja kavandab õppeprotsessi, juhib õppeprotsessi, analüüsib ja hindab protsessi koos õppijatega. Ettekujutus sellest, kuidas koolitaja peaks käituma, on igas usulises traditsioonis mõneti erinev, kuid üldiselt oodatakse, et koolitaja on 1:

  • traditsiooni esindaja, kes on osa Jumala, kristliku ja kogukonna loost, ta on kutsutud seda mõistma, mõtestama, avama ja tõlkima, inspireerima kristlikule elule;
  • suhete toetaja, ta loob võimalusi suhete kujunemiseks ja suhtlemiseks nii Jumala kui inimestega. Koguduses on ühine õppimisprotsess hea võimalus üksteist tundma õppida, luua võimalusi usalduslike ja turvaliste suhete kujunemiseks ning suhtlemiseks;
  • kuulaja ja küsija, et mõista, vajadusel ka provotseerida mõtlema-küsima;
  • õppimise toetaja ja võimaluste looja, ta loob tingimusi, et täiskasvanud saaksid õppida – oma kogemusi mõtestada ja tähendusi muuta, oskusi kujundada;
  • teeline, kes kutsub teisi teele, et rännata koos ja otsida kohtumist tõega, tunnetada tõde paremini, kehastada tõde kooskõlalisemalt ja kuulutada ustavamalt,
  • mentor, kellega täiskasvanul on võimalus oma arengut arutada ja sihte seada, et täiskasvanu mõistaks Jumala kõnetust oma elus ja vastaks sellele, kasvaks suhtes Jumalaga;
  • jutuvestja, kes aitab kogetule tähendusi omistada;
  • teadmise vahendaja, kes aitab näha asju uuel viisil;
  • kristliku eluviisi mudeldaja, kes kehastab kristlikku usku igapäevases elus ja kasvamist usus. Temalt võib õppida ka siis, kui ta parajasti teadlikult ei õpeta;
  • Jumala ja kaasinimeste teenija;
  • muutuste initsiaator, kes loob tingimusi, et täiskasvanud leiaksid elu mõtte ja uue jumalasuhte.

Igal koolitajal on kujutlus tema rollist koolitajana ja teiste ootustest tema suhtes, nende alusel kujuneb täiskasvanute koolitaja identiteet – enesemääratlus koolitajana. Kuna reaalsuses ei tööta roll, vaid inimene, siis iga koolitaja määratleb end ja täidab rolli isikupäraselt, tehes valikuid oma kujutlusest ja tajutud ootustest lähtuvalt.

Iga koolitaja määratleb ja täidab rolli isikupäraselt.

Koolitaja rollis võimaldavad adekvaatselt toimida järgmised teadmiste, oskuste, hoiakute ja olekute kogumid ehk kompetentsus: tuumkompetentsid, sotsiaalne, erialane, metoodiline ja refleksiivne kompetentsus 2

Tuumkompetentsid ehk olek on seotud professionaalse teadvuse ja isiksuseomadustega. Professionaalne teadvus hõlmab arusaamu õppimisest, õpetamisest, õppijast, õppegrupist ja endast õpetaja-koolitajana.

Koolitaja isiksus on õppimise ja arengu toetamisel keskne vahend, seetõttu on isiksuslik ja usuline küpsus kompetentsuse tuumaks. Küpsus väljendub muuhulgas koolitaja identiteedis, mõtteviisis, väärtus- ja eesmärgiorientatsioonis, empaatilises, hoolivas, ehtsas, kooskõlalises, usaldusväärses ehk eetilises ja loovas olekus; kohanemisvõimelisuses, otsustus- ja vastutusvõimes ning enesejuhitavuses.

Kristlasest haridusfilosoof Parker Palmer rõhutab, et õpetava inimese jaoks on esmane enda jagamine (we teach who we are). Olemusest lähtuv õpetamine on mõjus ning nõuab koolitajalt julgust ja kasvu kooskõlalisuses-usaldusväärsuses (integrity), et luua turvalisi ja usaldavaid suhteid. Seetõttu on pöörab koolitaja tähelepanu enda isiksusele ja siseelule, ehtsusele-autentsusele 3

Autentne koolitaja on ehe suhtes Jumala, iseenda, õppijate, kolleegide ning juhtidega. Autentsus põhineb teadlikkusel – tunnistatakse nii enda paremat kui ka pahemat ehk varjupoolt ning väärtustatakse enesetruudust – julgust olla valitud väärtustes ja põhimõtetes kindel, vajadusel neid muuta ning tegutseda kooskõlas väärtustega. Autentse koolitaja mõjul on võimalik ka õppijatel autentseks saada ning seeläbi on võimalik tegeleda päris, st tegelike ja sageli keerukate küsimustega 4

Sotsiaalne kompetentsus – täiskasvanute koolitaja on enam suunatud õppijatele kui teemale või ülesandele, seetõttu on olulised suhted ja suhtlemisoskus ja -valmidus, verbaalne võimekus (sõnaline arusaamine ja sõna tõhus kasutamine); koostöövõime ja -valmidus; grupiprotsesside mõistmine ja juhtimisvõime.

Erialane kompetentsus – avaldub teadmistes õpetatava valdkonna/teema/aine kohta, kogudusliku õpetamise kontekstis ka Jumala, Pühakirja, usu, inimese ja usulise arengu ning täiskasvanute õppimise ja andragoogika põhiprintsiipide kohta.

Metoodiline kompetentsus – lähtuvalt õppijast, eesmärgist, teemast-probleemist ja kontekstist võime valida sobivaid ja mitmekesiseid lähenemisi, võtteid ja tegevusviise õppeprotsessi kavandamiseks, läbiviimiseks ja hindamiseks (sh õpikeskkonna loomine, õppematerjalid, eesmärgistamine, õppeprotsessi juhtimine, meetodid jne).

Refleksiivne kompetentsus – avaldub enda, oma mõtteviisi ja tegevuse hindamises, kus tehtavate järeldustega kaasneb muutumisvajaduse teadvustamine ning muutused käitumises vastavalt tehtud järeldustele, sh ka enesetäiendamisvõimaluste otsimine ja enese arendamine.

Koolitaja rollid ja kompetentsus on seotud – komptentsus toetab koolitaja rollide võtmist ning neis adekvaatset ja isikupärast toimimist.

Koolitaja tuumkompetentse avab ka Lembit Petersoni intervjuu õppejõuks (õpetavaks inimeseks) olemisest teoses „Lavakooliraamat“ 5

Mida märkad enda jaoks tähenduslikuna?

Mis minu arvates on peamine, tal (õpetaval inimesel) peab olema mingi ideaal, mille poole liikuda, missioonitunne. Ta peab olema võimeline ise pidevalt arenema, iseennast kasvatama, ise inimesena ennast hoidma armastuse laine peal.

Ja teiseks suutma ennast professionaalselt edasi viia. Kui õpetaja töötab enda kallal, kandub see märkamatult õpilastele üle. Nii nagu on laste ja vanemate puhul, et selle, mida ma ise teen, võtavad lapsed tegelikult kohe üle, ma näen oma vigu ju laste pealt. Et sa räägid küll, aga ei tee… Vooruste arendamine ei käi mitte nii, et ma istun kuskil nurgas ja arendan oma isiklikke voorusi, vaid see peab toimuma läbi igapäevase proovitöö, läbi igapäevaste elusituatsioonide, kus ma saan neid tõepoolest reaalselt, kukkumiste ja tõusmiste kaudu praktiseerida. … Tegeledes enesearendamisega, saame rikkalikult materjali selleks, kuidas tegutseda õpilase suhtes.

Ja veel üks moment: dialoog või suhtlemine õpilastega jääb kestma väga pikaks ajaks, kui mitte elu lõpuni. Nii, nagu me ise tuleme oma õppejõudude juurde aeg-ajalt meenutades tagasi ja mõtleme mingitel hetkedel nende peale. Samamoodi need, kes on sinu juurest koolist tulnud, mõtlevad sinu peale…

Miks ma selle pingutuse üldse ette võtan, miks ma ohverdan oma aega, oma elu, mille nimel?

Koolitaja areng

Koolitaja areng on õppimisprotsess, mille tulemusel toimub kvalitatiivne muutus enda kui koolitaja, koolitaja rolli ja praktika mõistmises ning tegevuses kompetentsuse kujunemise kaudu.

Koolitajaks kujunemist ja arengut võib mõista ka Jumala armu kogemise teekonnana.

Koolitaja areng on seotud nii isiksuse kui usulise arenguga, muutusega mõtteviisis, väärtustes ja hoiakutes, sotsiaalsetes oskustes, erialastes teadmistes ja oskustes, metodoloogias ja metoodikas, refleksiivsuses ja tegevuses.

Koolitaja arengu teel võib märgata järgmisi mustreid:

  • olukorraga toimetuleku püüe: fookus on teema mõistmisel ja iseendal,
  • stabiliseerumine: arusaamade ja põhimõtete kujunemine õppijast, õppimisest, õpetamisest, koolitaja rollist ja endast koolitajana, koolitaja identiteet ning õppijate õppimise märkamine ja toetamine,
  • loovus: loov lähenemine õppimise toetamisele, individuaalse ja grupi õppimise toetamine.

Arengut toetavad mitmesugused võimalused – oma vahetust kogemusest õppimine, koolitused, seminarid, konverentsid, programmide arendamine, retriidid, osadusgrupid, reisid, lugemine… Koolitajate professionaalse arengu toetamisel on mõjusamad pikemaajalised kursused, mis hõlmavad ka kogemuse kaudu õppimist (mõtestamist, praktikat, tagasisidet), koolitajate õpiringid ja kovisioonid, kus toimub kollektiivne probleemilahendamine, üksteise juhendamine ja vaatlus, ning viimaks uurimisgrupid, kus koolitajad uurivad täiskasvanute õppimise-arengu ja selle toetamisega seotud küsimusi, kogudes ja analüüsides andmeid püstitatud küsimuste kohta.

Kui senine professionaalse arengu toetamise praktika on seotud koolitustega, mis on põhinenud eksperdi soovitustel, siis tänane praktika on pigem õppija ja õppes toimuva keskne, st seotud vahetu õpetamise kontekstiga, lähtub õppija õppimisest ning tema mõistmisest. Professionaalse arengu programmid keskenduvad eelkõige mõtteviisi muutusele, st toetavad koolitaja kriitiliselt refleksiivse mõtteviisi kujunemist, mis võimaldab tal ise otsustada, mis on tema valikutes asjakohasem ja mõjusam. Üldlähtekohaks koolitaja arengus on, et iga koolitaja on otsiv ja loov ning õpib nii palju kui võimalik oma tegevusest. Teiste mudeleid, eeskuju, parimat teadmist on võimalik kohandada, tähenduslik tegevus algab isiklikult läbi tunnetatud ja enda omaks kujundatud tähendusest ja lähenemistest.

Iga õpetaja saab oma valikuid ja oma eelistusi valida ja põhjendada, on hea, kui ta teadvustab alternatiive. Oma väärtuste ja arusaamade teadvustamine aitab võtta vastu otsuseid ja seada sihte, teha plaane, oma mõtteviisi ja tegevust märgates ja analüüsides näha vastuolusid, ebakõlasid, see stimuleerib parema lahenduse otsingut, pakub arenguvõimalusi. Õpetamise kui õppimise toetamise ja enda kui koolitaja rolli läbitunnetatus võimaldab säilitada kontakti ja kooskõlalisust Jumala, iseenda, teiste ja ainesega ning oskusega end säästa. Näiteks endaga konfliktis oleval koolitajal jääb õppimise toetamisele vähem tähelepanu või energiat, sest energia ja tähelepanu kulub iseendaga toimetulekule ning õpe muutub õppija jaoks vähem kontaktseks ja tähenduslikuks.

Koolitaja eetika

Õpetamine on oma olemuselt eetiline tegevus – mõjutatakse teiste arengut, mistõttu koolitaja oleku, valikute ja tegevuse mõtestamine on põhjendatud. Väärtused ja eetika on koolitaja tuumkompetentsid.

Koolitaja kutsega seotud peamised eetilised põhimõtted on avatud „Täiskasvanute koolitaja/andragoogi kutseeetikakoodeksis“, mis määratleb eetilisi kohustusi õppija ees, professionaalsuse hoidmist ja arendamist, suhtumist kolleegidesse ja koostööpartneritesse, autorikaitset ja suhtlemist avalikkusega ning eetiliste konfliktide käsitlemist.

Üldistades võiks öelda, et täiskasvanud õppijal on õigus austavale ja sobivale õpikeskkonnale, mille tagab kompetentne koolitaja.

Koguduse kontekstis on täiskasvanukoolitaja eetika seotud järgmiste aspektidega.

  • Usaldusväärsus Jumala ja koguduse suhtes ning teenimisel. Koolitaja teenimine koguduses on ühtpidi seotud vastutusega Jumala ja teisalt koguduse ees. Ustavus ja ausus suhtes Jumalaga, kutsumusega teenimine ning au andmine Jumalale on koolitaja tegevust toetavad aluspõhimõtted. Koguduse ees toetavad koolitajat ustavus, ausus ja rahumeelsus, koostöövalmidus, samuti traditsiooni, väärtuste ja normide teadvustamine, millega koguduse kontekstis arvestada ja millega arvestamise eest vastutada. Teistpidi – Jumal ka hoolitseb oma töötegijate eest ning kogudusel on samuti vastutus väärtustada oma töötajaid ja nende eest hoolitseda – juhendada, õpetada ja toetada.
  • Austavad suhted õppijatega. Suhete aluseks on põhimõtted, et iga inimene on väärtus ja väärib austust, sest ta on Jumala looming, ja et tal on vaba tahe. Kujunevad suhted, mis loovad võimalusi Jumalat otsida, vastata tema armule ning leida tuge ja julgust kristlikuks eluks, need on terved, turvalised, usaldusväärsed ja jõustavad suhted, mis loovad eeldusi arenguks ja õppimiseks.
  • Iseenda ja (pere)suhete hoidmisele pühendumine. Koolitajana on oluline märgata ka enda vajadusi ja hoolitseda enda eest (puhkus, lähedus, tähenduslikkus), hoida terveid piire (pädevus- ja vastutuspiiride mitteületamine, läbipõlemise, kahjustavate suhete vältimine) ja olla ustav lepingulistes suhetes (abielu). Otsitakse võimalusi õppimiseks ja vajadusel hingehoidu, nõustamist, juhendamist.

Eetilised küsimused mõtlemiseks.

  • Mida sa teed, kui osadus Jumalaga on puudu, aga teenimise kohustused nõuavad iganädalast panustamist?
  • Mis sa arvad, kui vaba oled õpetava inimesena koguduses? Kas võid olla kriitiline? Kuidas kogukonna väärtused, kultuur ja traditsioon mõjutavad sinu kui koolitaja valikuid?
  • Mida sa teed konflikti korral?
  • Mida sa teed, kui õppegrupis on kontrolliv või manipuleeriv täiskasvanu?
  • Mida sa teed, kui oled koolitajana on käitunud võimupositsioonilt ja kahjustanud täiskasvanut?
  • Mida sa teed, kui oled usalduse piire eiranud?
  • Mis juhtub, kui oled koolitajana läbi põlenud?

Kokkuvõtvalt võib öelda, et koolitajal on koguduses võimalus luua tingimusi Jumala otsimiseks ja kogemiseks ning tema armus kasvamiseks. Koolitaja areng on õppimisprotsess, mille kaudu kujuneb kompetentsus ja omanäolisus. Koolitaja tegevust toetavad professionaalne identiteet ja professionaalne teadvus ehk tuumkompetentsid ning erialane, metoodiline ja refleksiivne kompetentsus. Eetilised põhimõtted toetavad koolitaja arengut ja on selle oluliseks teljeks.

Notes:

  1. Astley, J., Francis, L. J. (1994). Critical Perspectives for Christian Education. Herefordshire: Gracewing.
  2. Erault, M. 1994. Developing professional knowledge and competence. London: Falmer
    Press.
  3.  Livsey, R. C., Parker, J. P. (1999). The courage to teach: A guide for reflection and renewal. San Francisco: Jossey-Bass.
  4. Siiner, T. (2011). Autentsus koolitajate kogemustes. [Magistritöö.] Tallinn: TLÜ andragoogika osakond.
  5. Orro, K (2007). Lavakooliraamat 1. Tallinn: Eesti Teatriliit.

Comments are closed