Elas kord Isa, kellel oli Poeg. Nad tegid kõike ühiselt. Alguses ei olnudki kedagi muud peale nende kahe. Polnud seda maailmagi.
Koos kavandasid nad maailma loomist. Poja kaudu võttis Isa lõpuks selle projekti ette. Koos vaatasid nad vaimustunult, kuidas hakkas paistma mingi muu valgus peale nende endi valguse. Koos vaatasid nad esimeste loomade abituid liigutusi. Koos naeratasid nad, kui inimene eredas päikesevalguses esmakordselt silmad avas. Poeg tundis Isa kogu oma taevase eluaja.
Pole ime, et Jeesus kõneleb nii palju oma Isast. Sellisest Isast räägiks igaüks. Pole ime, et Jeesus teadis täpselt, mida Isa arvaks või kuidas Isa oleks käitunud. Nii sarnane oli Ta Isaga, et Ta ütles:”Kui te oleksite tundnud mind, siis te tunneksite ka minu Isa.” Nagu kaks tilka vett! Isa oli õnnelik. Poeg oli õnnelik. Õnnelik oli ka inimene, kelle nad olid loonud.
Kuni ühel päeval juhtus midagi, mis lõikas nii Isale kui ka Pojale nagu noaga südamesse. Inimene, keda nad kogu südamest armastasid, pööras neile selja. Vast teab iga inimene tunnet, kui keegi, keda sa armastad, ei tee enam ühel päeval sinust välja.
Vastastikku jagasid Isa ja Poeg südamevalu. Paistis, et mitte miski ei aita. Inimene ei osanud enam õnnelik olla. Inimene ei osanud enam Jumala käest nõu küsida. Jumal oli tema jaoks ainult ennemuistne jutt.
Siis tegi Isa Pojale ettepaneku, et nad teeksid midagi täiesti uut. “Me oleme seni kõike koos teinud, aga teeme nüüd midagi eraldi. Poeg, on ainult üks võimalus näidata inimesele tagasi teed õnne juurde. Sa pead saama inimese sarnaseks ja näitama tagasi teed Isa juurde.”
Poeg läkski maailma. Ta läks Isa juurest ära, sest nii oli vaja. Isa lubas tal silma peal hoida. Poeg lubas Isale iga päev helistada (palvetada).
Nii saidki alguse esimesed jõulud. Igavene Jumal sai inimeseks. Ennemuistne jutt sai tegelikkuseks.
Küsimus:
- Oled sa Jeesusega juba kohtunud? Ennemuistses jutus või päriselt?
Laul: “See väike taevane Poeg meid tuli alla teenima…”