Nagu iga sisukas ja tulemuslik tegevus, nii eeldab mentori ja mentii vaheline suhtleminegi teatud oskusi. Piiblis on lugu sellest, kuidas Jeesus tervendas kurttumma mehe, avas ta kõrvad kuulma ja suu kõnelema. (Mk 7:31-37) Kaks olulist oskust, mis mõjutavad suhtlemise ja suhete kvaliteeti, on kuulamisoskus ja eneseväljendusoskus. Mentorsuhte juurde kuuluvad lisaks tagasiside andmine ja lugude jutustamine. Need oskused on järgneva alapeatüki teemadeks. Kõigepealt aga on tähtis, et mentori ja mentii vaheline suhtlemine toimuks usalduslikus õhkkonnas.

2.1. Kontakti ja usaldussuhte loomine

Kontakti ja usaldusliku suhte saavutamine mentori ja mentii vahel on juhendamise ja kommunikatsiooni alus. See on igasuguse arendava vestluse eelduseks. Kontakti kvaliteet (sügavus, vastastikus) määrab ja mõjutab kogu järgneva suhtlemise kulgu. Sellest sõltub, kui tulemuslik on mentorsuhe. Kuigi paljud inimesed arvavad, et suhtlemisel ei tohiks raisata aega ja võimalikult kiiresti tuleb minna „asja juurde“, on see inimese psühholoogilist toimimiset arvestades vale. Kiirustades ja pinnapealselt loodud kontakti tulemuseks on ebaefektiivsus asjaajamises ja pealiskaudsus vestluses.

Kontakt tähendab vastastikust tähelepanu. Kontakt teeb võimalikuks sõnalise või mittesõnalise informatsiooni edastamise ja vastuvõtmise. Hea kontakti tunneb ära sellest, et mõlemad osapooled on katkestanud muud tegevused, suunavad tähelepanu üksteisele ja tunnevad, et nad on vestluspartneri jaoks olulised.

Kontakti puhul on põhjust rääkida nii välistest kui sisemistest kontaktioskustest. Mõlemate kasutamine on oluline ning pikaajaliseks toimivaks ja arendavaks suhteks ei piisa vaid ühe olemasolust. Välised kontaktioskused on väikesed loomulikud märgid sellest, et kaks inimest on keskendunud ja huvitatud üksteisega suhtlemisest. Väliseid kontaktioskusi saame jagada mittesõnalisteks ja sõnalisteks.

Mittesõnalised ehk mitteverbaalsed kontaktioskused

Kontakt algab kehakeelest. Inimesed arvavad enamasti, et suhtlemine on sõnaline protsess. Tegelikult toimub 85 protsenti suhtlemisest mitteverbaalselt. Seega on mitteverbaalsed suhtlusvahendid psühholoogiliselt palju võimsamad ja mõjuvamad kui sõnad. Harilikult ei ole inimesed ise teadlikud oma kehakeelest, kuid samas nad reageerivad tugevalt partnerilt saadud mittesõnalistele signaalidele. Kortsus kulm või hajevil pilk võib tekitada ebakindlust või solvumist. Mida ma valesti tegin? Kas ma olen tülikas või ebaoluline? Heatahtlik vaade ja sõbralik naeratus aga loovad avatud ja tere-tulemast tunde.

Esmaseks, kõige tugevamaks kontakti märgiks on silmside. Suhtlemist toetav silmside ei ole ainitine, intensiivne põrnitsemine, vaid rahulik ja regulaarne pilgu suunamine vestluskaaslasele. Silmside hoidmine on esmane märk sellest, et partner on enesekindel, keskendunud ja vestlusest huvitatud.

Teiseks oluliseks välise kontakti märgiks on kehahoiak koos kaasnevate žestidega. Usaldusliku ja mõlemat osapoolt huvitava vestluse ajal kaldudakse intuitiivselt üksteise poole. Sellise kehahoiaku teadlik võtmine julgustab vestluspartnerit aktiivsusele, sest tajutakse, et kuulaja tõesti tunneb räägitava vastu huvi. Ja enamgi – see väljendab huvi vestluskaaslase isiku vastu.

Peaaegu kõik meist on vähemalt korra lapsepõleves kuulnud oma vanemate manitsust: „Ära räägi kätega!“. Siiski peab tänapäeva suhtlemispsühholoogia žeste loomulikuks ja vajalikuks suhtlemisvahendiks, mis illustreerivad ja võimendavad sõnadega väljendatud seisukohti ja mõttearendusi. Arendava ja abistava vestluse käigus võiks jälgida, et kasutatavad žestid osutaksid pigem partneri suunas, mitte temast eemale või kuhugi kaugusesse. Samuti tasub silmas pidada, et suhtlust toetavad mõõdukad, kuid mitte liiga intensiivsed žestid. Nende abil saame anda märku, et partneri poolt räägitu on meie jaoks oluline ja rõhutada seda, mis meie jaoks on tähtis.

Vestlust toetava kehakeele puhul on veel mitmeid detaile, mis kontakti tugevdavad. Oluline on seejuures siiski teadvustada, et kehakeel üksinda ei veena kuulajat, et me soovime kontakti ja sügavamat suhet. Oluline on ka suhtlemist toetav hoiak, võiks isegi öelda suhtumine kaaslasesse. Kui ilmneb pisimgi vastuolu kehakeele ja sõnade vahel, kaldub vestluskaaslane uskuma pigem seda, mida ta näeb. Kui mentor küsib, kuidas läks mentii töönädal, kuid ise sirvib samal ajal märkmeid, on see tõenäoliselt märgiks, et ta tegelikult vastusest väga huvitatud pole. Seetõttu on oluline, et vestluste ajal, mis eeldavad süvenemist ja üksteise jaoks aja võtmist, kinnitaksime välise käitumisega oma kavatsusi ja sõnu. Eriti oluline on see just tagasihoidlike ning ebakindlate inimestega suhtlemisel, kes vajavad enda avamiseks rohkem julgustamist.

Rääkides mentiiga keerulisematel vestlusteemadel, võib mentor tajuda mentii tugevaid tundeid. Teema ärritab mentiid või tekitab temas ebakindlust ja segadust. Sel juhul on sageli kõige kohasemateks suhtlemistehnikateks just mittesõnalised oskused (näiteks noogutused, julgustav silmside), mis toetavad vestluse jätku ja mõjuvad kas lohutavalt või julgustavalt.

Mittesõnalisetel suhtlemisvahenditel on oluline ülesanne kontakti algatamisel, selle hoidmisel kogu vestluse vältel, kuid ka kontakti lõpetamisel. Mittesõnalised signaalid näitavad meile kaaslase tundeid ja motive, kuid mitte väga täpselt, muidu me ju sõnu ei vajakski! Siiski on näoilmest, kehahoiakust ja käeliigutustest võimalik välja lugeda üldist suhtumist, meeleolu, tunnete ja suhtluse intensiivsust, ja mõistagi kontakti olemasolu või selle puudumist.

Sõnalised ehk verbaalsed kontaktioskused

Kontakti loomisel kasutatavad sõnalised vahendid on tavaliselt lühikesed sissejuhatavad fraasid: tervitussõnad, enda tutvustamine, small talk. Sõnaliste kontaktioskuste kasutamise eesmärgiks on köita kaaslase tähelepanu, anda talle aega suhtlemissituatsioonis orienteerumiseks ja vestluspartneriga kohanemiseks. Selline lühike sissejuhatav vestlus annab märku partneri seisundist ja aitab luua suhtluseks meedliva ja sobiva õhkkonna. Muidugi väheneb kontakti loomise roll siis, kui mentor ja mentii kohtuvad regulaarselt ja on teineteisega juba lähemalt tuttavaks saanud. Siiski on neid oskusi tarvis ka sel juhul, eriti kui kohtumiste vahele jääb pikem paus.

Mida sõnaliste kontaktioskuste puhul silmas pidada? Sissejuhatava vestluse teemaks on hea leida midagi, mis mõlemaid osapooli ühendaks; see aitab kiiremini jõuda ühisele lainele ja annab märku sellest, et üksteist aktsepteeritakse ja peetakse oluliseks. Sobivaid vestlusteemasid leiab kindlasti päevasündmustest ja ühistest kogemustest. Viidata võib eelmise mentorkohtumise mõnele teemale. Vestluse käigus kasutame sõnalisi kontaktioskusi selleks, et anda partnerile märku, et jälgime tema poolt öeldut ning oleme mõttega kaasas. Selleks võib kasutada väikeseid verbaalseid julgustusi (ahah, huvitav, jaa, ahsoo jne), mis on eriti vajalikud siis, kui vestluskaaslane räägib millestki pikemalt ja põhjalikumalt.

Mittesõnalised kontaktioskused toetavad sõnalist suhtlust. Näiteks mentiid tervitades ja öeldes, et sul on hea meel temaga jälle kokku saada, kaasneb sellega enamasti spontaanne naeratus ja võibolla avatud žest.

Nagu öeldud, on välised kontaktioskused mitteverbaalsed ja verbaalsed. Lihtsalt öeldes, neid on näha ja kuulda. Kuid vestlemisel, eriti oluliste teemade käsitlemisel, on suur tähtsus ka sisemistel, varjatud kontaktioskustel.

Sisemised kontaktioskused ei ole esmapilgul välisel vaatlusel märgatavad. Ometi on need ühed olulisemad suhtlemise mõjutajad ja neid ei tohi tähelepanuta jätta. Need oskused on seotud meie hoiakuga vestluskaaslase suhtes. Hoiakud, mis aitavad parandada kontakti kvaliteeti on seotud püüdega teist osapoolt mõista ja tema seisukohti austada, hoiduda kriitikast ning hinnangutest. Sisemised kontaktioskused annavad märku sellest, et peame vestluskaaslast oluliseks ja pöörame talle ehtsat tähelepanu.

Sisemised kontaktioskused mõjutavad väga palju usaldussuhte kujunemist. Usaldussuhe, näiteks mentori ja mentii vahel, kujuneb välja aja jooksul ning on mitmete asjaolude ühismõju tulemus. Usaldussuhte kujunemiseks ei piisa vaid sellest, et mentii tajub, et mentor suhtub temasse toetavalt ja positiivselt. Usaldussuhte tekkimisel on oluline suhtluse osapoolte käitumine ja tegevus pikema aja jooksul.

Kokkuvõtteks mõtiskle, kas võid enda kohta väita, et…

olen vestluse alguseks ümber lülitunud kaaslasele ja meie vestlusteemale; katkestan muud, kõrvalised tegevused
Jah/Ei

aitan vajadusel ka kaaslast ümber lülituda, kasutades selleks sõnalisi kontaktioskusi
Jah/Ei

loon turvalise ja pingevaba õhkkonna vestluseks
Jah/Ei

väljendan oma mitteverbaalse käitumisega lugupidamist vestluskaaslase suhtes
Jah/Ei

minu silmavaade ja näoilme, hääletoon, kehahoiak ja žestid väljendavad soojust ja siirust
Jah/Ei

keskendun praegusele hetkele, ma ei viibi vestluse ajal oma mõtetes minevikus või tulevikus
Jah/Ei

hoian vestluse ajal kaaslasega regulaarselt silmsidet
Jah/Ei

väljendan nii kehahoiaku kui sõnadega ehtsat huvi vestluskaaslase ja vestlusteema suhtes
Jah/Ei

hoidun eelarvamustest ja oletuste tegemisest vestluskaaslase seisukohtade kohta
Jah/Ei

2.2. Aktiivse kuulamise tehnikad

Kuidas vestluskaaslast kuulata?

Toetav kuulamine või aktiivne kuulamine on vestluse juhtimise viis, mille eesmärgiks on luua kõnelejale võimalikult turvaline õhkkond eneseavamiseks ning aidata kuulajal võimalikult hästi mõista kõneleja sõnumit. Toetava kuulamise käigus püüab kuulaja rollis olev osapool kuuldut oma sõnadega umber sõnastada või kokku võtta. Ta esitab vajadusel täpsustavaid küsimusi ja peegeldab kõneleja tundeid. Toetava kuulamise eesmärgiks ei ole oma lugude jutustamine või isikliku seisukoha väljendamine, vaid kõnelejale niisuguse keskkonna loomine, kus ta saab väljendada oma tegelikke mõtteid ja tundeid. Kui mentor ütleb mentii poolt tõstatatud probleemi peale näiteks „Noh, see pole veel midagi, vaat kui mina alles noor pastor olin, siis juhtus selline asi…“, siis on üsna tõenäoline, et mentii sulgub peagi endasse.

Mentorluses tähendab toetav kuulamine sõnaselgelt rääkija toetamist ja julgustamist. Selles situatsioonis on kõnelejaks peamiselt mentii ning mentoril on pigem kuulaja roll. Kui aga tegemist on eriarvamuste selgitamise või konflikti lahendamisega, siis on sobivamaks terminiks aktiivne kuulamine ning siis tuleb kindlasti kõneleja-kuulaja rolle kordamööda vahetada. Mõlemad peavad saama sõna! Seega – toetaval kuulamisel ja aktiivsel kuulamisel on pisut erinev tähendusvarjund.

Vestlust, mille üheks osaks on toetav kuulamine, on keeruline läbi viia möödaminnes – rongijaama ooteplatvormil, toidupoe kassajärjekorras või kirikulävel. Toetav kuulamine nõuab rahulikku, privaatset keskkonda ning piisavalt aega. Niisugune kohtumine tuleks aegsasti kokku leppida, et rahulikult valmistuda. Toetav või aktiivne kuulamine ei sobi igasse vestlusesse. Kui keegi kasutab seda tehnikat hommikusöögilauas, paludes talle ulatada leivaviil või valada kohvi, mõjub ta kunstlikult ja naeruväärselt. Kuid kui tegemist on osapoolte jaoks tundliku teemaga, kus pinged on õhus ja pulsisagedus kõrge, on aktiivne kuulamine koos kõneleja-kuulaja rollide vahetamisega asendamatu tehnika. See võimaldab kõik mõtted, tunded ja ettepanekud välja öelda ning tagab, et teine osapool need ka ära kuulab. Mentorlussituatsioonis on vestlus tavaliselt rahulikum ja õhkkond turvalisem, ja nagu öeldud, on sel juhul tegemist pigem toetava kuulamisega. Ehkki kui tegemist on inimsuhetega, ei saa pingete tekkimist kunagi välistada.

Kui aktiivne kuulamine veel harjutamist vajab, võib juhinduda lihtsast meelespeast, mis aitab osapooltel õigel rajal püsida. Kõneleja võib käes hoida mingisugust kokkuleppelist eset, näiteks pliiatsit, parkimiskella või lihtsalt värvilisest paberist kaardikest. Selle ülesandeks on mõlemale osapoolele meenutada, kelle käes on parajasti kõnelemiskord. Eriti oluline on sellise märgi kasutamine olukorras, kus tunded on kõrgel ja mõlemal poolel on teisele palju öelda (näiteks pingelised läbirääkimised, lähisuhtekonflikt). Sellisel puhul on eriti kuulajal kiusatus oma seisukohaga kõnelejale „sisse sõita“ ning tähelepaneliku kuulamise asemel ise rääkima hakata.

Turvalisust loovad tehnikad

Selleks, et anda kõnelejale sõnum kuulaja täielikust tähelepanust ning luua eneseavamiseks võimalikult turvaline õhkkond, kasutatakse mõningaid tehnikaid, näiteks vaikset kuulamist, peegeldavat kuulamist, tunnete peegeldamist ja ümbersõnastamist.

Vaikne kuulamine seisneb oskuses tähelepanelikult vaikida, kaasvestlejat katkestamata. Vaikne kuulamine võib näida väga lihtne tehnika, kuid nõuab tõsist keskendumist. See ei ole kuulamise teesklemine, samal ajal kui oma mõtted ringi uitavad. Kui meie enda pea on mõtteid ja probleeme pilgeni täis, võib tekkida kiusatus mängida kuulamist. Tegelikult saab tundlikum kõneleja kiiresti aru, kas kuulaja on oma tähelepanuga tema päralt või mitte. Vaikse kuulamisega saab väljendada arusaamist, toetust ja huvi. Siia kuuluvad kergelt kõneleja poole kummardumine, avatud kehahoiak, noogutamine ja lühirepliigid (jah, mhmh, ah nii, mõistan), mis julgustavad kõnelejat jätkama. Oluline on kuulata keskendunult ja kogu tähelepanuga.

Pausid annavad kõnelejale aega enda kogumiseks ja mõtete selginemiseks. See on eriti tähtis, kui tegemist on emotsionaalselt või sisuliselt keeruliste vestlustega. Niisugusel juhul ei tohiks kuulaja kiirustada vaikust täitma, vaid peaks andma kõnelejale piisavalt aega. Pausidel on keerulistes vestlustes kandvam roll kui meile tundub. Jah, alguses võib vaikimine tunduda hirmutav, kuid kui me pausidega harjume, siis pakume kõnelejale võimaluse endas suuremale selgusele jõuda.

Peegeldav kuulamine on kuulaja tehnika, mis annab kõnelejale tagasisidet, kuidas temast aru saadi. Kuulajale pakub see võimaluse mõista, kas ta on rääkijast õigesti aru saanud. Peegeldav kuulamine koosneb omakorda neljast vabalt kombineeritavast tehnikast.

Täpsustamine leiab aset juhul, kui kuulaja kõnelejast täpselt aru ei saanud või vajab täiendavat infot. („Kas sa kordaksid palun…“, „Ma ei ole kindel, kas ma sain õigesti aru, et…“, „Palun aita mul mõista, mida sa silmas pead…”)

Küsimuste esitamine. Vestluse alguses on küsimustel kandev roll, et julgustada kõnelejat ennast avama. Selleks sobivad eelkõige avatud küsimused (“Millal see täpselt juhtus?“, „Kuidas sina end tundsid?“, „Kes seal veel olid?”). Vältida tuleb aga küsimustega „pommitamist“. Aktiivne kuulamine ei ole ülekuulamine. Ettevaatlik tuleks olla ka miks-küsimustega (Näiteks: “Miks sa ometi nii käitusid?”). Emotsionaalselt tundlikes olukordades mõjuvad miks-küsimused süüdistavalt. Selle asemel võib täpsustada (Näiteks: “Palun aita mul mõista…”). Soovides olla kindlad, kas saime jutust õigesti aru, võib kasutada ka suletud küsimusi („Kas sa olid seal päris üksinda?“, „Kas sa oled varem ka midagi sellist kogenud?“). Inimeste vaheliste suhete mõistmiseks ja olukordade täpsustamiseks võib kasutada tsirkulaarseid küsimusi („Kuidas sa reageerid, kui keegi ütleb, et…?“, „Kui su ema helistab ja sind süüdistab, mida sina siis teed?“).

Ümbersõnastamine on kuuldud mõtte väljendamine oma sõnadega, et kontrollida mõistmise täpsust (Näiteks: “Nagu ma sinust aru sain…”, “Kui ma sinust õigesti aru sain, siis on sinu jaoks oluline, et…“, „Sina arvad, et…“, „Paranda mind kui ma eksin, kuid ma sain sinust nii aru, et…“, „Sa ütlesid, et…“). Kui kuulaja ei ole selles tehnikas veel vilunud, soovitatakse ümbersõnastamisel korrata kõneleja teksti suhteliselt täpselt ja samas sõnastuses, et vältida sõnumi valesti tõlgendamist. Ümbersõnastamise järel on oluline anda kõnelejale võimalus kommenteerida, kas oleme temast õigesti aru saanud. Kõnelejal on õigus mittemõistmise korral oma sõnumit korrata ning seejärel on taas kuulaja kord proovida ümbersõnastamist. Tasub meeles hoida, et teise inimese kuulamine on keeruline ülesanne ning selles pole midagi hirmsat, kui me ümbersõnastamisel mõne nüansiga eksime. Just selleks ümbersõnastamine ongi, et tagada võimalikult täpne teineteisemõistmine.

Tunnete peegeldamine on väga oluline tehnika, et julgustada ning aidata kõnelejat mõista ja väljendada oma tundeseisundeid. Mida sügavam ja keerulisem on vestlus kõneleja jaoks, seda olulisem on aidata tal oma tunnetes selgusele jõuda. Tunnete peegeldamine on oma arusaamise väljendamine vestluskaaslase tundeseisundist („Mulle näib, et sa tunned end veidi ebamugavalt“, „Sinu näost paistab, et sa oled üllatunud“, „Sinu hääletoon peegeldab kurbust“). Kõnelejal on õigus anda tagasisidet: nõustuda peegeldusega või vajadusel sõnumit täpsustada-täiendada. Tunnete peegeldamise juures on kuulaja rolliks jääda empaatiliselt neutraalseks ning kõneleja tundeid valideerida. See tähendab, et me väljendame toetavat suhtumist ning mõistmist, et kõneleja antud olukorras just niimoodi tunneb. Me ei pea konkreetseid tundeid seletama ega nendega nõus olema, kuid me peame meeles pidama, et tundeid ei ole võimalik vaidlustada (“Ma saan aru, et tunned end peale seda kohtumist läbikukkununa ja see tekitab sinus ebamugavust.”).

Kokkuvõtete tegemine. Pikema vestluse keskel ning alati aktiivse kuulamise lõpus on mõistlik võtta kokku vestluse põhiideed ja rääkija tunded selle kohta („Siiani oleme rääkinud sinu viimase aja sisemistest võitlustest“,“Sinu põhiseisukohad olid siis…“, „Kui sinu poolt räägitu kokku võtta…“). Kokkuvõtete tegemine on tähtis, et hoida nii kõnelejat kui kuulajat ühel lainel, aidata kõige olulisemat meeles pidada ning tagada ühtmoodi arusaamine, kuhu ollakse vestlusega jõudnud. Kokkuvõtte järel on lihtsam teha plaane uueks kohtumiseks või vahepealseks ajaks enne järgmist kohtumist.

2.3. Adekvaatne eneseväljendus

Nii nagu paljude teiste abistavate suhete (nt nõustamine, juhendamine, konsulteerimine jne) puhul, peaks ka mentorsuhtes olema mentori olulisteks tööriistadeks kontakti- ja kuulamisoskused. Selleks, et olla suhtlemises paindlik – arvestada partneri (mentii) ja enda (mentor) vajadustega ning kohaneda erinevate suhtlemissituatsioonidega, on oluline, et mentor valdaks ka kolmandat baasoskust, milleks on eneseväljendamise oskus. Pikaajalised head koostöösuheted baseeruvad vastastikusel usaldusel ja aktsepteerimisel. Samas tuleb igapäevases elus (ja ka mentorsuhtes) ette olukordi, kus on vaja teisele poolele anda teada enda ootustest, vajadustest, ja rääkida asjastest, mis on häirivad või koguni probleeme tekitavad.

Eneseväljendus on üks tagasiside andmise nurgakividest. Kuidas rääkida ebamugavatest asjadest nii, et partner ei haavuks ja mõistaks sõnumi tegelikku tähendust? Sageli rõhutatakse, et oma mõtete edastamine peaks olema selge. Pühakirjaski räägitakse sõnade selgusest: „Sest kui pasun teeks ebaselget häält, kes siis hakkaks valmistuma sõjaks? Nõnda ka teie, kui te keelt kasutades ei anna selge tähendusega sõnu, kuidas siis võib mõista, mida räägitakse?“ (1Kr 14:8-9) Suhtlemispsühholoogias ongi kasutusel mõiste selge eneseväljendamise oskus. Miks on selgus nii oluline?

Ebaefektiivse suhtluse näiteid

Olulise osa suhtlemisoskustest omandame varases lapsepõlves jälgides seda, kuidas meie vanemad, lähedased, õed-vennad omavahel suhtlevad, kuidas nad üksteisele väljendavad toetust ja armastust, ning kuidas nad lahendavad erimeelsusi ja konflikte. Meie endi suhtlemisharjumusi mõjutavad väga tugevalt ja sageli mitteteadvustatult lapsepõlve kogemused. Kuna pered ja kogemused on erinevad, võivad inimesed ühtedest ja samadest asjadest rääkides tunda end väga erinevalt ja kasutada täiesti erinevat „suhtlemiskeelt“. Üks suhtluspartner on harjunud enda soove ja vajadusi kiiresti välja ütlema, teisele jällegi võib tunduda selline käitumine ebaviisakana, ja endalegi teadvustamata kujuneb temas hinnang, et oma tahtmisi ja mõtteid koheselt sõnastav kaaslane on lihtsalt egostlik ja pealetükkiv inimesene. Mõlemaga eraldi vesteldes selgub, et kummagi soovid on teise jaoks täiesti vastuvõetavad, lihtsalt nende väljendamise viis on erinev.

Või teine näide. Mentii teeb vaimulikku tööd, näiteks pastori või noortejuhina. Selgub, et mentii käitumise kohta on mõned koguduse liikmed teinud kriitilisi märkusi – tal olevat harjumus jõuda kokkulepitud kohtumistele oluliselt hiljem. Ka mentor on märganud, et mentii jääb kohtumistele kogu aeg hiljaks. Mentor mõistab, et on oluline mentiiga sellest rääkida, kuid on kimpus, kuidas oleks seda kõige parem teha? Üks sageli levinud suhtlemismudel on nn umbisikulise keele kasutamine, mispuhul räägitakse asjadest üldistatult ja kolmandas isikus („Hilinemised enamasti ei meeldi kellelegi…“). See tundub esmapilgul turvaline, sest ei öelda ju kellegi kohta otseselt midagi halba. Samas, niisuguse vestluse tulemus võib olla täiesti ettearvamatu – mentii ei pruugi üldse aru saada, millest või kellest räägitakse ja miks räägitakse. Märgates vastuolu mentori nagu muuseas öeldud sõnade ja ebaleva kehakeele vahel, satub mentii hoopis seadusse ning nii koguneb mentori ja metii vahele asjatult pinget. Umbisikuline sõnumite edastamine ei ole tegelikult efektiivne.

Teine mitte eriti konstruktiivne, kuid kahjuks väga levinud viis, on võtta kogu vastutus suhtlemispartneri ja suhtlussituatsiooni eest endapeale. Mentor näeb probleemi, sõnastab selle, annab lahenduse – ja esitab selle nõudlikus toonis mentiile. Sama näitega jätkates, kasutaks mentor sellisel juhul nn sina-keelt öeldes mentiile midagi sellist: „Sa ei ole uue töötajana teadlik, et kohtumiste õigeaegne alustamine on tähtis ja sa jääd alati hiljaks. Sa pead hakkama kodust tulema varasema bussiga, siis jõuad õigeaegselt kohale.“ Need kaks lauset sisaldavad mitu hinnangut: olukorrale, mentii käitumisele, tema käitumise motiividele. Teises lauses on otsene nõuanne või korraldus, kuidas käitumist tuleks muuta. Mentori jutu mõte on ehk mõistetav, kuid vorm, millesse see on valatud, ei toeta kindlasti täiskasvanud inimese valmisolekut muuta enda käitumist. Keegi meist ei soovi, et meid diagnoositaks, antaks põhjendamatuid hinnanguid ja jagataks õpetussõnu ülevalt alla. Parimad lahendused on need, mida inimene ise välja mõtleb ja sõnastab.

Hooliv ja julge eneseväljendus

Selge eneseväljenduse tehnika kasutamine võimaldab tagasisidet andes olla „hoolivalt julge“. See tähendab, et kriitikat tehakse kantuna mõtteviisist, et ebakohtade teadmine võimaldab parneril saada väärtuslikku infot enda kasvuruumi kohta; see võimaldab tal teha muutusi enda käitumises. Selge eneseväljendamise oskus on mõeldud kasutamiseks olukordades, kus me tahame anda mentiile tagasisidet (nii positiivset kui kriitilist ja arenguruumile viitavat), rääkida enda ootustest ja vajadustest. Kuidas hoolivalt ja siiski otsesõnu rääkida, et see on häiriv, kui mentii kogu aeg kohtumistele hilineb? Vestlust võib alustada umbes sellise fraasiga: „Mulle on oluline, et lepiksime eelseisvate kohtumise ajad kokku. Siis saan ma kohtumisi paremini planeerida ja leida alati sinu jaoks aega.“ Sellist väljendusvõtet nimetatakse ka ennetavaks teateks.

Selge eneseväljenduse juures on oluline mõista, et esindada saab vaid iseennast, mitte kellegi teise arusaama. Kui inimene töö juures koosolekutele pidevalt hilineb, võib näiteks juht talle öelda: „Ma tahan sinuga rääkida mõndest tavadest, mis meil on välja kujundatud, et töö paremini sujuks. Üheks selliseks on kokkulepetest ning kellaaegadest kinnipidamine. Meie viimasele töörühma koosolekule jõudsid sa 45 minutit peale selle algust. Koosoleku juhatajana tundsin, et pean võtma aega, et sind kurssi viia eelnenud aruteluga ja see pikendas koosoleku aega. Samas oli meil inimesi, kes olid arvestanud järgmiste kohtumiste täpse algusega ning pidid enne lõppu lahkuma. Ma ei ole sellise olukorraga rahul. Ma ootan, et sa järgmisel korral tuled kokkulepitud ajaks.“ Analoogse, ehkki kontekstikohase sõnumi võib mentor edastada mentiile, kellel on hilinemisega probleeme. Kui aga töötaja – või antud juhul mentii – oma käitumist korrigeerib, või areneb paremas suunas, on väga tähtis anda talle positiivset tagasisidet. Siin on näiteks mentoril tähtis võtta aktiivne roll. Näiteks: „Minu jaoks on väga toetav näha, et oled alustanud nende plaanide elluviimisega, millest viimati rääkisime.“

Täpsustavaid märkusi eneseväljenduse kohta

Adekvaatse eneseväljenduse juurde kuulub oskus teha vahet oma tähelepanekutel, mõtetel, tunnetel ja soovidel. Tähelepanekud on faktidest koosnev info, mida inimene on kuulnud, lugenud või läbi elanud. (Näiteks: „Sa hilinesid kokkusaamisele.“) Tähelepanekud ei ole aga oletused, järeldused ega kokkuvõtted – need on juba faktide töötlemise käigus tekkinud mõtted. (Näiteks: „Sa hilinesid meie kokkusaamisele, küllap sind ei huvita antud probleemile lahenduse leidmine.“) Eriti oluline on tähelepanekutel ja mõtetel vahet teha pinge- või konfliktiolukorras, kuid ka igapäevases suhtluses aitab see tänuväärne oskus teisi paremini mõista ning ennast mõistatavamaks teha. Mentorsuhtes on vajalik, et mentor ja mentii ei teeks liiga kiireid järeldusi teise käitumise, väljenduste või kehakeele põhjal, vaid annaksid aega vestlusele, mille käigus on võimalik oma seisukohti ja tundeid täpsemalt sõnastada.

Tunnete väljendamine on tavaliselt eriti raske. Pahatihti pole meid õpetatud oma tundeid sõnastama ega väljendama. Meil puudub piisav kogemus või harjumus seda teha. Teisalt aga ongi tunded keeruline ja väga isiklik osa meist endist. Jagades, mida me tunneme, oleme avali ja haavatavad, ning riskeerime sellega, et võime haiget saada. Ometi luuakse just tunnete sõnastamise abil kõige siiramad ja lähedasemad suhted.

Soovid ja vajadused on see, mida me tahame. Keegi peale sinu enda ei tea, mida sa tahad!
Isegi pärast aastakümneid kestnud kooselu oleks väär eeldada, et abikaasad peaksid
kõiki teineteise soove ja vajadusi eksimatult ja sõnadeta mõistma. Sama kehtib teisteski suhetes. Soove ja vajadusi tuleb väljendada. Inimsuhted muutuvad ja arenevad, kui mõlemad osapooled on võimelised oma soove selge sõnaga väljendama. Vastasel korral ohustab suhet pettumus, mis tuleneb täitumata ootustest.

Terve eneseväljenduse alustaladeks on ausus ja austus – nii oma suhtluspartneri kui iseenda suhtes. Seepärast on oluline välja näidata ning jagada teisega oma tunnustust ja vaimustust, kummagi osapoole jaoks uut informatsiooni, aga ka muret, nõutust, kimbatust ja rahulolematust. Mõnel kristlikus taustas kasvanud inimesel on raske väljendada negatiivseid tundeid, need nagu ei sobiks kristliku eluideaaliga kokku. Siiski on oluline ka „tumedamaid tundeid“ mitte vältida. Üheks võimaluseks oma nõutust või rahulolematust väljendada, on kasutada mina-vormis teateid (Näiteks: “Mind teeb nõutuks see, et sa ei ole veel aruannet esitanud. Milles asi?” – Või: “Ma olen hämmeldunud, et sa ei helistanud mulle, kui avastasid, et jääd hiljaks.”)

Negatiivsete tunnete puhul ei tekita probleeme mitte nende tunnete väljendamine, vaid see, kuidas me neid väljendame. Süüdistav, ründav või teist inimest alavääristav toon ja sõnastus tekitab suhtlustõrke. (Näiteks: “Miks sa ei ei ole ikka veel aruannet esitanud?“ – Või: „Sa jääd alati hiljaks ja seekord sa isegi ei helistanud mulle.”) Veel üks viis suhet säästvalt rahulolematust väljendada, on kasutada väljendeid: “Ma näen…” ,“Ma olen märganud…”, “Ma eelistaksin…” (Näiteks: “Ma olen märganud, et sa laenad meie videoprojektorit pidevalt välja ja ma eelistaksin, et sa eelnevalt ka minu käest küsiksid.”)

Adekvaatne eneseväljendus püüab anda selgeid sõnumeid, kuid teha seda lugupidavas toonis ja suhet hoidval viisil. Vaimulik töötegija leiab selliseks suhtlemiseks eeskuju ja mõtteainet mitte ainult erialakirjandusest ja psühholoogiast, vaid ka Jeesuse elust ja evangeeliumi lugudest. Jeesus oskas võtta arvesse kuulaja inimlikke ja vaimulikke vajadusi ja tema arengule vastavat „kandevõimet“. Piibli soovitus kõnelda tõde koos armastusega ei ole oma aktuaalsust kaotanud.

2.4. Tagasiside andmine

Tagasiside on suhtlus, mille käigus on võimalik saada teada, kuidas me teistele nende arvates mõjume. Tagasiside abil saame teada, kas meie enda taju ja hinnang oma käitumisele ning teiste taju ja hinnang meile langevad kokku või mitte. Sageli ei ole inimesed teadlikud enda käitumise mõjudest ja nii on võimalik just tagasiside abil kontrollida, kuivõrd meie tegevus vastab kokkulepitule või ootustele.

Tegelikult on regulaarse tagasiside saamine ainus võimalus õppida ja areneda nii tööalaselt kui isiksusena. Õppimine ilma tagasisideta pole võimalik ja tagasiside on hädavajalik komponent ka koguduse töötegijate juhendamisel, arendamisel ja motiveerimisel. Väga paljud vaimulikud töötajad kogevad tagasiside defitsiiti – meie kultuuriruumis on tavapärane märgata kiiresti vigu, parimal juhul ka erakordset tulemust, kuid kõik see „tavaline pingutus“, mis asetub kuhugi nende kahe vahele, jääb sageli märkamata ja erinevatel põhjustel väljendamata. Väga sageli tõstavad mentorsuhet positiivselt hindavad inimesed ühe suurima väärtusena esile just võimalust saada mentorilt regulaarselt tagasisidet. Ja seda hoolivalt ja ausalt.

Kuigi tagasiside fookuses on minevikus toimunu, on sellel protsessil eriline võime mõjutada tulevikus toimuvat: 1) tagasiside abil saab mentii kohandada enda käitumist, et see vastaks edaspidi paremini temale esitatud nõuetele ja ootustele; 2) tagasiside mõjutab seda, kuivõrd ollakse huvitatud ülesande sooritamisest tulevikus. Motiveeriv tagasiside suunab mentiid tulemuste saavutamiseks rohkem tööd tegema.

Tagasiside polegi nii lihtne

Tagasiside andmine ja saamine on mõlemale osapoolele – nii mentiile kui mentorile – emotsionaalselt keeruline, ja sellega seostuvad tihti vastandlikud tunded. Tagasisidet ühteaegu igatsetakse ja peljatakse, sest see puudutab mõlema, nii andja kui saaja, enesehinnangut. Tagasiside võib enesehinnangut toetada, aga võib ka mõjuda alandavalt ning demotiveerivalt. Mentori jaoks teeb tagasiside andmise keeruliseks see, et üheltpoolt soovib ta mentiid julgustada ja toetada, samas aga on ta teadlik, et vahel mõjub abistavalt ja edasiviivalt hoopis konstruktiivne kriitika. Kuidas anda tasakaalustatud tagasisidet, eriti olukorras, kus puuduvad selged edukuse kriteeriumid või tulemusühikuid? Tagasiside andja võib ennast pidurdada mõeldes: „Kas mul on üldse õigus teisele nii öelda?“, „Äkki mu hinnangud on liiga karmid?“, „Võibolla teen ma tahtmatult teisele inimesele liiga?“.

Tõesti, tagasiside on terav tööriist ja seda tuleb kasutada tundlikult, mentii huvidest lähtuvalt ning selle kasutamist on vaja õppida. Tagasisidel saab olla vaid üks eesmärk – toetada mentii arengut, aidata tal muutuda, kasvada tema enda seatud sihtides. Tagasiside ei ole karistamine, koha kättenäitamine või enese pahameele väljaelamine, nagu see ei ole enda esiletõstmine või upitamine. Ka ei ole tagasiside monoloog, kus mentor räägib, mida kõike ja kuidas mentii peaks muutma.

Üsna tihti on kuulda arvamust „eks teised tea või oska paremini minu tegevust hinnata“. Kahjuks on aga nii, et teiste inimeste peegeldus kellegi käitumisele saab olla ainult subjektiivne. Sama palju kui see sisaldab infot tagasiside saaja kohta, sisaldab see infot tagasiside andja kohta: mida ta märkab, mida peab oluliseks, millised pingutused on tema silmis väärtuslikud, mis on tema arvates edu ja ebaedu, arengu või paigalseisu kriteeriumid. Tagasiside ei saa mitte kunagi olla objektiivne. See on ühe inimese subjektiivne peegeldus kellegi teise tegevuse kohta koos omapoolse hinnanguga. See on parim, mis tal anda on. Kahtlemata on tagasiside sellisena väärtuslik, võimaldades õppida ja muutuda.

Tagasisidet võib liigitada mitmeti, väga levinud on jagada tagasiside kaheks – positiivseks ja negatiivseks. Positiivne tagasiside mõjub kui tunnustus ja kiitus ning tekitab adressaadis rahulolu oma saavutuse üle, suurendab soovi edasi tegutseda. Positiivse tagasiside suur eelis on see, et ta julgustab mentiid ka edaspidi tagasisidet kuulama ja ise rohkem tagasisidet otsima. Uuringud on leidnud, et inimesed, kes on saanud kuulda positiivset oma käitumise ja töö kohta, aktsepteerivad meelsamini ka kriitikat ning on valmis sellest õppima.

Negatiivseks tagasisideks liigitatakse kriitikat, arengukohtadele tähelepanu juhtimist. See võib esile kutsuda kaitsereaktsiooni, milleks võib olla enese õigustamine, teiste või olukordade süüdistamine, aga ka lihtsalt vaikides kuulduga leppimine. Negatiivset tagasisidet peaks tasakaalustama positiivne info, kuid seda ei peaks kriitika pehmendamiseks samasse vestlusesse põimima. Sellisel kujul tekitab sõnum asjatut segadust ega aita kaasa soovitud muutusele. Uuringud näitavad, et isegi negatiivne tagasiside, kui see on antud oskuslikult, esitatud pigem väljakutse ja võimalusena, mitte mahategeva kriitikana, võib mõjuda motiveerivalt ja inspireerivalt.

Nendest kahest tagasiside liigist veelgi enam igatsevad ja hindavad inimesed tagasisidet, mis mõjub kinnitavalt. See on sõnum, et kõik on normaalne ja sujub, tegevus vastab ootustele. Sageli unustatakse seda tagasisidet anda. Samas on kinnitav tagasiside, näiteks mentorsuhte korral, väga oluline mentiile kindlustunde tagamiseks. „Korrigeerimine suudab palju, aga julgustamine suudab rohkem,“ on öelnud Goethe.

Mentorsuhtes võib tulla ette sedagi, et mentii palub mentorilt tagasisidet mõne sündmuse või tegevuse kohta, mis ei ole veel toimunud. Sellisel juhul on tegemist pigem kõrvaltvaataja arvamuse küsimisega, kinnituse otsimisega oma plaanidele. Sellises situatsioonis võiks mentor enda arvamuse avaldamise edasi lükata ja uurida mentii enda plaane. Nii saab mentii õppida ennast rohkem usaldama ja temas arenevad oma teadmiste ja oskuste rakendamisega kaasnevad vilumused ning kindlustunne. Sellise vestluse läbiviimisel võib tugineda GROW mudelile, mille on välja töötanud G. Alexander ja J. Whitmore.

Soovitusi tagasisidevestluse läbiviimiseks

Tagasiside mentorsuhtes võib olla planeeritud või spontaanne, kuid peaks olema alati õigeaegselt ajastatud ja mentii poolt oodatud. Mentor ja mentii võiksid kokku leppida, millal ja mille kohta tagasisidet antakse. Sellisel juhul saaksid tagasisidevestlused toimuda teatud kindla regulaarsusega (nt teatud hulga kohtumiste järel). Planeeritud tagasiside on kokkuvõtlik – sisaldades vaadet arengule ja õppimisele pikemas perspektiivis ja võimaldades hinnata liikumist seatud eesmärkide poole. Kokkulepitud periood võimaldab mentoril tagasisidet sisuliselt ette valmistada – koguda näiteid ja koondada enda tähelepanekuid mentii tegevuse kohta. Mentii nõusolekul võib küsida kolmandate osapoolte arvamust mentii tegevusele.

Ka spontaanne, vahetu tagasiside võib olla kasulik. Seda võiks kasutada mentii tunnustamiseks, kui mentor on ise osalenud mõnes mentii tegevuses või näinud, kuidas mentii mingis olukorras käitus, ja teab, et mentii on olnud oma tegevuse suhtes eelnevalt mures või kriitiline. Sellist tagasisidet ei peaks hoidma endale, vaid vahetult jagama.

Tagasiside eeldab mõlema poole valmisolekut ja omavahelist kontakti. Tagasisidet ei saa anda kiirustades, selleks tuleb varuda aega. Aega on tarvis mitte ainult selleks, et mentor saaks öelda enda tähelepanekuid, vaid ikka ka selleks, et mentiil oleks võimalik rääkida, mida ta tagasiside suhtes tunneb, kuivõrd see kinnitab või lükkab ümber tema enda arusaamu. Mentiil peab olema võimalus avaldada oma mõtteid, mida ta tagasiside toel kavatseb ette võtta.

Tagasiside saab olla mõjus vaid siis, kui see on konkreetne. Kuna tagasiside sisaldab paratamatult mentori subjektiivset vaadet (heakskiitu, tunnustust, aga ka probleemidele tähelepanu juhtimist ja kriitikat), siis hinnangute asemel („Sa olid selle ülesandega tubli/ hoolas/ ebakindel/ hooletu…“ jne) peaks mentor kirjeldama konkreetsete näidete varal mentii käitumist konkreetses situatsioonis (mida mentii tegi) ning aitama mõista, milline oli selle käitumise mõju teistele.

Tagasisidet andes tuleb arvestada, et sellega võib kaasneda erinevas vormis psühhholoogiline vastupanu. Nii näiteks võib mentii tagasiside peale asuda kaitsepositsioonile ja keelduda tagasisidet uskumast, või puhkeda nutma ning langeda enesehaletsemisse. Harvad ei ole juhtumid, kui mentii süüdistab teisi (ka mentorit) või väidab mingil muul viisil, et see, mis temaga toimub, on tegelikult teiste inimeste vastutus. Kõik need reaktsioonid on normaalsed ja loomulikud olukorras, kus mentii saab enda kohta informatisooni, mis ei kinnita tema enda tajumust või järeldusi. Mentorile on see märgiks, et mentii võtab tagasisidet tõsiselt. Kindlasti ei ole mõtet selles olukorras hakata mentiiga vaidlema või uuesti seletama ja põhjendama oma arvamust.

Psühholoogilise vastupanu ilmnemisel tuleb mõista, et inimene seedib enda sees erinevat infot ja erinevaid tundeid, ta on segaduses. Tema abistamiseks tuleks kasutada peamiseid aktiivse kuulamise võtteid, eriti asjakohane on tunnete peegeldamine, nt „Sinu jaoks on see info ootamatu….“, „ Sulle tundub, et asjad oleksid läinud teisiti, kui…“ jne. Mentii seisukohtade hinnanguvaba kuulamine ja tema tunnete aktsepteerimine aitab tal pikamööda eneses selgusele jõuda. Tagasisidevestluseks tasub alati varuda aega seetõttu, et selle kulg võib olla ettearvamatu.

Tagasiside mentorile

Igas arendavas suhtes on kaks osapoolt. Nii ka mentorluses. Ja õpivad mõlemad – nii mentor kui mentii. Mentor võiks aeg-ajalt küsida tagasisidet enda tegevusele mentiilt – mis on olnud abistav, millest kõige enam on kasu olnud, kas on midagi, mida võiks teha teisiti. Kindlasti võiks pikemalt sellest rääkida mentorsuhte lõppemisel (nn lõpuvestlusel), kuid selleks, et ühine koostöö võimalikult ruttu vastastikku kasulikele rööbastele juhtida, on soovitav tagasisidet küsida juba varasemate kohtumiste käigus.

2.5. Lugude jutustamine

Üheks võimaluseks, kuidas mentorkohtumise käigus vestlust juhtida ja kaasamõtlemist ärgitada, on lugude kasutamine. Muidugi ei ole mentorkohtumine jututuba, kus mentor räägib oma „seiklusi ja juhtumisi“. Veel vähem sobib mentoril kirjeldada iseennast targa olukordade lahendaja või „vaimuliku väejuhina“. Seda tuleks vältida! Esikohal on mentii areng ja see, mis aitab temal vaimulikul ja kristliku teenimise teel edasi liikuda. Siiski ei maksa isiklikke lugusid ilmtingimata vältida, sest need võivad aidata kaasa mõistmisele hoopis sügavamalt kui lihtsalt abstraktsed põhimõtted. Palju lugusid, mis võimaldavad mentii olukordi mõtestada ja tõlgendada, leidub pühakirjas – Vanas ja Uues Testamendis. Mentor peab olema valmis mitte ainult ise jutustama, vaid kuulama ka mentii lugusid ja seda, millest need lood räägivad.

Miks on lood nii olulised? Kõigepealt, nagu keegi on öelnud – „lugudes on vägi“. Lugu suudab puudutada väga erinevaid inimesi, nii rohkem kui vähem harituid, mehi ja naisi, lapsi ja täiskasvanuid. Lood suudavad motiveerida, innustada ja õpetada. Nad puudutavad mõistust ja tundeid ja tahet. Lood võimaldavad samastuda tegelastega ja sündmustega, kaasa elada, ja mõnikord vastu vaielda. Uurimused näitavad, et kui lugudes kirjeldatakse mingeid tegevusi, siis aktiveeruvad inimese ajus need piirkonnad, mis aktiveeruvad ka siis, kui me tegelikult ise neid tegevusi teeksime. „Loo sisse minekul“ näib olevat lausa füsioloogiline alus.

Kui inimene mõtleb narratiivselt ehk lugude abil, siis tegeleb ta situatsiooniga. Kui inimene mõtleb loogiliselt, siis tegeleb ta abstraktsete mõistete ja kontseptsioonidega. Loo jutustamine ja selle kuulamine on enesemõistmise viis. Näiteks tänapäeva haridusvaldkonnas tuuakse jälle esile lugude tähtsus ja nenditakse kahetsusega, et modernistlik õpetamismeetod pani liiga suurt rõhku loengule, skeemide kasutamisele, loetelude koostamisele. Tervikliku õppimiskäsituse puhul aga jääb sellest väheks. Seda tõdemust on võimalik üle kanda mentorsuhtlusesse. Ühelt poolt on just kirikus säilinud lugude jõud. Teiselt poolt on seda mõnikord kahandanud püüd tuua lugudest välja kolm või neli õpetuspunkti või praktilist juhist, selle asemel, et aidata kuulajatel loos osaleda ja selle kaudu isiksuslikult ja usuliselt küpsemaks kujuneda. Mentorkohtumine ei tohiks jääda ainult põhimõtete kuivavõitu ülekordamiseks. Elust ja Piiblist võetud lood toovad aruteludesse ja palvetesse tähendust ja elulisust.

See, kuidas lugu on jutustatud, korrastab ja mõtestab mõistmist. Kui inimene „leiab loos iseenda“, siis pakub lugu talle kahtlemata huvi. Kuulates kellegi teise lugu suureneb meis empaatiavõime. Lisaks võrdleme enda olukordi, tundeid ja käitumist kuulduga – see aga suurendab nii meie aktiivsust kui ka võimalusi, et kuuldud vaatenurk või lahendus paneb meidki oma arusaamu muutma. See kõik mõjutab ja muudab tegelikkust sõnade kaasabil. Vahest on vabakogudustes kasutatavad isiklikud sõnavõtud ehk tunnistused just sellepärast nii mõjusad. Rami Shapiro on öelnud: „Hoolikas lugude kuulamine … tõmbab meid välja meie enda loost ja ilmutab teistsugust draamat, mis võib pakkuda meile suurema mõistmise kui ükski nendest lugudest, mida me ise võiksime jutustada. … See ongi võimsate lugude tunnuseks: nad näitavad meile tegelikkuse teistsugust mõistmist. Muutunud pole miski muu kui meie arusaamine, ja see teadagi muudab kõike.“

Jeesus kasutas oma jüngritega suheldes sageli lugusid. Ta viitas lilledele väljal ja lindudele taeva all ja lisas: „Ärge muretsege, teie Taevane Isa teab, mida te vajate, ja Tema hoolitseb teie eest.“ (Mt 6:25-34) Ta jutustas tähendamissõnu, millest kuulsaim on ehk lugu kadunud pojast. (Lk 15:11-32) Apostel Paulus põimib oma pastoraalsetesse kirjadesse sageli isiklikke seoseid ja kogemusi. Rääkides Korintose kogudusele Kristuse evangeeliumist ja ülestõusmise väest, mainib ta, et ülestõusnud Issand ilmus temalegi. Jeesuse lugu põimub temagi eluga. „Mina olen ju apostlite seast kõige väiksem, see, keda ei kõlbagi hüüda apostliks, sest ma olen taga kiusanud Jumala kogudust. Aga Jumala armust olen ma see, kes olen, ja tema arm minu vastu ei ole läinud tühja…“. (vt 1Kr 15:3-11) Heebrea kiri esitab haaravalt usuloo läbi Jumala ajaloo, kinnitades, et „usk on loodava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus“ – aga kuidas see tegelikult tõeks saab, sellest tunnistavad Eenok ja Noa ja Aabraham ja Saara. Sellest kõnelevad Iisaki, Jaakobi ja Moosese lood. (Hb 11)

Menotkohtumisel saab lugusid kasutada erinevalt. Võib koos lugeda pühakirja tekste ja esitada küsimusi, mis suunavad vestlust. Mis selles loos on tuttavlik ja mis üllatav? Millistele muutustele see lugu mind suunab? Kas ja kuidas näen selle loo valguses ennast või kaasinimest teisiti? Kas ja kuidas näen selle loo valguses Jumalat ja tema tegevust uues valguses? Kuidas sarnaneb see lugu minu olukorraga? Pühakirja vaadeldes võib püüda kirjeldada sealsete lugude tegelaste tundeid või tegutsemismotiive. Vahest ei nõua mentorkohtumine teksti põhjalikku eksegeesi, kuid isegi lihtsalt avatud meele ja kujutlusvõime rakendamisel võib Piibli jutustus osutuda võimsaks vahendiks vaimuliku süvenemise ja iseloomu muutuste teel. Lisaks sellele – mitmed Piibli narratiivsed tekstid aitavad käsitleda näiteks juhtimise ja hingehoiuga seotud teemasid.