Ei ole ühte retsepti olla kristlik pere. Sellepärast kirjutan selle loo läbi oma kogemuse prisma. Kogemusega võib vabalt teist meelt olla. Aga ehk suudab see ka inspireerida.
Olen kasvanud täitsa tavalises, kuigi keskmisest suuremas kristlikus peres. On mitmeid asju, mille eest olen alles palju hiljem õppinud oma vanematele tänulik olema. Nüüd kasvatan ise teoloogist abikaasaga kolme poega. Igaüks oma nägu, oma iseloomuga ja oma unistustega. Oleme hakanud aduma, kui vähe me tegelikult kontrollime nende elu ja valikuid. Juba nüüd, rääkimata tulevikust. Nad peavad valima oma tee. Ometi loodan, et nad lähevad teele viie “teemoonaga”. Peatun neil järgnevalt kordamööda.
Ole sina ise. Me armastame sind sellisena
On kulunud fraas, et vanemad peavad lapsi armastama. Hoopis keerukam on mõista, mida see konkreetses eluolukorras tähendab. Armastamist ei saa ette kavandada, selles saab koos lastega kasvada ‒ neid jälgides ja kuulates. Armastus tähendab ka alandlikkust kuulatada keerukates olukordades Jumala juhiseid. Isegi siis, kui need meie oma sisse sõidetud mõtteradade või esmase reaktsiooni rööpast välja juhivad.
Üks olulisi kingitusi, mida vanemad saavad lapsele anda, on võimalus iseennast tundma õppida. Selle juurde käib õigus oma mõtteid ja tundeid väljendada. Katsetada mitmesuguseid käitumisviise ja nende mõju. Proovida mitmeid harrastusi, kuni leitakse oma. Valida sobiv konfessioon või sama konfessiooni mõni teine kogudus, kui vanemate oma mingil põhjusel ühel hetkel enam ei sobi. Mida vähem on ettekirjutatud sundi, seda enam õpivad lapsed mõistma, millised on nad ise ja millised on nende sügavaimad unistused.
Muidugi peab see toimuma tasakaalustatult. Ühe valikud ei tohi teisele halba teha. Väikesed lapsed käivad loomulikult vanematega koos ja mõistlik rutiin teeb kõigi elu hallatavaks. Vanem peab kaitsma last halbade valikute eest nii kaua kui võimalik. Aga armastuse juurde käib õigus ennast väljendada ja olla ära kuulatud. Selle juurde kuulub sõnaõigus koos õigusega küsida asjade tähenduse kohta. Iga inimene, ka laps, vajab kogemust, et keegi püüab mõista. Mõista lapse hirmusid, teismelise eneseotsingut ja noore täiskasvanu idealismi.
„Aga mis saab patuse loomuse taltsutamisest?” küsib ehk mõnigi lugeja. Kas pole halbadele impulssidele järele andmise põhjus mitte sellessamas iseenda mittemõistmises? Arusaamatuses, kust tuleb viha, millise tunde taga on kättemaksuhimu, mis teeb meid enesekeskseks ja isekaks? Lõpuks – kui tõhus on käitumise modifitseerimine kasvatamise, eriti veel karistamise teel, kui sisemine kontroll oma tunnete üle ei kasva? Või veel halvem, kui osasid tundeid ei tohigi tunda?
Psühholoogid on juba mõnda aega kirjeldanud tunnete jäämäge, mille all on hulk nn pehmeid tundeid, mis väljendamata jäädes muutuvad raskeks, teistele ja inimesele endale haiget tegevateks tunneteks ja tegudeks. Juba seepärast on oluline, et laps kasvades võimalikult hästi ennast mõistma hakkaks.
Armastuse juurde käib usaldus, et laps oma valitud teel oma unistuste järgimisega toime tuleb, isegi kui tema valikud pole meie valikud ega tema eelistused meie eelistused. Armastus tähendab julgustamist ja innustamist, võimaluste loomist. Muidugi on tore, kui mõni laps valib vaimuliku teenimise ameti või otsustab saada ettevõtjaks, et teistele töökohti luua. Aga niisama väärtuslik on ta aedniku, kunstniku või laboritöölisena. Oluline on toetada ta unistust ja kutsumust. Armastus tähendab sõnadeta ja sõnadega väljendamist: “Ma usun sinusse.” Isegi siis, kui me tahaksime, et meie lapse valikud oleks teistsugused. Et need läheksid rohkem mööda meie ettekujutuse radasid. Ma ei tea, kas mõni laps igatseb midagi nii halba ja pahelist, et vanem ei saa seda toetada. Isegi pärast seda, kui teda on kuulatud ja mõistetud ja talle headust ette näidatud?
Usun, et Jumal teeb sedasama – ta kuulab meid ära. Ta kingib meie südamesse unistusi ja elab kaasa nende täitumisele. Jumal tunneb kaasa, kui meie head plaanid luhtuvad. Annab andeks, kui oleme midagi teinud valedel motiividel või see on lihtsalt halvasti välja kukkunud. Julgustab uuesti proovima.
Arvesta, et maailma keskmes on Jumal, mitte sina
Tegelikult peaks sellest alustama. Elu turvalisus ja tunnustus algab tajumisest, et keegi, kes on meist suurem ja vägevam, hoolib meist. On valgustusaegne illusioon, et kui me sõltume ainult iseendast, siis oleme kõige paremini kindlustatud. Mõnel väga tugeval õnnestub ehk selle illusiooniga veidi aega elada, enamikul mitte. Ilmalik lahendus enese piiratuse kogemisele on tavaliselt oluliste lähisuhete märkamine ja hoidmine. Kristlik lahendus läheb kaugemale, öeldes, et kogu meie turvalisus ja tulevik on universumi Jumala käes. Ja tema armastab meid. Selle armastuse peegeldus jõuab vanemate ja teiste oluliste inimeste kaudu lapseni, kuni ta ise Jumalat märkama ja tundma õpib.
Jumalaga arvestamine tähendab ka oma eksimuse ehk meeleparanduse vajaduse tunnistamist ning andestuse palumist Jumala ees ja inimestevahelistes suhetes. Nii laste kui vanemate poolt. Igapäevaselt ja ausalt. See, kes on südames meelt parandanud, teab, et ennast ega Jumalat ei saa petta – tunnistada ennast eksinuks ja otsustada, et esimesel võimalusel sedasama viga korratakse, pole võimalik. Kristluse vastus andestuse palujale on lepitus ja lunastus. Meeleparandusele järgneb arm, mitte karistus. Nii peaks see olema ka laste ja vanemate vahelises suhtes.
Kõik oleks nagu lihtne, aga – me keegi ei saa jagada seda, mida meil ei ole. Saame vanematena jagada meeleparanduse ja Jumalale toetumise kogemust vaid siis, kui ise seda jätkuvalt kogeme. Võime ette näidata usaldust, usku ja armu, kui see on tõeline meie endi elus. Sõnade vägi on nii pisike. Milline on esimene impulss, kui oleme ilmselgelt eksinud või meid tabab ebameeldiv üllatus? Kas oleme valmis rääkima tõtt iseendale ja teistele? Teod räägivad kahjuks nii palju kõvemini kui sõnad. Eriti laste puhul, kelle õiglustunne on tavapärasest tugevam ja meeled väga erksad.
Jumalaga arvestamine väljendub ka tänulikkuses. Vanemad on esimesed, kes õpetavad aitäh ütlema. Igale hea andjale, Jumalale kõigepealt. Tänulikkus on esimene samm, mis aitab inimesel märgata, et maailm ei tiirle tema umber, ei piirne tema enda ponnistustega.
Tegelikult õpime terve elu, kuidas iseennast mitte liiga tõsiselt võtta. Kuidas mitte tõmmata normaalsuse joont iseenda selja taha. Kuidas toime tulla nende kriitikaga, kes elavad ja jutustavad meie eluloost teistsugust lugu, aga mõõdavad meid oma väärtustega. Kristlase elus jääb vist alatiseks alles pingeväli – soov teha midagi tähendusrikast ja olla armastatud ühelt poolt ja teiselt poolt igatsus, et nii meie elu õnnistused kui kaotused oleksid asetatud Jumala kätte.
Kõik inimesed väärivad austust
Üks asi mis teeb kasvatusest kristliku, on hoiak, et Jumala silmis on igal inimesel väärtus. Ja meie peame neisse vastavalt suhtuma. Ükskõik, kas vaadata kirikuajalugu või koguduste tänapäeva, ikka hakkab silma “meie-ja-nemad” mõtteviis. Ja seda mitte ainult uuetestamentliku “me pole siit maailmast” mõtteviisina, vaid tihti hoiakuna, et me oleme paremad kui nemad. Et oleme Jumala lemmiklapsed. Ma arvan, et see pole ei õige ega piibellik hoiak.
Kui tahame kasvatada Jumala riigi kodanikke, siis peame näitama ette eelarvamustevaba suhtumist. Olema esimesed, kes hukkamõistu kiviga rusikasse tõmbunud sõrmed vabaks lasevad. Veel enam – olema ka need, kes üldsuse poolt hukkamõistetu kõrvale astuvad ja temaga vestlevad. Kes annavad talle toe ja väärikuse elus paremaid valikuid teha.
Tegin mõne aasta eest uuringu ligi 450 Eesti protestandi seas, küsides, milliseid abivajajaid peaks kirik piiratud ressursside tingimustes aitama. Pikast loetelust valiti välja lapsed, vanad inimesed ja invaliidid. Neid iseloomustab kaks tunnust – nad on kõige vähem “süüdi” oma seisundis ja nad pole ohtlikud. Kui meie kodu söögilaua ääres ja saunalaval on kas või vahel neid kirjeldatud inimesi, oleme juba sammukese meist erineva ligimese armastamise teel ära teinud. Aga pikk tee on veel minna. Halastuse eeskuju on läbi kirikuloo olnud üks tugevamaid viise Kristusest tunnistada ja vastupidi ‒ eelarvamused ühed kõige kiiremad kirikust eemale ajajad.
Halastuse ja andestuse eeskuju on tegelikult hädavajalik igale inimesele. Kõigil on elus hetki, kus nad libastuvad või kaotavad sootuks pinnase jalgade alt. Armu kogemus hoiab sellistel hetkedel elutahet ja lootust taastumisele. Annab julguse, et juhtunu ei röövi inimeseks olemise väärtust ja väärikust. Kristlik sõnum kuulutab alati andestust ja taas alustamise võimalust. Jumala abiga.
Hoia puhast südant ja suhteid
Halastuse eeskuju sobivad hästi tasakaalustama kümme käsku Vanast Testamendist ja armastuse kolmikkäsk Uuest Testamendist. See, et kõik inimesed väärivad austust, ei tähenda, et igasugune elu on iseenesest õige. On inimesi, kes neile antud võimalused maha mängivad ja teiste õigused jalge alla tallavad. Kristliku kasvatuse üheks tuumaks on õpetada piiri hea ja halva vahel ning aidata teha õigeid valikuid. Puhas süda ja korras inimsuhted on elu suured väärtused.
Kristliku moraali tuuma moodustab Jumalaga arvestamine, iseenda mõistmine ning teistest inimestest hoolimine. Nendest oli juba juttu eespool. Iga uue põlvkonna vanemad peavad tegema konkreetseid otsuseid, mida see nende pere jaoks tähendab. Kuid kindlasti jäävad püsivad alustalad: ausus, truudus ja enesevalitsus, teise omandi austamine, lugupidamine vanemate vastu ja nõrgemate kaitsmine ning sugugi mitte vähemtähtsana pühaduse tunnetus ja tunnustamine.
Lapsed kasvavad materiaalse võistluse keskkonnas. Kellel on uuem telefon või paremad videomängud, kelle riided kannavad tuntumaid kaubamärke või kelle vanemad tulevad kooli vastu parema autoga. Kes reisib huvitavamatesse kohtadesse ja kellel on suurem maja. Kristlik eluvaade püüab tõusta sellest kõrgemale. Öelda, et suhted on olulisemad kui asjad. Õpetada, et suhete valikuid ei tasu teha materiaalsele kuvandile toetudes. Suhete hoidmine eeldab aega ja pühendumist, kuid kingib ka elu suurimad õnnistused ja aitab meid välja iseendaga piirnevast elust. See kehtib nii Jumala kui peresuhete kohta.
Ära karda tööd, aga oska ka puhata
Vaatamata sellele, et tehnoloogia peaks vabastama järjest enam aega, juhtub vastupidine – töö tuleb tihti koju kaasa ja üha enam vanemaid ja lapsi varjub ekraanide taha. Mõned võivad meelelahutusse põgeneda töötegemise eest, teiste jaoks võib see olla võimalus veel pärast tööpäeva lõppu mõned tööd ära teha. Valikute suurenedes tuleb teha targemaid valikuid. Seetõttu on vaja leida õige tasakaal töö ja puhkamise vahel.
Eestlane on õpetanud oma lastele maast-madalast töötegemist. Töökatel vanematel võib olla aga soov kinkida oma lastele kergem lapsepõlv ja muretum noorus. Eriti kui neil on see võimalik. Siin on oht, et lapsed ei kasva üles mõistliku vastutuse ja ülesannetega ning hea asemel sünnib hoopis kuri – lapsed harjuvad saama ilma panustamata. Oma käte ja mõistusega töö tegemine on nii meie rahvuslik kui piibellik väärtus. See on ka evangeeliumi usutavuse tagatis, kui suudame kristlastena panustada ühiskonda tegelikku väärtust ning näidata ette vastutustundlikku elamisviisi. Tasakaalu leidmine hoolitsuse ja vastutuse jagamise vahel on igas peres veidi isesugune, aga selle otsimisega tasub vaeva näha.
Kui lapsed on saanud kasvada iseennast väljendades ja mitmesuguseid tegevusi proovides, siis on neil kergem leida ka oma kutsumus ja unistus. Üksnes mõttes, ilma katsetamata, ei saa keegi päriselt selgeks, kus ta tugevused on. Tööst saadud tagasiside aitab noorel inimesel endalgi mõista, mis tal hästi välja tuleb ning mille pärast ta on valmis vaeva nägema.
Mulle tundub, et eestlaste suurim patt on ületöötamine. Me oleme harjunud selles leidma oma väärtust ning identiteeti. Seepärast on kristlaste ülesanne ette näidata puhkamise, hingamise ja taastumise eluviisi. Oluline pole, millal ja kuidas, vaid pigem kas seda aega leitakse ja võetakse. Hingamispäeva rütmi pikaajaline eitamine viib ohutsooni nii üksikinimese kui tema suhted.
Töö iseloomu muutudes on muutunud ka puhkuse olemus. Hea põhimõte on puhata millegagi, mis on erinev argitööst. Mõttetöötaja võib puhata lilli istutades või muru niites. Kätega töötaja vajab ehk raamatut või head filmi. Üksitöötaja vajab suhteid ja palju suhtleja üksiolemist. Lastele saab ette näidata televiisori sulgemist, ühist ümber laua istumist või reisimist, looduses viibimist ja sportimist, kultuuri eri vormidest osa saamist. Võib-olla kõlab see veidi elitaarselt, aga kristliku kasvatuse juurde võiks kuuluda ka keskmisest kõrgem kultuurihuvi. Huvitavate inimestega kohtumine, muuseumide ja kontsertide külastamine, väärtkirjanduse lugemine.
Ja siis muidugi perega koosolemine. Kui vaatame oma elus tagasi – sõltumata vanusest, millised on need hetked, mida kõige meeldivamana mäletame? Kas pole need mitte ühised erilised puhkusehetked?
Kokkuvõtteks
Usun, et kõik vanemad tahavad oma lastele head. Vahel tuleb meil oma põhimõtete kohane kasvatus paremini välja, vahel kehvemini. Lisaks on kõik lapsed erinevad. Kristlikus peres on see tugevus, et lisaks vanemate püüdlustele võime usaldada nii ennast kui oma lapsi Jumala kätte. Ka see on osa alandlikust tajumisest, et meie pereelu ja laste tulevik ei sõltu vaid meie enda tarkusest, püüdlustest ja pingutusest, vaid mahub Jumala armu ja õnnistuse sisse. Selle teadmisega on hea elada.