5. Lapsevanemaks kasvamine

Lapsevanemate koosolekul tuli kord jutuks vanemate vastutustunne ja üks emadest märkis, et ta tunneb, kuidas ema-olemine on tema isiksust mõjutanud ‒ noorusea muretu meel ja soov oma tahtmist mööda tegutseda olid märkamatult kadunud, iga otsust vastu võttes väitis ta end eelkõige lapse heaolule mõtlevat. Kuulajad nõustusid ‒ ehkki mõnigi meenutas kerge nostalgiaga varasemaid seiklusi, tunnistati ometi, et lapsevanem ei kasvata mitte ainult last, vaid ka iseennast.

Ettevalmistus vanemluseks algab juba last oodates – ootusaeg on piisavalt pikk, ja paljud vanemad, nii emad kui isad, on tajunud just viimaseid kuid enne sünnitust ajana, mil last hakati üha enam tunnetama indiviidina, isegi isiksusena, ja ühine ootus liitis tulevast ema ja isa eriti tugevasti. Lisaks mehe/naise rollile hakati tunnetama uut, lapsevanema rolli – rolli, mis on üks kõige pikaajalisemaid inimese elus. Tänapäeval vahetatakse elu jooksul kodakondsust ja rahvust, elukutset ja perekonnaseisu, aga see, kes on lapsevanem, jääb lapsevanemaks kogu eluks. Vanemlus ei kao ka siis, kui laps on suur ja vanem temaga haruharva, kui üldse kunagi kokku saab – eks-ema ja eks-isa olla ei ole võimalik. Lapsevanem olemine annab inimesele võimaluse isiksusena areneda, lapsevanema rolli täitmine kujutab endast väljakutset – kes sellega toime tuleb, selles arenevad omadused, mis muus olukorras võiksid jääda välja arenemata.

Kuidas kujuneb vanemlus?

Öeldakse, et vanemaks ei sünnita, vaid kasvatakse. Vanem olema õpitakse, aga vanemlus sisaldab palju rohkemat kui õpitud tarkusi. Eelnevate sugupõlvede kogemused lõimuvad nüüdisaja nõuetega, lisaks sellele toovad vanema isiksus ja iga konkreetne laps kasvatusse oma eripära. Maati ja riigiti mõjutavad lapsevanem olemist nagu kogu pereelugi tingimused vastaval maal, nn vanemluse välised tegurid, mis on välja kujunenud sõltuvalt traditsioonidest, kultuuriväärtustest ja tingimustest ühiskonnas. Eri maade ja rahvuste perekultuurides võib leida nii sarnast kui ka erinevat. See on üks põhjusi, miks meie raamatulettidele ilmuvad tõlketeosed pereelust, vanemlusest ja lastekasvatusest annavad sageli vastukäivaid soovitusi ja õpetusi, ajades vanemaid segadusse: see, mis toimib ühes kultuuris, võib teises olla vastuvõtmatu ja kasutamisel kaasa tuua isegi oodatule vastupidiseid tagajärgi.

Eduka vanemana toimimise üheks oluliseks väliseks tingimuseks on riigi perepoliitika ja sellega seonduv sotsiaalhoolekandesüsteem. Vanemate võimalus tagada lapse heaolu on pahatihti sõltuv sellest, mil moel ühiskond on valmis perekondi toetama nii majanduslikult kui ka (vajaduse korral) psüühiliselt. Perepoliitikast sõltuvad suurel määral muudki välistingimused: võimalus tööelu ja vanemluse ühitamiseks, eluasemega seotu, lapsehoiu, koolituse ja huvitegevuse võimaluste olemasolu või puudumine, arstiabi ja tugispetsialistide kättesaadavus, piirangud ja toetused. Perepoliitilised otsustused väljendavad ühiskonna perekultuuriga seonduvaid väärtusi ja annavad vastavat teavet ka igale lapsevanemale.

Paljude perede toimetuleku tase sõltub perele antavast materiaalsest toetusest kõigis selle erinevais vormides. Vanemate töötus, elukalliduse tõus, tasumist ootavad laenud jm viib eelkõige lapsed vaesuse riskirühma (Kutsar 2013). Lisaks otsesele materiaalsele toetusele on põhjust perepoliitika raames oodata investeeringuid, mis loovad töökohti ja annavad lapsevanemaile võimaluse vanemana toime tulla. Väga oluline on ka hästi toimiva vanemlust ja lapsi toetavate teenuste süsteemi olemasolu. Nii perepoliitikat kui inimeste suhtumist lastega peredesse ja lapsevanematesse mõjutavad ühiskonnas kehtivad väärtused – kas ja kuivõrd abielu ja perekonda väärtustatakse, kas ema ja isa rolli lapse kasvatajatena hinnatakse, milline arvatakse olevat sobiv suhe lapsele kulutatavate ressursside ja muude kulude vahel nii ühiskonnas üldse kui ka pereelus.

Vanemana toimimise sisemised tingimused on seotud välistingimustega, lisaks ühiskonnas valitsevatele väärtustele ja avalikule arvamusele sõltuvad need ka vanemate endi omaaegse kasvuperekonna traditsioonidest, kummagi vanema kogemustest ja väärtushinnangutest, perekonna atmosfäärist ja paarisuhte toimimisest. Tänapäeva ühiskonda iseloomustab väärtuste paljusus – kõigile ühiseid, kõigi poolt järgitavaid väärtusi pole palju. Perekonda näib väärtustavat küll domineeriv osa ühiskonnast, aga see, mida perekonnaks peetakse, on erinev. Erinev on seegi, kuivõrd inimese poolt sõnades väljendatud väärtus ilmneb ta tegelikus käitumises. Kui ei väärtustata mehe ja naise, tulevase lapse ema ja isa suhete püsivust, siis langeb ära suur osa neist põhimõtetest, millele toetudes traditsiooniliselt lapsi on kasvatatud. Perekonna muutumisest, perevormide paljususest annab märku seegi, et üha sagedamini välditakse sõna perekond, kasutades selle asemel leibkonda. Statistikas räägitakse nt mitmepereleibkonnast ja üksikvanemaga ühepereleibkonnast – selles viimases elab üle viiendiku Eesti lastest. Üle kolmandiku (36%) lastest elab õdede-vendadeta, ainukese lapsena.

Vanemana toimimise sisemisteks teguriteks loetakse vanemate tegevusega seotud individuaalseid ja konkreetsele perekonnale iseloomulikke tegureid, mis olenevad väärtushinnanguist ja sellest, mida peetakse kasvatuse eesmärgiks.

Millest koosneb vanemlus?

Võime eristada bioloogilist, juriidilist, sotsiaalset ja psühholoogilist vanemlust. Lapse ilmaletoomine muudab kaks inimest lihasteks (bioloogilisteks ) vanemateks. See on kõige lihtsam, selgem, vaieldamatum vanemluse liik. Lapse sünnitanu on ta lihane ema. Enamasti on bioloogiline isadus niisama vaieldamatu, kahtluse korral on see aga tuvastatav ‒ Eesti Perekonnaseaduses nähaksegi ette võimalus vajaduse korral isadust kindlaks määrata.

Tavaliselt tahavad lapse lihased vanemad olla ka ametlikult oma lapse ema ja isa – sellest saab alguse juriidiline vanemlus. Reeglina loetakse lapse ilmaletoonud naine ja tema abikaasa juriidilisteks vanemateks. Juriidiline vanemlus tähistab ametlikult lapse ema ja isana kirja pandud inimesi, seega võib juriidiline vanemlus tuleneda ka lapse adopteerimisest.

Kui ema ja isa asuvad elama koos lapsega ühise perekonnana, täites lapsevanema rolle, siis hakkab välja kujunema sotsiaalne vanemlus. Lapsega argielu jagavast vanemast saab sotsiaalne vanem olenemata sellest, kas ta on lapse lihane ja /või juriidiline vanem. Isegi kui side lapse ja ta lihase vanema abikaasa/partneri vahel ei ole väga tihe, tekitab kooselu vajaduse suhelda ja teineteist arvestada.

Perekonnana koos elavad ja last kasvatavad vanemad kujunevad tavaliselt lapsele kõige lähedasemateks ja olulisemateks inimesteks – neist saavad psühholoogilised vanemad, mis tähendab lisaks ühisele argipäevale ja ühismälule kiindumussuhet ja vastutustunnet lapse arengu ja heaolu suhtes.

Eelnevatel sajanditel, kui lahutusi esines suhteliselt harva, langesid lihane, juriidiline ja sotsiaalne vanemlus enamasti kokku. Tänapäeva madala abielulisuse ja paljude lahutuste tõttu juhtub aina sagedamini, et eri komponendi kandjaiks on erinevad inimesed, see aga võib tähendada, et keegi ei võta enda kanda psühholoogilise vanema rolli kogu selle keerukuses ja siduvuses.

Lapse esimestest elupäevadest alguse saavad suhted ema ja isaga muudavad vanemad lapse jaoks kõige tähtsamateks, asendamatuteks inimesteks maailmas. Sama suhe kujundab ja muudab ka vanemaid, laps muutub nende elu keskpunktiks – järk-järgult kujuneb välja psühholoogiline vanemlus, mis on oma olemuselt kõige keerukam ja peaks olema kõige pikaajalisem. Psühholoogilises vanemluses võib eristada nelja osa, mis kokku annavadki selle erilise suhte, mis vanemat ja last omavahel seob ning lapsele kasvuks ja arenguks parimad tingimused loob.

Argivanemlus kujuneb tänu jagatud argielule. Perekonnas tehakse koos koduseid töid, argiaskeldustes õpib laps hoolitsema iseenda, oma ümbruse ja lähedaste eest. Vanemate eeskuju ja rõõm, kui laps töödega toime tuleb, tekitab tahtmise anda oma parim. Väärtuslik on perekonna ühistöö, olgu selleks siis suurpuhastus kevade tulekul, ettevalmistused pereliikmete sünnipäevadeks vms. Olulise ja meeldejääva osa argielust moodustavad pühad ja tähtpäevad koos vastava ootuse ja ettevalmistusega – mida enam ettevalmistust sündmus nõuab, seda pidulikum, haaravam ja meeldejäävam see on. Paljud täiskasvanud meenutavadki erilise soojusega koduseid jõule ja jõuludele eelnevaid toiminguid. Pererituaalid loovad ja kindlustavad perekonna identiteeti, toetavad ühtekuuluvustunnet ja hoiavad peret koos. Oma peres välja arenenud rituaalid ja traditsioonid mõjuvad eriti siis, kui neis on midagi rohkemat, midagi teistsugust kui „kõigil teistel“. Ehitud kuusk toas kuulub jõulukommetesse, erinev on see, kuidas just ehtimine toimub, millal, kas ainult vanemad või kogu pere koos või ehitakse hoopiski väljas kasvavat kuuske. Peaaegu kõik tähistavad sünnipäevi, aga kõik pered ei laula iga pereliiget sünnipäeval üles, et juba hommikul voodi juures kingitusi kätte anda ja üheskoos sünnipäevalapse rõõmu nautida.

Päritoluvanemlus on nagu bioloogiline vanemluski seotud last ja ta vanemaid ühendavate sidemetega, aga tähendab hoopis rohkemat kui geneetilist seost. Vanemate, vanavanemate ja tädide-onude olemasolu tunnetamine võib anda lapsele omalaadse tähtsuse tunde, tähtsuse, mis tuleneb kuuluvusest oma suguvõssa. Tänapäeval kurdetakse, et paljud inimesed ei tunne oma juuri ja tunnetavad end seetõttu sidemeteta. See on uus nähtus, suguvõsa on sajandite vältel nii ajalises kui ka ruumilises dimensioonis olnud tugi ja alus inimese identiteedi kujunemisele. Suguvõsa on kaitsnud oma liikmeid, liikmed on tegutsenud suguvõsa kasu silmas pidades. Sellina seotus on jäänud minevikku.

Uurimused Eestis on siiski näidanud, et sugulaste osatähtsus inimeste elus püsib, eriti suurte murede ja probleemide tekkimisel (nt mõne pereliikme raske haiguse või surma korral) pöördutakse abi ja toetuse saamiseks just sugulaste poole. Levinud on ka suguvõsade kokkutulekute korraldamine, kus vabas ja mõnusas õhkkonnas luuakse pilt viimaste sugupõlvede kohast ja saatusest kaugemate sugupõlvede taustal. Just sellistel sündmustel õpib laps tundma oma sugulasi ja kuuleb lugusid lähemast ja kaugemast minevikust. Meeldejääv suguvõsa kokkutulek on rohkem kui tavaline sööma-joomapidu. Suguvõsa loo, suguvõsa lähemate ja kaugemate liikmete saatusega tutvumine, selle liikmete eripära ja saavutuste teadmine aitab inimesel tunnetada ja väärtustada end suguvõsa liikmena. On hea, kui laps tajub selles loos, et olgugi saatused erinevad, igaühe eest on hoolt kantud, igaüks on olnud oluline. Tunnetades iseennast suguvõsa ühe liikmena õpib laps mõistma ka oma kohta, oma tähtsust – ta pole juurtetu.

Näib, nagu lapsed justkui tajuksid vajadust oma pere elust rohkem teada saada. Kui sageli paluvad koolieelikud oma vanemail rääkida vanemate, vanavanemate ja esiisade-esiemade elust. Ikka uuesti ja uuesti kuulatakse lugusid sellest, kuidas vanavanaisa kord hobuse ette rakendas, kõik lapsed vankrisse laadis ja metsa maja ehitama läks. Lastele on huvitavad ja olulised lood sellest, kuidas vanaisa jahil käis või kuidas ta antud sõna nii tähtsaks pidas, et seda mingi hinna eest ei murdnud, kuidas vanaema kootud saanitekk auhinna sai või kuidas vana perepiiblit rasketel aastatel peideti, varjati ja väärtustati. Vanavanemad ei tohiks kujuneda nimetuks maa-vanaemaks või Tallinna-vanaisaks, kellele vaid kord-paar aastas mõni õnnitluskaart teele läkitatakse. Lisaks lugudele vanavanemaist tulevad vanemate lood, eriti hindavad lapsed lugusid oma ema-isa lapsepõlvest. Mõnu valmistab seegi, kui räägitakse ühiselt läbielatust, erilist põnevust pakuvad lood sellest, kuidas mingil põhjusel koos muret, hirmu ja häda on tuntud. Rikkis autoga teele jäämine, võõras paigas eksimine, rahapuudus – just omaaegne ahistuse- ja abitustunne ning sellele järgnenud rõõm toimetulekust omandab mälestustes erilise väärtuse.

Näiteks kuulub ühe pere ühismällu lugu sellest, kuidas pere kord õhtul vanemat poega koju ootas. Ei olnud alust arvata, et poeg koju helistamata lihtsalt kuhugi aega veetma oleks jäänud. Väljas oli pime, aeg hiline ning tasapisi kogunesid ema-isa ja lapsed elutuppa, et koos oodata ja palvetada. Kui poeg lõpuks saabus, siis selgus, et ta oli tõepoolest rünnaku ohvriks langenud ja pidanud lööduna telefoni ja rahata jalgsi koduteele asuma. Pere tänutunne oli suur ning ikka ja jälle meenutati hiljem lugu sellest, kuidas koduste ühine palve poega aidanud oli. 

Lähedusvanemlus (emotsionaalne vanemlus). Kodu on ainuke koht, kus inimene tunneb, et teda hinnatakse ja armastatakse mitte selle eest, mis ta teeb või annab, vaid tingimusteta – lihtsalt sellepärast, et ta on tema ise. See on tunne, mida vajab iga inimene ja eriti iga laps, see on arenguks niisama vajalik nagu söök ja jook. Kasvatusteadlane Peeter Põld (1911/2006, lk 27) on öelnud:Lapse hing nõuab armastust, ta ihaldab seda nagu taimeidu päikese soojust. Tal peab olema, kelle najale ta ennast kartuse silmapilkudel saaks toetada, kes tema väikseid muresid jagaks, temale ootamatuid rõõmusid valmistaks, kelle juurde ta igal silmapilgul julgeb minna, kelle heatahtlikkuse vastu temal piiritu usaldus on. Seda ütles P. Põld sada aastat tagasi, ja ometi on raske täpsemalt kujutada lapse vajadust vanema läheduse/lähedusvanemluse järele. Jätkates lisab P. Põld, et seda armastust suudab ainult perekond pakkuda.

Lähedusvanemlus on eriti oluline imikule, kes tunneb end turvalisena vaid siis, kui saab olla kindel, et juhtugu mis tahes, ema või isa on kuskil läheduses ja tuleb tingimata alati, kui teda vaja on, kui teda kutsuda. Just kiindumussuhe vanematega annab lapsele võimaluse sobituda ümbritsevasse maailma ja vajadus talle tähtsate inimeste, kiindumuse objektide järele ei kao ka järgnevail aastail. Mitte ainult tubli, tark ja andekas laps ei vaja armastust, vaid ka see laps, kes on aeglane ja kohmakas, kel süües tuleb pudruplekk pluusile ja kirjutades tähed vildakad ja kõverad, kellele tehted murdudega näivad ületamatult rasked ja inglise keele aegade süsteem kättesaamatu ‒ mida raskem lapsel on, mida enam ta tajub end ebaõnnestuvat, seda kindlamalt peab ta tunnetama oma vanemate armastust. Ka see laps, kes ei suuda koolitunnis vaikselt kuulata, kes tuleb märkustega koju, kes alatihti satub kähmlustesse kaaslastega ja konflikti täiskasvanutega, peab teadma, et ta on kõigele vaatamata oma vanematele kallis ja tähtis – just see aitab tal oma raskustest ja nõrkustest üle saada.

On hea teada, et meie esivanemad tajusid seda lapse vajadust armastuse ja kiindumuse järele ammu enne psühholoogia kui teaduse teket – eesti rahvalaulus ütleb suureks sirgunud laps tänusõnu emale-isale:

Tänu sulle, eidekene,
Teiseks tänu taadikene,
Kes sa minda kasvatasid,
kasvatasid, kallistasid, 
süles hoidsid süüessagi,
käe peal kandsid käiessagi.
 
 

Ka tänapäeva lapsed õpivad laule emast ‒ eelkõige ülistatakse neis ema omakasupüüdmatut, tingimusteta armastust. Ei puudu ka laulud isast.

Väikelaste emad väljendavad oma armastust enamasti kõhklematult, last võetakse sülle, kallistatakse ja mängitatakse. Mida vanemaks saab laps, seda tagasihoidlikumalt ilmutatakse talle aga kiindumust ja armastust, seda sagedasemaks saavad laitused ja kriitika. Lapsel on raske mõista, et riidlemine ja karistused tulenevad ka armastusest. Samas pakuvad vanemad aina rohkem eeskuju rahulolematuse ja iroonia ja aina vähem poolehoiu ja armastuse väljendajatena. Seega kipub murdeeaks vestluste sagedus vähenema, toon muutub tõrjuvamaks ja nii võib tekkida lõhe inimeste vahele, kes tegelikult üksteisele väga olulised on. Kui vanemad kas ei ole suutnud või osanud luua lapsega kiindumussuhet, siis laps ei tunne end turvaliselt. Turvatunde puudumine toob kaasa huvi vähenemise välismaailma vastu, võimalikud on käitumis- ja psühhosomaatilised häired. Vanemate hoiakust tekkinud madal enesehinnang on väga püsiv. Laps jääb uskuma seda, mida talle on sisendatud, ja kui sisendus ütleb, et ta laisk, rumal, kasutu, inetu – miks ei peaks ta omaenda vanemaid uskuma? Ebasoodsatest koduoludest laps on kooliks halvemini ette valmistatud, tekivad arusaamatused ja konfliktid õpetajatega, mis omakorda suurendavad õpiraskusi.

Lähedussuhe vanemate ja laste vahel peaks kestma kogu elu. Ometi tundub, et vanemlik vastutustunne, mis ju iseendast on hädavajalik, sunnib vahel unustama, et me saame oma lapsi ainult siis mõjutada, kui vanemate ja laste vahel on piisavalt lähedust ja usaldust.

Vastutusvanemlus on see psühholoogilise vanemluse komponent, millega on seotud ehk kõige enam probleeme. Enamus vanemaid tunnetab küll selgelt vastutuse vältimatust, iseasi aga on, kuidas mõistetakse vajadust seda mingis olukorras rakendada. Segadust kipub suurendama kasvatusalaste õpetuste rohkus ja vasturääkivus – mõni autor rõhutab korra ja distsipliini vajalikkust, mõni lapse vaba eneseteostust, erinevad ka soovitused, millises olukorras ja mis vanuses lapse puhul midagi nõuda tohiks või nõudma peaks. Samas toob kooselu kasvava lapsega aina uusi ja uusi probleeme, otsustama peab kiiresti ja siiski õigesti.

Mida siis tähendab vastutusvanemlus, kuidas toimib vastutustundlik vanem? Peamine näib olevat see, et vanem teeb igas olukorras just seda, mis tema arvates on kasuks lapsele, mitte seda, mis oleks talle endale lihtsam ja mugavam. Vanem peab selleks tundma lapse ealist ja soolist eripära – peab teadma, mis lapse arengus millisel etapil toimub, mis arengut soodustab, mis kahjustab. Veel olulisem on mõista lapse eripära, last kui indiviidi. Arg ja tagasihoidlik laps tajub enda ümber toimuvat teistmoodi kui elavaloomuline, liikuv ja südi – sedagi tuleb kasvatades arvestada. Universaalseid, kõigile lastele mingis situatsioonis sobivaid kasvatusviise ei ole ega saagi olla.

Vastavalt seadusele vastutab vanem lapse heaolu eest – hoolitseb, hoiab ja kaitseb teda kõige kahjustava eest. Tõepoolest erandlik on vanem, kes jätab näljase imiku nutma või paariaastase põnni üksi õue, lapse põhivajaduste rahuldamisel ei mõelda seadusele, vaid ikka lapsele, lapse turvalisusele ja olevale või tulevale heaolule.

Vanema vastutus puudutab ka lapse arenguks vajaliku miljöö loomist. Millised raamatud peaksid lapsele kättesaadavad olema, mida mänguealistele ette lugeda? Kas võimalus iga päev tunde arvutis istuda tuleb lapsele kasuks või kahjuks? Kas võib loota, et laps leiab endale ise sobiva seltskonna või tuleks teda sõprade valikul suunata? Neile ja sadadele muudele küsimustele otsib vanem vastuseid, toetudes oma teadmistele, väärtushinnangutele ja südametunnistusele.

Kõige keerulisem näib olevat vanemal otsustada, kas ja kuivõrd lapsi keelata ja käskida. Küsimus karistusest ja karistamatusest on olnud aktuaalne uskumatult kaua aega. Soome psühholoog, meilgi tuntud kasvatusteaduslike teoste autor L. Keltikangas-Järvinen (2000) on öelnud, et laste ja noorte sõnavaras puuduvad mõisted õige ja väär – just sama tulemuse oleme saanud meiegi Eesti lapsi küsitledes. Kui aga pole mõisteid, siis pole ka mõistmist. Keelatakse palju, mõnigi kord vaidlustab laps keelde, teda tuleb veenda. Samas võivad keelud ja karistused olla reaktsioon häirivatele pisiasjadele, samal ajal kui jääb läbi arutamata see, mis on tõeliselt oluline – kõigile kultuuridele omased põhiväärtused. Lääne kultuuris on õige ja vale määratlemisel aluseks olnud kümme käsku (Kinnunen 2008). Soome professor väidab, et sõnade kadumist on põhjustanud see, et vanemad on lakanud lastele rääkimast, mis on õige, mis väär. Sajandeid on vanemad teadvuses kandnud neljandat käsku, selle olulisust õpib iga laps tunnetama suhetes oma ema ja isaga. Last tuleb kuulata, juhtida ja piire seada, et aidata tal õppida vahet tegema hea ja halva, õige ja väära vahel. Kui teleri ette istuma jäänud vanem jätab lapse õhtul pimedani õue, mõtlemata ta uneajale ja tegemata koolitöödele, kuna ei raatsi näidatavaid filme vaatamata jätta, siis võib oletada vastutusvanemluse puudujääke. Kas jätta laps koolist koju, kui ta ei jõudnud eelmisel päeval õppida ja on halvasti maganud? Kui palju, mis põhjustel võib üldse lasta lapsel koolist puududa?

On aga ka hoopis keerukamaid situatsioone.

Kamp 13-aastaseid otsustab ühe poisi ettepanekul nädalalõpu veeta ta vanemate suvilas – suvila on tühi, poisi vanemad välismaal. Mürsikute arvates on see suurepärane idee. Mis oleks aga õige teha teiste laste vanemail? Lubada või keelata?

Vastutusvanemlus eeldab lähtumist lapse heaolust. Kui vanem oleks kindel, et üritus on tore, kasulik ja igas mõttes ohutu, siis võiks nähtavasti loa anda. Kui ta aga tajub ohtu (nt valveta ujumiskoht, mis võib ahvatleda murdeealisi oma oskusi näitama) või võimalust, et hakatakse proovima „täiskasvanulikku elu” ja survestatakse kaaslasi tegema asju, mida nad pole tahtnud ega kavatsenud teha (nt kellegi kaasa toodud alkoholi joomine koos võimalike tagajärgedega, mida täiskasvanu oskab ette näha), siis on vanemate kohus plaani muuta oma ja võib-olla teisigi lapsi takistades (nt võtta ühendust teiste lapsevanematega, arutades olukorda, leides ehk vanemaid, kes saaksid lastega kaasa minna).

Laps ei suuda alati võimalikku ohtu ette näha, vanemad peavad aga teadma ja tajuma, kus on nende lapse jaoks piir, mida ületada ei tohi. Väikelast ei jäeta üksi tiigi kaldale mängima, ehkki ta nutab, kui ta sealt ära viiakse. Koolieelikut ei lubata jalgrattaga tänavale, ehkki seal siledal asfaldil oleks mõnus kihutada. Murdeealine ei peaks öösel järelevalvetult võõras paigas aega veetma.

Vastutusvanemluse muudabki raskeks see, et vahel tuleb teha lapse jaoks vastumeelseid otsuseid ja jääda endale kindlaks, taludes lapse palveid, pahameelt ja trotsi. Mõnigi kord on kiusatus järele anda, loobuda lapse soovide vastu võitlemast nii suur, et tuleb tahtmine käega lüüa. Näib, et mõneski peres otsustavad telekapuldi, arvuti ja raha kasutuse üle väikesed kodutürannid, keda vanemad püüavad võimalikult hästi lõbustada, meelitada ja heas tujus hoida (Kontturi 2009).

Sõprusvanemlus?

Kummalisel kombel on käesoleval ajal sõna kasvatus hakanud vanemais kohmetust tekitamaPaljud vanemad, kellelt on küsitud, kuidas nad oma lapsi kasvatanud on, väidavad, et nad polegi kasvatanud – et nad on püüdnud olla lapsega pigem sõbrad. Laps kohtab paljusid inimesi, kellega ta saab hästi läbi, kes kujunevad ta sõpradeks. Lapseeas vajab ta aga lisaks sõpradele enda kõrvale kedagi, kes on temast tugevam ja teadjam, kedagi, kellele ta võib kindel olla, kes suudab teda aidata raskustes ja oskab leida lahenduse mis tahes probleemile. Nõrk lapsevanem ei ärata usaldust, laps ei suuda teda austada, olgu ta siis kuri või hea. Laps vajab vanemat, kes on võimeline teda kaitsma nii väljastpoolt tulevate ohtude kui ka tema enda eest. Hea ja tugev vanem väärib austust ja lugupidamist, tema lähedus, võimalus temaga koos olla toob lapsele rõõmu. 

Soome kasvatusteadlane Keijo Tahkokallio (2005) lisabki meie poolt nimetatud psühholoogilise vanemluse alaliikidele veel ühe, mida ta nimetab sõprusvanemluseks. Seda peab ta ‒ erinevalt eelmisest neljast alaliigist – küll väga levinuks, aga lapsele kahjulikuks. Kui vanem ei taha keelamisega rikkuda oma suhteid lapsega, laskub lõpututesse vaidlustesse ja annab lõpuks ikkagi talle võimaluse teha midagi kahjulikku või ohtlikku, siis ei näita see mitte lapsest hoolimist, sõprust ega armastust, vaid oma mugavuse väärtustamist. Lapsele pakutakse iseseisvust enne, kui ta selleks küps on, ja nõutakse, et ta langetaks otsuseid, milleks tal puuduvad nii teadmised kui ka kogemused. Tugevus ei tähenda karmust ‒ tugev ja kuri lapsevanem, olgu isa või ema, tekitab hirmu, vaenu ja teesklust, ehkki vahel ka hirmusegust austust.

Öeldu ei tähenda lapse ja vanema vahelise usaldusliku suhte eitamist. Lapsevanem, kes suhtub lapsesse lugupidamisega, kelle poole laps võib alati oma probleemidega pöörduda, teades, et teda kuulatakse ja võetakse tõsiselt, rajab teed just niisugusele suhtele. Mida vanemaks laps saab, seda olulisemaks muutub just see vanema kasvatuslik funktsioon – kuulata last, pakkuda talle mõistvust ja tuge ta elus. Ja tõepoolest on hea lugeda mõnede teismeliste arvamusi nende vanemate kohta:

Iga murega pöördun alati isa poole, isaga koos leian kõigele lahenduse (Martin, 14).

Emale võin kõigest rääkida, isegi neid asju, mida ma sõpradele ei räägi. Ema ongi mu parim sõber (Kristiina, 15).

Kõigil lastel nii hästi ei lähe, lapsed kinnitavad ka:

Ma ei räägi neile kunagi midagi, nad ei saa millestki aru ja hakkavad ainult karjuma (Maris, 15).

„Sõber olemine” ei asenda kogu vanemlikku kasvatustegevust. Selleks, et kujuneda lapsele usaldusväärseks sõbraks, peab alustama kiindumussuhtest, jagama ühist argipäeva ning võimaldama ikka ja jälle erinevais situatsioonides tajuda, et ema/isa ei vea kunagi alt, ei naera välja, aitavad ja toetavad, takistades siiski tegemast seda, mis tegelikult kahjulikuks osutuks.

Ema, isa ja kasvatus

Seni rääkisime vanematest ja vanemlusest. Küllap mõnigi lapsevanem on mõelnud, milline on või milline peaks olema erinevus ema ja isa käitumise vahel – tõepoolest, sõnad emadus ja isadus on meie keeles kauem kasutusel olnud kui sõna vanemlus (isegi 2013. aasta Eesti õigekeelsuse sõnaraamat ei paku veel sõna vanemlus, küll aga on see olemas aastal 2014 ilmuvas „Haridus- ja kasvatusteaduse sõnaraamatus“). P. Põld (1911/2006, lk 28) rõhutab eriti mõlema lapsevanema tähtsust: Oma iselaadi läbi vajutavad ema ja isa kumbki perekonna elu peale teatava märgi. Vastastikuses armastuses kokkukõla leides loovad nad üheskoos perekonnas isesuguse kultuuri-ilma, mis rohkem elava teo kui sõnade läbi last õpetab. Selles arutluses ilmneb selgesti mõlema vanema vajalikkus ja mõlema vanema õigus oma eripärale – mõte, mis õigupoolest laiemat kõlapinda on leidnud alles XX sajandi lõpupoole. Tänapäeval räägime jagatud vanemlusest. Ei ole reegleid ega piiranguid, mis nõuaksid ühelt või teiselt vanemalt mingit sugupoolest lähtuvat käitumist. On käitumist ja tegevusi, mis sobivad sagedamini kas just emale või just isale, aga rollide piirid pole jäigad, iga perekond võib siin kasutada oma malli – tähtis on vaid see, et laps saab kindel olla mõlema vanema tingimusteta armastuses. On öeldud, et ema vajab selleks, et oma emarolli hästi täita, isa toetust. Küllap see kehtib ka vastupidi.

Emale esitatavates nõudmistes on rõhutatud jagamatut tähelepanu, sensitiivsust, lapse tundmuste mõistmist ja arvestamist. Isalt oodatakse osalt sama, aga olulisel kohal on ka oskus lapse silmaringi avardada. Traditsiooniliselt on isa osaks peetud ühiskonnas kehtivate normide ja seaduste vahendamist. Mõnede mitmel maal (ka Eestis) tehtud hiljutiste uurimuste tulemused on näidanud, et isa roll lapse väärtushinnangute ja tõekspidamiste kujunemisel on suurem kui emal, ehkki P. Põld (1929, lk 398) ütleb, et just emast kiirgab lapsesse kõlbeline ilm ja tema eluvaadetele ehitab laps oma tõekspidamised.

Kaua aega on rõhutatud isale omast suuremat distantsi lapse suhtes ja vajalikku rangust vastandina ema hellusele ja õrnusele. Nüüdseks on leitud, et karmist isast paremad tulemused võib saavutada isa, kes lapsega rohkem suhtleb, temaga mängib, ta mõtteid kuulab ja hindab ning tundeid mõistab. Soe ja lähedane suhe isaga soodustab lapse arengut. Isa tähtsust kasvatuses on eriti oluliseks peetud poegadele, isa toetab poja sooidentiteedi kujunemist, poeg võtab isalt üle sotsiaalseid ning kooseluks vajalikke hoiakuid ja oskusi. Samas kiinduvad ka tütred isasse, isast saab neile mehe kujund ja isa arvamusest orientiir valikute tegemiseks edaspidises elus. Laps ootab, et isa oleks tugev, aga samal ajal teda mõistaks ja oleks talle lähedane.

Lõpetuseks

Vanemlus, lapse kasvatamine nõuab inimeselt palju – küllap iga lapsevanem võib jutustada unetutest öödest, murest haige lapse voodi juures, last tabanud ebaõnne või solvangu tekitatud valust. Pole välistatud, et vanemlus tähendab ka loobumist võimalustest õpinguis või karjääri edendamisel, loobumist harukordsest stipendiumist või ahvatlevatest lähetustest kaugetele maadele.

Mis see annab? Vanemlus võimaldab end tunda väärtuslikuna, ainulaadsena, asendamatuna. Tasu lapsega tehtud töö ja nähtud vaeva eest ei tule siis, kui laps kord suureks saab. Laps saab olla laps siis, kui tal on vanemad, kes temast hoolivad ja on valmis võtma enda kanda vanemliku vastutuse kogu selle raskuses – ja rõõmus. Laps tasub vanemaile just siis, kui teda hoitakse, kui temale pühendutakse – ja mida suurem on pühendumus, seda suurem on tasu, tuleb ainult osata seda tajuda. Vaevalt valmistab miski suuremat rahuldust kui lapse areng, lapse edusammud. Lapsega koos arenemine, lapsega koos kasvamine on kogemus, millest ilmajäämist võiks pidada korvamatuks kaotuseks.

 

Kasutatud kirjandus

  1. Keltikangas-Järvinen. 2000. Hyvä itsetunto. Helsinki: WSOY.
  2. Kinnunen. 2008. Las ma olen laps. Tallinn: Allika.
  3. Kontturi. 2009. Niukkuuden pedagogiikka. Peruasioiden opettamisen puolesta. Juva: PS-kustannus.
  4. Kutsar (toim) 2013. Laste heaolu ‒ Child well-being. Tallinn: Statistikaamet.
  5. Põld. 2006. Kultuur ja rahvahariduse korraldus.
  6. Põld. 1929. Lastest tuntakse meid. Koost T. Tender. Tartu: Ilmamaa, lk17-64.
  7. Põld. 2006. Emast kui suurest kultuuriloojast.
  8. Tahkokallio. 2005. Kotipesän lämpöä etsimässä. Kirja vanhemmuudestam rakkaudest ja rajoista. Juva: WSOY.

Comments are closed.