Pühapäevakoolide sünniks maailmas loetakse aastat 1780, mil ajalehe-kirjastaja ja filantroop Robert Raikes alustas Inglismaal Gloucesteris koos pastor Thomas Stockiga vabrikutööliste laste õpetamist. 1780. aasta juu- lis kogus ta oma kodulinnas esimest korda kokku 6-14-aastasi lapsi, kel puudus igasugune haridus, kes ei käinud koolis ega kirikus. Enamik neist lastest töötas vabrikutes ja nende ainuke vaba päev oli pühapäev. R. Raikes korraldas oma kodu ühes toas pühapäevakooli, kus õpetati nii lugema kui kirjutama ja anti ka usuõpetust. Kool kestis kümnest viieni. R. Raikes palkas neli naisõpetajat, kes püüdsid oma gruppe õpetada, igaüks toa eri nurgas. Lapsi ergutati praktiliste kingitustega (seebitükk, hari, kamm, riietusese) usinuse eest. Pühapäevakooli pääsemiseks oli nõue, et nägu ning käed oleksid pestud ja pea kammitud. Pärast pühapäevakooli tundi viidi lapsed kirikusse, kus paljud neist polnud kunagi varem käinud.
See algatus levis kiiresti üle kogu ingliskeelse maailma. Viie aasta pärast oli Inglismaal ligi 250 000 last, kes said pühapäeviti usulist õpetust. 1786. aastal avati esimene pühapäevakool Ameerikas. Pärast esimest maailma pühapäevakoolide konverentsi (World Sunday School Convention) Londonis 1889. aastal levis pühapäevakoolide tegevus üle kogu kristliku maailma.
Tuleb tõdeda, et juba enam kui 200 aastat varem rõhutas Martin Luther oma pedagoogilistes tekstides laste õpetamise ning eriliselt usuõpetuse tähtsust. M. Lutheri kaasaegne ja kaastööline Veit Dietrich (1506-1549) pidas Nürnbergis lastejutlusi. Milano piiskop Carlo Borromeo (1538-1584) kogus Milanos XVI sajandi teisel poolel koguduste juurde lapsi, kellele ilmikud preestrite järelevalve all lugemist ja kirjutamist õpetasid, aga ka usuõpetust andsid.
Kirikliku lastetöö algust Eestis ja selle asutajat ei ole võimalik täpselt määratleda. Pühapäevakooli kujunemist saab kirjeldada kolme suurema
perioodi kaudu: tegevus enne Teist maailmasõda, nõukogude võimu perioo- dil ja okupatsiooniaja järel.
Usulised tõed olid eestlastele emakeeles kättesaadavad alates 1535. aas- tast, kui ilmus eestikeelne „Väike Katekismus”. Arvatavasti ei olnud kate- kismused siiski enne 1632. aastat kuigivõrd levinud ning laiem juurdepääs haridusele sai eestlastele võimalikuks XVII sajandi lõpul, mil hakkas kasvama talurahvakoolide võrgustik. Alates Rootsi ajast kuni XX sajandi alguseni korraldas kirik kihelkonnakoolide asutamist ning usulise hariduse andmist. 1687. aastal avaldati Liivimaal nn köstriseadus, mis kohustas kogudusi tööle võtma köstreid, kelle ülesannete hulgas oli ka usuõpetuse andmine kihel- konnakoolis. Kirikul oli koolihariduses juhtiv roll, kuid kõik lapsed ei pääse- nudki kooli. Paljud õppisid lugemist alles leerikoolis. Aastal 1820 hakkasid Tallinna käsitööliste tsunfti liikmed pidama pühapäeval kooli, kus toimus kuus tundi – kaks tundi loeti ja õpiti Piiblit, ülejäänud neli tundi õpiti muid aineid. Sellist õpet hakati korraldama ka teistes linnades. Neid koole võib pidada juba pühapäevakoolideks, kuigi seal õppisid põhiliselt täiskasvanud. Viljandi kirikukroonikast võib lugeda, et 1837. aasta talvel asutati Viljandimaal pühapäevakool, kus pastor Paul Heinrich Holst andis usualast õpetust. Vene keiser Aleksander III viis 1886. aastal koolid haridusministeeriumi valitsuse alla, võttes sellega kogudustelt pädevuse kihelkonna hariduselu korraldamisel. Kirikule jäi siiski usuõpetuse andmise kontrollimise õigus, mida ka usinalt kasutati – nn koolikatsumised olid regulaarsed. XIX sajandi lõpul, venestamise ajal, oli usuõpetus ainus õppeaine, mida võis õpetada läbi kogu kooliaja emakeeles.
Laste järjekindel pühapäevane kooskäimine toimus esialgu üksikkristlaste initsiatiivil. Pühapäevakoolitöö üheks rajajaks Eestis peetakse evangeel- se alliansi tegelast Friedrich Baedekeri, kes XIX sajandi teisel poolel oma misjonireisidel Venemaa vangilaagritesse peatus tihti ka Eestis. Tallinnas viibides pidas F. Baedeker vaimulikke koosolekuid erinevates kodudes, samuti lastekoosolekuid preilide Krausede väikelaste koolis.
Pühapäevakoolide algus Eesti luterlikes kogudustes
Mitmetes luterlikes kogudustes alustati pühapäevakoolitööga 1870. aastatel. Sageli oli liikumine seotud usulise ja rahvusliku ärkamisega. Esimestel aastatel toimusid tunnid ebaregulaarselt. 1877. aastal asutati esimesed rootsikeelsed pühapäevakoolid Vormsi saarel, 1880. aastate algul rajati ka eestikeelseid pühapäevakoole. Pühapäevakoolitöö kõrvale tekkis uus lastetöö vorm – lastejumalateenistus. Esimesed lastejumalateenistused toimusid Lihulas, esimene eestikeelne lastejumalateenistus peeti Tallinnas Kaarli kirikus. Vastava tööharu kirjanduse, kalendrite ja aruandluse eest sai vastutavaks 1884. aastal asutatud Lastejumalateenistuste Komitee.
Väga aktiivselt toetas kiriklikku lastetööd vennastekoguduste liikumine. Seal, kus oli elujõuline vennastekogudus, peeti aktiivsemalt ka lastejumala- teenistusi. Vennastekoguduste egiidi all aastast 1903 ilmunud ajakirjast Kristlik Perekonnaleht võib lugeda noortekogudest ja pühapäevakoolidest, mis külades head tööd tegid. Peale selle tutvustati lehes ka kristliku laste- kirjanduse hankimise võimalusi. Aastal 1910 hakkas ilmuma lasteajakiri Kristlik Laste Sõber, mis muutus peagi väga populaarseks.
Sellest ajast on teada täpsemaid andmeid lastetööst Rakveres, kus püha- päevakool asutati 1909. aastal. Alustati 76 lapsega, nelja aastaga kasvas laste arv 200 lapseni. Haapsalu kirikukroonika andmetel tegutses enne Esimest maailmasõda pühapäevakool Haapsalus. Kooli juhatajateks olid Tamberg, Tari ja pastor Thomsen. Alates 1928. aastast ilmunud vennastekoguduste ajakirjas Risti Vägi anti teada juba pühapäevakooli õpetajate kahepäevasest kursusest Tallinnas. Ajakirjas leidus lisaks sellele paarikuuliste perioodide kaupa pühapäevakoolide õppekavasid ning üksikuid artikleid ja fotosid pühapäevakoolidest. Peamiselt toimusid pühapäevakoolid külades ning suurematel kirikupühadel ja kihelkonnapäevadel mindi üheskoos kirikusse jumalateenistusele.
Eesti iseseisvuse algusaastatel muutus kiriku ja riigi suhe. 1918. aastal andis Eesti Ajutine Valitsus välja määruse, mis sätestas usuõpetuse ja palve- tamise vabatahtlikkuse koolis. 1920. aastal vastu võetud avalike algkoolide seadusega jäeti usuõpetus koolist täiesti välja. See seadis kiriku lastetööle uue eesmärgi. Kuigi 1923. aasta rahvahääletus tõi usuõpetuse koolidesse vabatahtliku õppeainena tagasi, oli kirik mõistnud koguduse keskel tehtava lastetöö olulisust. Iga-aastastel kirikupäevadel rõhutati lastejumalateenis- tuste ning pühapäevakoolide pidamise vajalikkust ja innustati koguduste õpetajaid lastele suurt tähelepanu pöörama. Siiski oli piiskop Jakob Kukk (1870-1933) sunnitud oma 1923. aasta aruandes tõdema, et aruandeaastal tegutses ainult 16 pühapäevakooli ning suuremate linnade kõrval peeti lastejumalateenistusi kokku vaid 47 koguduses.
Aastal 1929 asutati konsistooriumi juurde Noorsootöö Sekretariaat, mille tarvis valis Usuteadlaste Konverents 1932. aastal kolmeliikmelise lastetöö komisjoni. Selle esmaseks ülesandeks sai lastetöötegijate konverentsi kor- raldamine. Komisjoni liige August Grünberg tunnistas, et „lastetöö tegelik organiseerimine ja õhutamine oli senini siiski eraviisiline”. 1934. aasta lõpul saatis lastetöö komisjon konsistooriumile kirja, milles tutvustati senitehtud tööd ning esitati kirikuvalitsusele ettepanekuid lastetöö korraldamiseks. Olu- lisimaks pidas komisjon lastetöö üldkiriklikku koordineeritust ning lastetöö toimkonna moodustamist, mis korraldaks töö ühtlustamist ja järelevalvet ning koondaks lastetöötegijaid. Tegevuse ühtlustamise all peeti silmas üht- seid õppekavasid ja materjalide ning kirikliku lastelehe väljaandmist, milleks oli 1927. aastast ilmunud Laste Sõber. Alates 1930. aastast peeti iga-aastasi ülemaalisi lastejumalateenistusi ja pühapäevakooli õpetajate konverentse. Praostkondades korraldati pühapäevakooli õpetajatele koolitusi.
1938. aastal osales luterliku kiriku lastetöös 10 000-11 000 last ning neid juhendas 374 töötegijat.
Pühapäevakoolitöö kujunemine Eesti baptisti kogudustes
Eesti vabakoguduste pühapäevakoolitöö on peaaegu sama vana kui luterlike
koguduste lastetöö. Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu pühapäevakoolide areng asetub laiemasse konteksti. Kuna XIX sajandi teisel poolel alguse saanud usuliikumine on vanem kui sajand, siis sama vanaks võib lugeda ka pühapäevakoolitööd. Kahtlemata on pühapäevakooli- tööd kui koguduste üht suuremat ja olulisemat töövaldkonda mõjutanud poliitilised mõjud.
Baptistikoguduste lastetöö sai alguse Läänemaal koos esimeste kogudus- te asutamisega. Esialgu tegelesid lastega vaid üksikud entusiastid. Mõnes koguduses ei mõistetud selle tegevuse vajalikkust ning tööd kimbutasid ruumikitsikus ja toetuse puudumine. Raskustest hoolimata asutati siin-seal pühapäevakoole. Esimene, kus lapsi järjekindlalt õpetama hakati, asus Vormsil Rälby külas. Hiiumaal asutati baptistikogudus 1884. aastal, samast ajast alustas tegevust Kärdla pühapäevakool. Ka Pärnus algatas üks esi- mesi koguduseliikmeid Jüri Mill pühapäevakoolitöö vaid mõni kuu pärast koguduse asutamisest. Paaril aastal kuni oma maja avamiseni peeti Sindis lastekoosolekuid ühes eramajas, hiljem linnas üürikorterites. Tallinna Esi- meses Baptistikoguduses alustas Andres Tetermann pühapäevakoolitööd pärast seda, kui ta oli 1890. aastal asunud kogudust juhtima. Laste arv pühapäevakoolides kasvas kiiresti.
Eesti Baptisti Liit vormistati ametlikult aastal 1900 ning liidu esimene aruanne sisaldas infot ka pühapäevakoolitööst. Üldjuhul oli pühapäeva- kooli ülesehitus järgmine: laste kogunemise järel koguduse peasaali toimus ühine algus, hiljem jaguneti grupitöödeks saali erinevatesse nurkadesse. Koos lauldi, kuulati piiblilugusid ning õpiti piiblisalme. Mõnes koguduses asutati ka laste laulukoore. Selleks ajaks oli pühapäevakool avatud Hiiumaal, Pärnus, Haapsalus ja Tallinna kahes koguduses.
XX sajandi esimeseks kümnendiks oli pühapäevakoolitöö jõudsalt kasva- nud ning see eeldas suuremat organiseeritust. Umbes kakskümmend aastat pärast esimeste pühapäevakoolide asutamist oli Eesti Baptistikoguduste Ühendustes 1905. aastal seitse pühapäevakooli, milles käis üle 200 lapse ning õpetajaid oli kokku 14. Samal aastal valiti pühapäevakoolitöö misjonäriks August Johanson, kes tegi misjonireise Lätti ja Poola ning õppis tundma sealset pühapäevakoolitööd. Oma avastustest võõrsil saatis A. Johanson kodumaale huvitavaid kirjeldusi, eriti Läti kohta, kus pühapäevakoolitööd oli alustatud palju aastaid varem kui Eestis. Viimase põhjuseks võib lugeda laiema Euroopa usklike varasemaid kontakte nii Läti kui Poola vabakogudustega.
Pühapäevakooli õpetajate töö abistamiseks anti välja abimaterjale. Alates 1905. aastast ilmusid ajakirjas Teekäija kirjakohtade seletused iganädalasteks lastetundideks. Seletusi üllitati kuni 1914. aastani. 1905. aasta aprillis ilmus A. Tetermanni välja antud ajakirja Teekäija lastetoa erinumber, mis sisaldas ka artikleid „Õpetus lastekasvatamisest” ja „Jutlus lastetoas”. Aastatel 1908-1910 avaldati „Edasiharimise kursus pühapäevakooli õpetajatele”. Avaldatud metoodiline materjal käsitles pühapäevakooli organisatsiooni, õpetusviise, samuti esitas kronoloogilisi andmeid ja tahvlijooniseid. Esimesel pühapäevakooli õpetajate konverentsil aastal 1909 otsustati trükkida laste lauluraamatuid, anda välja pühapäevakooli kalender ja pidada õpetajatele kursusi. Samuti soovitati kasutada õppetöös seinatahvlit ja pilte.
Kui pühapäevakoolid olid tegutsenud iseseisvalt juba kakskümmend viis aastat, kutsuti kokku esimene pühapäevakooli õpetajate konverents. Kon- verents toimus 27. detsembril 1909. aastal Tallinnas ja sellest võtsid osa 37 õpetajat ning lisaks osalesid teisedki huvilised. Samal ajal sai ilmsiks, et siiani vanimaks peetud Kärdla pühapäevakool oli siiski asutatud aasta hiljem kui 1883. aastal alustanud Sutlepa koguduse pühapäevakool. Rootsist tulnud vennad viisid tunde alguses läbi luterlikus kirikus ning kolme aasta pärast alustati tundidega ka baptisti palvemajas. Õpetajateks olid nii luterliku kiriku kui baptisti koguduse inimesed.
Kuigi veerandsajandi vanune pühapäevakool oli enam organiseeritud kui kunagi varem, ei kulgenud kõik probleemideta. Raskusi tekkis nii kogu- duste sees kui ka väljastpool kogudusi. Kasvutendents oli ilmne, sest lapsi tuli ikka juurde. Muret valmistasid hoopis õpetajate puudus, samuti Eesti palvemajades valitsev ruumikitsikus ja kõrvalruumide puudumine. Samas olid lapsed väga huvitatud pühapäevakoolis käimisest. Õpetajate puudusele leiti näiteks Kehras lahendus oma koguduse keskel, kus pühapäevakooli õpilastest said entusiastlikud lastetöötegijad.
Aastal 1910 tuli valitsuselt nõue, et pühapäevakooli õpetajatel peab olema vastav haridus laste õpetamiseks. Kuna ühelgi õpetajal seda ei olnud, siis taheti laste tööharu lõpetada. Koguduse rajaja, jutlustaja ja ajakirja Teekäija toimetaja A. Tetermann oli seepeale öelnud: „Minuga võite teha, mis teie tahate, aga tööd laste seas ei lõpeta!” Lastetöö päästmiseks võeti tööharu senise nimetuse „pühapäevakool” asemel kasutusele sõna „lastejumalateenistus”. Sama nime all ilmusid Teekäijas jätkuvalt Pühakirja seletused. Lastejumalateenistuse nime all toimus töö kuni Esimene maa- ilmasõja puhkemiseni. Sõjaaeg mõjutas ka pühapäevakoolide tegevust. Kui varem oli baptistidel kokku 24 pühapäevakooli, siis 1916. aastaks oli tegutsema jäänud vaid kolm – üheksa õpetaja ja 101 lapsega. Pärast sõda taastus pühapäevakoolide töö baptisti kogudustes kiiresti ja juba paari aasta pärast tegutses 21 pühapäevakooli 93 õpetaja ja 1085 lapsega, hiljem aastast aastasse aina rohkem. Alates 1920. aastast hakkas igal pühapäeval ilmuma lasteleht Väikesed Tähed.
Olukorras, kus laste arv suurenes, tekkis peagi vajadus uute ja olemas- olevate õpetajate koolitamise järele. 1922. aastal alustati viiepäevaste püha- päevakooli õpetajate kursuste korraldamisega Eestimaa eri piirkondades. 1934. aastaks tegutses Eesti Baptisti Liidus kokku 78 pühapäevakooli.
Pühapäevakoolitöö algus Eesti metodisti kogudustes
Pühapäevakoolitöö metodisti kirikus sai alguse hiljem kui luterlikus kirikus ja baptistikogudustes. Samas on metodisti kirik olnud Eestis ka lühemat aega kui eelnimetatud kirikud. Metodismi alguseks Eestis loetakse 1907. aastat. Kõige staažikam on Kuressaare pühapäevakool, mis alustas tegevust aastal 1918 ja milles käis kokku 50-60 last. Kuressaare kogudus tegutses nii linnas kui ka linna läheduses maapiirkondades. Üks selliseid paiku oli Haamse küla, kus osales 30 last. Üks esimesi metodisti kiriku pühapäevakoole asutati Rakverre, kus lastetöö sai alguse 1920. aastal, Tapal alustas pühapäevakool aastal 1921, Tallinnas aastal 1922, Tartus aastal 1925. Viimane oli metodisti koguduste pühapäevakoolidest suurim. Protokolliraamatus on isegi märge, et Tartu koolis käis mingil perioodil ligi 195 last ning selles tegutses kokku 12 õpetajat. Tartu pühapäevakoolitöö kõrgaeg langeb perioodile 1926- 1938, kui kogudust teenis pastori ja pühapäevakoolitöö juhina Aleksander Kuum. Lisaks olid Tartu pühapäevakooli juures ka laste laulu- ja keelpillikoor.
Saaremaal Kõrkveres avati pühapäevakool aastal 1926. Tõenäoliselt sai samal ajal alguse ka pühapäevakool Haapsalu koguduses. On teada, et aastal 1928 oli Haapsalus nimekirjas 56 last. Üheks pühapäevakooli õpetajaks oli Haapsalus pastor Ferdinand Tombo, kes tegutses hiljem pühapäevakooli õpetajana nii Tallinnas kui ka Pärnus. Aastal 1928 avati Saaremaal Tõllustes palvemaja ning ka pühapäevakool. Samuti on andmeid Kunda pühapäe- vakooli kohta, kus aastal 1928 käis kokku 120 last. Tõenäoliselt oli püha- päevakool veel Narvas. Ajakirjas Kristlik Kaitsja on sellekohane märge, et 7. jaanuaril 1940. aastal toimus Narvas pühapäevakooli jõulupuu. Andmeid okupatsioonieelsel ajal tegutsenud metodisti kiriku pühapäevakoolidest on teada veel Lihulast, Mõisakülast, Saaremaalt Torgust, Põltsamaalt ja Viljan- dist. Kokku tegutses metodisti kogudustes XX sajandi esimesel poolel 19 pühapäevakooli, mis kõik lõpetasid tegevuse Teise maailmasõja puhkedes.
Metodisti kiriku ajakirjas Kristlik Kaitsja ilmus rubriik „Pühapäevakooli õppetükid”, mis hiljem nimetati ümber „Pühapäevakooliks”.
Eesti Pühapäevakoolide Allianssliit
1928. aastal asutati Eesti Pühapäevakoolide Allianssliit, mis algselt kuulus Pühapäevakoolide Maailmaliitu. Aastal 1937 kuulus allianssliitu vaba- kogudustest 120 pühapäevakooli, liidu juhatuses oli kaheksa liiget. Liit andis oma tegevuse algul välja uue lastelauliku ja regulaarselt hakkas ilmuma laste nädalaleht Väikesed Tähed, õpetajatele ilmus neli korda aastas Pühapäevakooliõpetajate Nõuandja ja lastele jõuluks Jõulutähed. Allianssliidus töötas rändsekretär, peeti kursusi ja aastakonverentse. 1937. aastal ilmus „Pühapäevakooliõpetajate käsiraamat”, mille autoriks oli Tabea Korjus baptistikirikust. T. Korjusest kirjutab käsiraamatu eessõnas allianssliidu tolleaegne esimees ja metodisti kiriku vaimulik A. Kuum järgmist: „Käsiraamatu käsikirja kirjutamine usaldati „tädi” Korjuse hoolde, kellel on seljataga rikkalik tööpraktika, hea haridus parimatelt välismaa vastavatelt õppeasutustelt, ja mis peaasi – soe süda töö vastu.”
Raamat sai suure tunnustuse osaliseks erinevates usuringkondades, näi- teks luterliku kiriku praost Jakob Aunver kirjutab: „T. Korjuse „Pühapäeva- kooliõpetaja käsiraamat” on küll koostatud lahkusku kuuluva pedagoogi poolt, kuid seda raamatut võivad küllaltki hästi tarvitada ka meie kiriku pühapäevakoolide tegelased. Raamatu vooruseks on seegi, et ta ei seisa kitsarinnalisel lahkusulisel alusel, vaid on ehitatud tunnustatud pedagoo- gilis-didaktilistele tõdedele ja lapse hingeelu tundmisele ja mõistmisele.”
Allianssliit korraldas mitmeid pühapäevakooli õpetajate koolitusi. Näiteks 22.-29. augustil 1938. aastal toimus Rannamõisas pühapäevakooliõpeta- jate õppenädal, koolitajateks olid T. Korjus, A. Kuum, Hendrik Kokamägi, laule õpetas Johan Tamverk. 1938. aasta kevadsemestril korraldas allianss pühapäevakooli õpetajate kutsehariduse tõstmiseks kursuse, mille raames peeti 48 loengut ja kaks praktilist tundi. 20. jaanuarist kuni 16. märtsini 1940. aastal toimus pikem pühapäevakooli õpetajate koolitus, mis oli registree- ritud koolivalitsuses ning seeläbi saanud vastava tunnistuse. Aastal 1940 oli allianssliidu esimeheks jätkuvalt A. Kuum, tema abiks Edgar Kilimit ja sekretäriks T. Korjus.
Lastetöö kujunemine Eesti seitsmenda päeva adventistide kogudustes
1918. aastal asus tööle liidu esimehe ja jutlustajana Johan Sproge, kes kõneles saksa keeles ja keda tõlgiti eesti keelde. J. Sproge pani suurt rõhku noorte ja laste kaasamisele koguduse ellu. Sel perioodil hakati Eesti seitsmenda päeva adventistide kogudustes mõtlema laste usulisele kasvatusele ning mitmes koguduses asutati hingamispäevakool. Üks lastekasvatuse entusiaste Amanda Nukka kirjutas sellel teemal ajakirjas Misjoniteated 4/1924: „Täna, kus usuõpetus rahvakoolides peaaegu puudub, peab hingamispäe- vakool selle tõttu tõsisema ja põhjalikuma töö tegema, et meie lapsed mitte täiesti ilma Jumala Sõnata üles ei kasvaks. See õpetus peaks laiendama laste teadmisi mitmesugustes usulistes õppetükkides ja tutvustama usumeeste tegelikke läbielusid. Esimese hingamispäevakooli asutamise eesmärk oli lapsi Jeesuse juurde viia. Lunastusplaan peaks lastele lihtsalt ja selgelt ette kantud, hästi ja targasti seletatud ja mõjuvate näitustega nende hingesse vajutatud saama. Hea oleks, kui iga 12-aastane laps teaks, kuidas Piibel, see tähtsam raamatute Raamat, saadud on.”
Hingamispäevakoolid olid mõeldud peamiselt lastele väljaspool advent- kogudusi. Õpiti Piibli jutustusi, lauldi ja valmistuti esinemisteks koosolekutel, samuti võeti ette väljasõite loodusesse.
1923. aastal anti välja lasteraamat „Pildid elust”, mis sisaldas palju huvita- vaid jutustusi. Eestis oli tol ajal lastele vähe vaimulikku kirjandust. Lühikese ajaga oli kogu raamatu tiraaž – 15 000 eksemplari – läbi müüdud. 1926. aastal anti eesti keeles välja laste hingamispäeva õppetükid. Nõukogude võimu perioodil ametlikult adventkogudustes lastetööd ei toimunud, kuid kodudes korraldasid aktiivsed lapsevanemad ise lastetunde koguduse lastele ja nende sõpradele.
Kokkuvõttes võib öelda, et luterlike ja baptisti koguduste pühapäevakoolide ajalugu ulatub XIX sajandi teise poolde, seevastu metodisti ja adventkogu- duste lastetöö sai alguse XX sajandi esimeses veerandis. Kahjuks puuduvad andmed Eesti õigeusu koguduste pühapäevakoolitöö algusest. On teada, et XX sajandi esimeses pooles õigeusu kogudustes pühapäevakoolid toimisid. Kirikliku lastetöö algetapi märksõnadena võib esile tõsta laste arvu kiire kasvu, vaimulike innuka osaluse pühapäevakoolide töös, aktiivse õpetajate koolitamise ja pühapäevakooli materjalide väljaandmise.