1.2. Nõukogude okupatsioon

Print Friendly, PDF & Email

Nõukogude võim püüdis täielikult lämmatada igasuguse laste ja noorte usulise õpetuse nii koolides kui ka kogudustes. Kiriklik laste- ja noortetöö oli okupatsiooni ajal ametlikult keelatud ning kriminaalkorras karistatav. Vaatamata raskustele tegutsesid 1950.-1980. aastatel erinevate uskkondade koguduste juures nn põrandaalused pühapäevakoolitöö rühmad.

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Nõukogude okupatsiooni tulek muutis totaalselt senise kristliku lastetöö korraldamise. Noorsootöö Keskus likvideeriti 30. septembril 1940. aastal. Pärast Teist maaimasõda keelustati organiseeritud kiriklik lastetöö seadus- tega. Järjepidevus jäi siiski püsima tänu salajas peetud pühapäevakoolidele.

Ühed sellistest pühapäevakoolidest tegutsesid Tallinnas ja Keilas alates 1956. aasta advendiajast. Kooli eestvedajaks oli Martin Kelement, tuntud ka kui onu Martin, kes tegutses pühapäevakooli õpetajana juba aastaid enne sõda. Sõja alguses mobiliseeriti Martin Nõukogude armeesse, hiljem saadeti ta aga kümneks aastaks Venemaa vangilaagrisse, mille järel naasis taas kodumaale. Martin Kelementi ustavaks abiliseks oli abikaasa Aliide. Esimene laste kogunemine toimus enne jõule 1956. aastal Tallinnas Köömne tänaval perekond Lendide kodus tütar Aivi 10. sünnipäeval. Kokku tulid omavahel juba tuttavad perekonnad koos oma lastega. Paarkümmend aastat korraldati selliseid perekogunemisi kõikvõimalike tähtpäevade, enamasti küll sünnipäevade nime all, sest seaduse järgi oli kiriklik laste- ja noorsootöö keelatud. Koguneti erinevates kodudes ja säilitati konspirat- sioon. Info levis ning peresid koos lastega tuli aina juurde. Iga kord öeldi koosviibijatele järgmise kohtumise aeg ja koht. Sageli oli selleks perekond Kelementi kodu või mõned teised kodud nii Keilas kui ka Tallinnas. Need esimesed sõjajärgse pühapäevakooli lapsed panid hiljem aluse 1967. aastal asutatud noortekoorile, hilisema nimetusega EELK Usuteaduse Instituudi õppekoor, mille asutamine kasvas välja vajadusest noortele suunatud tegevuse järele kirikus.

1970. aastatel tulid pühapäevakooli esimeste sõjajärgsete laste lapsed. Tundi nimetati toona lastetunniks. Nimetust pühapäevakool välditi sihitead- likult, et mitte äratada võimude tähelepanu. Uue põlvkonna lapsi oli juba nii palju, et tekkis tungiv vajadus hakata tunde pidama vanusegruppide järgi. Vaja oli ka uusi pühapäevakooli õpetajaid. Kõige paremini sobisid õpetaja- teks need, kes olid ise pühapäevakoolis käinud. M. Kelement kutsus uued töötegijad oma endiste pühapäevakooli laste hulgast. Esimesena hakkas tunde andma Lia Kaljuste, kes kutsus abiks lauluõpetaja Eli Lendi. Aasta või paar hiljem lisandusid Anne Maasalu ja Laine Pootsmaa. Hiljem hakkas juba noorteks sirgunute rühma juhendama Randar Tasmuth. Uutele töötegijatele koolitusvõimalusi polnud, hakkama tuli saada eelnevate pühapäevakooli kogemustega ning sageli võeti appi oma loovus. Abimaterjalideks ja töö aluseks olid Piibel, katekismus ning enne sõda kirjastatud ja kodudes säili- nud kristlikud lasteraamatud. 1970. aastate lõpul tekkisid sidemed Soome misjonäridega, kes korraldasid Eestis salajasi lastetöötegijate õppepäevi. Need olid interkonfessionaalsed üritused, mis tugevdasid sidemeid eri konfessioonide töötegijate vahel ja aitasid kaasa kogemuste ning mater- jalide vahetamisele.

Alates 1976. aasta kevadest koguneti pühapäevakooliaasta lõpetamiseks Hagerisse, mõnikord Kuusallu. Kirikus toimus lastele mõeldud hardushetk. 1980. aastate keskel, kui olukord oli mõnevõrra leebem, koguneti aeg- ajalt ka pühapäevakooli tundideks Tallinna Jaani või Nõmme Rahu kiriku kõrvalruumidesse. Lapsi oli juba sedavõrd palju, et kodud korraga kõiki ei mahutanud. Tunnid toimusid erinevatel nädalavahetustel ja erinevates kodudes või kirikute ruumides.

Eriliselt tuleb esile tõsta pühapäevakooli kasvandiku, hilisema R. Tas- muthi juhitud noortegrupi liikme Peeter Paenurme ettevõtmist. Aastatel 1979-1983 andis P. Paenurm omaalgatuslikult välja mitmeleheküljelist A4 formaadis lastelehte Laste Tee, mida ta paljundas kirjutusmasinal läbi kopeerpaberi, saades korraga 10-12 koopiat. 1979. aastal oli Peeter alles 12-aastane.

Mitu aastat toimusid suvelaagrid Sillasoo talu metsas Viliveres. Sinna kogunes nii lapsi, noori kui ka lapsevanemaid. Nende eestvedajaks ja vaim- seks juhiks oli õpetaja Harri Haamer, abilisteks Martin ja Aliide Kelement ning lahke Sillasoo pererahvas Marta ja Ruudolf Tori. Marta oli enne sõda mitmeid aastaid olnud Sakus pühapäevakooli muusikaõpetaja. Nendel laagritel on osalenute mälestustes eriline koht, sest tookord polnud see sugugi iseenesestmõistetav võimalus. Laagrites osalejate arv võis olla 50 ringis, viimasel korral 1977. aastal osales kolmepäevases suvelaagris ligi 100 inimest. Hoolimata suurest salastatusest oli külastajate hulgas informaator ning korraldajad said võimudelt ähvarduse. Hiljem selles paigas laagreid enam ei toimunud.

1989. aastal oli poliitiline olukord riigis sedavõrd muutunud, et Hageri vana palvemaja ümbruses peeti viimane nn põrandaalune pühapäeva- kooli laager. Laagrisse kogunes üle 200 inimese – lapsi, noori ja vilistlasi kuni vanavanemateni välja. Üks periood kiriklikus lastetöös oli lõppenud ja hoopis teistsugune algamas. Tolleaegne, väliselt ehk väike ja nähtama- tu tegutsemine hoidis alles lastetöö järjepidevuse luterlikus kirikus ning paljud tolleaegsed õpilased andsid uute võimaluste tulles oma panuse pühapäevakoolide töösse.

Eesti Evangeelsete Kristlaste-Baptistide Koguduste Liit

Nõukogude okupatsioon ja Teine maailmasõda seiskasid töö paljudes kogudustes. Pärast sõda oli igasugune kiriklik lastetöö ametlikult keelatud. Kuni 1950. aastate alguseni ei julgetud enamikes kogudustes lastetööd teha, kuid Jossif Stalini surma järel, kui poliitilised olud mõnevõrra vabamaks muutusid, alustati siin-seal taas ettevaatlikult pühapäevakooliga. Tuleb tõdeda, et mida nõrgemaks muutus ateistlik surve, seda enam alustati pühapäevakoolide tegevusega. Lastetunnid toimusid laste tähtpäevade või lastevanemate koosviibimise sildi all, viimasel juhul toimus lastele kõrvaltoas oma vaimulik programm.

Selma Sarapuu meenutuste kohaselt toimus Mustvees sõjajärgsel ajal pühapäevakool, ehkki varjatud kujul. Kooli ei tohtinud nimetada pühapäe- vakooliks ning koos käidi rohkem „sünnipäevade” või muude erinevate tähtpäevade nime all. Kuna töö oli keelatud, siis ei ole ka kirjalikke andmeid nn põrandaaluse lastetöö kohta.

Siiri Ratas räägib oma mälestustes, et pärast sõda käidi küll kirikus, kuid pühapäevakooli ei toimunud. Siiri pere hoidis kokku, nende kodu oli teis- telegi avatud ning sünnipäevadele kutsuti ka mitteusklikke sõpru. Alati lauldi vaimulikke laule ja isa või keegi teine täiskasvanu rääkis ühe piibliloo, vahel rääkisid ka lapsed ise. Siiri mäletab, et evangeeliumi kuulutati alati. Tal on meeles, et kui ta oli kümneaastane, siis avati aken, Siiri ise mängis klaverit ning isa soleeris trompetil. Repertuaariks olid peamiselt vaimuli- kud laulud. Kui nende pere Tallinnasse elama asus, siis tehti 1964. aastal Nõmme Baptistikoguduses lastetööd. Õppematerjale ei olnud, kuid räägiti lugusid, lauldi ja joonistati. Samalaadset lastetööd tehti teisteski baptisti kogudustes: Tartus, Pärnus ja mujal.

Oleviste koguduse pühapäevakooli õpetaja Ellen Kalvik tõdeb mälestus- tes samuti, et pühapäevakooli peeti laste sünnipäevade nime all. Tuldi kokku ja alati rääkis keegi piiblilugu. 1970. aastatel hakkas E. Kalvik lastevanemate palvel ise Oleviste koguduses lastetööd tegema. Tol ajal olid kontaktid juba soomlastega, kelle kaudu saadi õppematerjale. Igale lapsele joonistas õpetaja läbi aknaklaasi originaalpildi järgi tunni teemakohase pildi. Enne lastetööga alustamist käis Ellen koguduse vanema jutul, et tutvustada oma ideid, mille kohaselt polnud laste usuliseks suunajaks õpetaja üksinda, vaid usulist kasvatust ja õpetust tuli lastele anda ka kodudes. Lapsed pidid are- nema igakülgselt ja nende ealiste iseärasustega tuli arvestada. Tolleaegne kogudusevanem Osvald Tärk olevat öelnud, et selle peale ei hakka isegi nõukogude võim – igaüks peab ise oma lapsi kasvatama ja kui abi on vaja, siis võib alati abi küsida pedagoogidelt. Lastetunnid toimusid igal pühapäeval.

Koguneti erinevatesse kodudesse ja lapsed tulid koos vanematega. Igal rühmal oli oma embleem, mis oli iga lapse vihikul. Paberile oli kirjutatud tunni teema, põhitõde või piiblisalm ning pilt, mida lapsed said ise värvida. Esimene lastelaager pärast Teist maailmasõda peeti 1977. aastal Pukas sügaval metsas, eemal pealinnast ja võimude valvsa pilgu alt. Telklaager kestis kolm päeva. Tol korral sadas ümbruskonnas tugevat vihma, kuid laagripaik oli vihmast hoitud.

Eesti Metodisti Kirik

Okupatsiooni ajal toimus pühapäevakool vaid üksikutes metodisti kogudustes. Üheks selliseks oli Paide kogudus, mida pärast sõda teenis pastor Eduard Hark. Koguduse aktiivne liige Helene Soopõld kogus kirikus kokku väikese rühma lapsi, et õpetada neile piiblilugusid. 1960. aastate lõpus, kui kogudust oli teenimas Olav Pärnamets, toimus Paides taas pühapäevakooli- töö, mida viis läbi Urve Pärnamets. Mõneaastase vahega jätkas pühapäeva- kooli tööd Martin Säägi, kes oli pikki aastaid pühendunud lastetöötegija nii Paides kui ka Tartus.

Tallinnas alustati pühapäevakooliga taas 1972. aastal. Tolleaegsed Tal- linna koguduse noortekoori liikmed võtsid oma lapsed lauluharjutustele kaasa ning tekkis praktiline vajadus lastega tegelemiseks. Ametlikult oli pühapäevakoolitöö keelatud ja seetõttu hakati tunde läbi viima koori- harjutuste ajal „lastehoidmise” nime all. Tunnid toimusid Tallinna kogu- duse kantselei ruumides Apteegi tänaval, samuti koguneti kodudes laste sünnipäevade nime all. Lapsi õpetasid U. Pärnamets ja Helvi Kruusman. 1980. aastate alguses aktiveerus töö veelgi, pühapäevakooli haarati ka neid lapsi, kelle vanemad ei laulnud kooris. Õpetajatena lisandusid Elmet Saupõld, Pille Mägila, Maie Roos ja Lii Lilleoja. Analoogne lastetöö toimus ka Tallinna vene koguduses, kus õpetajaks oli pastori abikaasa Jekaterina Lanberg.

Pühapäevakooli õppematerjale oli tol ajal vähe. Esile tuleb tõsta muidugi Piibel, lisaks kasutati mõnedest vanadest ajakirjadest kogutud kristlikke jutukesi ning pisut pildimaterjali. Palju materjali meisterdasid õpetajad ise, mõnes koguduses tehti lastele töövihikuid, mõnes kasutati diapositiive. Olukord hakkas paranema 1970. aastate keskpaiku, mil appi tulid Soome Nelipühikiriku pühapäevakooli õpetajad, kes tõid õppematerjale (nt flanel- lograafi pilte), korraldasid kodudes pühapäevakooli õpetajatele koolitusi ja tegid näidistunde. Soomlaste koolitused olid oikumeenilised ning neist võtsid osa erinevate kirikute liikmed.

Kokkuvõtteks võib öelda, et 1950.-1960. aastatel tegutsesid Eestis vaid väga üksikud pühapäevakooli rühmad, kuid pisut aktiveerus kristlik laste- töö 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate algul. Sellel perioodil korraldati enamik lastetunde sünnipäevade ja muude tähtpäevade nime all, tunnid olid suunatud vaid koguduste liikmete lastele ja toimusid valdavalt kodudes. 1970. aastatel hakkasid Eestisse jõudma Soome kristlaste kaudu lastetöö materjalid ning toimusid esimesed erinevate uskkondade pühapäevakooli õpetajatele suunatud koolitused, mida valdavalt korraldati kodudes.

Comments are closed