Okupatsiooniaja lõpul seisid kõik kogudused silmitsi uute võimaluste ja erakordsete väljakutsetega. Kadus vajadus teha pühapäevakoolitööd salaja ja koduseinte vahel. Koguduseliikmete lapsed hakkasid kutsuma pühapäevakooli ka naabrilapsi ja koolikaaslasi, kellel puudus kristlik taust. Algas pühapäevakoolide õitseaeg, mil mõnes koguduses ületas pühapäeva- koolis osalevate laste arv koguduse liikmete arvu. Tuli asutada arvukalt uusi pühapäevakooli rühmi ja anda kiirkoolitust uutele õpetajatele.
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
1980. aastate lõpul sai kiriklik lastetöö uue alguse. 1988. aastal asutas EELK konsistoorium Noorsootöö toimkonna, mille ülesandeks sai nii laste- kui ka noorsootöö korraldamine. 1990. aastal asutati EELK Pühapäevakooli- ühendus, mis asus kiriku lastetööd igakülgselt toetama. Pühapäevakooli- ühenduse esimeheks valiti Harju-Madise koguduse õpetaja Juta Siirak.
Juba paar aastat varem, aastal 1988 asuti Tallinna Püha Vaimu kirikus korraldama õppepäevi pühapäevakooli õpetajatele. Lektorid olid Soome Evangeelse Luterliku Kiriku Lastekeskusest. Nende teadmised, kogemused ja abimaterjalid andsid ka kuulajatele uue nägemuse ning ideid pühapäe- vakooli korraldamiseks.
1989. aastal tegutsesid pühapäevakoolid juba peaaegu igas teises kogu- dustes ja aastatel 1990-1991 lisandus neid veelgi. Väga suur laste arv pani tõsiselt proovile koguduste ettevalmistamata või lünklike teadmistega töötegijad, kes kohaliku koguduseõpetaja toetusel tegid esialgu tööd vaid oma sisemisest kutsumusest ja suurest entusiasmist.
1991. aastal avanes võimalus paljudel pühapäevakooli õpetajatel Soome kiriku ja kiriklike organisatsioonide toetusel minna õppima lühema- või pikemaajalistele kursustele. Soome kiriku koolituskeskuse Lastetöö Insti- tuut Järvenpääl ning Raudaskylä ja Lapua kristlikud koolituskeskused olid paigad, kuhu läksid esimesed grupid lastetööd õppima. Abikäe koolituse ja materjalide osas ulatasid esimesed sõpruskogudused Soomest ja Saksa- maalt, hiljem ka teistest riikidest.
Esimesed pühapäevakooli õpetaja käsiraamatud ja muud abimaterjalid, näiteks „Üks aasta pühapäevakoolis”, anti välja Soome kiriku kaasabil ja Tallinna Püha Vaimu kiriku eestvedamisel. Võtmeisikuks nendes töödes oli Püha Vaimu kiriku pühapäevakooli õpetaja Sirje Kiivit. 1989. aastal hakkas ajalehe Eesti Kirik vahelehena ning 1993. aastast alates Pühapäevakooli- ühenduse väljaandena ilmuma iseseisva laste kristliku kuukirjana taas ajakiri Laste Sõber (ilmus aastatel 1993-2006). EELK väljaandena 1927. aastal ilmu- ma hakanud ajakirja väljaandmine oli sõja-aastatel katkenud. Hiljem ilmus ajakiri Rootsis E.E.L.K väljaandena edasi. 1991. aastal alustas ilmumist ajakiri Pühapäevakool, mis oli mõeldud lastetöötegijatele, religioonipedagoogidele ja lastevanematele. 1994. aastal sai ajakiri nimeks Kristlik Kasvatus. Alates 2004. aastast võib tõdeda, et tegu on oikumeenilise väljaandega: ajakirja kolleegium ja autorid on erinevatest konfessioonidest ja ajakirja ilmumist toetab Eesti Kirikute Nõukogu. Aastatel 1991-2004 on Pühapäevakooli- ühendus märkimisväärsel hulgal koostanud ja avaldanud õppematerjale ning lastele suunatud kristlikku kirjandust.
Pühapäevakooliühendus hakkas korraldama õppepäevi ja alates aastast 1994 suveseminare lastetöötegijate koolitamiseks ning täiendusõppe saa- miseks. Suveseminarid olid algselt piiblipäevade nime all. EELK Usuteaduse Instituudi juures avati 1,5-aastane üldteoloogia kursus, mis oli mõeldud lastetöötegijatele. 1993. aastal lisandus Usuteaduse Instituudi õppekavasse 2,5-õppeaastane kursus kirikutöötegijatele; see hõlmas nii religioonipeda- googika kui ka diakooniatöö alused.
1. jaanuaril 2004. aastal liitusid EELK Pühapäevakooliühendus ja EELK Noorsootöö Keskus EELK Laste- ja Noorsootöö Ühenduseks, et eden- dada ühiselt kiriku laste- ja noorsootööd. Paljud töövormid jäid väliselt samaks, lisandus vaid noorsoo- ja lastetööd puudutav osa ja teisi ühiseid ettevõtmisi. Tõsiasi on, et väga paljudes kogudustes on lastetöö ja noor- tetöö juht sama isik. Seetõttu on laste- ja noortetöö vahele jäiga piiri tõmbamine liiga kunstlik.
Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit
1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses, mil ateistlik surve nõrgenes, toimus pühapäevakoolitöö plahvatuslik kasv ka paljudes baptisti kogu- dustes. Mitmel pool ületas laste arv koguduse liikmete oma. 1992. aastal osales liidu koguduste lastetöös üle 7000 lapse, liikmeid oli kogudustes sel ajal 6000 ringis.
Paljudes kogudustes kutsuti pühade ajal lapsed kokku ja sellest kasvas välja suur lastetöö. Siiri Ratas meenutab, et lapsi oli väga palju ja tedagi paluti lastetööd tegema Nõmme Baptistikoguduses. Pühapäevakool toimus alati pärast pühapäevast jumalateenistust. Pühapäevakooli juht tegi valmis kava kõikidele rühmadele ja igal õpetajal tuli kava kohandada vastavalt oma rühma laste vanusele. Tundide ajal olid kõik rühmad koos ühes kirikusaalis, ehkki saali eri nurkades, mõned rühmad olid ka rõdul. Tunni alguses loeti kirjakoht Piiblist, seejärel selgitas õpetaja teksti ja tõi elulisi näiteid. Tund kestis 45 minutit, millele järgnes lastele laulukoori harjutus. Lapsed laulsid pühade ajal jumalateenistustel. Palju käidi ka kodudes ja saadi muudel aegadel kokku.
Uued olud nõudsid liidult kiiret reageerimist. Seoses laste arvu hüppelise kasvuga oli vajadus uute õpetajate, õppematerjalide ja muude abivahendi- te järele suur. Esimesed koolitused korraldati Soome sõprade abiga ning õppematerjale saadi organisatsioonilt Child Evangelism Fellowship. Hakati välja andma lasteajakirja Päikesekiir, mille esimene number ilmus 1989. aastal. Ajakirja tiraaž oli 7000, mis 1990. aastate alguses ei vastanud tege- likule nõudlusele. 1991. aastal loodi Sihtfond Päikesekiir, mille eesmärgiks oli koordineerida plahvatuslikult kasvanud lastetööd.
Päikesekiire ja Eesti Lastemisjoni (Child Evangelism Fellowship Eestis) vahel oli tihe koostöö. Korraldati laagreid, koolitusi ja jagati õppematerjale. 1990. aastate alguses kujunes selgemalt välja liidu lastetöö ideoloogia ja töö spetsiifika ning tekkisid kontaktid teiste välismaiste lastetöö organi- satsioonidega. Avanesid võimalused käia välismaal õppimas ja kogemusi omandamas, mis avardasid oluliselt lastetöö erinevaid võimalusi. Hakati väärtustama õppijakeskset aktiivset lähenemist ning tõlgiti Eesti konteksti sobivaid õppematerjale. Sihtfond Päikesekiir õigusjärglane on Laste- ja Noortetöö Keskus, mis asutati aastal 1996. Keskuse põhiliseks tööks kuju- nes õppematerjalide kirjastamine, pühapäevakooli õpetajate koolituste ja suurürituste korraldamine. Aastatel 1990-1991 said Tartu Kõrgemas Usutea- duslikus Seminaris korraldatud laste- ja noortetöö kursusel ettevalmistuse ligi 170 nii eesti- kui venekeelset õpetajat.
Eesti Metodisti Kirik
Esimesed võimalused avalikuks lastetööks tekkisid 1980. aastate lõpus. 1988. aasta lastekaitsepäeval toimus Pärnus kohaliku metodisti kiriku initsiatiivil Vallikäärus väike kontsert, kus Pärnu 1. Keskkooli lasteansamblile lisaks esines ka Tallinna kristlik lastekoor Lootus. Ürituse korraldamisega mingeid probleeme ei tekkinud ning see julgustas Pärnu metodisti koguduse aktiivi kutsuma Pärnu lapsi avalikult pühapäevakooli. Augustis ilmuski kohalikus ajalehes Pärnu Kommunist kuulutus, mis kutsus lapsi 3. septembril kell 16 metodisti kirikusse pühapäevakooli avajumalateenistusele. Kolme pere peale oli koguduses üheksa last vanuses neli kuni üheksa aastat, huvilisi väljastpoolt kogudust tuli üle 20. Nendest lastest moodustus järgmisel pühapäeval koguduse pastoraadis neli vanuserühma. Kaks neljast õpetajast olid lasteaiakasvataja kogemusega ning kõik õpetajad planeerisid tunnid ühiselt. Laste arv kasvas jõudsalt, jõuluks oli neid pühapäevakoolis juba 50, kevadeks 80. Ruumikitsikuse tõttu kolis pühapäevakool üle Õpilasmajja, kus mitu aastat ei küsitud koguduselt isegi üüri. 1992. aasta kevadeks oli pühapäevakoolis juba üle 200 lapse ning koguneti kümnes grupis. Püha- päevakooli laste arv ületas sel perioodil koguduseliikmete arvu.
Okupatsiooniaja lõpuaastatel hoogustus pühapäevakoolitöö enamikes metodisti kogudustes. Haapsalus alustati uuesti pühapäevakooli tööga aastal 1989, Ahjal 1990 ning varsti osales mõlemal pool pühapäevakoolitundides juba 60 last. Kõige aktiivsemalt tegutses pühapäevakool Tallinnas aastatel 1989-1992, mil pühapäevakoolis käis 200 last, kellest enam kui pooled olid väljastpoolt kogudust. Rakveres olid kõrgperioodiks aastad 1991-1993, mil pühapäevakoolis osales 35 last, Kuressaares aastad 1992-1994, mil osales 40 last. Edukalt tegutses pühapäevakool ka Paides, Reekülas, Ruusmäel, Räpinas, Tapal, Tartus, Sakussaares ja Võrus. Väga aktiivne oli sel perioodil lastetöö ka mitmes vene koguduses, näiteks Tallinnas, Aseris, Jõhvis, Keilas, Kohtla-Järvel ja Kundas. 1990. aastatel toimusid kord kuus Tallinna ja Pärnu kogudustes ka lasteteenistused.
Aastatel 1993-2004 peeti igal suvel Eesti Metodisti Kiriku laagripaigas Giideon pühapäevakooli laagreid, kus osalesid lapsed erinevatest metodisti kogudustest ning ka need, kes polnud ühegi kogudusega seotud. Laagrid said laste seas väga populaarseks, tavaliselt oli lapsi laagris 150-200 ringis.
1990. aastatel tegutses Tallinna metodisti koguduses aktiivselt skau- dilipkond Tormilind vanemskaut Jüri Ehandi juhtimisel. Koondused, laag- rid ja muud üritused toimusid nii skautidele vanuses 11-16 kui hundudele vanuses 6-11 eluaastat. Need, kes said vanemaks kui 16 aastat, juhtisid skauditööd vanemskautidena. Tormilind osales ka üle-eestilistel skaudiüri- tustel ja suurlaagrites. Peale selle teenisid skaudid kaasa koguduse pidulikel jumalateenistustel.
1990. aastate alguses avanes mitmel metodisti kogudusel võimalus saata oma pühapäevakooli õpetajaid välismaale koolitustele või pühapäevakooli- tööga tutvuma. Toimusid Euroopa metodisti kirikute lastetöö seminarid, kus igal aastal osales ka Eesti pühapäevakooli õpetajaid. Erinevatest Euroopa riikidest tuli lastetöö asjatundjaid ka Eestisse, et siin lühiseminare läbi viia. Koolitajad tõid alati kaasa hulgaliselt erinevaid materjale.
Neil aastatel hakati Urve Pärnametsa eestvedamisel korraldama regu- laarseid pühapäevakooli õpetajate õppepäevi, lektoreid oli nii Soomest kui Eestist. 1994/95 õppeaastal toimus Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilises Seminaris üheaastane pühapäevakooli õpetajate baaskursus, mil õppepäev toimus kord kuus. Järgmisel õppeaastal toimus soovijatele ka jätkukursus. Teoloogilises Seminaris oli kümmekond aastat võimalus omandada neljaaastase teoloogiakursuse raames ka religiooniõpetuse õpetaja lisaeriala, mis andis muu hulgas suurepärase ettevalmistuse pühapäevakoolis töötamiseks.
Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku lastetöö algus
Eesti Kristlik Nelipühi Kirik asutati 1991. aasta augustis. Tallinna koguduses alustati sama aasta septembris õhtuste jumalateenistuste ajal pühapäeva- kooli tegevust. Tallinna koguduse jumalateenistused toimusid Sakala kul- tuurikeskuses ja koosolekutele kogunes ohtrasti lapsi. Oli päris tavaline, et ühe teenistuse ajal tegutses korraga kuni kuus pühapäevakooli rühma. Tekkis suur vajadus pühapäevakooli õpetajate järele. Lastetööd viisid läbi ja juhatasid peamiselt misjonärid Kanadast, kes kaasasid tegevusse kogudu- sega ühinenud eestlastest noori, kellest said pikaks ajaks koguduse laste- töötegijad ja -juhid. Tegevuse algusaegadel raskendas tööd eestikeelsete õppematerjalide puudumine – Kanadast saadud materjalid tuli tõlkida.
1992. aasta alguses hakkas lastetööd koordineerima Tiiu Andreas, kellest sai hiljem nelipühi kiriku lastetöö juht ja lastepastor. Sama aasta augustis tuli Kanadast lastetööle abiks misjonär Elsie Welch. Koostöös T. Andrea- sega juhatati lastetöötegijaid viie aasta jooksul nii Tallinnas kui ka teistes nelipühi kogudustes üle kogu Eesti. Alustati kevadiste ja sügiseste semi- naride korraldamisega lastetöötegijatele üle kogu Eesti. Seminaridel anti algteadmisi laste erinevate vanusegruppide vajadustest, samuti praktilisi näpunäiteid pühapäevakooli tundide ja lastekiriku läbiviimisest. Suureks abiks oli E. Welchi koostatud ning eesti ja vene keelde tõlgitud „Lastetöö käsiraamat”. Kevadseminaride üheks teemaks oli ettevalmistus mai alguses toimuvaks üle-eestiliseks laste gospelmuusikafestivaliks, neist esimene toimus 1.-2. mail 1993. aastal Tallinnas. Kokku osales sellel 850 last eri- nevatest EKNK kogudustest üle Eesti. Kuni 1999. aastani toimuvaid laste gospelmuusikafestivale viidi lisaks Tallinnale läbi ka teistes Eesti linnades: Pärnus, Tartus, Kuressaares, Haapsalus. Festivalid ja nendeks ettevalmis- tamine ühendas lapsi ja lastetöötegijaid.
1994. aastal moodustasid Tallinna koguduse lastetöötegijad evangeelse lasterühma Valguse Lapsed, mille seminarile läkitati teismelised vanuses 9-14 eluaastat. Õpiti evangeelset sõnumit sisaldavaid kavasid, mida esitati tänavatel, kirikutes, kultuurimajades, haiglates, hooldekodudes. Esimesel aastal tegutses üks Valguse Laste rühm Hiiumaal. Järgmisel aastal tegutsesid rühmad Hiiumaal, Lihulas, Karksi-Nuias ning Mõisakülas. 1996. aastal viis Tallinna kogudus läbi lasteteenistusi Estonia ´96 raames Abja-Paluojal, Karksi- Nuias ja Lihulas. Estonia ´97 ajal toimusid telgikoosolekud Mardi tänaval, kus asus nelipühi Tallinna kogudus. Sündis Rõõmsate Sõprade Klubi, kus käisid koos need lapsed, kellega oldi tutvutud suvistel telgikoosolekutel. Lisandus ka nende sõpru ja koolikaaslasi, esile tulid laste vajadused. Lastetöötegija Piret Agabus abistas õppimises neid, kellel kodus polnud päevasel ajal kedagi aitamas. Ka laste tühja kõhu probleemid said vastavalt võimalustele ja vajadustele rahuldatud. Järgmisel aastal sündis Rõõmsate Sõprade Klubi ka Tallinna 32. Keskkoolis, milleks kool andis loa. Paljud selle kooli lapsed tulid kogunemistele. Oli ka neid, kes pühapäeval lastekirikusse saabusid.
Aastatel 1993-1995, kui Sakala keskuses peeti pühapäeviti kaks jumala- teenistust, toimus hommikuti erinevatele vanusegruppidele pühapäevakool ja õhtuti lastekirik, mil jutluse ajal olid koos kõik kirikusse tulnud lapsed. Lastekiriku programmis osalesid lapsed, kes külastasid nädala sees toimuvaid kogunemisi. Nädala keskel kogunesid palvele Taanieli Sõbrad, millest said alguse kord kuus pühapäevakooli ajal toimuvad palverallid. Palverallide ees- märgiks oli suunata lapsi palvetama erinevate vajaduste eest ning usaldama Jumalat. Taanieli Sõprade palvegrupist kasvas välja lastegrupp, kelle jaoks sai Laitse külast omamoodi misjonipõld. Laitse lapsed tulid koolibussiga otse koolist, neid oli 20-30, sageli lisandus uusi lapsi. Tänu toetajatele Rootsist oli enne lastekirikut võimalik koos keha kinnitada ja koosolemine hubaseks ning soojaks teha. Koos lauldi, mängiti, õpiti piiblilugusid ja palvetati.
Alates 1995. aastast on Tallinna koguduse lapsed ja noored etendanud erinevaid jõulunäidendeid lisaks oma koguduse liikmetele ka Tallinna ning selle lähiümbruse õpilastele Sakala Keskuses, Tallinna Linnahalli laval, Tallinna Laululava ruumides Päkapikumaal, Rahvusraamatukogus ja koolides. Detsembris esitati advendi- ja jõuluprogramme lasteaedades ja lastekodudes, koolides, haiglates ning väiksemates maakogudustes.
Üks oluline osa lastetöös oli ka piibliteemaliste kuuldemängude sal- vestamine Raadio 7-s, millest võtsid osa nii lastetöötajad kui ka lapsed. Kuuldemängudeks sobivad tekstid alguses tõlgiti, kuid peagi hakkas neid kirjutama Ingrid Spirka, kellest sai hiljem Raadio 7 lastesaadete toimetaja. Ingridi kirjutatud on aastatel 2003-2005 koguduses esitamisele tulnud suuremad näidendid „Parim arst”, „Teistsugune jõululugu” ja „Parim Isa”. Ta on ka mitmete laulutekstide ja viiside autor.
Lastelaagrid on ikka olnud lastetöö osa. Esimene lastelaager toimus Kloogal, kuhu oli kokku tulnud peaaegu 150 last üle Eesti. Selles laagris olid eestlastele abiks misjonärid Ameerikast. Järgnevad kogudustevahelised lastelaagrid toimusid nelipühi kiriku keskuses Suurupis.
Laagritesse tuli kokku 60-200 last Eesti eri paikadest ja kogudustest. Laagri päevaplaan oli koostatud nii, et lapsed saaksid vaimulikku õpetust, ent aega jääks ka mängimiseks ning spordivõistlusteks. Laagrid valmista- sid paljusid ette tulevaseks teenistuseks, sageli jätkatigi oma koguduses pühapäevakooli õpetaja või noortetöötegijana.
Uue aastatuhande künnisel hakkas koos käima uus põlvkond lapsi. See rühm sai nimeks Ajaloomuutjad. Esimene misjonireis viis neid T. Andrease juhtimisel Saaremaale Sõrve säärele, hiljem Hiiumaale ja Rootsi. Rootsis toimunu innustas lapsi end Jumala teenimisele sügavuti pühendama. Samal ajal tuli kutse minna teenima Venemaa lastelaagritesse. Rootsi nelipühi kirik Norrtäljes eesotsas pastor Monica Winerdaliga nimetas Ajaloomuutjaid oma koguduse misjonärideks. Järgnevatel aastatel toetasid misjonitege- vust mitmed sõpruskogudused Rootsis ja Kanadas. Ülemaailmse kristliku organisatsiooni Love for Kids Russia poolt läkitatuna said lapsed, noored ja lastetöötajad viibida kaks nädalat lastelaagrites koos vene lastega. Talvel õpiti usinasti vene keelt ja valmistati ette evangeelseid programme, millega naaberriigi lapsi kostitada. Vastuvõtt Peterburi ümbruses asuvates endistes pioneerilaagrites oli väga soe. Venemaal käidi kokku seitsmel suvel, lastetöös osales 32 last koos juhtidega. Pärast misjonikonverentsi 2005. aastal Rootsis ja seal Love For Kids Russia visiooni jagamist liitus Ajaloomuutjatega järgmisel suvel sealne noorte misjonigrupp.
Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik
Uuel iseseisvusajal hakati ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikus lastega rohkem tegelema, kuigi areng on olnud aeglane. Mitmes suuremas koguduses asutati lastele pühapäevakooli rühmad, peeti jõulupuid ja muid lasteüritusi. Lapsi võeti kaasa kiriklikesse laagritesse.
Pühapäevakooli on peetud Tallinna, Tartu, Võru, Haapsalu, Pärnu, Kures- saare ja Värska kogudustes, ilmselt ka mõnel pool mujal. Õpetajateks on olnud preestrid, nende abikaasad ja teised, kel on eeldusi ja oskusi lastega tegelemiseks. Erikoolitust selleks on saanud vaid mõni töötegija. Pühapäe- vakooli ja lasteringe on peetud kirikumajades, käärkambrites, ka kirikusaa- lides ja kodudes. Materjalidena on kasutatud enne 1940. aastat trükitud katekismusi ja lasteraamatuid ning vajalike kohandustega teiste kirikute materjale. Tõlgitud või eeskujuks on võetud vene-, soome-, kreeka- ja ing- liskeelseid pühapäevakoolide ja usuõpetuse õpikuid ja metoodilisi juhiseid. Selle aastatuhande esimesel kümnendil on püütud materjale koguda ja süs- tematiseerida, kuid töö on jäänud suurelt osalt pooleli. Paljudes kohtades polegi lähtutud muust kui enda usulistest teadmistest ja isiklikust lastetöö- kogemusest. Samas on vastukaja ja mälestused juba suuremaks sirgunutelt, kes varem on lapsena õigeusu kirikus mingil kujul usuõpetust saanud, alati positiivne ja on jätnud oma jälje inimeste usulise kasvamise teele.
1990. aastatel olid Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kogudustele olulised suvelaagrid, mida peeti Kihnu saarel. Need ei olnud mõeldud ainuüksi las- tele ega toimunud enamjaolt mingi kindla kava järgi, kuid väga paljudel olid lapsed kaasas ja lapsed osalesid jumalateenistustel, vestlusringides ja ühistes mängudes.
Kokkuvõtteks saab öelda, et aastad 1989-1994 olid pühapäevakoolide ajaloos aktiivsemad aastad. Sel perioodil sai suur osa Eestimaa lastest esmast usuõpetust ning pühapäevakoolis käimine oli valdavalt populaarne. Teiselt poolt oli see eriline väljakutse kogudustele, sest tuli valmistada ette arvukalt pühapäevakoolide õpetajaid, muretseda materjale ja leida sobivaid ruume.