2.2. „Suured” arenguteooriad

Print Friendly, PDF & Email

Arengupsühholoogia kui iseseisva distsipliini tekkimist märgitakse tavaliselt aastaga 1882, mil ilmus Wilhelm Preyeri (1841–1897) raamat “Lapse psüühika”. Uuemas arengupsühholoogias eraldatakse tavaliselt inimene ja tema psüühika keskkonnast, sest nii on lihtsam keskenduda mingile aspektile. Nii räägitaksegi tihtipeale eraldi mõtlemise arengust, kõne arengust, isiksuse arengust jne. Tegelikus elus, konkreetse lapse puhul moodustavad kõik need aspektid muidugi ühtse terviku, kus erinevad valdkonnad vastastikku üksteist mõjutavad.

Üheks ideede mõjukuse mõõdupuuks teaduses on see, kui palju uusi uurimusi nende teooria alusel algatatakse. Selle kriteeriumi järgi on Jean Piaget (1896–1980) seni vaieldamatult olulisim arengupsühholoog.

J. Piaget’ põhihuviks oli inimese intelligentsuse ja järeldamisvõime arengu seletamine nende bioloogilistele juurtele tuginedes. Tema ideed toetusid aga algupäraselt ameeriklase James Mark Baldwini (1861–1934) töödele. J. M. Baldwin arvas, et lapse areng toimub läbi järjestikuste, üksteisest eristuvate staadiumide, alates kaasasündinud motoorsetest refleksidest ning liikudes edasi keele ja loogilise mõtlemise omandamiseni. Ta oletas, et liikumine läbi nende järjestikuste staadiumide sõltub stimuleerivast keskkonnast saadavast tagasisidest. Ta pidas peamisteks arengumehhanismideks sarnastumist (keskkonna mõju organismile), mis viib organismi kohastumiseni (paindliku muutumiseni). J. M. Baldwin rõhutas arengus nii sotsiaalsete kogemuste kui ka bioloogilise kasvamise osatähtsust.

J. Piaget’ huvi lapse mõtlemise vastu sai alguse XX sajandi kahekümnendatel aastatel seoses tema tööga Pariisis psühholoog Alfred Binet’ (1857–1980) laboratooriumis. A. Binet huvitus laste intelligentsitasemest ning püüdis välja selgitada konkreetsetele vanuseastmetele loomuomast loogilise mõtlemise võimet. J. Piaget’d hakkasid selle uurimuse käigus eriliselt huvitama laste valed vastused – ta tegi nimelt tähelepaneku, et need olid samaealiste laste puhul väga sarnased! Siit järeldas J. Piaget, et erinevas vanuses lapsed mõtlevad erineval (aga samavanused sarnasel) viisil, ning hakkas seda fenomeni uurima. J. Piaget on kirjutanud mitmeid raamatuid, mis käsitlevad laste keelt ja mõtlemist. Esimesed neist ilmusid 1920. aastatel, kuid oma teooria, mille kohaselt mõtlemine ja kõne saavad alguse imikuea elementaarsetest tegudest, tajudest ja matkimisest, sõnastas ta aastatel 1936–1937.

J. Piage’ teooria kandis endas evolutsiooniteooria mõjusid – eriti selles osas, mis puudutas tema käsitlust teadmistest kui millestki muutuvast, arenevast ja “kohanemisvõimelisest”. Ta väidab, et teadmiste omandamise protsessi on haaratud indiviidi ja keskkonna vahelised suhted, täpsemalt suhted teadja ja selle vahel, mida teatakse. Teadmiste omandamise protsessi võib vaadelda tasakaalu otsimisena, sest teadja jõuab tasapisi järjest adekvaatsemate kirjelduste, seletuste ja ennustusteni reaalsuse kohta. J. Piaget nägi last aktiivse ümbruse uurijana, kes reageerib keskkonnale sõltuvalt sellest, kuidas ja kuivõrd ta seda mõistab. Reaktsiooni erinevus erinevas eas laste puhul sõltub eelkõige tajutu ja kogetu tõlgendusest, seega sõltub lapse üldise kognitiivse arengu tasemest see, kuidas laps konkreetsetele keskkonnastiimulitele vastab ja kuidas ta omakorda keskkonda mõjutab. Seega kujutab intellekt endast tasakaalumehhanismi mõtlemisprotsesside ja keskkonnastiimulite vahel. Tänu uutele stiimulitele lahendab laps üha uusi ülesandeid ja nii toimubki areng.

Intelligentsus on J. Piaget’ käsitluses baasfunktsioon, mis aitab indiviidil keskkonnaga kohaneda. Areng toimub nii bioloogilise küpsemise kui ka kogemuse alusel.

J. Piaget’ väitel on intellekti puhul võimalik rääkida selle

  • sisust – ehk sellest, millised on lapse mõtted;
  • struktuurist ehk skeemist – mil viisil korrastab laps oma mõtteid, milline on see mõtlemisviis, mida laps oma kogemuse tõlgendamiseks kasutab. Beebi puhul on siin tegemist teatud liigutuste ja käitumisviisidega, st väliste skeemidega; suurema lapse puhul võetakse skeemid järk-järgult sisemiselt omaks;
  • funktsioonidest – siia kuuluvad saadud informatsiooni sisemine organiseerimine ja oma keskkonnaga kohanemine ehk adaptatsioon. J. Piaget väidab, et lapsele on loomupäraselt omane saadud teadmisi juba olemasolevasse teadmiste süsteemi sobitada. Selle tegevuse kaugemaks eesmärgiks on aga kohanemine oma keskkonnaga, mis toimub kahel viisil – assimilatsiooni ja/või akommodatsiooni teel.

Assimilatsioon on protsess, mille abil inimene oma uusi kogemusi tõlgendab, neid ühtlasi sobilikul viisil juba olemasolevatesse mõtteskeemidesse sobitades. Akommodatsioon viitab vajadusele olemasolevaid mõtteskeeme muuta selle nimel, et sinna saaks sobitada uut informatsiooni, mis vanasse skeemi lihtsalt ei sobituks.

Uurimus. Beebile, keda on toidetud rinnapiimaga ja lutipudelist. antakse ühel päeval tassist piima juua. Ta püüab kõigepealt assimilatsiooni-meetodit kasutada – imeb innukalt tassi serva just sellisel viisil, nagu ta seni on imenud rinda või lutti. Kuid see meetod (skeem) ei toimi ja piim voolab suust mööda. Seetõttu peab ta kasutama akommodatsiooni ehk oma senist söömise skeemi kohandama uuele informatsioonile – tassile, milles on piim (lutipudeli asemel). Mõne päeva jooksul kohandab ta oma joomisoskuse selliseks, et suudab piima tassist kätte saada ning ühtlasi on pandud alus arengule imemiselt rüüpamisele.

J. Piaget arendas oma vaatluste tulemusel välja ka oma kuulsa teooria mõtlemise arengu staadiumitest (sensomotoorne, operatsioonide-eelne, konkreetsete operatsioonide ja formaalsete operatsioonide staadium). Sellest tuleb juttu konkreetsete arenguperioodide juures.

Teise “suure teooriana” arengupsühholoogias nimetatakse sageli Lev Võgotski (1896–1934) teooriat kultuuri mõjust inimese arengukäigule. Sõna “kultuur” tuleks siinkohal tõlgendada võimalikult laialt, mõistes selle all konkreetsete inimeste kombeid konkreetses ajas, lisaks sellele ka inimeste kollektiivseid intellektuaalseid, materiaalseid, teaduslikke ja kunstilisi saavutusi läbi kogu ajaloo. L. Võgotski jaoks on eelkõige keel ja kõne see, mis kannab endas kultuuri: keel nii talletab kui ka kannab edasi ajaloolist sotsiaalsete kogemuste varasalve ning on ühtlasi mõtlemise “tööriist”. L. Võgotski peamine erinevus J. Piaget’st seisnebki kultuuri osatähtsuse erilises rõhutamises; ta näeb tihedamat seost keele omandamise ja mõtlemise arengu vahel ning tõstab palju suuremal määral esile sotsiaalse suhtlemise olulisust arengus, kuna see mõjutab nii keelt kui mõtlemist. L. Võgotski kasutab sellest kõigest rääkides terminit “arengu sotsiaalne situatsioon”, viidates asjaolule, et areng toimub väliste tingimuste ja sisemiste arenguprotsesside koosmõju tulemusel.

L. Võgotski arenguteooria keskne idee on aga seotud mõistega “lähima arengu tsoon”, mida ta defineerib kui “erinevust selle vahel, mida laps on võimeline probleemide lahendamisel saavutama üksinda ning mida teiste abi ja juhendamisega”. Teisisõnu võiks öelda, et see tähistab oskusi ja võimeid, mis on kohe-kohe kujunemas, aga veel mitte päris valmis. L. Võgotski oluline panus seisnebki selles, et ta pööras tähelepanu lapse olemasolevate teadmiste arenemisele keerukamate lahenduste suunas täiskasvanute poolse juhendamise kogemuse kaudu. Seega ütles ta välja suure tõe, et välised mõjurid võivad arengut soodustada või pärssida.

Näide. 18 kuu vanune laps ehitab torni täiskasvanu abiga. Täiskasvanu võib last suunata näiteks klotse valima suuruse järjekorras, seega saab torn kõrgem ja kindlam – ja mitmekordse juhendamise järel võib see süstemaatiline lähenemine lapsele endale selgeks saada.

Lapse esmane mõtlemine on L. Võgotski väitel kõne-eelne. Kui täiskasvanud püüavad lapsele midagi selgitada, avavad nad lapsele juurdepääsu neile intellektuaalsetele protsessidele, mis tavaliselt toetuvad keelele. Seega saab laps sotsiaalsete kontaktide kaudu esmase kontakti tema arengust eespool olevate mõtlemisprotsessidega ning ta “viiakse keskkonda”, kus toimib keel. Arengu käigus muutuvad välised (täiskasvanute keelele toetuvad) mõtlemisprotsessid sisemisteks ehk internaliseeruvad. See tähendab, et väline tegevus muutub arengu käigus sisemiseks; intrapersonaalsed suhted muutuvad interpersonaalseteks. L. Võgotski väidab, et selline arengumuster kehtib ka teiste psüühiliste protsesside puhul nagu tähelepanu, mälu, mõistete kujunemine, tahe jne.

Kolmanda “suure arenguteooriana” tuuakse sageli välja inglase John Bowlby (1907–1990) XX sajandi kuuekümnendatest aastatest pärinev seotusteooria (kohati nimetatud ka kiindumuseteooriaks). Erinevalt eelmistest teooriatest, kus peatähelepanu oli intellektuaalsel arengul, keskendub J. Bowlby inimese emotsionaalsele arengule. Tema teooria teoreetiliseks aluseks on psühhoanalüütiline arenguteooria, aga üsna palju on tema mõtteviisi kujundanud ka etoloogia – teadus loomade käitumisest.

J. Bowlby teooria põhiidee seisneb selles, et ema pakub lapsele turvalist tagalat, kust arenev laps võib minna maailma uudistama ja kuhu ta võib kindlustunde saamiseks aeg-ajalt jälle tagasi pöörduda. Seega pakub emotsionaalne seotus ema ja lapse vahel lapsele selle turvalisus- ja kindlustunde, mida too normaalseks arenguks vajab. J. Bowlby väitis, et sellise seotussuhte katkestamine või häirumine avaldab isiksuse arengule negatiivset mõju. Normaaljuhul kujuneb kiindumussuhe välja 6–9 kuu vanuses.

J. Bowlby väidab, et inimlapsel on kaasasündinud oskus selle suhte loomiseks vajalike sotsiaalsete märguannete väljendamiseks, kusjuures see oskus baseerub neljal printsiibil:

  1. Lapsel on kaasasündinud kalduvus eelistada pilguga jälgimisel teatud kujundeid ja liikuvaid esemeid.
  2. Lapsel on kaasasündinud omadus õppida eristama juba tuntut veel tundmatust.
  3. Lapsel on kaasasündinud kalduvus läheneda tuttavale ja pisut hiljem avalduv kalduvus tõmbuda eemale tundmatust.
  4. Lapsel on kaasasündinud kalduvus õppida oma kogemustest, mis kinnitavad teatavat käitumisviisi.

J. Bowlby sai oma teooria arendamiseks tugevaid mõjutusi Harry Harlow’ (1905–1990) katsetest, kes testis Wisconsini ülikooli juures ahve uurides psühhoanalüütilise teooria väidet, nagu tekiks seotussuhe imiku ja ema vahel eeskätt selle tõttu, et ema rahuldab lapse selliseid baasvajadusi nagu nälg ja janu. Seda on mõnikord nimetatud ka “söögilaua-armastuse” teooriaks. H. Harlow juhtis aga oma katsete tulemusena tähelepanu sellele, et emad mitte üksnes ei rahulda neid baasvajadusi, vaid pakuvad ühtlasi mõnutunnet ja hellust, seega rahuldavad lapse emotsionaalseid vajadusi. Ta tuli välja mõttega, et sedamööda, kuidas ema lapse füüsilisi ja emotsionaalseid vajadusi rahuldab, areneb välja seotussuhe, mis pakub omakorda lapsele turvalisuse ja kaitstuse tunnet edaspidiseks, mil ta juba liikuvamaks ja iseseisvamaks muutub. Pikemas perspektiivis areneb selle alusel välja usaldus, mis valmistab last ette sotsiaalsete suhete loomiseks eakaaslastega. Seotust võib J. Bowlby väitel defineerida ka kui võimet luua keskendunud, püsivaid ja emotsionaalselt tähenduslikke suhteid oluliste teistega. Ja see võime avaldub mitmete märkide kaudu juba imikueas, nagu näiteks see, kui ümbrust uudistav laps aeg-ajalt tema jaoks turvalise täiskasvanu juurde tagasi pöördub, temaga silmsidet otsib tagasiside saamiseks oma käitumise kohta või rõõmu väljendab ema või isaga kokkusaamise üle pärast lahusolekut.

Järelemõtlemiseks

  • Tuletades meelde J. Piaget’ käsitlust mõtlemisest, kas ja kuivõrd oleks lastele usuliste teadmiste andmise puhul mõttekas silmas pidada tema assimilatsiooni ja akommodatsiooni mudeleid? Püüa leida mõni konkreetne näide teemadest, kus neid mudeleid võiks tarvis minna.
  • Kas oled enne õpetama asumist püüdnud kaardistada, kus lapsed oma teadmistega on? Kuidas saaksid sellest lähtudes kasutada L. Võgotski “lähima arengu tsooni” mõistet oma õppetundide kavandamisel?
  • Kas ja kuidas võiks J. Bowlby seotusteooriat seostada õpetusega jumalasuhtest kui keskendunud, püsivast ja emotsionaalselt tähenduslikust suhtest olulise Teisega? Kas ja kuidas võib lapse negatiivne elukogemus (usaldussuhte puudumine) siin kaasa mängida?
  • Siiani oleme rääkinud erinevatest arenguteooriatest, järgnevalt aga püüame konkreetselt jälgida tüüpilist arengukäiku vanuseastmete kaupa.

Comments are closed