Rubriik: Jätkusuutlik lastetöö – Arenev laps

2.1. Arengu mõiste

Me kõik oleme näinud lapsi kasvamas ja muutumas ning mõnikord imestame selle üle, kui kiiresti see käib. Teisalt oleme teinekord ka kannatamatud, kui muutused arusaamises ja käitumises ei toimu piisavalt kiiresti. Arengupsühholoogia on teadusharu, kus otsitakse vastuseid järgmistele küsimustele: miks ja kuidas on meie psüühika arenenud just selliseks, nagu see on arenenud; millised on meie üldinimlikud tulevikuperspektiivid arengu mõttes; kuidas igaüks meist mõjutab (või võiks mõjutada) nende inimeste arengut, kelle kõrval me elame. Arengupsühholoogia kasutab…

Loe edasi

2.2. „Suured” arenguteooriad

Arengupsühholoogia kui iseseisva distsipliini tekkimist märgitakse tavaliselt aastaga 1882, mil ilmus Wilhelm Preyeri (1841-1897) raamat „Lapse psüühika”. Uuemas arengupsühholoogias eraldatakse tavaliselt inimene ja tema psüühika keskkonnast, sest nii on lihtsam keskenduda mingile aspektile. Nii räägitaksegi tihtipeale eraldi mõtlemise arengust, kõne arengust, isiksuse arengust jne. Tegelikus elus, konkreetse lapse puhul moodustavad kõik need aspektid muidugi ühtse terviku, kus erinevad valdkonnad vastastikku üksteist mõjutavad.

Loe edasi

2.3. Areng väikelapseeas

Erik Eriksoni väitel on selle perioodi arengukriisi aluseks pingeväli eneseusalduse ja eneses kahtlemise vahel. Imikueas on eeldatavasti tekkinud terve usaldussuhe ümbritsevate inimeste suhtes, kelle reaktsioonidest väikelapse käitumisele nüüd sõltub, kuivõrd laps õpib end usaldama ja julgeb end proovile panna ka uutes olukordades. See sõltub paljuski täiskasvanute tasakaalustatud tagasisidest lapse käitumisele. Juhttegevuseks sellel arenguperioodil on asjade maailma tundmaõppimine: uudishimu on suur ja iga uut objekti püütakse kõikvõimalikel viisidel tajuda, eeskätt seda kätega katsudes ja seejärel sellele…

Loe edasi

2.4. Areng koolieelses eas

E. Erikson väidab, et koolieelse ea arengukriisis vastanduvad initsiatiiv ja süütunne. Last kas innustatakse iseseisvumisele ja omapoolsele initsiatiivi võtmisele või teda hoopis piiratakse ülemäära, karistatakse kergekäeliselt ning tekitatakse sellega temas hirm ning süütunne, mille tagajärjeks on reeglina passiivsus ja endassetõmbumine – või erandjuhtumil ka agressiivsus (protesti väljendusena).

Loe edasi

2.5. Areng nooremas koolieas

Seda perioodi nimetatakse ka keskmiseks lapseeaks. Perioodi algus langeb üldjuhul kokku formaalse haridustee algusega (võib meie kontekstis olla 6, 7, erandjuhul ka 8 eluaastat). Iseloomulik on siin lapsele endisest suurema iseseisvuse andmine ning senisest suurem osakaal on suhtlemisel eakaas- lastega: Michael Cole’i ja Sheila R. Cole’i hinnangul veedavad 6-12-aastased lapsed 40% oma ärkveloleku ajast eakaaslaste seltsis.

Loe edasi

2.6. Areng teismeliseeas

E. Eriksoni väitel on selle vanuseastme identiteedikriisi sisuks vastuolu oma rolli leidmise ja rolli määramatuse vahe, mõnedes allikates kasutatakse ka terminit identiteedi leidmine. Sisuliselt on tegemist vastuse otsimisega küsimusele: kes ma olen ja mis minust peaks saama?

Loe edasi

2.7. Kõlbeline areng

Uurimused näitavad, et laps, kes iseennast ei austa, ei ole võimeline austama ka kedagi teist. Kõlbeline käitumine toetub aga eelkõige arusaamisele, et inimsuhetes on oluline üksteisega arvestada ja üksteisest lugu pidada.

Loe edasi

2.8. Usuline areng

Tänapäeva lapsepsühholoogid ja religioonipsühholoogid jagavad valdavalt arvamust, et laps sünnib siia maailma ilma konkreetse religioonita, kuigi pinnas uskumiseks on olemas.

Loe edasi