2.8. Usuline areng

Print Friendly, PDF & Email

Tänapäeva lapsepsühholoogid ja religioonipsühholoogid jagavad valdavalt arvamust, et laps sünnib siia maailma ilma konkreetse religioonita, kuigi pinnas uskumiseks on olemas.

Walter Houston Clark väidab, et kui vanemad lapse esimestel elukuudel tema turvalisusvajaduse rahuldavad, kogeb laps positiivsel kujul sõltuvustunnet vanematest ning see saab tulevikus prototüübiks sõltuvustundele Loojast. Erinevad uurimused kinnitavad fakti, et lapse usulises arengus on oluline koht tema kodusuhetel, eriti suhetel vanematega.

Lapse usuline areng on aga tihedas seoses ka kõigi muude arenguaspektidega – tema intellektuaalse, emotsionaalse ja sotsiaalse arenguga.

Eelkooliealise lapse usulised arusaamad ja ideed on tugevasti emotsioonidest mõjutatud ja kantud. Selle ea religioossetes tõekspidamistes mängib suurt rolli fantaasia.

Ernst Harms, kes uuris laste religioosset arengut nende joonistuste põhjal (1944), ongi nimetanud eelkooliea usulise arengu staadiumi muinasjutuperioodiks. Kuivõrd piir reaalsuse ja muinasjutu vahel on eelkoolieas võrdlemisi ähmane, pole selles midagi imelikku, kui lapse jaoks ühelt poolt Jumal ja inglid ning teiselt poolt haldjad, päkapikud ning muud muinasjutulised tegelased fantaasiakujutlustes kõrvuti eksisteerivad ja tegutsevad.

Kooliealisel lapsel tekib aga oluline vajadus vahet teha reaalse maailma ja muinasjutumaailma vahel. Ta hakkab esitama küsimusi asjade olemuse ja tõesuse kohta, kaasa arvatud usulised tõekspidamised. E. Harms nimetab seda arenguperioodi realistlikuks. Siin on täheldatav tugev keskkonna mõju: suured erinevused laste usulises mõtlemises sõltuvalt kiriklikust kuuluvusest, pühapäevakoolis saadud õpetusest ja jumalateenistuse praktikast.

Teismeliseea piiril, mõnikord aga pisut varemgi, põrkavad kokku teaduslik ja teoloogiline mõtteviis. Nooruk otsib võimalust üht teisele allutada või neid mingil muul kombel lepitada. Kuivõrd teaduslik maailmapilt sobib paljuski kokku nooruki üldise kalduvusega loogiliste põhjenduste ja abstraktsete seletuste otsimisele, sõltub nüüd selle konflikti lahendusest, kas nooruk on edaspidi võimeline nägema elu religioosses perspektiivis või heidab ta religiooni kui ebaloogilise nähtuse kõrvale.

Mõned uurijad on näinud olulise tegurina sellise valiku langetamises mitte niivõrd konflikti erinevate maailmapiltide või religioossete kujutluste vahel, kuivõrd nende religioossete nõudmiste tajumist, mis puudutavad igapäevast elu. Seega on siin pigem tegemist konfliktiga religioosse ja mittereligioosse eluviisi vahel.

Kahtlused, olgu need siis rohkem või vähem teadvustatud, on teismeliseea religiooni loomulikuks osaks.

W. H. Clark teeb vahet kaht liiki kahtluse vahel: ühelt poolt näeb ta kahtlust aktiivse tõeotsimise protsessina, teiselt poolt aga passiivse kõrvalejäämise ja isiklikust vastutusest hoidumisena. Ta väidab, et esimene neist, aktiivne ja otsinguline, kannab endas loovat alget, mis religioosset mõtlemist arendab ja edasi viib. Kahtlus selle sõna positiivses mõttes tähendab sammu isiklikult tajutud tõe suunas, pelgast traditsioonide järgimisest lahtiütlemist, vormilisest religioonist sisuliseni püüdlemist. Ilmselt sarnasest mõttekäig ust lähtudes nimetab E. Harms noorukiea religioosse arengu astet individualistlikuks, rõhutades sellega just isikliku usu kujunemise aspekti. Ka mitmed teised uurijad rõhutavad noorukiea tendentsi usu muutumisel välisest sisemiseks, kelleltki kuuldust või õpitust isiklikul veendumusel baseeruvaks.

Nii nagu muudeski lapse arengu aspektides, on ka religioosses arengus püütud leida mingit universaalset arenguskeemi. Toetudes J. Piaget’ teooriale lapse mõtlemise arengust, on erinevate uurijate poolt välja pakutud terve rida nn kolme staadiumi teooriaid, mis väidavad olulisteks pöördepunktideks usulises arengus nagu mõtlemise arenguski olevat koolimineku ja teismeliseea saabumise.

Olulise panuse teadmisele usulise arengu seaduspärasustest on andnud James W. Fowleri 1970. aastatel läbi viidud tervet inimese elutsüklit hõlmav uurimus, mille tulemusena ta toob välja “seitse staadiumisarnast, arengulises seoses olevat uskumise stiili”. J. W. Fowleri teooria toetub laiemale pinnale kui vaid kognitiivne areng. Nimelt tõstab J. W. Fowler esile seitse dimensiooni, mis tema arvates religioosset arengut mõjutavad ja selles esindatud on. Nendeks on loogiline mõtlemine, võime näha asju ja olukordi teise perspektiivist, võime seada end teise olukorda, sotsiaalne teadvus, autoriteeditaju, maailmapildi terviklikkus ja sümbolite funktsioon. J. W. Fowleri väitel on kõik need dimensioonid olemas igal arengutasandil, erinev on lihtsalt nende kvaliteet ja nendevaheliste seoste olemus.

J. W. Fowler alustab 0-astmest, mille ta nimetab diferentseerimata usuks. See on igas mõttes eelaste, kus pannakse alus edasisele arengule. Üleminek I astmele toimub kõne arengu sellisel tasandil, kus laps on juba võimeline sõna sümbolina kasutama ja rituaali imiteerima.

I astet iseloomustavad fantaasia ja imitatsioon, mis on otseselt mõjutatud ümbritsevate täiskasvanute välistest usuavaldustest nii kõnes, käitumises kui suhtumistes. Kujutlusvõime on selles eas veel “loogilisest mõtlemisest rikkumata”. See on intuitiiv-projektiivse usu tasand.

II astmele viib konkreetsetes operatsioonides mõtlemise teke. Laps võtab omaks lood, uskumused ja kombed, mis tähistavad konkreetsesse kooslusse kuulumist. Uskumused võetakse üle literaalses tähenduses nagu moraalireeglidki. See on müütilis-literaalne tasand. Valdavalt hõlmab see aste kooliiga, kuid on ka küllaga täiskasvanuid, kelle usku selliselt võiks iseloomustada. Vastuolude ja probleemide nägemine ja nende üle juurdlemine saab võimalikuks alles tänu formaalsetes operatsioonides mõtlemise tekkele, mis viib ühtlasi järgmisele astmele.

III aste viib lapse maailmakogemuse laiemale pinnale. Usk peab selles suutma sünteesida väärtusi ja informatsiooni ning luua aluse identiteedile ja maailmavaatele. See kuulub tavaliselt murrangulisse teismeliseeast täiskasvanuikka jõudmise perioodi, kuigi taas võib leida täiskasvanuid sellessamas staadiumis. On juba olemas teatav uskumuste ja väärtuste kompleks, “ideoloogia”, kuid see on veel osaliselt teadvustamata. See on sünteesiv-konventsionaalne tasand. Nüüdsest peale ei saa enam nii selgesti välja tuua üht kindlat faktorit, mis arengut edasi viib. Oluliseks tunnusjooneks on isikliku vastutusekoorma tunnetamine oma kohustuste täitmise, elustiili, uskumuste ja suhtumiste osas.

Šveitsi psühholoog Fritz Oser on J. W. Fowlerile ette heitnud “liigset universaalsust”, mis muudab tema teooria liiga abstraktseks ja kohati raskesti jälgitavaks. Jagades aga sama mõtteviisi, et usuline areng ei lõpe noorukieaga, vaid kestab kogu eluaja, pakub ta omakorda välja skeemi usulisest arengust, sedakorda L. Kohlbergi moraali arengu teooriale toetudes ja temaga sarnaseid uurimismeetodeid kasutades. F. Oser nimetab oma 1980. aastatel avaldatud teooriat “hierarhiliseks seeriaks religioosse otsustuse kognitiivsetest staadiumitest”. Nii on siis taas põhikriteeriumiks arengu kognitiivne aspekt.

Religioosse otsustuse all mõistab F. Oser seda, kuidas laps tajub Jumala ja inimese (inimkonna) suhet ja kuidas ta sellest arusaamast lähtuvalt ümbritsevat elu tõlgendab ning konkreetsetes valikusituatsioonides otsuseid langetab.

F. Oser alustab nagu J. W. Fowlergi 0-astmega, mida ta nimetab religioonieelseks.

I aste on nn Deus ex machina perspektiiv, mis sisuliselt tähendab seda, et laps võtab omaks mõtteviisi, mille kohaselt kõik on juhitud, seatud ja korraldatud Jumala kui kõrgema võimu poolt. Suhe Jumala ja inimese vahel on ühedimensiooniline: Jumal käsib ja nii peab sündima. Sõnakuulmine on absoluutne nõue, ja sõnakuulmatusele järgneb karistus.

II aste on nn Do ut des perspektiiv, kus suhe lapse ja Jumala vahel taandub väga lihtsale vahetussuhtele “sina mulle, mina sulle”. Laps teeb häid tegusid, et selle eest Jumalalt tasu saada. Suhe on aga juba kahepoolne, partnerlussuhte funktsioonis.

III aste on absoluutse autonoomia ja deismi perspektiiv, kus inimene püüab kaht poolust – inimlikku ja jumalikku – teineteisest täielikult lahutada, sageli neid otseselt vastandades. Eesmärgiks on konflikti lahendamine inimese vaba tahte ja jumaliku tahte vahel. Jumal on sellel tasandil pigem ülevaataja rollis, kes kogu elu jälgib, kuid otseselt ei sekku.

IV aste kujutab endast religioosse autonoomia ja Jumala plaani perspektiivi, kus inimene muutub teadlikuks isiklikust vastutusest oma tegude eest. See vastutus on ühtaegu tajutav nii inimese enda kui ka Jumala ees. Jumal soovib inimesele head, kuid ei määra ära inimese tegusid. Küll aga loob Jumal inimesele kõik tingimused selleks, et ta võiks teha õigeid valikuid. Inimene kuulub Jumala plaani, samas ei piira see kuuluvus tema isiklikku vabadust. Teismeliseeas peaks nooruk oma usulises arengus sellesse faasi jõudma.

Nii nagu L. Kohlbergi kõlbelise arengu teooria puhul, on ka F. Oseri religioosse arengu teooria puhul olemas otsene rakenduslik väljund laste mõtlemise treenimises (F. Oser ise nimetab seda laste religio-moraalseks mõtlemiseks) neile üha keerulisemaid dilemmasid esitades ning nende üle arutlema innustades. Olulise tähtsusega on see, et sellised dilemmad on võimalik seostada igapäevasituatsioonidega ning seega aitavad need kaasa arusaamise süvenemisele, et usul on oma kindel koht meie igapäevaelus. Nagu J. W. Fowler, ei seosta ka F. Oser oma arenguastmeid otseselt konkreetsete vanuseastmetega, küll aga on ta veendunud, et need on hierarhilised ja ühestki “üle hüpata” ei saa. Samas on aga igal astmel võimalik arengut soodustada ning kiirendada.

Selleks, et Jumalasse uskuda, peab lapsel kujunema mingi pilt või arusaam Jumalast – on see siis konkreetsem või abstraktsem, selgepiirilisem või ähmasem. Jumalakujutlus on mõiste, millega tähistatakse inimese individuaalset arusaama Jumala olemusest.

Üks nimekaid religioonipsühholooge, Granville Stanley Hall (1844–1924) pidas võimalikuks sellise kujutluse tekkimist juba lapse esimestel elukuudel, nimelt ema kui lapse kõige esimese tajuobjekti näo ja hääle baasil. Psühhoanalüütiline koolkond eesotsas Sigmund Freudiga (1856–1939) paigutab seevastu jumalakujutluse tekke sootuks hilisemasse perioodi, eelkooliikka, mil areneb välja Superego (Ülimina). S. Freud väidab, et sellest peale, mil laps jõuab arusaamisele, et tema vanemad pole kõikvõimsad, kõikteadjad ja alati juuresviibivad, peab ta looma neile asendaja, kes annaks talle tagasi kadunud turvatunde. Arvukad uurijad on leidnud laste jumalakujutluse olevat äärmiselt tugevasti mõjutatud nende emotsionaalsetest suhetest oma vanematega. Nii näiteks märgib J. W. Fowler, et laps eeldab Jumalalt oma vanematega analoogset käitumist – lapse kodustest suhetest seega sõltub, kas tema Jumal on karistav ja hirmutekitav või armastav ja kaitsetpakkuv.

Varase lapseea jumalakujutlus tekib nagu mosaiikpilt teda ümbritsevate inimeste ja keskkonna mõjul. Rootsi religioonipsühholoog Maare Tamm väidab, et kui laps kuuleb sõna “Jumal”, sobitub see mõiste kõigi nende ideede, mõtete ja kujutluste panoraami, mida laps endas kannab. Ja sõltuvalt lapse vanusest, intellektuaalsetest võimetest ja varasematest elukogemustest (eriti emotsionaalsetest!) omandab see uus mõiste konkreetse lapse jaoks konkreetse sisu.

Jumalakujutluse omapära on kindlasti see, et ta on suurel määral teadvustamata. Jumal on Jumal! Isegi täiskasvanu satub raskustesse, kui temalt küsida, missugune on see Jumal, kellesse ta usub, saati siis veel laps. Laste jumalakujutluste uurimiseks on kasutatud mitmesuguseid mängulisi situatsioone, neil on lastud joonistada pilte, kirjutada Jumalale kirju, leida Jumalat iseloomustavaid sõnu jne.

David Heller uuris 1980. aastate keskel Ameerika Ühendriikides Michigani osariigis 40 lapse jumalakujutlust. Laste vanus oli 4–12 aastat ja nad esindasid religioonide lõikes katoliiklasi, protestante, juudiusulisi ja hinduiste. Püüdes haarata jumalakujutlust võimalikult ulatuslikult, kasutas D. Heller mitut erinevat meetodit iga lapse puhul. Iga laps joonistas Jumalast pildi ja seletas, kes on pildil; iga laps “mängis Jumalat” nukuperekonna elus, sellega oma arusaama Jumala tegutsemisest ja inimellu sekkumisest demonstreerides; iga laps vastas küsimustikule ja lõpuks kirjutas Jumalale kirja. Kuivõrd esindatud olid erinevad religioonid, oli üheks küsimuseks ka Jumala nimi. D. Helleri 1986. aastal ilmunud raamat “The Children’s God” (Laste Jumal) võtab uurimistulemused kokku ja toob ära rohkesti konkreetseid vastuseid ja stseene nii mängust kui intervjuudest. Üks konkreetne näide rollimängust: “Perekond istub ümber laua ja sööb pühapäevalõunat. Jumal tuleb alla ja küsib: “Kas te täna hommikul kirikus käisite?” Jumal saab vihaseks ja nõuab vastust, miks nad kirikusse ei läinud. Järgmisel pühapäeval nad seega lähevad kirikusse. Ja nad otsustavad hakata igal pühapäeval kirikus käima. (11-aastane Sean)

Varase lapseea jumalakujutlus on suurel määral saladus, kuivõrd laps pole suuteline seda veel väljendama. Siiski on kindel, et juba 2–3-aastane laps, kes on religiooniga kokku puutunud, oskab seostada mõistet “Jumal” selliste mõistetega nagu “kirik”, “taevas” või “palvetamine” (tegevusena – põlvitamise või käte ristamise tasandil).

Eelkooliealine võib ühelt poolt kasutada väga trafaretseid sõnu ja fraase Jumalast rääkides (tänu heale mehaanilisele sõnamälule!), kui talle aga anda võimalus oma jumalakujutlust pildina paberile panna või mängus väljendada, ilmneb fantaasiarikkus ja individuaalsus.

1940. aastatel uuris E. Harms laste jumalakujutlust joonistuste põhjal, lisainformatsiooniks laste kommentaarid oma joonistuste kohta. Ta jõudis järeldusele, et 9 juhul 10-st kujutab eelkooliealine laps Jumalat inimesena. Selline antropomorfistlik (inimesesarnane) Jumal on E. Harmsi arvates ühelt poolt lapse piiratud kogemustepagasi tulemus, teiselt poolt aga seletatav asjaoluga, et lapsele Jumalast rääkivad täiskasvanud eelkõige just sellist pilti vahendavad, rääkides enamasti Jumalast kui Isast, kes on (elab) taevas.

Eelkooliealise jaoks domineerib pilt Jumalast kui Loojast. Tuletades meelde J. Piaget’ väidet eelkooliealise mõtlemises esinevast artifitsialismist, mis eeldas, et igal asjal on oma autor, on see üsna ootuspärane. Mis tahes laadi eelkooliealise jumalakujutlus ka poleks, on selle tunnusjoonteks kindlasti väga suur maht ja selle abil väljendatav sümboolsus. M. Tammi sõnul võib Jumal olla ühteaegu nii palju asju – inimesesarnane olend, kuningas, võlur, värvide sümfoonia. Kõik need väljendusvormid püüavad edasi anda tervikpilti Jumalast.

Kooliealise jumalakujutlus astub muinasjutu raamidest välja. Kuivõrd sõna muutub üha enam ja enam esmaseks väljendusvahendiks, kandub see üle ka jumalakujutlusse. Selles eas laps kaldub seega Jumalat sõnadega kirjeldama ja seda eeskätt Jumala mitmesuguste omaduste kaudu. Paul Deconchy väitel võib need omadusi kirjeldavad sõnad laias laastus jagada kolmeks grupiks:

Suurust, kõikvõimsust, kõikjalolekut kirjeldavad;

Moraalseid omadusi kirjeldavad;

Esteetilisi omadusi kirjeldavad.

Kooliealine on valmis ka Jumalat piltlikult kujutama, kuid kasutab juba rohkesti religioosseid sümboleid ja üldjuhul väldib otseselt inimesesarnasena kujutamist.

Kui eelkoolieas erinevused poiste ja tüdrukute jumalakujutluse vahel praktiliselt puuduvad, siis koolieas, eriti kümnenda eluaasta ringis, hakkavad ilmnema teatud erinevad tendentsid.

Poiste jumalapildis hakkab üha enam domineerima moraalne aspekt, Jumalat nähakse eeskätt moraalse eeskujuna. Poisid kalduvad rõhutama Jumala selliseid omadusi nagu õiglus, pühadus (eelkõige moraalne puhtus), vastuvaidlematu autoriteet. Faktid ja ratsionaalne mõtlemine on jumalakujutluses tähtsal kohal, samuti veendumus, et Jumal lihtsalt ei mõjuta inimeste elu mingilt distantsilt, vaid sekkub sellesse otseselt ja aktiivselt. Jumal on ka see, kes aitab konkreetsete eesmärkide saavutamisel. Suhe Jumalaga on aga üldjuhul distantseeritud ja pigem asjalik kui intiimne.

Tüdrukute jumalakujutluses domineerib enam armastava ja hoolitseva Isa pilt, kes oma headuses ja kannatlikkuses inimeste eest hoolt kannab. Jumala esteetilised omadused on rõhutatud, suhe Jumalaga on intiimsem ja emotsionaalsem ja samas vähem reaalsetele faktidele keskenduv kui poiste puhul. Tüdrukute Jumal on “Jumal, kes pani taevasse vikerkaare,” nagu ütleb D. Heller.

Teismeliseeas muutub jumalakujutlus oluliselt abstraktsemaks ja vaimsemaks. Ühelt poolt on põhjuseks abstraktse mõtlemise areng, teiselt poolt mõjutab ka jumalakujutlust üldine küpsemine ja sellest tulenevad muutused maailma tajumises. Jumal võib ka teismelise jaoks olla isik, samas on selle isiku omadused kvalitatiivselt erinevad inimlikest omadustest ja neid kasutatakse Jumala kirjeldamisel enam metafooride või sümbolite tähenduses. Kindlasti on aga tegemist puhtvaimse olendiga, kes seisab väljaspool materiaalset maailma ja on nähtamatu.

Teismeliseiga on intensiivne “oma Jumala” otsimise periood. Pühapäevakoolis õpetatud või vanematelt päritud jumalakujutlus seatakse küsimuse alla, ja kui rahuldavat vastust kusagilt ei tule, pöörab nooruk oma lapsepõlve jumalakujutlusele jäädavalt selja. Selles ei peaks nägema mingit traagikat – see on reeglina loomulik protsess, mille läbitegemisel on võimalik jõuda isikliku kogemuseni isikliku Jumalaga. Mõnel juhul toimub selline ümberhindamine vaikselt ja peaaegu märkamatult, teisel juhul võib kaasneda mäss ja jumalaeitamine äärmuslikul kujul. Keskkond nooruki ümber võib jumalaotsimise protsessi positiivsele kulgemisele kaasa aidata – küsimise, kahtlemise ja otsimise töö tuleb aga igaühel ise ära teha. Ja igasugune surve on selles vanuses kurjast. Teismelise kokkupuuted teoloogia, kiriku ja kiriklike traditsioonidega, arusaam tema jaoks olulist rolli mängivate täiskasvanute tõsisest või kergest suhtumisest Jumalasse, suutlikkus integreerida iseenda jaoks kristlik ja puhtteaduslik maailmapilt – kõik need tegurid mõjutavad isikliku küpse jumalakujutluse teket, mille võib täiskasvanuellu kaasa võtta. Søren Kierkegaardi (1818–1855) väitel on selles vanuses tegemist selge valikuga kahe alternatiivi vahel: “ma ei näe Jumalat, kuid võin Teda kujutleda ja Temasse uskuda” või “ma ei näe Jumalat, sest polegi midagi näha”.

Jumalakujutluse erinevus poiste ja tüdrukute vahel süveneb teismeliseeas veelgi. Poiste jumalapilt on enam intellektuaalne, ratsionaalne ja objektiivne. Jumal omab autoriteeti looduse ja loodusseaduste üle. Ta kehastab vaimset jõudu ja võimu ning on jätkuvalt moraalseks eeskujuks. M. Tamm väidab, et selle suunduse põhjuseks võib olla selles eas poiste põhiprobleemide – agressiivsuse ja seksi – konfliktsus religioossete ideaalidega, ja sellest tulenev suur vajadus moraalse jõu allika järele. Sellist Jumalat küll austatakse, kuid teatud distantsilt.

Tüdrukute jumalakujutlus suundub üha enam emotsioonide pinnale. Suhe Jumalaga on väga tundeküllane, meditatiivne ja intiimne, vajadus intellektuaalsete argumentide järele näib peaaegu puuduvat. Jumal seostub paljuski kaunite kunstide, muusika, loodusega ning neist tulenevate esteetiliste elamustega. Ta on tunduvalt passiivsemas rollis kui poiste aktiivselt inimeste ellu sekkuv Jumal.

Järelemõtlemiseks

Kuhu sa iseennast positsioneeriksid J. W. Fowleri usulise arengu skaalal? Analüüsi oma õpetamise meetodeid: kas su eesmärgiks on kujundada teatud kindlal viisil uskumist (lõpp-produkti) või pigem avatud ja areneva usulise mõtte aluseid?

Kuivõrd oled täheldanud jumalakujutluse erinevust erinevas eas ja erinevast soost laste puhul? Kas seostad seda laste üldise arengu iseärasustega või õpetusega, mida nad valdavalt on saanud?

Comments are closed