2.6. Areng teismeliseeas

Print Friendly, PDF & Email

E. Eriksoni väitel on selle vanuseastme identiteedikriisi sisuks vastuolu oma rolli leidmise ja rolli määramatuse vahe, mõnedes allikates kasutatakse ka terminit identiteedi leidmine. Sisuliselt on tegemist vastuse otsimisega küsimusele: kes ma olen ja mis minust peaks saama?

Teismeliseiga on seega tõsine eneseotsingu aeg.

Teismeliseea algust tähistavad mitmed bioloogilised ja kultuurilised tähised. Bioloogiliselt märgib n-ö lapseea lõppemist suguküpsuse saabumine; kultuurilised tähised võivad aga olla kultuuriti väga erinevad. Näiteks USAs võib traditsionaalselt alles teismeline käia “kohtamas”.

Seda vanust iseloomustavad kiired ja suured muutused füüsilises arengus, kaasa arvatud nn kasvuspurt, kiire kasvu ja kaalu lisandumise periood. Füüsiline areng võib olla varane või hiline, poistel vastavalt 10 või 16 aasta vanuses, tüdrukutel 8 või 13–14 aasta vanuses. Peale selle kasvab füüsiline jõud, kahekordistub südame suurus, suureneb kopsumaht ning ajuripats hakkab tootma suguhormoone – peamised neist testosteroon meestel ja östrogeen naistel.

Traditsioonilistes ühiskondades võivad suguküpsuse saabumine ja täiskasvanuea algus praktiliselt ühtida (nt Kalahari kõrbes elav kung-sani rahvas õpib juba lapseeas küttimis- ja korilusoskusi ning on puberteedi alguseks iseseisev, täiskasvanutega võrdne). Sellistes kultuurides puudub teismeea mõiste. Lääne ühiskonnas on teismeiga omamoodi “pooltäiskasvanu” staatus – see toob kaasa uued õigused ja kohustused, aga on samas ikkagi veel lapseea jätkuks. Sotsialiseerumine on selles vanuseperioodis olulisel kohal.

Travis Hirschi (snd 1935) sotsiaalsete sidemete teooria (1969) selgitab, miks inimesed otsustavad tavapärastest normidest kinni pidada ja mis neid selles toetab. Ta toob esile neli sotsiaalset sidet, mis aitavad kaasa sotsialiseerumisele ja konformsusele sotsiaalse korra suhtes. Need on kiindumus, pühendumus, kaasahaaratus ja veendumus. Hirschi väidab, et mida tugevamad on need neli sidet, seda väiksem on võimalus, et inimesest saab kurjategija.

Kiindumus näitab emotsionaalset huvi ja seotust teistega. Sotsiaalsete normide tunnustamine ja sotsiaalse teadvuse areng sõltub üldiselt kiindumuse tugevusest kaasinimeste vastu. T. Hirschi väidab, et noorukid hoiduvad sotsiaalseid norme rikkumast, kartes selliste rikkumiste tagajärjel eeskätt ohustada oma suhteid vanematega. See kartus sõltub selgesti vanemate ja lapse suhtlemise sügavusest ja kvaliteedist, sellest, kuivõrd laps neid suhteid enda jaoks väärtustab. Siinkohal mängib rolli ka see aeg, mida vanemad koos lapsega veedavad ja mille käigus kujuneb välja intiimsus ja samastumine vanemate väärtushinnangute ja eluvaatega. Sotsialiseerumiseks on eluliselt tähtis, et lapsel oleks täiskasvanuga eluterve emotsionaalne suhe, samuti see, et see täiskasvanu oleks “prosotsiaalne”, st norme tunnustav ja nendega toimetulev.

Kooliga on asjad keerulisemad. Halvad õpitulemused viivad kergesti negatiivsele hoiakule kooli suhtes, sealt edasi võib järgneda õpetajate ja üldse autoriteetide trotsimine ja kuritegevus. Ent kui kool on institutsioonina väärtustatud ja laps saab sealt vajalikku tunnustust nii õpetajatelt kui ka kaaslastelt, mõjub see sotsialiseerumisele positiivselt.

Kui need kaks esimest kiindumust ei toimi, võib laps kiinduda sellistesse eakaaslastesse, kellel puuduvad eeldused positiivseks sotsialiseerumiseks. Positiivsel juhul aga võivad ka kaaslased toetada vanemate ja kooli alustatud sotsialiseerumist ning anda ühtlasi võimaluse sotsiaalsete oskuste praktiseerimiseks.

Pühendumise all mõistab T. Hirschi tähelepanu, aega, energiat ja jõupingutusi, mida osutatakse tavapärastele ja tunnustatud tegutsemisviisidele. Sisuliselt tähendab see seda, et osalemine sotsiaalsetes tegevustes seob inimese ühiskonna normide ja eetika reeglitega.

Kaasahaaratus tähistab hõivatuse määra selliste tegevustega, mis rõhutavad ühiskonna tavapäraseid huvisid. Sellisel juhul ei jää lihtsalt aega asotsiaalsete tegevustega liitumiseks! Kaasahaaratus on tõhus kaitse potentsiaalsete kuritegude eest, millele igavus ja tegevusetus võiksid meelitada.

Veendumus kujutab endast heakskiitu või positiivset hinnangut ühiskonna väärtuste süsteemile. See toob omakorda kaasa austuse seaduse ja seda kehtestavate inimeste ja institutsioonide vastu. Kui selline veendumus nõrgeneb, kaasneb sellega kohe kalduvus asotsiaalsetele tegudele. See side võib nõrgeneda ka juhul, kui seadusi peetakse ebaõiglasteks.

Psüühika üldine areng

Daniel P. Keating on välja toonud (1980) viis teismelise mõtlemist iseloomustavat aspekti, mis ühtlasi eristavad mõtlemise uut tasandit:

Mõtlemine võimalustest, mis ei ole koheselt kättesaadavad.

Ette mõtlemine ja planeerimine.

Hüpoteeside kaalumine.

Mõtlemine mõtlemisest (metamõtlemine).

Konventsionaalsete piiride eiramine oma mõtetes.

J. Piaget defineeris seda mõtlemise staadiumi kui süstemaatilist viisi, kuidas laps hakkab arvestama kõigi võimalike elementide kombinatsioonidega kogu probleemi ulatuses ja arutlema ka täiesti hüpoteetiliste situatsioonide üle.

J. Piaget tegi katse leidmaks, kas laps on jõudnud juba formaalsete operatsioonide staadiumisse. Vette visatakse savikuul ja palutakse tähele panna, kuidas veetase tõuseb. Klaasile märgitakse tõusnud veetase. Seejärel võetakse savikuul veest välja ja voolitakse lapikuks, pannkoogitaoliseks. Lapsel palutakse ennustada, kui kõrgele tõuseks veetase, kui pannkook vette visata. Reeglina ei lahenda lapsed seda probleemi enne 11–12-aastaseks saamist. J. Piaget väidab, et alles selles vanuses on lapsed võimelised tegelema kahe alaprobleemiga korraga (vedeliku mahu säilitamine ja savi mahu säilitamine).

Murdeiga on mehaanilise mälu hiilgeaeg. Samas ei armasta murdeealine tuimalt pähe tuupida, ta tahab aru saada sellest, mida meelde jätab.

Kujuneb välja isikupärane kõnestiil ja sageli on teismelisel kõrgendatud huvi keelega seotud mõtlemismängude, slängi, igasuguse omanäolise keelekasutuse vastu. Selles vanuses kasvab kindlasti ka kirjaliku kõne osatähtsus.

Nooremas koolieas kujunenud probleemid impulsiivsusega võivad murdeeas jätkuda ning see võib omakorda kallutada agressiivsele käitumisele. Psühholoogid väidavad, et impulsiivsus on sageli emotsionaalse ebaküpsuse tunnus ja nendel noorukitel, kellel on ikka veel probleeme impulsiivsusega, kulgeb murdeiga pingelisemalt ja probleemiderohkemalt, sest nad on pidevalt kõrgendatud ärevusseisundis. Üldiselt on aga murdeeale iseloomulik kõrgenenud emotsionaalsus ja meeleolude vaheldumine. Emotsionaalselt ollakse ülitundlik igasuguste hinnangute suhtes ja sellega tuleks arvestada. Suhtlemine on teismeliseeas väga olulise kaaluga. Seetõttu on suhted ka kõrgelt väärtustatud ja suhte purunemist elatakse rängalt üle.

Murdeeaks peaks olema enam-vähem välja kujunenud nooruki tahteomadused – ehk siis paistab kätte, kas inimene on nõrga või tugeva tahtejõuga, kas ta oskab oma tahet vastavalt olukorrale “maksma panna” või end hoopis kellegi teise tahtele allutada. Julgus teistest erineda sõltub otseselt enesehinnangust. Mida madalam on nooruki enesehinnang, seda enam ta otsib kinnitust sellele, et ta ikka midagi väärt on – ja kinnitust eelkõige eakaaslastelt. Selle tulemuseks võivad olla ka mitmesugused mõtlematud teod, et tõestada oma julgust, osavust, arukust, aga ka hoolimatust, jõhkrust, jõudu – vastavalt sellele, millised grupinormid kehtivad.

Motivatsioon muutub keerulisemaks ja võib näiteks eristada agressiivset motiivi (selget teadvustatud soovi kellelegi haiget teha) otsesest agressiivsest käitumisest (kellegi löömine). Nende vahel ei pruugi olla otsest seost – viimane võib olla ka lihtsalt üliaktiivsusest tingitud mõtlematu tegu või siis hoopis vahend oma „mehelikkuse“ tõestamiseks kellegi silmis.

Järelemõtlemiseks

Kuidas muudab metamõtlemise oskus nooruki mõtlemist ja kuidas saaksid seda muutust kasutada õppeülesannete formuleerimisel?

Teades noorukiea tundlikkust hinnagute ja kaaslaste arvamuse suhtes, kuidas saaksid toetada nooruki positiivse enesehinnangu kujunemist?

Comments are closed