Viimase 20 aasta jooksul on Eestis palju muutunud. 1990. aastate üldiste suurte ümberkorralduste taustal hakkas muutuma ka Eesti hariduselu. Põhjamaade eeskujul jõudsid kaasava hariduse põhimõtted meie koolidesse ja lasteaedadesse, kuigi põhimõte erivajadustega laps tavakooli ja tavalasteaeda tundus esialgu paljudele pedagoogidele väga võõras ja Eesti haridussüsteemi sobimatu.
Praegu on lasteaedades nii eri- kui ka sobitusrühmad, paljud erivajadustega lapsed käivad tavarühmas ja kergemate erivajadustega lastel on võimalik õppida ka tavakoolis, samas on säilinud ka erikoolide võrgustik.
Viimasel paaril aastakümnel on loodud mitmeid puuetega noorte päevakeskusi ja tugikodusid. Eesti valitsus on võtnud suuna erivajadustega laste ja noorte kodulähedasele õppele ning tingimuste loomisele erivajadusega inimeste paremaks integreerumiseks ühiskonda. Oluliselt on suurenenud ka erivajadusega lapse vanemate roll.
Kool ja lasteasutus toetavad lapse perekonda, soodustades lapse kasvamist ja arenemist ning tema individuaalsuse arvestamist. Spetsialistidel, nõustamiskomisjonidel ja pedagoogidel on nõuandev roll, kuid kõik lapsesse puutuvad otsused teeb tänapäeval lapsevanem, samas vajab ta kindlasti teadmisi erivajadusega laste õpetamise võimalustest, nõuandeid ja tuge.
Õpiraskuste põhjustajad ning avaldumine
Hariduslikud erivajadused (HEV) on kooliealistel lastel õpikeskkonna tavasuutlikkust ületavad vajadused, mis tulenevalt õpiraskustest või andekusest.
Andekust kui erivajadust käsitletakse juhtumitel, kui puue või häire ja andekus on omavahel kombineerunud (nt autistlike joontega, kuid kitsa spektri andekusega õpilane).
Õpiraskused on ajutalitluse või aju struktuuri neurobioloogilised hälbed, mis seostuvad inimese taju, mälu, mõtlemise ja kõnega ning avalduvad inimese suulise ja kirjaliku kõne, arutlus- ja meenutusoskuste, teabe struktureerimise ja arvutamisoskuse valdkonnas (Kõrgesaar, 2002).
Õpiraskustega laste probleemide põhjustajaks on segatüüpi spetsiifilised häired, mis sisaldavad kõne ja keele spetsiifilisi arenguhäireid, ka lugemis- ja kirjutamisraskusi, arvutamisraskusi ja motoorika spetsiifilisi arenguhäireid. Suuremad probleemide põhjustajad on hariduslike erivajadustega lastel pervasiivsed arenguhäired, sh autistlikud jooned lapsel ja Aspergeri sündroom. Paljudel lastel põhjustab hariduslikke erivajadusi aktiivsus- ja tähelepanuhäire.
Õpiraskustega kaasnevad sageli käitumisprobleemid ning tundeelu- ja suhtlemishäired. Tõsisema autismiga lastel kaasneb autismihäirega ka intellektipuue. Kui lapsel esineb kerge intellektipuue, siis vajab selline laps õpetamist talle nõustamiskomisjoni poolt soovitatud lihtsustatud õppekava järgi, mis on eraldi riiklik õppekava lihtsustatud õppe teostamiseks, mitte riikliku põhikooli õppekava ehk nn tavaõppekava lihtsamaks tehtud variant.
Hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorraldus
Haridus- ja teadusministeeriumi poolt on 2013. aastal kinnitatud ”Hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorralduse kontseptsioon”, kus esitatakse ka hariduslike erivajadustega õpilaste definitsioon: ”Haridusliku erivajadusega õpilaseks loetakse õpilast, kes riiklikus õppekavas või temale koostatud individuaalses õppekavas püstitatud õpitulemuste saavutamiseks vajab täiendavate tugimeetmete rakendamist või eriõppe korraldust.”
Riik ja omavalitsus tagavad igaühe võimalused koolikohustuse täitmiseks. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS) § 47 (1) sätestab, et haridusliku erivajadusega õpilase õppe korraldamisel lähtutakse kaasava õppe põhimõtetest, mille kohaselt üldjuhul õpib haridusliku erivajadusega õpilane elukohajärgse kooli tavaklassis. Õpikeskkonda tuleb muuta vastavalt tema vajadustele, koolis peab olema toimiv tugivõrgustik, et õppija saaks vastavat õpiabi.
Kui erivajadusega lapse abistamiseks elukohajärgses koolis pole õpikeskkonna parendamise ja tugisüsteemide rakendamise võimalusi, on vaja leida sobivate tingimustega õppeasutus, mis võimaldab saada parimat õpitulemust. Muudatusi võib vajadusel teha õppe sisus, õppeprotsessis, õppe kestuses, õppekoormuses, õppekeskkonnas (nagu õppevahendid, õpperuumid, suhtluskeel, sealhulgas viipekeel või muud alternatiivsed suhtlusvahendid, tugipersonal, spetsiaalse ettevalmistusega pedagoogid), taotletavates õpitulemustes või õpetaja poolt klassiga töötamiseks koostatud töökavas (PGS § 46 (1)).
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 48 (1) ja § 49(1) sätestavad, et õpilasele võib rakendada koolis meetmeid, mille puhul ei ole ette nähtud nõustamiskomisjoni soovitust, sealhulgas tugispetsialisti teenus ja individuaalne õppekava. Nõustamiskomisjoni soovitusel ja vanema nõusolekul rakendatakse vajadusel erinevat, lapsele võimetekohast õppekava ja põhikooli riiklikus õppekavas ette nähtud õpitulemuste asendamist või vähendamist või kohustusliku õppeaine õppimisest vabastamist.
Õpitulemuste asendamine ja vähendamine õpilase individuaalses ainekavas nõustamiskomisjoni soovitusel annab õpilasele võimaluse põhikooli lõpus sooritada koolieksam temale koostatud individuaalses ainekavas fikseeritud oodatavatest õpitulemustest lähtuvalt.
Väikeklassid – uus võimalus HEV laste arengu toetamiseks
PGS § 51 (10) sätestab, et koolid võivad moodustada klasse põhiharidust omandavatele õpilastele, kellele nõustamiskomisjon on spetsiifilistest hariduslikest erivajadustest tulenevalt soovitanud õppida väikeklassis. Väikeklassid on mõeldud ka autismispektri häiretega, aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega või sõltuvushäiretega õpilastele või õpilastele, kelle andekus kombineerituna mõne muu erivajadusega toob kaasa vajaduse õppida väikeklassis (klassitäitumuse piirnormiga 4 õpilast).
Analüüsides ühe erivajadustega laste kooli väikeklassides õppivate õpiraskustega õpilaste hariduslikke erivajadusi, ilmnesid järgnevad allrühmad, millest võib järeldada ka õpiraskuste põhjusi.
- Kõige suurema grupi moodustasid väljendunud tähelepanu- ja aktiivsushäirega õpilased. Sellest häirest tuleneb nende kontrollimatu käitumine ja vajadus õpetada neid väikeklassis. Nimetatud häirele lisanduvad mõnede õpilaste puhul agressiivsuspuhangud või vastupidi, autistlikud jooned, mis takistavad nende tulemuslikku töötamist ning normaalset sotsialiseerumist koolikeskkonnas. Sageli on psühhiaatrite poolt väljastatud tõendil märgitud õpilase kohta, et tal on segatüüpi spetsiifiline arenguhäire ja tähelepanu puudulikkus hüperaktiivsusega või atüüpiline autism tähelepanu puudulikkusega, vahel ka emotsionaaltahtelise sfääri häired.
- Teise suurema rühma moodustasid õpilased, kelle analüüsi- ja sünteesivõime on piiratud, organiseerituse tase, töövõime ja vahetu mälu on alanenud ning kaasnevad kohanemis- ja suhtlemisraskused. Sellistel lastel on ka spetsialistide poolt märgitud, et intellekti tase on eakohasuse piirialane. Need õpilased vajavad väikeklassis õpetamist eelkõige oma kohanemis- ja suhtlemisraskuste tõttu.
- Kolmandasse rühma kuulusid õpilased, kes on väheste verbaalsete võimetega ja kakskeelsed või kelle kodune keelekeskkond täiesti teisekeelne. Sageli lisanduvad spetsiifilised artikulatsioonihäired või muud keele- ja kõnehäired, enamasti räägitakse kodus vene keelt ja nende emakeel on vene keel. Sellised lapsed on sageli käinud eestikeelses lasteaias ja ka eesti õppekeelega koolis või vene koolis keelekümblusklassis. Kui nendel õpilastel lisandub emotsionaal- tahtelise sfääri omapära, on vaja neid õpetada väikeklassis vähemalt ühe või kahe õppeperioodi vältel, hiljem saab mõni õpilane jätkata õppetööd suuremas klassis;
- Neljandasse rühma kuulusid täpsustamata psüühikahäiretega väga eripärase käitumisega õpilased. Need õpilased hoiavad sageli kõrvale õppetegevusest ja mõnel juhul ka koolikohustuse täitmisest. Nad veedavad suurema osa oma ajast virtuaalses keskkonnas ning neil on tugevad suhtlemis- ja kohanemisraskused. Nad vajavad neile sobivat õpikeskkonda, kindlasti ei saa neid õpetada suure klassi tingimustes. Nende õpilaste puhul on sagedased ka mitmesugused foobiad ja hirmud, mida keskkond suures klassis veelgi võimendab.
Kõik ülalloetletud erivajadustega õpilased vajavad pidevat ja süsteemset jälgimist – toetamist kooli tugisüsteemide kaudu ning vajadusel ravi lastepsühhiaatrite ja teiste spetsialistide juures.
Tugisüsteem erivajadustega õpilaste andekuse toetamiseks
Kooli tugisüsteem hariduslike erivajadustega õpilastele peab hõlmama lisaks õpiraskustega lastele osutatavale abile ka abi andekatele õpilastele. Selle töö eesmärgiks on võimaldada võimetele ja arengutasemele vastavat abi lastele, kellel on individuaalsest arengust tingitud mahajäämus ja õpiraskused ning samas toetada intellektuaalsetelt ja kognitiivsetelt võimetelt mingis valdkonnas hästi arenenud laste võimekust.
Sageli on võti õpiraskuste ületamiseks ja hilisemas elus toimetulekuks just lapse tugevamate külgede arendamises, mille kaudu saab oluliselt parandada tema enesehinnangut ja motivatsiooni. Lapse tugevamaid külgi saab edukalt arendada ka huvihariduse kaudu.
Tugiteenused hariduslike erivajadustega õpilastele üldhariduskoolides
Tugiteenused, mida rakendatakse hariduslike erivajadustega õpilastele üldhariduskoolides, võivad olla järgmised:
I. HEV õpilastele seadusandlusega võimaldatud klassides ja rühmades õppe korraldamine (vajadusel ja nõustamiskomisjoni soovitusel):
- õpetamine väikeklassis;
- ühe õpilase õpetamisele keskendatud õppe rakendamine; (õpilasele, kes terviseseisundist tulenevalt vajab koolis pidevat jälgimist või abistamist);
- koduõpe tervislikel põhjustel.
On ka võimalus rakendada koduõpet lapsevanema soovil 1.–9. klassini vanema poolt vastava avalduse esitamisel (sel puhul ei ole vaja nõustamiskomisjoni soovitust).
II. Osutatavad tugiteenused.
- Õpiabi ainetunnis – kasutatakse erivajaduse spetsiifikast tulenevaid erimetoodilisi töövõtteid ja rakendatakse eripedagoogilise sekkumise põhimõtteid (diferentseeritud õpetamine ja hindamine, kohandatud jõukohane õppevara ja jaotusvara).
- Tegevuse rakendamine õpiabirühmades:
- õpilaste suulise ja kirjaliku kõne arendamine lähtuvalt kõnepuude mehhanismist või olemusest, kõnepuuete korrigeerimine;
- õpilaste kognitiivsete oskuste arendamine;
- eripedagoogiliste võtete abil õpioskuste ja õpivilumuste kujundamine ja arendamine;
- individuaalse õppekava (IÕK) koostamine õpilasele õpiabitundideks lähtuvalt klassi või aineõpetaja töökavast (HTM määrus nr 76, 23.12.2010).
- IÕK (individuaalse õppekava) koostamine HEV õpilasele kooli otsusel – õpitulemusi ei vähendata, erisused võimalikud õppesisus, õppekorralduses, hindamises.
- IÕK koostamine vajadusel ja nõustamiskomisjoni soovitusel – võimalik on asendada või vähendada õpitulemusi, asendada kohustuslikke aineid või neist vabastada.
- IÕK koostamine valdkonnaandekatele lastele – erisused võimalikud õppekorralduses, õppesisus.
- Ainealased konsultatsioonitunnid.
- Tugiõppetunnid kooli korraldusel (nt eksamiainetes).
- Töö pikapäevarühmas.
- Psühholoogiline nõustamine ja abi – ka mitmesuguste keskuste, sh õppenõustamiskeskuste võimalusi kasutades.
- Sotsiaalpedagoogiline nõustamine ja abi.
- Meditsiiniline abi vastavalt koolitervishoiu süsteemis ettenähtule.
- Koolis rakendatud tugikomisjoni (moodustavad koolis töötavad spetsialistid ja õpetajad) töö ja abi õpilaste probleemide lahendamisel.
- Huvitegevus – oluline roll õpilase kompensatsioonimehhanismide arendamisel õpiraskuste ületamiseks.
- Tervisenõukogu töö koolis õpilastega läbi viidavate ürituste raames.
- Raamatukogu töö koolis – omab üldarendavat ja õppeainete omandamist toetavat rolli.
III. Väljaspool haridusasutust – maakondlike õppenõustamiskeskuste poolt pakutavad nõustamisteenused ja erinevate MTÜ-de ja keskuste teenused (Nt noortekeskused).
Parima tugisüsteemi saab lapsele, rakendades nii haridusasutuse sisest tugisüsteemi kui ka välisvõrgustiku võimalusi.
Välisvõrgustiku võimalused:
- komisjonid (alaealiste ja laste nõustamiskomisjon);
- kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajad ja lastekaitsetöötajad;
- noorsoopolitsei;
- perearstid, psühholoogid, psühhiaatrid jt meditsiiniala spetsialistid;
- õppenõustamiskeskused ja tugikeskused;
- huvialakoolid ja noortekeskused;
- MTÜ-d ja mitmesugused projektid;
- eneseharimine ja kogemuste vahetamine (võivad olla kaasatud mitmesugused huvigrupid).
Individuaalse õppekava rakendamine
Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 48 sätestab kooli otsusel rakendatavad meetmed HEV õpilase arengu toetamiseks. Vanema nõusolekul ja kooli otsusel rakendatavate meetmete hulka kuulub õpiraskuste ilmnemisel ja sellest tuleneval vajadusel õpilasele individuaalse ainekava koostamine. Kui õpilase hariduslik erivajadus tuleneb andekusest, tagatakse talle individuaalse õppekava rakendamine ja vajadusel täiendav juhendamine aineõpetajate või teiste vastava valdkonna spetsialistide poolt ka haridusprogrammide või teiste haridusasutuste kaudu. Individuaalset õppekava nõustamiskomisjoni otsusel soovitatakse HTM määruse nr 50, 25.08.2010 alusel.
HEV õpilasele IÕK (individuaalse õppekava) koostamise üldised eesmärgid on:
1) aidata omandada nõutavad pädevused, teadmised ja oskused, aidata üle tekkinud mahajäämusest;
2) aidata kaasa koolikohustuse täitmisele;
3) võimaldada paindlikku õppekorraldust õpilastele, kes mingitel põhjustel ei saa osaleda õppetöös antud klassile koostatud päevakava alusel.
Individuaalse õppekava rakendamisel kooli otsusel tuleks silmas pidada järgmisi põhimõtteid:
õpitulemusi ei vähendata (säilivad antud aine tuumikteadmised, lubatakse kasutada abivahendeid või osutatakse muud õpetajapoolset abi);
võib sätestada erisusi õppekorralduses, õppesisus, hindamises, kui aga erisused haaravad õpitulemuste vähendamist allapoole 35% miinimumi rahuldava hinde määrana, siis tuleb lapsevanemale soovitada pöördumist nõustamiskomisjoni poole, kus otsustatakse vähendatud õpitulemustega IÕK koostamise soovitamine või lapsele sobiva õppekava soovitamine (riiklik lihtsustatud õppe õppekava).
Individuaalse õppekava rakendamisel nõustamiskomisjoni soovitusel:
võimalus asendada või vähendada õpitulemusi; (nt 9. klassi matemaatika õppesisu asendatakse 7. klassi õppesisuga matemaatikas, sest see on õpilasele jõukohane);
võimalus asendada kohustuslikke aineid või neist vabastada (nt kehaline kasvatus füüsilise puudega õpilasel, kes kasutab rehabilitatsiooniplaanis ette nähtud teraapiaid, muusikaõpetus tugeva kuulmislangusega õpilasel, B – võõrkeel tõsise kõnepuudega õpilasel);
võimalus erisusteks õppesisus, õppekorralduses, hindamises;
ainult nõustamiskomisjoni soovitusega IÕK järgi õppiv õpilane võib teha lõpueksamina koolieksami kohe (lõpetamise aluseks on IÕK-s määratud õpitulemuste saavutatus, nt matemaatikas 7. klassi tase);
üksikutes ainetes ei saa õpilasel olla lihtsustatud õppekava (LÕK); kui nõustamiskomisjon soovitab lihtsustatud õppekava (LÕK), siis rakendub see tervikliku õppekavana kõigis ainetes. Kuid õpilasele võib aines, kus tal avalduvad püsivad õpiraskused, koostada nõustamiskomisjoni soovitusel vähendatud õpitulemustega IÕK (nt psühhiaatri soovitusel, kui lapsel on spetsiifilised õpiraskused matemaatikas).
Individuaalne õppekava on hariduslike erivajadustega laste jaoks koostatud õppekava, mis loob õpilastele tingimused võimetekohaseks õppimiseks ja arenemiseks (võib olla kõrgendatud nõudmistega – andekad lapsed – või vähendatud nõudmistega – õpiraskustega lapsed). Individuaalse õppekava koostamise aluseks on õpilaste pedagoogilised ja psühholoogilised uuringud (nt psühholoogil õpilase individuaalse õpistiili määratlemine). Ainealaselt on oluline õpilase õpitaseme määratlemine. Muutuste tegemisel ainekava sisus tuleb võtta aluseks tema ainealased teadmised ja oskused, jälgides tuumikteadmisi, milleta õpilane ei saa liikuda järgmisse klassi ega kooliastmele. Ka kõik hindamise erisused tuleb kirjutada õpilase individuaalsesse ainekavasse, needsamad erisused peavad olema esitatud ka kooli hindamisjuhendis.
Eelpool märgitule lisaks tuleb õpetajatel tulemuslikuks töötamiseks järgida õpiraskustega õpilaste abistamise ja motiveerimise strateegiaid.
Need on järgmised:
avasta õpilase tugevamad küljed ja huvid; tee seda koostöös teiste õpetajate, spetsialistide ja vanematega;
tööta võrgustikutööna välja üldine plaan õpilase abistamiseks (lase lapsel endal teha valikuid ja osaleda plaani koostamisel);
koonda tema ümber toetavad ja abistavad inimesed, igaüks oma kindlas rollis (klassikaaslased, ringikaaslased, treener jt);
orienteeri õpilast mitte tulemusele, vaid protsessis osalemisele;
aita seada ja sõnastada väikseid eesmärke, seadke koos õpilase ja vanematega konkreetsed ajalimiidid;
julgusta, näita üles hoolivust, aita tal mõista, et edu on võimalik, loo õhustik, mis annab kindlustunde;
analüüsi koos õpilasega mitmesuguseid meetodeid ja viise jõukohaste eesmärkide saavutamiseks, arenda eneseregulatsiooni strateegiaid – õpioskused, ajakasutus, eneseanalüüs, isikuomaduste arendamine;
ole kannatlik, ära kaota huvi!
Kõiki ülalloetletud põhimõtteid tuleb järgida ka lastevanematel koostöös spetsialistide ja õpetajatega.
Kokkuvõtteks
Toimiv tugisüsteem ja õpilasele tema võimete kohase õpetuse andmine on aluseks lapse edasisele toimetulekule elus. Õpetamisega peab kooskõlas olema kasvatus, mis toimib nii kodus kui koolis ühtsete väärtushinnangute ja põhimõtete alusel, sellest sõltuvad lapse psüühiline stabiilsus ja vaimne tervis.
Kasutatud allikad
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus RTI, 09.07.2010
Nõustamiskomisjonile taotluse esitamise tingimused ja kord. HTM määrus 25.08.2010, nr 50
Hariduslike erivajadustega õpilaste klassides ja rühmades õppe ja kasvatuse korraldamise alused ning õpilaste klassi või rühma vastuvõtmise või üleviimise, klassist või rühmast väljaarvamise ning ühe õpilase õpetamisele keskendatud õppe rakendamise tingimused ja kord. HTM määrus 23.12.2010 nr 76
Haridus- ja teadusministri poolt 13.12.2013 käskkirjaga nr 581 kinnitatud ”Hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorralduse kontseptsioon”
Kõrgesaar, J. (2002) Sissejuhatus hariduslike erivajaduste käsitlusse. Tartu: TÜ