Kristlik perenõustamine hõlmab nii hingehoiu- kui ka teraapiatööd. Eestis ei ole veel kristliku perenõustaja koolitust ega sellele vastavat kutsestandardit, aga kristlikku nõustamist on pakutud mõne koguduse ja üksiku nõustaja juures juba aastaid.
Kristliku perenõustamise aluseks on kristlikud väärtused ja nõustaja enda kristlik usk kolmainu Jumalasse. Kiriku perenõustamistöö on ligimesearmastuse praktiline väljendus.
Tallinna EELK Perekeskuse töö lähtepunktiks on kristlik inimkäsitlus, mille kohaselt inimene (klient) on Jumala loodud, langenud pattu, lunastatud ja pühitsetud. Perenõustamise kontekstis tähendab see, et kuna Jumal on loonud iga inimese väärtuslikuks, suhtutakse klienti avatult ja austavalt, tema probleemidesse mõistvalt ja kaastundlikult, mitte hukkamõistavalt.
Inimene teeb valesid valikuid ja eksib ehk langeb kiusatusse ka peresuhetes. Kuna Jumal armastab oma loodut, on tema tahtmine inimese elus alati hea ja ta leiab alati tee väljendada oma armastust ja kasvatada headust inimsüdames. Jeesuse Kristuse läbi maailma tulnud arm tähendab, et inimesel on alati võimalus alustada uuesti. Püha Vaim saab kaasa aidata, et tekitada mõttemuutust ning pühitseda andestatud ja taastatud inimsuhteid.
Kristliku usuga kaasneb lepituse, tervenemise ja uue võimaluse ehk armu põhimõte. Neidsamu põhimõtteid teostatakse perenõustamistöös.
Perenõustamine süsteemse pereteraapia vahenditega
Perenõustamine on nõustamise vorm, kus erinevalt paarinõustamisest on kaasatud ka laps või lapsed ning vajadusel ka päritolupere või teised laiendatud pere liikmed. Perenõustamine toimub tihti eriti alguses vestluse vormis nii, et perenõustaja esitab küsimusi ja pereliikmed vastavad. Vahel kasutatakse ka juhitud dialoogi või draamavahendeid, kus perenõustaja on kõrvalrollis ja pigem protsessi juhendaja. Hea tava on, et alguses selgitatakse välja pere ootused esimese kohtumise osas ja protsessi suhtes üldisemalt. See on vajalik, et inimesed ei peaks pettuma. Loomulikult on võimalik, et ootused on ebarealistlikud, kui nõustaja selle välja toob, saab otsustada, kas on mõtet jätkata või mitte.
Tihti tulevad vastuvõtule paarid, kellest üks tahab kokku jääda, teine mitte. Siis ei saa nendega tööd teha, v.a juhul, kui nad leiavad siiski ühise asja, mida ajada. Nimelt ei saa nõustaja valida pooli, et on lahkuminemise või kokkujäämise poolt, vaid peab lähtuma pere/paari soovist. Kui need soovid on aga vastukäivad ja teineteist välistavad, siis ei saa valida. Kui peres on lapsed, siis tihti pakutakse välja, et ühisosa võiks olla püüd mõista, miks ollakse lahkumineku äärel. See on oluline, tagamaks piisavalt häid omavahelisi suhted lapsevanemana.
Esimene kohtumine on paljuski üksteisega tuttavaks saamine ja usalduse tekitamine. Perenõustaja kirjeldab protsessi, rõhutab kehtivat konfidentsiaalsuse põhimõtet, vajadusel lepitakse kokku kohtumise reeglites ‒ näiteks et igaüks räägib enda eest ja kõneleb vaid üks inimene korraga. Sõnastatakse probleem ‒ igaüks ütleb, milline tema jaoks suhte probleem on, millega ta abi vajaks. Probleem ei pruugi olla kõigil ühine ja erinevustel on oluline lasta ilmneda. Kui probleemid on erinevad, lepitakse kokku, millega käesoleval kohtumisel tegelema hakatakse, sest fookus on oluline. Selle ümber sõnastab nõustaja oma küsimused. Kristliku perenõustaja juures saab ühist sessiooni alustada või lõpetada ka palvega ning kliendi soovil arutada probleemi Piibli Sõna valguses.
Nõustamine on natuke eksitav sõna protsessi kirjeldamiseks. Nõu saab anda väga vähe. Inimesed ise on oma suhete kõige suuremad eksperdid, terapeut või hingehoidja ei saa iial päris terviklikku pilti perest, et anda õiget nõu. Võimalikult lai pilt toimuvast on aga oluline ja seetõttu oleks hea, kui näiteks alguses toimuks kohtumine kõigi pereliikmetega. Nii saab terapeut näha mitmesuguseid vaatenurki ja suhtumisi ning mõista, mis peres toimub.
Paljud terapeudid lähtuvad oma töös süsteemiteooriast, mis tähendab seda, et pere vaadatakse kui süsteemi, kus kõik mõjutavad kõiki. Kui ühel on probleem, siis see mõjutab ka teisi. Tihti on n.ö sümptomikandja pere kõige nõrgem lüli, kelle kaudu mingi pere heaolu varjutav probleem väljendub. Tihti on nõrgaks lüliks lapsed, kes tajuvad õhus olevaid pingeid ja reageerivad nendele kas haigeks jäädes või halva käitumisega.
Nõu saab anda üldistes küsimustes: vägivald on taunitav, lapsed vajavad piire jne. Siiski on pere see, kes otsustab, kas nõuanne sobib neile või mitte, sest tegelikult nemad vastutavad oma suhte eest.
Vastutuse puhul on oluline rõhutada, et see, kui tõhus on nõustamine, sõltub eelkõige perest. Pere motivatsioon probleemi lahendada on võtmeteguriks ‒ neil peab olema ühine huvi, millest lähtuvalt koos käia, taluda ebamugavust ja ka valu, mis võib töö käigus ilmneda. Oluline on ka kontakt terapeudiga, sest kui teda usaldatakse, siis ollakse ka avameelsemad ja ausamad ning see on tähtis. Pere otsustab igal kohtumisel, millest räägitakse. Võib-olla on vahepeal muu teema kriitiliseks muutunud, siis võib esialgne probleem osutuda teisejärguliseks. Terapeudil ei ole oma agendat, mida ajada, ta lähtub kliendi vajadusest.
Vahel palub klient siiski nõu kristlasena ja siis on võimalik esile tõsta neid Piibli salme, mis käsitlevad paari või pere olukorda, või näiteks tuua näiteid Piibli tegelaste elust, mis ei ole olnud sugugi täiuslik.
Üldiselt on perenõustamise sisuks uue info lisamine süsteemi. Mida see tähendab? Tihti tullakse terapeudi juurde siis, kui ollakse jõudnud ummikseisu. Perel on probleem, mis kestab, ehk ka intensiivistub, ja nad ei oska seda ise lahendada. Tõenäoliselt on proovitud ühel ja teisel viisil, aga lahendamine pole õnnestunud. Kohtumisel toimuva vestluse käigus tekib mingil hetkel ühel või mitmel pereliikmel mõte: „Ma ei ole osanud sellele enne nii mõelda“ või „Ei teadnudki, et ka nii on võimalik asjale läheneda“. Sellest võib areneda mõttemuutus ja mõttemuutuse tulemusena käitumise muutus. Kui käitumine muutub, siis ei saa suhe samaks jääda. Nii saadaksegi ummikseisust välja, aga seda, kuhu suhe edasi liigub, ei ole võimalik ennustada.
Kuna terapeut ei tea, millised küsimused ja neile antavad vastused klientides ahhaa-efekti tekitavad, siis on tõenäoline, et esimese kohtumisega veel muutuseni ei jõuta, tihti ei jõuta ka teise ega kolmanda kohtumisega. Üldiselt, mida kauem on probleem kestnud, seda keerulisemad on asjaolud ja seda kauem on vaja aega sasipuntra lahti harutamiseks. Paljudel juhtudel hakkavad viie kohtumisega kergemad probleemid juba lahenema. Samas tuleb rõhutada, et kergendustundele võib järgneda tagasilöök – vanad mustrid tulevad tagasi. See on normaalne, sest vana harjumuse jõud on suur. Võib-olla saadakse selles situatsioonis ise hakkama, aga võib-olla on taas vaja nõustaja abi.
Tavaliselt on kohtumiste vaheline aeg kaks nädalat, kui tegemist on kriisiga, siis ka nädal või vähem. Kohtumised ei tohiks olla väga tihedad, sest vahepealne aeg on samuti oluline. Tihti antakse perele kodutöid ja nende tegemiseks peab jääma piisavalt aega. Järgmisel korral arutatakse, kuidas on läinud, vajadusel korrigeeritakse kodutööd või antakse uus ülesanne. 2014. aasta algusest on Tallinnas avatud EELK perekeskus, kus pakutakse perenõustamisena süsteemset pereteraapiat, hingehoidu, hingehoiuteraapiat, individuaalteraapiat kognitiivse ja psühhodünaamilise lähenemise kaudu.
Perenõustamisele võib tulla üksi, paarina, perena või mitu põlvkonda koos. Tihti arvatakse, et kriis peab olema sügav, et tulla oma probleemides abi otsima, aga see on vale arusaam. Kui pered otsiksid abi ka väiksemate probleemide puhul, siis ei kasvaks kriisid nii suureks.
Kõigil on elus isiklikud ja suhte arengukriisid, usuga seotud kriisid, võib ette tulla ka ebameeldivaid üllatusi (nt. tulekahju, avarii, haigus vms). Küsimus on tihtipeale selles, kuidas me oleme õppinud kriisidega toime tulema ja kuidas peres asju käsitletakse. Vahel on raske ilma kolmanda isiku abita väljapääsu leida või isegi koos asju arutada. Kriisi sees olles on ka raske näha asju mitmetest vaatenurkadest, kõik tundub olevat must, pime ja lootusetu. Perenõustamisest võib otsida abi, kui…
- Sul on paarisuhte mure;
- Sul on raskusi tulla toime petmise või armukadedusega;
- kaalud lahutust või püüad lahutusest toibuda;
- Su laps käitub halvasti, tal on lasteaias või koolis probleeme;
- Sa koged valusalt kaotusvalu, leina;
- Sul on keerulised suhted oma vanematega;
- oled oma elus teelahkmel;
- kodune vaimne või füüsiline vägivald pole sulle võõras.
Kokkuvõtteks
Kliendi jaoks ei paku perenõustamine valmis vastuseid, käsiraamatut elu ja suhete kvaliteedi parandamiseks ega seda, et nõustaja otsustaks kliendi eest. Selle asemel saab klient tuge, ta ei pea kriisis üksi kannatama, vaid saab kogemustel ja teooriatel põhinevat infot, kuidas oma käitumist muuta ja millele peres tähelepanu pöörata. Klient kogeb mõistvat suhtumist, ta ei pea oma probleeme kartma ega häbenema. Kristliku nõustaja puhul saab klient ka eestpalve tuge.
Inimestena on meid kutsutud eelkõige armastama oma ligimest, käima üksteise kõrval muredes ja rõõmudes. Mida tegi Jeesus? Ta küsis: „Kuidas ma saaksin sind aitada?“ Ta kuulas inimest, ta tervendas, andestas patustele ja palvetas inimeste eest. Perenõustaja järgneb sellele eeskujule, kuulab ja kasutab teraapia ja hingehoiu vahendeid, et kaasa aidata inimese ja tema suhete tervenemisele. Lõpptulemuseks ei ole ilmtingimata see, et inimese kõik soovid saaksid täidetud ja probleem laheneks oodatul viisil, vaid olulisem on läbitud tee ning protsessi käigus õpitud ja avastatud asjad ja omandatud oskused, et tulevikus paremini toime tulla iseenda, lähedaste ja Jumalaga.