Kasvatamine on kõige ilusam ja tähtsam töö. Eesti ühiskond on kahtlemata edukas materiaalses mõttes, inimesed väärtustavad õigusega oma tööd ja tahavad kõik oma töökohustusi täita. See on õige. Aga kui lapsi sünnib vähe, kas me siis ei väärtusta liiga vähe töödest kõige kõrgemat ja olulisemat? Ehk oleme hoopiski teelt eksinud? Kas professionaalne edu ja karjäär on tõesti väärt, et selle nimel edasi lükata või piirata laste sünnitamist? Karjäär ja tööelu lõpevad, aga lapsed jäävad. Pärast pensionile minekut ei pane kliendid, kolleegid või alluvad enam helisema sinu telefoni. Aga lapsed helistavad ikka.

On muidugi loomulik ja õige, kui ühiskond pakub võrdseid võimalusi meestele ja naistele tööalaselt arenemiseks. Aga kui sellega kaasneb pereelu piiramine, siis lõhub ühiskond iseennast seestpoolt.

Järgnevalt jagan mõningaid mõtisklusi kristliku hariduse ja kasvatuse kohta. Need toetuvad katoliku piiskoppide poolt Vatikani Teise Kirikukogu ajal (1963‒1965) loodud tekstile “Gravissimum Educationis”. Kuna kõik kristlased on uuestisünni läbi veest ja Pühas Vaimust saanud uueks looduks, keda hüütakse Jumala lasteks ja kes seda ka on, siis on neil õigus kristlikule haridusele.

Kristliku hariduse peamised eesmärgid on järgmised:

• et ristitud inimesed võiksid iga päev saada teadlikumaks usu annist, mille nad on vastu võtnud. See toimub eeldusel, et neile on järk-järgult tutvustatud päästemüsteeriumi olemust;
• et nad võiksid õppida kummardama Jumal-Isa vaimus ja tões (vt Jh 4:23) ja seda iseäranis liturgilise teenimise kaudu;
• et nad viiksid oma isikliku elu vastavusse „uue inimesega, kes on loodud elama tõe õiguses ja vagaduses“ (Ef 4:22-24);
• et nad saaksid “täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda“ (Ef 4:13) ja pühenduksid Kristuse Müstilise Ihu ülesehitamisele;
• et nad saaksid oma kutsumusest teadlikuks ja õpiksid seda teostama, tunnistades enda sees olevast lootusest (1Pt 3:15) ja aidates kaasa maailma kristlikule transformatsioonile. See toimub läbi panustamise kogu ühiskonna heasse käekäiku, kus kogu inimkond on Kristuse poolt lunastatud.

Vanemad, kes on andnud oma lastele elu, on kohustatud neid ka õpetama. Nii on lapsevanemad oma laste kõige esimesed ja kõige tähtsamad õpetajad. ¹

Seda rõhutas Rooma paavst Pius XI ühel ajaloo väga traagilisel hetkel, 1937. aastal, pöördudes saksa rahva poole. Natsistlik reziim nagu kõik diktatuurid oli seadnud endale eesmärgiks võtta vanematelt ära laste kasvatamise vastutus ja anda see üle riigile. Selle vastu protestisid koos Rooma paavstiga paljud kristlased. 20. sajandi diktatuurid on enamasti kadunud, aga mõned tänapäeva ideoloogiad püüavad saavutada samasugust eesmärki, vähendades või piirates lapsevanemate õigust kasvatada oma lapsi nii, nagu nad õigeks peavad. Dikteerides ette lastele edastatavaid väärtusi, tuuakse sageli näiteks kahetsusväärseid juhtumeid vanematest, kes ei saanud oma vastutusega hakkama. Sellest järeldatakse, et riik peaks olema kõikide laste puhul esimene kasvataja. Vanemad, eriti kristlikud lapsevanemad, ei saa sellise ideoloogiaga nõustuda.Vanemate õigus olla oma laste esimene kasvataja on inimõiguste seast üks tähtsamaid.

Vanemate rolli õpetajatena on raske kellelgi teisel täita. Nende võimalus on luua perekonnas õhkkond, mida elustavad armastus ja austus Jumala ja inimese vastu. Sellises kasvukeskkonnas edeneb laste terviklik isiklik ja sotsiaalne areng kõige paremal viisil. Perekond on esimene kool, kus õpetatakse neid sotsiaalseid väärtusi, mida iga ühiskond vajab. Iseäranis oluline on see kristlikus perekonnas, mida on rikastatud abieluseisuse sakramendi armu ja kohustustega. Selles tuleb lapsi õpetada ristimises saadud usu kohaselt nende varajasest east alates tundma ja teenima Jumalat ning ligimest armastama. Kodus saavad lapsed ka oma esimese kogemuse toimivast inimeste kooslusest ja Kirikust. Sealt juhitakse nad aegamisi laiemate kogukondade ja Jumala rahva hulka. Neil põhjustel on tõeliselt kristlik perekond Jumala rahva elu ja arengu jaoks hindamatu tähtsusega.²

Kuid perekond ei ole oma kasvatusvastutusega üksi. Ta vajab kogu ühiskonna abi. Vanemad, kelle esmane ja loovutamatu õigus ja kohustus on oma lapsi harida, peavad samal ajal saama oma lastele valida sobiva kooli. Järelikult peab riigivõim, kelle kohuseks on toetada ja kaitsta võrdselt kõigi kodanike õigusi, kandma hoolt selle eest, et riiklikke abirahasid eraldatakse õiglaselt. Vaid nii on vanematel tõesti vabadus valida oma südametunnistuse järgi selline kool, mida nad oma lastele tahavad. Viimasel ajal on Eestis rajatud mitmeid kristlikke konfessionaalseid koole. Riigi toetus konfessionaalsetele koolidele ei ole vaid üksikute kristlike perede privileeg, vaid olulise kodanikuõiguse kaitsmine, mis puudutab kogu rahvast ja demokraatlikku ühiskonnakorraldust.

Järgnevas osas puudutan mõningaid teemasid, mis on praegusel ajal lapsevanemate igapäevases kasvatuses eriti tähtsad. Need on, tundeelu ja seksuaalsus ning ühine piiblilugemine ja voorused.

Tundeelu ja seksuaalsus

Laste kasvatamisel tuleb arvestada nende vanuse ning poiste ja tüdrukute erinevusega. Soolised erinevused ei ole ainult füsioloogilised, vaid puudutavad kogu isiksust. Eriti tulevad need esile laste tundeelus ja sellega lähedaselt seotud seksuaalsuses. Selles delikaatses ja intiimses valdkonnas ei tohi vanemad loovutada õpetamist ei meediale, sõpradele ega riiklikele programmidele. Miski ei kujunda nii olulisel määral laste isiksust ja tulevikku. Millal on veel parem ette valmistada õnnestunud abielu ja tulevase pere loomist kui lapsepõlves?

Isa või ema saavad oma pojale või tütrele rääkida seksuaalsuse saladusi tundeelu kontekstis ilma naiivsuseta ja sobival ajal, selgelt, aga delikaatselt. Nii mõistavad lapsed algusest peale, et vastutustundlik ja elu rikastav seksuaalsus on pelgalt selline, mis seostub tihedalt elukestva armastusega. Muidugi võib selle kasvamise käigus ette tulla teismeliste vastuolulisi tundumusi ja sisemisi konflikte, mis on selles kaootilises ja arusaamatus eas tihti vältimatud, kuid pikkamööda leiavad ka nemad oma õige koha ja arusaamise.

Lastega neil teemadel vesteldes on siirus ja avameelsus väga olulised. Vanemad ei saa lastelt oodata, veel vähem nõuda, et nad kõikidest oma tunnetest ja mõtetest räägiksid. Aga nad peaksid ise tegema kõik endast oleneva, et olla oma poja või tütre head sõbrad. Seda isegi hetkedel, kui nad peavad rakendama vanemlikku autoriteeti. Usalduse loomine käib läbi kuulamise ja mõistapüüdmise. See annab lastele sõnumi, et neil on ka keerulistes olukordades keegi, kellele usaldada oma mõtteid, tundeid ja muresid. Usalduse hoidmise eesmärgil on hea nii palju kui võimalik hoiduda tülitsemisest või vaidlemisest laste ees. Osa ebakõlasid on normaalsed, sest ollakse erinevad. Aga tülisid pealt nägevad lapsed kalduvad valima pooli ja tundma ennast ebakindlalt. Samuti võib neil tulla hirm, et vanemad armastavad teineteist nüüd vähem või et üks vanematest on halb ja teine hea. 

Ühine piiblilugemine ja voorused

Kristliku kasvatuse juurde käib olemuslikult koos lastega Piibli lugemine. Piiblis on palju häid eeskujusid, kellelt õppida. Tähtis on, et laps ei kuulaks piiblitegelaste elu kui huvitavat muinasjuttu, vaid märkaks, et need on päriselt elanud inimeste lood. Nende lugude kaudu võib ta mõista, et igaühel on oma raskused ja eksimused, mida võib Jumala armu abil ületada. Koos Piiblit lugedes õpivad nii lapsed kui vanemad ennast nende lugudega seostama. Piiblitegelaste elu tundma õppides saab laps õppida nii seda, mis neil elus õnnestus ja milliseid vooruseid nad järgisid, kui seda, kus nad ebaõnnestusid ja nõrgaks osutusid. See annab vanematele võimaluse rääkida meeleparandusest ja uuesti alustamise võimalusest. Nii ei ole nad enam pelgalt aupaklikud distantsilt vaatlejad, vaid osalevad ise oma eluga Jumala rahva loo jätkumises.Nii hakkab laps mõistma, et Piibel on Jumala Sõna, mis võib teda ennast kõnetada ja juhatada.

Piibli lugemisele on hea lisada lühikesi ja konkreetseid kommentaare. Raskemaid kirjakohti tuleb lastele selgitada, et neil ei tekiks valearusaamu. Vanemate elu eeskuju ja õpetus aitavad mõista, et Piibel ei ole mineviku raamat. Lapsed, kes mõtlevad pigem konkreetselt, ei pruugi alati aru saada, et loetu seostub ka nende eluga. Piibli lugemise ja vanemate juhatuse abil võib laps mõista, et ta saab ka oma eluteed koos Jumalaga käia. Suuremad lapsed võivad hakata ühistel piiblilugemistel ise ette lugema ja esitama tekkinud küsimusi. Mõnikord võivad lapsed oma siiruse ja otsekohesusega kasvatada ka täiskasvanuid.

Kristlik kasvatus pole üksnes usutõdede ja väärtuste edastamine. Vooruste avastamisest olulisem on nende rakendama õppimine. Kui väärtused on eesmärgid ja sihtpunktid, mille poole me liigume, siis voorused on elu ise. Need on nagu hingelise organismi lihased, mis viivad meid edasi ja muudavad tulevikuväärtused reaalseks juba olevikus. Voorused toovad tuleviku meie olevikku.

Allikad:

¹ Pius XI, entsüklika Mit Brennender Sorge, 14.03.1937: AAS 29 (1937), pp. 164 jj.

² Vatikani II Kirikukogu, Dogmaatiline Konstitutsioon Kirikust, Lumen Gentium, art. 11 ja 35: AAS 57 (1965), pp. 16 ja 40jj.