Inimelu on paratamatu muutuste jada. Me peame loomulikuks ja ka vajalikuks kasvamist ja arengut. Siinjuures peame aga arvestama, et see on alati läbi põimunud muutustele omase segaduse ja ka kaotusvaluga.
Mõistagi on väga erinevaid muutusi. Mõned neist võtame vastuvaidlematult vastu ja isegi rõõmustame nende üle, teisi muutusi aga sooviksime pigem vältida. Kahjuks ei suuda me alati tagada, et elu kulgeb meie parima ootuse kohaselt. Nii juhtub, et ootamatud või ka etteaimatavad sündmused tabavad meid siiski üllataval moel. Kriisist rääkides mõtlemegi esmajoones sündmustele, mis toovad meie ellu olulise muutuse, millega kohanemine nõuab meie energiat ja aega. Iga peret puudutav muutus, mis tekitab toimetulekuraskusi, toob endaga kaasa mitmesuguseid tundeid, mille hulgast ei pruugi puududa ka valu, pettumus ja ehk lootusetuski. Need elu keerulised kohad meenutavad meile tõsiasja, et elu ei ole probleemitu ega ennustatav.
Pere kriisikogemusega silmitsi
Peret tervikuna puudutav kriis on situatsioon, kus pereliikmeil tuleb otsustada, kas teha vajalikke muutusi, et olukorda parandada, või lasta asjadel minna hullemaks. Kriisi akuutses faasis on loomulik, et mõnda aega kestab segadus ja asjad tunduvad kontrolli alt väljunud olevat. Siin on iga pereliikme ülesanne teha omalt poolt kõik võimalik, et edaspidi võiks taastuda pere normaalne toimimine. Seejuures on vajalik pereliikmete paindlikus, et teha vajalik muutus, mis tagab vastastikuse toetuse.
Pere kogeb kriisiperioodil suurt stressi. See võib tuua kaasa võitluse selle üle, mis on õige. Selles võitluses võib minna kaduma empaatiavõime ja hakatakse üksteist kahjustama. Suhtlusraskused viivad sageli tulemuseni, kus enam ei suheldagi, ei räägita üksteisega. Kui aga üksteisega ei räägita, on tagajärjeks üha suurenev mittemõistmine. Pereliikmete suletus muudab nad üksteisele kättesaamatuks, mis omakorda toob kaasa tervisehädasid, rahulolu puudumist, une- ja söömishäireid. Samuti võivad tagajärjeks olla depressioon, viha, äng, mäluhäired ja üleüldine desorienteeritus.
Keerulisim on, et hakatakse tegema asju, mida arvatakse, et tuleb teha, ja seejuures enam ei hoolita teistest. Kokkuvõttes ei ole selliselt enam võimalik kriisiprotsessi mõjudega toime tulla ja kriis jääbki kestma. Siiski ei ole siin tegu lahenduseta olukorraga, kus pere ei saa enam midagi teha, lastes juhtuda kõige ebameeldivamal. Tegelikkuses ei ole kriis üksnes selline olukord, kus pereliikmed saavad tugevamaks ja üksteisega lähedasemaks. Kriis võib tuua välja pereliikmete võimaluse või ka paratamatu vajaduse tegeleda teemadega, mida kriis esile tõstab.
Perel on oluline teada, et kriis võib tuua esile pere ressursse, mida nad saavad ühiselt kasutada, kui nad üksteist ei kahjusta, vaid suudavad leida efektiivseid lahendusi. Siin on võtmeks olukorra aktsepteerimine, mille osas on tarvis võtta vastutus. Selleks on tarvis õppida kannatlikust ja huumorit. See loob tunde, et midagi ikkagi kontrollitakse. Kontrollitunne loob usaldust, mis omakorda annab võimaluse üksteisega avameelselt rääkida. Kui üksteist sellisel puhul kuulatakse, annab see arusaamist, et igaüks vastutab kõigele lisaks ka selle eest, mis tema suust välja tuleb, ja et meie sõnad võivad ka haiget teha. Kuid meie sõnad saavad väljendada ka armastust ja hoolimist.
Tähtis on meeles pidada, et kriis on vaid üks eluetapp ja seega ületatav. See on aga võimalik, kui pereliikmed võtavad muutustega toimetuleku osas vastutuse. Sellisel juhul leidub igasugustele olukordadele lahendusi.
Arusaamad kriisist
Kriisipsühholoogias räägitakse kahesugustest kriisidest, arengu- või elukriisidest ja traumaatilistest kriisidest. On elumuutused, mis kuuluvad loomulikuna elu protsesside juurde, ning on elu tasakaalu rikkuvad sündmused, mille tekkepõhjuseid me sooviksime ja vahetevahel ka saaksime vältida. Neid kriise, mida peame loomulikeks ja eluprotsessidega seotuteks, nimetatakse arengukriisideks. Kriise, mida me pigem väldiksime, nimetame traumaatilisteks kriisideks. Viimaste puhul saame rääkida konkreetsest sündmusest või sündmuste jadast, mis muudavad jõuliselt meie elukulgu. Nendeks võivad olla õnnetused või hoopis mõne pereliikme käitumine, mis tekitab traumaatilist kogemust.
Arengukriiside puhul on vallandavaks teguriks sisemised mõjutajad, elu loomuliku arengu impulsid. Traumaatilise kriisi vallandajad aga ilmuvad meie ellu väliste ähvardajatena, mis meie elurütmi ja tasakaalu paigast nihutavad ja senised toimetulekuviisid kasutuskõlbmatuks muudavad. Need on sündmused, mis toovad kaasa rohkelt segadust ja valu ning panevad meid nõutult küsima “miks” küsimusi.
Siiski, sõltumata kriisi iseloomust, on kriisi tunnuseid võimalik kirjeldada ühtemoodi. Siinjuures tuleb silmas pidada, et iga muutus, olgu soovimatu või ka soovitud, toob kaasa kaotusi. Sellega kaasnevad ka kaotusvalu ja vajadus uue olukorraga toimetulekuks, mis nõuab paratamatuid pingutusi nii üksikisikult kui ka perelt tervikuna.
- Kriisi esimese tunnusena võib tuua esile olukorra, kus inimese senised kogemused ja selgeks õpitud käitumismustrid ei aita käesolevat olukorda lahti mõtestada ja säilitada eluga toimetuleku tunnet.
- Teiseks rikub kriisiolukord sisseharjunud elurütmi ja häirib või teeb võimatuks harjumuspärase ja rutiinse elu jätkumise. Mõlemad esmalt nimetatud tunnused teevad tuleviku raskesti aimatavaks ja toovad omakorda kaasa orientatsiooniraskustest tingitud ebakindluse.
- Kolmandaks muudab kriis ka inimese identiteeti ehk teisisõnu ei saa inimene enam endast mõtelda sarnaselt varasemaga ja see, mida ta enese kohta nüüd ütelda saab, erineb varasemast enesekirjeldusest.
- Neljandaks puudutab kriisiolukord olulisel määral inimese turvatunnet ehk kujutlust sellest, mida tähendab tema jaoks turvaline maailm. See hävitab senise muretuse ja usu elu plaanipärasusest. Kriisi akuutses faasis tundub kogu elu väga ebaturvaline. Hiljem hakkab turvatunne aegamööda taastuma. Millisel määral ja kui kiiresti inimese turvatunne taastub, sõltub tema baasilisest turvatundest. Mida kindlam on baasturvalisus, seda kiirem ja edukam on ka taastumisprotsess.
- Viiendaks on kõige selle tulemusena väga raske vastata ka senistele elu nõudmistele ja rahuldada oma elu tavapäraseid vajadusi.
- Kuuendaks toob kriis kaasa paratamatu vajaduse lahendada kaks ülesannet, mis loovad eelduse rahuldavaks toimetulekuks edaspidise eluga. Nendeks on elu funktsionaalse osa ümberkorraldamine vastavalt uutele nõudmistele ning muutustes lõplikult muutunud osa aktsepteerimine ja selle minevikuks ehk mälestuseks muutmine.
Nimetatud kriisi tunnused sobivad ka teistsuguse kriisikäsitluse juurde, mida on paslik siinse kirjatüki kontekstis esile tuua. Süsteemiteooria lähtub kriiside liigitamisel veidi erinevatest lähtealustest kui eelpool kirjeldatud arengu ja traumaatilise kriisi seletuste juures.
Süsteemse vaate järgi räägitakse perekriiside puhul samuti kahesugustest kriisidest ja samuti on juttu arengukriisidest, aga teisena nimetatakse strukturaalset kriisi. Siiski on ka arengukriisi käsitlus eelpool kirjeldatust erinev. Siin kirjeldab arengukriis olukorda, mille vallandajaks on normaalne arenguline stressor. Normaalse arengulise stressorina võidakse aga näha ka sündmusi, mida eelmises liigituses traumaatilisteks nimetati.
Näiteks võib arengukriis olla nii abiellumine kui lahkuminek, nii vanemaks saamine kui lapse kaotus, nii laste kooliminek kui lapse raske haiguse tõttu koolist eemale jäämine jne. Nimetatud arusaama kohaselt haarab arengukriisi mõiste kõike, mis kuulub inimelu paratamatuste hulka. Küllap on oma elu rasketele kaotustele, õnnetuste ja lähedaste inimeste surma peale mõteldes neid raske nimetada normaalseteks, arengut puudutavateks muutusteks. Ometi ka nendes olukordades samasugune potentsiaal, mis võib viia inimese uue elukvaliteedini.
Süsteemses käsitluses on omaette kriiside kategooria peresüsteemi toimetulekuraskustega seotud kriisid. See tähendab, et kui pereliikmed on mingis olukorras resistentsed muutustele, mis oleksid vajalikud elus ette tulnud kriisi läbimiseks, siis kogeb pere tõenäoliselt strukturaalset kriisi. Selle arusaama järgi on kriisi vallandavad tegurid peidus peresüsteemis. Ka strukturaalne kriis toob kaasa samasuguseid mõjusid ja tagajärgi, mida sai loetletud eespool kriisi tunnustena. Kriis jääb oma olemuselt ikka samaks, sõltumata sellest, millisest alusvaatest me kirjelduses lähtume. Olgu aluseks kriisiteoreetiline või süsteemiteoreetiline arusaam, kriisi mõju ja kriisis oleva inimese käitumine on ikka ühesugused.
Kriis ja laps
Kui räägime lapsest perekriisis, siis on loomulik võtta lähenemise aluseks süsteemiteooria seisukohad ning rääkida arengu- ja strukturaalsest kriisist. Mõteldes perest kui süsteemist, saame aru, et süsteem kannab endas nii kriisi olukorda mõjutavaid ja kumuleerumist soodustavaid tegureid kui ka lahendusi ja toimetuleku ressurssi.
Millised on olukorrad, mis võivad lapsele peresüsteemist kriisi tekitavat mõju kaasa tuua? Üldistavalt võib ütelda, et kriisi tekitavad kõik sündmused, mis häirivad pere tasakaalusüsteemi. Kindlasti on nendeks traumaatilised juhtumid, kus pereliikmed on kannatanud õnnetuse ja haiguse tõttu või mõni pereliige on surnud. Samuti avaldavad lapse toimetulekule olulist mõju igasugused muutused, mis on seotud perekonna elukorralduslike muutustega ja toovad kaasa harjumuspärase hajumist. Näiteks lapse lasteaeda või kooli minek on pere jaoks seotud suurte muutustega elukorralduses. Nimetatud olukordi peetakse süsteemse käsitluse järgi arengukriisideks, sest need kujundavad inimese isiksust ja loovad võimaluse suhestuda maailmaga uuel viisil.
Eraldi võib siinjuures tuua välja eelpool strukturaalseks nimetatud kriisi tekkemehhanisme ja mõjutegureid. Kui mõtelda strukturaalsest kriisist kui peresüsteemi toimetulekuraskusest muutuste korral, siis mõistame, et ka igasugune probleemi vältimine on kriisi alalhoidva mõjuga. Sageli ei oska täiskasvanud märgata, millist mõju avaldab lastele nende soovimatus või suutmatus peres tekkinud muutusolukordi käsitleda või ka oskamatus lapsi kaasata. Laps saab paratamatult kõigest osa. Esmalt seetõttu, et on sõltuv teda kasvatavast täiskasvanust.
Last mõjutavad nii need muutused, mis puudutavad teda otseselt, kui ka see, mis juhtub tema pereliikmetega. Kui vanematel on raske periood, on see paratamatult ka lapse jaoks keeruline. Tema saab osa nii vanemate emotsioonidest kui ka nende valikute kaasmõjust. Juba vanema nukker pilk võib olla lapsele signaaliks, et tuleb loobuda oma lapselikest tegemistest ja asuda vanemat toetama. Lapsele on oluline, et tema eest hoolitsev täiskasvanu saaks oma eluga hakkama, sest muidu on lapse turvalisus ohus. Laps võtab vanema eest vastutust, et kindlustada endale jätkuv hoolitsus, milleta ei kujuta ta oma elu ette.
Raskendava asjaoluna lisandub paljudele olukordadele täiskasvanute arvamus, et lapsed on väikesed ega mõista niikuinii ja seetõttu see ka neid ei mõjuta. Paraku ei pääse ükski peresüsteemi liige peres leiduva pinge, ärevuse, kurbuse või ka ükskõiksuse mõjust. Sõltumata sellest, milliseid tundeid keegi pereliikmetest kogeb, peegelduvad need ümbrusele ja ka kõige osavama varjamise juures mõjutavad teisi pereliikmeid.
Kujutlegem näiteks olukorda, kus peres on vanemate vaheline konflikt, mida ei lahendata, vaid püütakse selle juures vaikida. Sellist käitumist saadab sageli usk, et vaikides mööduv aeg klaarib pingeolukorra ja peagi pinge põhjus ununeb. Nii lihtsalt asjad siiski ei õnnestu. Seesugune konflikti lahendusviis jätab mitmesuguseid kahjustavaid jälgi kõigile pereliikmetele.
Kuna lapsed on väga tundlikud kõige suhtes, mis nende vanematega toimub, siis märkavad nad pisiasju, mida täiskasvanud ei oska aimatagi. Kui vanemad küll suhtlevad lastega sõbralikult, aga omavahel vaikivad või räägivad pingutatult vaid vajalikest, praktilistest ja asistest asjadest, siis on see lapsele ohu märk. Laps tunneb selliste tähelepanekute korral end ebaturvaliselt, kuna tema eluga toimetulek on otseses sõltuvuses täiskasvanu toimetulekuvõimest.
Kuna lapse kogemusmaailm ei paku veel teadmisi sündmuste mitmesugustest arenguteedest, puudub tal võimalus hinnata antud sündmuse võimalikku tulemust. Sellisel juhul on tema jaoks iga häiret näitav olukord ohuks tulevikule. Kui täiskasvanu toimuvast lapsele ei räägi ega seleta olukorra põhjuseid ega räägi ka situatsiooni lahendusplaanidest, siis ebaturvalisuse tunne jääb püsima. Teiseks tulevad lõpuni lahendamata situatsioonid paratamatult uuesti esile.
Just varasemate lahendamata pingeolukordade mõjul on edaspidistele olukordadele reageerimine palju jõulisem. Samuti ollakse igasugustele ärritajatele palju tundlikumad. Kokkuvõtteks kanname endas üha paisuvat rahulolematuse pinget. Kõik see paneb meid reageerima ka laste tegemistele ebakohaselt. Nii võivad lapsed saada ka väikese eksimuse eest ägedalt karistatud. Sageli näevad nad täiskasvanuid reageerimas sellisel moel, mis ei vasta situatsiooni loogikale ja/või on liiane. Kuna aga lapsed näevad tekkinud olukordi iseendast lähtuvalt ja peavad sageli ennast ise toimuva eest vastutavaks, siis just nende jaoks seletamatutes olukordades võivad nad kergesti ennast vanema jõulise reaktsiooni põhjustajaks pidada. Nii paisub lapses seletamatu süütunne, milles ta tegelikult sugugi süüdi ei ole. Loomulikult ei tea täiskasvanu midagi seesugusest lapse süütundest, ega saa ka seetõttu last kuidagi tema mures aidata.
Teise näitena võib mõtelda olukorrale, kus imikuga peres leiab aset lähedase inimese surm. Kuigi imik ei mõista toimuvat täiskasvanule sarnaselt, on tema sellest sündmusest paratamatult mõjutatud, kuna kaotus mõjutab ema. Ema kurbus, segadus, ärevus ja kõik teised tunded väljenduvad ka ema kehas. Laps kuuleb ema kiirenenud südamelööke, tajub tema segadusest ebakindlaid liigutusi, peab leppima olukordadega, kus ema ei rahulda endise agarusega tema vajadusi või jätab need hoopis rahuldamata. Samasugust käitumise ja tähelepanu muutust tajuvad ka vanemad lapsed. Kui aga lastele ei pöörata sellisel juhul erilist tähelepanu ega keskenduta teadlikult lapse vajaduste rahuldamisele ja häiritud tasakaalu taastamisele, siis on laps taas paratamatu turvalisuse puudujäägiga üksi.
Kolmanda näitena võime kujutleda olukorda, kus üks pere lastest raskelt haigestub. Selle tõttu muutub paratamatult pere tähelepanufookus. Haige laps saab vähemalt ema peamise tähelepanu endale ja teised lapsed ning ka abikaasa jäävad tähelepanust kõrvale. Selline tähelepanufookuse muutus tekitab hülgamise, rahulolematuse, ebavõrdsuse tunnet ka juhul, kui mõistetakse olukorra paratamatust. Siingi on oluline, et pereliikmed, eriti vanemad, teadvustaksid muutuse mõjusid ja oleksid neile vastavalt valmis lapsi aitama taas tasakaalu taastada. Selleks on oluline pöörata tähelepanu, et võimalikult palju säiliksid harjumuspärased tegevused, rutiinid, pere traditsioonid.
Rutiinide ja traditsioonide säilitamine on lapse jaoks alati oluline. Mida suurem on peret puudutav muutus on, seda enam tuleb otsida võimalusi tuttavate elementide säilitamiseks. Kui suurte muutuste keskel säilib midagi tuttavat, toetab see lapse turvatunde kiiremat taastumist.
Kriisis aitab last olulisel määral, kui teda hooldav täiskasvanu tegeleb oma kriisiprotsessiga, mis aitab jõuda võimalikult kiiresti tasakaalu taastumiseni. Tähtsal kohal on ka julgus kasutada välist abi, kui seda vajatakse raskustega koos elamiseks või olukordadest välja tulemiseks. Nii saab laps eeskujumudeli, mis õpetab kohanema ka võimatuna näivates või lootusetutes olukordades. Läbides kriisiprotsessi seesuguse eeskuju toel, õpib laps andma oma halvale olukorrale nime ehk märkama tõsiasju ja nende mõju ning olema loovalt avatud muutusvajaduse väljakutsetele.
Kui pere satub raskustesse, siis tuleb arvestada, et kõik pere liikmed vajavad ühtmoodi toetust ja mõistmist. Kuna aga lapsed ei oska sageli oma seesuguseid vajadusi sõnastada, siis tuleb täiskasvanul hoolitseda, et laps või noor saaks endale vajalikku abi. See tähendab, et abivajadust ei hinda täiskasvanu üksnes iseendast lähtuvalt, vaid jälgib last pikema aja vältel. Kui lapse käitumises või reageeringutes avastatakse varasemaga võrreldes muutusi, siis on põhjust pöörduda spetsialistide poole.
Toimetulek kriisiolukorraga ja inimese vajadused
Igasugused muutused mõjutavad inimest nii vaimselt kui füüsiliselt. Kindlasti ei tohiks jätta end oma raskete mõtetega üksi. Kriisiolukorras on hea koguda enese ümber võimalikult lai sugulastest ja sõpradest koosnev toetajate ring. Juhul, kui kriisis jäädakse ainult oma perega, võivad lastest sageli täiskasvanute toetajad saada. Kuna laste jaoks on eluliselt tähtis nende eest vastutavate vanemate toimetulek, siis on nad agarad vastutust võtma ja tegema kõik endast oleneva, et vanema muret leevendada.
Enamasti pole lapse jaoks seesugune ülesanne jõukohane. Lapsel puuduvad elukogemus ja teadmised, mis on täiskasvanuliku vastutuse võtmise eelduseks. Samuti puuduvad tal majanduslikud vahendid ja autoriteet, millele toetudes saaks otsuseid ellu viia. Lisaks kaotab laps oma arengus iseseisvaks täiskasvanuks saamise eelduse, lapseks olemise võimaluse.
Just lapseks olemise võimaluse puudumine seobki lapse kogu eluks oma vanemate külge. Ta võib küll olla majanduslikult sõltumatu ja elada koguni teisel pool maakera, aga emotsionaalsest seotusest ei pääse kuidagi. Ikka reageerib ta vanema ütlemistele, tegudele, olukordadele väga tundlikult. Ta püüab vanemaid päästa või kritiseerib innukalt. Ta võib püüda end vanematest lahti rebida, aga ka füüsiliselt kaugel olles teeb valikuid vanematele vastandutes või hoopis selle järgi, mis vastaks vanemate väärtustele. Tema emotsionaalsed valikud ei ole ajendatud ta enda vajadustest, vaid mõjutatud kõigest, mis seostub vanematega. Seepärast on oluline, et lapsed saaksid ka kriisiolukordades jääda oma lapse rolli juurde ega peaks võtma ebakohast täiskasvanulikku vastutust.
Juhul kui lähedaste ja sõprade toetus ei suuda muuta kriisiolukorrast tekitatud valu kergemaks, tuleb pöörduda professionaalsete aitajate poole. Viimane valik tundub sageli paljudele inimestele väga raske, sest pole lihtne leppida tõdemusega, et iseseisvalt ei saada hakkama. Me tahaksime pigem säilitada veendumust, et tuleme toime igasuguste olukordadega. Ometi ei ole kriisis abi küsimine nõrkuse ja toimetulematuse, vaid pigem vastutustunde ja julguse märk. Kuna kriisiolukord on ebatavaline, siis tegelikult pole meil kellelgi kriisi sattudes olukorrast väljatuleku juhiseid. Mõnel inimesel võib, sõltuvalt olukorra tähendusest, varasemast kogemusest, toetajate olemasolust jne lahendusteele asumine õnnestuda kiiremini ja kergemini.
Kui soovime iseseisvalt olukorraga toime tulla, siis on tähtis olla valmis vaatama otsa tõsiasjadele ja aktsepteerida olukorraga seotud tundeid. Kui usaldame kohtuda enese tunnetega, on lihtsam aktsepteerida ka teisi nende tunnetega. See on vältimatu, kui soovitakse rasket eluperioodi üksteise toel ületada. Ükskõik, kuidas me ei sooviks olukorrast mõtelda, siiski ei pääse kriisis olev perekond tõsiasjast, et ollakse uue eluperioodi künnisel, mis eeldab kõigilt muutustega kohanemist ja seetõttu ka isiklikku muutust ja selle kõige eest vastutuse võtmist.
Muutuste tõsiasjadele mitte mõtlemine ja oma tegelike tunnete vältimine (soov kõike unustada ja eluga lihtsalt edasi minna) toob aga kaasa enamasti pikale veniva, raskesti talutava ja sageli seletamatu ängi, jätkuvalt püsiva akuutse kriisi. Seejuures on häiritud uni ja elatakse üldises kõrgenenud ärevuse seisundis. Need tõsised sümptomid toovad omakorda kaasa veelgi jõulisema tegelikkuse tõrjumise vajaduse, sest mida valusam ja raskem on olla, seda rohkem tahaks eemalduda. Seda tegema kannustab lootus, et kõik valus ja raske möödub niiviisi. Pindmiselt vaadates võibki uskuda, et ollakse toime tulnud. Paraku ei too selline käitumine soovitud lahendust, vaid põhjustab pikemas perspektiivis mitmesugust negatiivset mõju nii füüsilisele kui vaimsele tervisele ja ka suhetele.
Sõltumata sellest, kas kriisiprotsessi ja etappe läbitakse süvitsi või püüdes toimuvast eemalduda, kriisis olemine on ikkagi suurt energiat nõudev aeg. Kriis kulutab palju täiskasvanute jõuvaru, mistõttu laps ei saa sageli seda toetust ja hoolitsust, mida ta kriisiolukorras eriliselt vajab.
Lapsel ja noorel on rohkem ressurssi kriisiolukorraga toime tulla, kui raske perioodi vältel säilib loomulik ja turvaline suhe vanemaga. Vanem peaks ka teda ennast puudutava kriisi keskel suutma märgata last ning olema võimeline kuulama lapse küsimusi, mõtteid ja tundeid. Selline suhe pakub keerulises olukorras vajalikku toetust ning annab lapsele võimaluse õppida tuleviku tarbeks toimetuleku viise ja kinnitab usku, et asjad saavad kuidagi ikka korda.
Lapse vanus ja sellest lähtuv toetus
Lapse võime kriisi läbida, kriisis toimuvat mõista ja mõtestada sõltub tema vanusest. Vanusest lähtuvalt oskab laps aru saada faktidest, teha sellest oma järeldusi ja tulla toime kriisi tekitatud muutustega. Lapsele on oluline, et temaga jagatakse toimuvat ja ka seletatakse. Seletuste juures on mõistagi oluline leida lapsele sobivad kirjeldused.
Loomulikult eeldab seletamine vähemalt mingitki arusaamist sõnadest. Seetõttu on imikute puhul peamine tähelepanu harjumuspäraste elurütmide säilitamisel ning esmaste vajaduste rahuldamise võimalikult häirimatul jätkumisel. Kolmandast eluaastast hakkab laps vajama juba seletusi ning võimalust oma mõtete ja küsimuste esitamiseks. Ta vajab, et keegi tema kujutlusi ja olukorra seletusi kuulaks ning vajadusel aitaks leida täiendavaid toetavaid kirjeldusi. Samuti on oluline, et keegi leevendaks tema „maagilisest mõtlemisest“ tingitud enesesüüdistusi.
7‒12-aastased lapsed vajavad sageli küllalt detailseid seletusi ja vastuseid oma küsimustele. Neid huvitavad faktid ja nende füüsikalis-bioloogilised seletused. Keerulises olukorras aitab neid mitmesugune aktiivsus ja füüsiline tegutsemine, mis on sageli endiselt lapselikult mänguline. Oluline on, et keegi kuulaks tema fantaasiaid ja vajadusel neid korrigeeriks.
Pärast 12. eluaastat on lapse arusaamad juba oluliselt täiskasvanulikumad. Ometi vajab ta paljudes olukordades täiendavaid seletusi ja ka õpetusi. Tähtis on ka, et keegi aitaks tal toime tulla ta abituse ja pulbitsevate emotsioonidega, mis on sageli noore jaoks üsna hirmutavad ja segadust tekitavad. Kuigi noor võib olla väliselt ja ka oma eneseväljenduse poolest küllalt sarnane täiskasvanuga, pole ta veel küps kõike mõistma ja olukordi lahendama täiskasvanule omase keerukusega. Samuti pole tema pingetaluvus võrreldav küpse täiskasvanu omaga.
Soovitused lapse toetamiseks kriisiolukorras
Soovitused lapse aitamiseks kriisiolukorras võib kokku võtta järgmise loeteluga.
- Räägi lapsega tekkinud olukorrast. Kui asjadest räägitakse avameelselt, ei jää keegi oma tunnetega üksi. Hoia, kallista last või noorukit ja viibi tema läheduses. Täiskasvanu füüsiline lähedus loob muutuste keskel turvatunnet.
- Ära hoia saladusi. Saladusehoidja koorem on raske ning varjamine toob kaasa üha keerulisemaid olukordi ja võib kokkuvõttes suhted koguni rikkuda. Avalikult koos asjadest rääkimine loob suhetesse kerguse, on vabastav iga pereliikme jaoks ja võimaldab ka väljapool kodu asjadest vabalt rääkida. Saladuste avalikuks saamine on enamasti kõigile kergendus.
- Otsi võimalikult kohe asjatundlikku abi. Varajane toetus ennetab lapse või noore raskuste süvenemist. Vestlused asjatundjaga aitavad saada ülevaadet olukorrast ja pakuvad uusi vaatenurki ja olukorraga toimetuleku viise. Kriisi mõjudest väljaspool seisjalt saadav teave aitab rahuneda. Lapsel peaks olema võimalus saada abi sõltumata sellest, mida vanemad teevad või mõtlevad.
- Julge tekitada distants või minna lahku ebaturvalisust tekitavast pereliikmest. Oluline on hoolitseda selle eest, et iga pereliige võiks säilitada füüsilise ja vaimse turvalisuse.
- Räägi lapsele, et tekkinud olukord ei ole tema süü. Lapsed kalduvad sageli tundma süüd toimuvas.
- Kuigi peres on kriis, on oluline, et säilitatakse varasemaga võimalikult sarnane olukord harjumuspärases toimimises. Tavaline elurütm ja rutiin, koduväline sotsiaalne suhtlus, hobid, traditsioonid, pererituaalid loovad tunde stabiilsusest ja säilitavad elusa kontakti välise maailmaga.
- Anna lapsele või noorele võimalus väljendada teda hirmutavaid mõtteid ja tundeid. Ära heitu või süüdista ennast, kuigi tead, et lapse pettumus või mure on põhjustatud teie peres juhtunust. Elu on täis ootamatusi ja paratamatusi, mille vältimise garantiisid pole kellelgi. Täiskasvanu saab vaatamata kõigele kanda vastutust just last kuulates.
- Ka murdeealine nooruk on veel laps. Kuigi ta ei pruugi abi küsida, tuleb teda märgata. Tähtis on ka teda kuulata ja märgata tema hirme. Täiskasvanul on oluline olla talle tähelepanelikult lähedal ja valmis oma tuge pakkuma. Samas tuleb aktsepteerida noore vajadust jagada muret ka sõpradega. Oma pere probleeme ja muutusi on noorel sageli raske vastu võtta. Ta võib hakata vältima olukordi, kus temal tuleb oma perest rääkida. Ta võib häbeneda oma vanemaid, aga samas tunneb süüd ja peab end oma vanemate reetjaks.
- Lastel on oma viis raskete olukordadega toimetulemiseks. Laps võib olla väga tähelepanelik hoolitseja, kes võtab mitmesugust vastutust pere argitoimetuste ja ka nooremate vendade-õdede eest. Ta võib tegeleda täiskasvanute ülesannetega ja nii jääb tema oma lapseelu elamata. Laps peab saama elada võimalikult muretut lapse või noore inimese elu pere raskustest hoolimata. Vastutust võttev laps vajab aga oma vanemate luba, et ta saaks elada oma tavalist elu. Sellisele lapsele tuleb kinnitada, et murede ja raskuste lahendamine on täiskasvanute ülesanne ja vastutus ning täiskasvanud saavad, vaatamata emotsionaalsetele kõikumistele, oma rolliga hakkama.
- Mõned lapsed püüavad peret puudutavatest kriisidest eemalduda, nendega kokkupuudet vältida. Neid lapsi enamasti kodus ei näegi. Siiski vajab laps täiskasvanut ja tema kasvamisele ei tule kasuks, kui täiskasvanu lapse või noore põgenemist ja eemaldumist aktsepteerib. Selline laps loob vanemale suure väljakutse muutusteks, mis nõuab vanemalt sageli küllalt tõsist enesekriitikat ja suutlikust lapse olukorda sisuliselt mõista. Kodus peaks siiski olema nii hea, et laps tahab sinna naasta.
Võime kokkuvõtvalt ütelda, et kriis on muutuste periood, milles inimesel jääb puudu oskustest, kogemustest, teadmistest ja mis puudutab oluliselt inimese turvalisust. Lähtudes asjaolust, et pere on pidevas arengus ja muutuses, on kriisiolukorrad pere elukaare loomulik osa. Sugugi kõik muutused ei too kaasa selgelt tajutavat loobumisvalu või probleeme tasakaalu leidmisel. Peamiselt avaldavad suuremat mõju perioodid, milles on rohkelt muutuvaid elemente. Siiski on igasugused olukorrad lahendatavad, kui oleme valmis võtma oma ea- ja rollikohast vastutust ning püüame mõista ja märgata, mis toimub meie kõrval olevate pereliikmetega.
Naatan Haamer
Hingehoidja ja pereterapeut