Ilmselt igaühel meist on olemas pangaarve. Palgapäeval rõõmustame, kui sinna lisandub raha, teades, et nüüd saame veidi rahulikumalt poes käia või isegi lubada midagi, mida planeerisime soetada palgapäeva järel. Paljudele meist pole võõras ka see tunne, kui näeme pangaarve väljavõttelt, et ühel kindlal kuupäeval pangalaenu maksmisel läheb teatud summa maha ja numbri ees on väike miinusmärk.
Eriti ärevaks läheb olukord siis, kui teame, et maksmise kuupäev läheneb, kuid arvel olev summa on nullilähedane. Siis on oht minna miinusesse, sellele järgnevad panga sanktsioonid ja asjaolude mitteparanemisel võime jääda ilma ka laenuga soetatud kodust. Et seda ei juhtuks, peame alati olema hoolsad ja tegutsema, et arvel oleks olemas vajalik summa.
Paarisuhtes, nagu ka kõikides teistes suhetes, on meil olemas nn emotsionaalne pangaarve. Iga rõõmsa kogemusega lisame sinna ühikuid, iga sooja sõnaga kasvatame arvet. Iga tüli või ükskõikne suhtumine või hooletult välja öeldud valusad sõnad tekitavad väikese miinuse, tühjendades meie emotsionaalset arvet.
Käesoleva artikli peamine sõnum seisnebki selles, et peaksime oskama teadlikult hinnata meile olulise suhte seisu, kasvatada seda headel ja rahulikel aegadel, et raskematel aegadel mitte minna miinusesse ega seista silmitsi valusate kaotustega. Räägime ka sellest, kuidas rasketel aegadel mitte süvendada konflikti, vaid liikuda lahenduste poole, õppides ennast väljendama ja teist poolt kuulama.
Meie omavaheline suhtlemine paarina muutub tavaliselt “teemaks” just siis, kui asjad ei lähe hästi: kui tekivad sõnelused, “ta-absoluutselt-ei-mõista-mind” tunne, pettumused teise teguviisi või täitmata lubaduste pärast või tabavad meid argipäeva väsimus ja närvilisus.
Rumal oleks väita, et kristlikud paarid ei tülitse või kui tülitsevad, siis teevad seda kuidagi teistmoodi, palju pühamalt, leebemalt. Kahjuks satuvad ka kristlikud paarid tülidesse, kogevad valu ja kannatavad konfliktides. Samas on meil kristlastena võimas vahend tülide lõpetamiseks ja hea suhtlemise taastamiseks – see on palve Jumala poole. Palve, et Tema sekkuks, et Ta annaks mulle õige tunnetuse toimuva suhtes, et Ta aitaks mul armastada ja andestada. Või et Jumal annaks mulle julguse öelda välja asju, mis teevad küll valu, kuid on lausutud armastuses.
Kahjuks sageli kristlaste paarid ei jõuagi selleni, et palvetada oma kaasa või iseenda pärast tekkinud tülis. Ollakse sageli jäärapäised ja kanged kõike ise lahendama, mitte usaldades Jumalat “isiklikes asjades”.
Samas on palve ja lootus Jumala peale vaid asja üks pool, nagu näiteks ka siis, kui palume Jumalalt tööd, mis tooks leiva lauale. Jumal võib anda töö, saata meie eluteele olulised inimesed, kes avavad meile uute väljakutsete uksed, kuid hommikul tuleb endal üles ärgata ja jõuda sinna tööle, tuleb endal käed külge või pea tööle panna. Sama on ka paarisuhtes – Jumal võib anda meile rahu, tarkust ja jõudu vaadata otsa probleemidele, kuid me ise peame oskama juhtida (loe: ohjeldada) oma viha või kurbust, õppima sõnastama meile olulisi teemasid, õppima kuulama teise seisukohti ja tasakaalukalt nendele reageerima. Meil igaühel on oma osa teha.
Paarisuhte tähtsaim hoiak
See, kas saame teise inimesega koos elades õnnelikuks, kas saame midagi väärtuslikku ühiselt eluteelt, kas meie kooselu peamisteks märksõnadeks on rõõm ja rahu, oleneb peamiselt ainult ühe suhtumise olemasolust või puudumisest. See kõlab nii: “Ma olen sinuga koos, et teha sind õnnelikuks.”
Ka paarisuhtes peaks olema esiplaanil Kristuse sõnum: “Kui keegi tahab olla esimene, siis ta olgu viimane ja kõikide teenija!” (Mk 9:35.) Luues paarisuhet, mõtleme sageli nii, et tahaksime leida inimese, kellega sobiksime, kellega oleksime õnnelikud, kes meile meeldiks, kes suudaks meile anda seda, mida me kooselult ootame. Tülide peamiseks põhjuseks on pettumus täitumata jäänud ootuste pärast – sa ei tee kunagi seda, mida ma palun… sind ei huvita, mida ma mõtlen või tahan… sa ei anna, võimalda, teeni, ole minuga nii, nagu ma seda vajan…
Väga sageli näeme kaaslast läbi oma ootuste prisma. Kui ta vastab meie ootustele, siis on kõik korras ja võiks olla veel natuke parem; kui ei vasta, siis oleme pettunud. Meie rahulolematus on seotud teisega, mitte endaga. Sellises suhtumises oleme ise kooselu troonil, nõudlikud ja kannatamatud. Kui paarisuhtes kumbki seab teise vajadused, soovid ja ootused esiplaanile, siis selles peres on tõesti palju rõõmu teenimisest ja ka paratamatult saamisest. Kui teed teise õnnelikuks, siis tuleb see armastus ja rõõm sulle tagasi; kui keskendud enda heaolule, siis jäädki tülitsema, sest teine ei saa kunagi täiel määral vastata sinu ootustele.
Kuidas kõlab sinu jaoks hoiak: “Ma olen sinuga koos, et teha sind õnnelikuks”? Kui oled aus enda vastu, siis kui palju oled käesoleval kuul või nädalal teeninud oma kaasat? Teinud teda rõõmsaks, lähtunud tema vajadustest? Kas oled talle kunagi öelnud, et sinu elu mõte on teenida teda ja teha ta õnnelikuks? Kui lähedal või kaugel oled sa sellele mõttele?
Me peame alati pidama silmas asjaolu, et me pole juhuslikult koos. Kõigekõrgem on asetanud kedagi sinu kõrvale ja andnud sulle eesõiguse ja vastutuse teenida teda. See on ehk esimene ja peamine ülesanne siin elus – teenida oma lähikondseid, oma perekonda, täita nende vajadusi. Sellisest perest hakkavad voolama rõõmu ja armastuse jõed, mis puudutavad ja kosutavad paljusid. Kui su enda peres on kurbus, tühjus ja armastuse puudus, siis kas jaksadki veel ligimest teenida?
Hoiak, millest eespool rääkisime, on justkui vundament kõigele muule, mida selle peale ehitame. Kui oma elu raskematel aegadel sellele hoiakule toetume, siis oleme võimelised kasutama oskusi, mis aitavad raskustest kiiresti ja valutult läbi tulla. Nagu juba ütlesime, ainult mõttest ja ideest ei piisa, on vaja ka tegusid, mis seda toetavad. Räägime nüüd lähemalt oskustest, mis tulevad meile appi siis, kui paarisuhtes on palju pingeid.
Konflikti anatoomia
Kõigepealt pöörame tähelepanu endale. Esimene samm õnnestumise poole paarisuhete konfliktide lahendamisel on iseenda tundmaõppimine. Milline on minu konflikti anatoomia või mehhanism? Kuidas ma lähen “käima” konfliktis; mis toimub probleemide korral minu sees ja mis paistab välja? Kuidas ma reageerin ehk milline on mu kehakeel ja millised on mu sõnad? Kuidas kõik see mõjutab ja kas provotseerib teist?
Ükski konflikt ei alga suure pauguga, küll aga algab iga konflikt terakesest rahulolematusest või, nagu mõned autorid seda nimetavad, häirituse tundest. Miski justkui torkab, riivab, teeb mõtlikuks või pisut kurvameelseks. Sageli ma isegi ei peatu sellel põgusal hetkel, tihti elu n.ö tuleb peale, see hetk on juba möödas ja ma elan edasi, peites rahulolematuse virvenduse. Ja mõnikord lähebki ise üle! Me ei taha öelda, et igast sääse-hetkest tuleb teha elevant.
Kuid kui häirituse seisund ei lähe päriselt üle või tuleb meelde, siis tuleks sellest kindlasti rääkida. Kui hakkame rääkimist vältima või probleemi pisendama, siis järgmisel korral on see juba kahekordne või suurem, sest on meie sees kasvanud ja paisunud ning ühel ebasobival hetkel leiab väljapääsu. Häda rääkimisega seisneb sageli selles, et me ei tea, kuidas alustada, kardame olla naeruväärsed oma pisikeste häiritustega. Samas just selles konfliktifaasis on kõige parem rääkida, sest negatiivseid emotsioone on veel vähe ja loodetavasti on meie “emotsionaalne pangaarve” veel kõvasti plussis. Me veel mõtleme, et ehk kaaslane ei teinud seda meelega või ei märganud oma teo tagajärge.
Võidki alustada umbes nii: “Tead, võib-olla see kõlab veidi veidralt või äkki ma eksin, aga tahtsin sulle öelda, et siis kui sa… ma tundsin äkki ennast veidi pahasti… ebamugavalt… segaduses…” Kuula siis hoolega ja nõustu, kui kaasa ütleb, et ta ei teinud meelega või mis sa sellisest asjast nüüd solvud. Ära vaidle, vaid kuula, ja siis, kui teine on saanud selgitada oma teo tagamaid, räägi veel rahulikult lahti, mis põhjustas sinus selle häirituse tunde ja mida sa tulevikus temalt niisuguses olukorras ootad. Lõpus kindlasti täna, et ta kuulas su ära ja aitas halvast tundest lahti saada.
Tavaliselt on sellise väikese häirituse taga meile olulised väärtused või tunded, seepärast ei ole hea lükata neid kuhugi tulevikku või oodata probleemi kasvamist, et siis tõeline lahing maha pidada. Väga küpsed ja rõõmsad paarid, samuti töökollektiivid või meeskonnad on õppinud rääkima rahulikult ja ausalt igast püsima jäänud häirituse tundest, laskmata sellel kasvada suureks vastuoluks ja tugevaks negatiivseks emotsiooniks.
Niisiis, kuula ennast ja püüa selgusele jõuda, mis sinu enda sees toimub ja mida peaksid oma kaasaga jagama. Tee seda viivitamatult, samas arvestades ka sellega, et su kaaslasel oleks samuti sobiv hetk sind kuulata.
Nüüd räägime pisut tugevamatest negatiivsetest emotsioonidest. Ka need ei saabu korraga (kui nende alla pole just kogunenud muid pisikesi rahulolematusi, mis korraga väljapääsu otsivad). Meie sees on justkui üks termomeeter, mis näitab, kui emotsionaalsed (nt vihased) me hetkel oleme.
Sageli kuuleme tülide kirjeldamisel sellist fraasi: “No ja siis ma juba läksin korralikult keema, plahvatasin ja ütlesin välja igasuguseid ja mitte eriti ilusaid asju.” Kahjuks ütleme plahvatades sõnu, mida hiljem kahetseme. Lisame oma sõnadele jõudu ja värvi, öeldes väga rumalaid ja mitte tegelikke asju. Oluline oleks see, et Sa tunneksid oma “vihatermomeetri” skaalat: millal läheb tulisemaks, mis olukorras hakkad keema ja mis tingimustel plahvatad. Neid asju tuleks arutada oma kaaslasega, analüüsides mingit tugevat tüli. Tuleb ise õppida märkama seda aega – enne plahvatamist – mil jõuaks võtta aja maha (nagu seda PREP-koolitusel* nimetatakse – Time-Out). Aja mahavõtmine on oluline selleks, et jahtuksime, koguksime ennast, et hetkeks palvetaksime rahu ja tarkuse pärast. Siis tuleks (taas mõlemale sobival ajal) võtta teema üles ja lahendada seda liigsete emotsioonideta. Võib ka sõnastada seda, mis mind eriti puudutab ja selliseid tugevaid emotsioone tekitab ‒ siis me justkui kirjeldame kõrvalt seda, mis meiega toimus, ka see aitab ennast distantseerida negatiivsete tunnete taaskogemisest. Oluline on siinkohal olla ise hea kuulaja ja paluda omalt poolt ka teiselt ärakuulamist. Peame meeles pidama, et põhjustame ka ise valusaid emotsioone, peame ära kuulama, mis on sel hetkel teisega toimunud. Kindlasti pole see meeldiv, kuid see osa tuleb vastu võtta, et minna edasi rahu ja leppimise poole.
Konflikti ohumärgid
Nimetame siinkohal veel mõned ohumärgid, mis viitavad konflikti lahendamise väga ebakonstruktiivsele arengule ja mida tuleks kohe korrigeerida, et õigele rajale tagasi tulla.
1. Diagnoosimine
Me hakkame tüli käigus n.ö sildistama või paika panema, teisisõnu lajatama diagnoosi, öeldes oma kaaslasele, milline ta tegelikult on ja miks ta on midagi teinud. Me kindlasti enda sees oletame, miks inimesed meie ümber (ka meie abikaasa) midagi teevad. Samas on see alati vaid oletus. Me ei näe teise sisse, me ei saa öelda, mida ta tegelikult tundis, mõtles või kavatses.
Oma oletuse võime küll välja öelda, kuid see peab siis olema selgesti määratletud oletusena: mulle näib.., su jutust ma kuulen.., minu arvates sa… Kõige kasulikum oleks siinkohal õppida küsima, mitte isegi oletama: mida sa arvad, kuidas see mind mõjutas… mida sa ise tundsid… mis oli see põhjus, et sa…
Teine pool rahuneb ja muutub konstruktiivseks palju kiiremini, kui ta saab ise ennast väljendada ja ise põhjendada oma teguviise, mitte ei pea vaidlema ja vastanduma sinu diagnoosidega, mis omakorda ärritavad veel rohkem.
2. Võimendamine või eskalatsioon
See on lõputu ja aina valusam võidujooks ning “võitjaks” osutub see, kes suudab teisele valusamalt öelda. Ilmselt igaüks nõustub, et see on tupiktee ega vii kunagi lahenduseni. Sellise käitumise ilmnedes peaks üks osapooltest võtma aja maha, kuna see viitab üha kasvavatele negatiivsetele emotsioonidele.
Kui tunned enda sees ära soovi leida veel võimsamaid argumente, millega teine pikali lüüa, siis pane kohe sellele piir ja ütle välja, et peaksite korraks eemale minema, rahunema ja siis edasi arutama.
3. Vältimine
Tavaliselt üks osapooltest justkui libiseb seesmiselt, aga vahel ka füüsiliselt olukorrast eemale. Ta viib jutu mujale või ei vasta, ei reageeri, piirdub ma ei tea-vastustega. See on üks keerulisemaid olukordi tüli tekkimisel ja viitab pigem sellele, et paaril puudub usaldus ja avatus, et näidata teisele poolele oma valu, raskeid tundeid ja samas vaadata ka sellele otsa, mis on rahulolematuse põhjuseks.
Siin oleks väga tark mitte pressida vastuseid välja, vaid rahulikult põhjendada, miks rääkimine oleks sinu jaoks oluline, millist positiivset tagajärge sa loodad teie mõlema jaoks ja miks edasilükkamine tundub vale. Oluline on olla ka kannatlik ja küsida, mis on arutelu-tõrksuse põhjuseks ja mis võiks panna teist meelt muutma.
Mõnikord võibki esimene rääkimine lõppeda sellega, et saad väljendada oma vajadust ja põhjendada seda ning anda teisele aega järele mõelda või ennast koguda. Kindlasti ei tohiks teemat sinnapaika jätta. Vajadusel võiks kaasata mõlema jaoks usaldusväärse sõbra, nõustaja, pastori, kes aitaks probleemi rahulikult ja mõlemat osapoolt arvestavalt arutada.
4. Negatiivne tõlgendamine
Selle käivitumisest saab aru siis, kui peas sünnivad ainult negatiivsed seletused teise poole käitumisele: ta nimelt tegi seda, et ajada mind närvi… kuna ta ei hooli sellest, kuidas mina ennast tunnen, siis ta… talle ei meeldi minu… ta on seda ette planeerinud, et mulle haiget teha… Me tõlgendame kõike viisil, mis maalib teise poole väga mustadesse toonidesse, omistades talle kõik negatiivsed omadused ja kavatsused.
Kõige tähtsam tülides on mitte ise tõlgendada, vaid ikka küsida, mis põhjustel, kuidas, mida mõeldes või tundes teine midagi tegi. Negatiivne tõlgendamine võib olla ka märgiks sellest, et oled väga kauaks jäänud oma kurbade või valusate emotsioonidega üksi, pole neid kellegagi jaganud, vaid kõik su sees on läinud käärima ja ehitanud su ümber negatiivse müüri. Siin aitab palve, oma mõtete jagamine usaldusväärse inimesega, enda avamine eelkõige Jumalale ja siis lähedasele. See on pikk tee, kuid negatiivse tõlgendamise ohu teadvustamine on suur samm tervenemise poole.
Miks ennast avada?
Mitmel korral mainisime, et enese avamine on äärmiselt oluline ja et sageli just enese avamine tekitab veel rohkem emotsioone ja pahandust. Sellest tulenevalt on paljud meist õppinud lootma, et ehk läheb asi ise üle.
Sellise otsusega tegelikult triivime oma kõige lähedasemast inimesest eemale. Paarisuhtes ei ole olemas paigalseisu. Me kas liigume teineteise suunas, avastame teineteist, õpime teineteiselt, oleme ja rõõmustame koos või siis triivime eemale. Oleme pidevalt liikumises.
Kahjuks väga paljud kristlaste paarid, koormates ennast sageli üle teiste eest hoolitsemisega, kaotavad omavahelise sideme ja eemalduvad, kaotades teineteist silmist, tundes üksindust ja mittemõistmist. Selle vastu on vaid üks ravim: rääkimine. Julgus vaadata endasse ja väljendada seda, mida mõtleme, kogeme, igatseme.
Ennast avades riskime alati. Riskime sellega, et meid ei mõisteta või et eneseavamisel ei ole reaalseid tagajärgi ja siis võime tunda end eriti petetuna. Et seda ei juhtuks, peame meeles pidama kahte asja. Esiteks, isegi siis, kui meid ei mõisteta nii, nagu loodame, meid kindlasti kuuldakse ja sa võid olla rahul, et tegid ennast kuuldavaks. Proovisid teha oma osa, et olukorda mõjutada; muu jäta Jumala hoolde.
Teiseks, pettumus on seda väiksem, mida realistlikumad on meie ootused. Ma võin oodata, et teine langeb minu eneseavamise peale põlvili, saab kõigest aru ja palub südamest andeks ning ei tee enam mitte kunagi mulle haiget. Tavaliselt nii ei lähe. Ka teisel poolel on vaja aega, et kasvada ja muutuda, ning see, mida ta sinult kuuleb, võib olla alguspunktiks teel.
Väiksemate teemade puhul võib küll juhtuda ka nii, et teine pool väljendab tänulikust, et aitasid tal asjast aru saada ja teha teie elu ilusamaks. Suuremate ja sügavamate teemade puhul võib juhtuda, et sinu öeldu paneb teist mõtlema ja liikuma lahenduse suunas. Eneseavamine võib olla ka see, kui ütled: olen ummikus; ma tahan, kuid ei tea teed, mis viiks meid lahenduse poole. Samas ma tahan, et me leiaksime lahenduse, et meie suhe läheks korda.
Sageli põhjustab eneseavamine ka teise poole eneseavamise. See on heas mõttes nakkav. Kui keegi näeb, et teine on julge riskima, siis väga sageli ta vastab samaga. Seega mõtle läbi, mida sa tegelikult tunned ja milline on sinu sõnum teisele poolele, siis võta appi sõnad.
Kas su sõnad elustavad või hävitavad?
Piiblist teame, et sõnad võivad olla surmaks või eluks. Niisiis, alati kui hakkad sõnu välja ütlema, tuleta endale seda meelde ja püüa rääkida nii, et su sõnad tooksid esile elu, leppimise, armastuse, lootuse. Ühte ja sama olukorda võib kirjeldada nii, et sellest tekivad veel suurem valu ja pinge, kuid seda saab teha ka nii, et teine saab toimunust aru. Kuidas siis sõnu nõnda seada, et need kõlaksid ausalt ja samas konstruktiivselt?
Esiteks peaks sul olema enda jaoks selge sõnum, mida tahad edastada. Mitte mõttearendus või mõtete jada, mille abil hakkad kõigepealt endale teise kuuldes selgeks tegema, milles seisneb sinu sõnum. Pane oma mõte kas või endale kirja, viimistle, leia põhiiva, heida kõrvale kõik ebaoluline või sõnumit koormav ja alles siis mine seda välja ütlema. Kõige sagedasem viga, mida tehakse tülide ajal ja mis süvendab rasket olukorda, on hägune ja valusate sõnadega vürtsitatud jutt.
Teiseks, lähtu eelkõige faktidest. Püüa oma kirjelduses olla faktiline: nt mis oli kokku lepitud, mis sinu arvates toimus ja millised on tagajärjed: sa lubasid tulla koju kohe pärast jumalateenistust ehk siis kl 12, kuid kell 13 sind ei olnud ja ma helistasin sulle ja su telefon oli väljas; ma tundsin, et ärritun, sest me jääme sünnipäevale hiljaks. Sageli ongi tagajärjeks meie pettumus või raske, kurb tunne; siis tuleb ka seda sõnastada, kuid taas – võttes vastutuse oma tunnete eest endale: ja seejärel ma tundsin ennast väga kurvana… ja seetõttu tundsin ma, et see teeb mulle haiget… ma olin sinu pärast väga mures ja see ärritas mind, et ma ei saa muule mõelda… Sellise faktilise sõnumi vastandiks ja väga ebakonstruktiivseks eneseväljenduseks on sildistamine ja diagnoosimine: sa kunagi ei vaata kella ja sind ei häiri, kui me kuhugi hiljaks jääme… sa tegelikult ei hooli minust… sul on nagunii ükskõik… sa ajad mind oma lubaduste murdmisega hulluks ja ma ei tahagi sinuga enam kuhugi minna! Nendes sõnades on palju pettumust, valu, aga ka oletusi ja “sõnade suhu panemist”.
See omakorda tekitab teises vajaduse ennast kaitsta, õigustada, seada õiglus jalule ja siinkohal võib ta lisada palju omapoolset jõudu ja värvi sõnadesse, et see ikka jõuaks teiseni. Ja nii me muudkui võimendame ja süüdistame. Võta aega, et mõelda enda jaoks sõnum selgeks: mis toimus, kuidas see sind mõjutas, millised on sinu jaoks tagajärjed, kuidas sa ennast tundsid või mida ootad tulevikus.
Kuulamine – konfliktide lahendamise kiirtee
Konfliktide lahendamise võtmeks peale rääkima õppimise on kuulama õppimine. Kui Sa oskad kuulata ja rakendada seda ka siis, kui on pingeline olukord, siis võiks öelda, et võit on garanteeritud! Kuulamisoskus on kui kiirtee lahenduse poole.
Inimlikult võime arvata, et tegelikult jõuline oma soovi välja ütlemine ja selle eest seismine tagab tulemuse. Me lihtsalt läheme olukorda ja nõuame enda õigust, tambime vastast mõjukate argumentidega ja viime ta allaandmiseni. Sunnime teda tunnistama oma viga ja jääme õigeks.
Kui me räägime paarisuhtest, siis vaevalt selline “võit” toob paarile palju armastust, hellust ja mõistmist. Isegi kui üks annab alla, ta ei ole selle üle õnnelik. Tema õigust pole kuulatud, tema argumente ja selgitusi kaalutud. See on nagu loobumisvõit spordis – võid ju medali kaela riputada, aga vaevalt see sind rõõmustab.
Kuulamisoskus võib esmapilgul tunduda taandumisena, mõnikord isegi nõrkusena – lased ju teisel rääkida. Kuid ainult kuulamine võib viia mõistmiseni. Kuulamine ei tähenda nõustumist, kuid see tähendab teise aktsepteerimist, temast hoolimist, tema arvamusega arvestamist.
Muidugi on väga oluline see, et kumbki pool saaks rääkida ja kogeda, et neid kuulatakse ja nende juttu süvenetakse. Kuulata tuleb katkestamata, rahulikult, pidades pause ja sõnastades ümber. Siinkohal tahame sulle, armas lugeja, panna südamele otsida infot kuulamisoskuse kohta ja eriti kuulamise ühe võimsa võtte kohta, mida nimetatakse ümbersõnastamiseks, peegeldamiseks või parafraseerimiseks. Selle kohta leiad palju infot nt Thomas Gordoni raamatust “Tark lapsevanem”.
Seda oskust saab treenida ka nt PREP-paarisuhtekoolitusel või mõnel muul suhtlemiskoolitusel. See on hästi omandatav oskus, mis aitab kiiresti jõuda probleemi tuumani ja otsida toimivaid lahendusi. Selle oskuse kasutamine toob konfliktsesse olukorda palju tasakaalukust ja rahu ning teineteise mõistmise tunnet.
Kuidas kasvatada emotsionaalset pangaarvet
Kuna palju mõtteid on juba öeldud konfliktide lahendamise kohta, siis tahaksime mõne sõnaga kõnelda ka sellest, kuidas kasvatada oma emotsionaalset pangaarvet,et kogutud ühikuid jätkuks ka keerulisemateks aegadeks. Vaid paarisuhtes on võimalik lõputu areng ja teineteiselt õppimine. See on maailma kogemine ja tajumine kahe inimese kaudu, see on kahekordne rõõm ja rahu.
Just headel ja rahulikel aegadel on väga oluline teha teise rõõm täiuslikuks. Väljendada mitmesugusel viisil oma armastust ja lugupidamist. Teha seda kindlasti laste nähes, et ka nemad õpiksid väljendama oma armastust ja hoolivust.
Palju on räägitud sellest, kuidas väljendada oma armastust. Tõdemus on alati üks – me oleme väga erinevad ka selles, kuidas väljendame ja kuidas kogeme armastust. Oluline on tundma õppida, milline armastuse väljendusviis jõuab kõige paremini su kaasani. Kas need on ilusad sõnad või puudutused ja kallistused või on väikesed meelespidamised ja kingitused? Või on see millegi võimaldamine, mis kaasale väga meeldib, talle aja kinkimine hobide või lemmiktegevuste jaoks? See võib olla ka mingi konkreetne tegu, et väljendada, kui väga sa teda armastad ja kuidas tahad, et ta seda kogeks. Selliseks teoks võib olla midagi praktilist, nt lemmiksöögi tegemine või kodus millegi korrastamine, abikaasa tööde ära tegemine või tema abistamine ta töödes.
Kindlasti on oluline ka kahekesi olemiseks aja võtmine. Seda tõde teavad kõik, et aeg-ajalt on oluline olla vaid kahekesi, eemal töödest, perest, lastest, majapidamisest ja isegi kirikutööst; olla lihtsalt kahekesi teineteise päralt. Küsi endalt, armas lugeja, millal olid kaks viimast korda, mil sa tegid midagi oma kaasaga vaid kahekesi ‒ midagi sellist, mis ei olnud argielu osa? Millal on järgmine kord, mil te midagi sellist teete?
Äärmiselt oluline on aeg-ajalt olla kolmekesi ehk siis koos Jumalaga. Kristlastest paaril on võimas tõotus Jumalalt: “Tõesti, taas ma ütlen teile, kui iganes maa peal kaks teie seast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad, siis nad saavad selle minu Isa käest, kes on taevas” (Mt 18:19). Selle tõotuse valguses ei ole raske ükski koorem ega lahendamatu ükski probleem. Selle tõotuse valguses pole kristlastest perel ühtegi õigustust või põhjendust lahku minemiseks. Koos palvetades saavad nad võidu Jumalalt, kellele pole ükski probleem ületamatu.
Jana ja Priit Tamm
PREP-koolitajad
EMK Tartu Püha Luuka kogudus
∗ PREP ehk Paarisuhte Rahulolu Edendamise Programm (lähemalt vaata http://prep.ee)