Loodan, et sõna retriit on tuttav, ehk on silme eest või kõrvust läbi lipsanud isegi eestikeelsed vasted süvi (tuletatud süvenemisest) ja erdus (eraldumine + hardus) sellele võõrsõnalisele mõistele, mida meie keeleruumis viimase 10 aasta jooksul üha sagedamini kuulda võib. Selleks, et saaksime rääkida retriidist kui täiskasvanute õpikeskkonnast – kas ja milline õppimine retriidil toimub? – oleks vajalik mõista retriidi kui sõna ja sündmuse tähendusvälja ja kujunemislugu. Üks on kindel, retriit pole koolitus, kokkutulek, seminar ega konverents oma loengute, ettekannete, diskussioonide ega rühmatöödega. Pigem leidub retriidil sarnasusi õuesõppe, elamusõppe ja teiste aktiivõppe meetoditega. Millega siis on tegemist?
Retriit (ingl retreat – tagasitõmbumine, pelgu-, varju-, rahu- ja puhkepaik) tähendab taasavastatud vana kristlikku tava mõneks ajaks tagasi tõmbuda igapäevaelu rutiinist ja miljööst eraldatud paika ning vaikusesse eneseuurimiseks ja Jumalaga kohtumiseks. Etümoloogiliselt on inglise retreat vanaprantsuse laen, mis omakorda tuleneb ladinakeelsest vastest kreeka mõistele anahorees (verb αναχωρέω – eemalduma, taanduma; tagasi pöörduma). Varakristlikud anahoreedid ehk erakud olid askeetliku liikumise algatajad, kes põgenesid 3. sajandil pKr maailma ahvatluste ja ühiskonnas tekkinud konfliktide eest Egiptuse ja Süüria kõrbetesse. Kõrbeisade askeesipraktikas kasutatavad vaimulikud harjutused (ld exercitia spiritualia) ning tava mõneks ajaks üksindusse ja vaikusesse tõmbuda säilisid keskaegses kloostritraditsioonis nii Ida kui ka Lääne kirikus.
Uue metoodilise-pedagoogilise nüansi vaimulikele harjutustele Õhtumaises kirikus andis 16. sajandil pKr Ignatius Loyolast, kes võttis oma peateose Vaimulike harjutuste koostamisel kristliku askeesi traditsioonist üle järgmised kolm elementi: 1) astmeti arenev metoodiline palve (pühakirja lugemine (ld lectio divina), millele järgneb teksti tähendusse süüviv mõtisklus (ld meditatio), see omakorda juhatab palvesse (ld oratio), mis võib üle minna sõnatuks vaatluseks (ld contemplatio)); 2) retriit (hsp retiro) ehk tagasitõmbumine kõrvalisse paika ja vaikusesse mõneks ajaks; 3) vaimuliku juhendaja kasutamine retriidil ja harjutuste läbiviimisel. Need elemendid – vaimulikud harjutused, eraldumine argipäevast vaikusesse ja vaimulik juhendamine – moodustavad ka kaasaegse retriidi tuuma. Uudne oli ka see, et koos Loyola Ignatiusega väljusid kristlikud askeesiharjutused kloostrimüüride vahelt, kus neid üle 1000 aasta oli praktiseeritud, sest tema oli esimene, kes hakkas oma harjutusi vaimulikku seisusesse kuulujate kõrval ka ilmikutele pidama.
Valgustusajaga alanud moderniseerumise ja sekulariseerumise keskkonnas ning tehnilise ratsionaalsuse sfääris jäi traditsioonilisel hardusel 18.-19. sajandil üha rohkem puudu sobivast ümbrusest. 20. sajandi I poolel maailma vapustanud eksistentsiaalsete sündmuste ja teoloogiliste arengute mõjul, mida tabavalt võtab kokku oma ajastu väljapaistev teoloog Paul Tillich, öeldes, et „protestantism, kus pole enam kohta meditatsioonile ja kontemplatsioonile, ekstaasile ja müstilisele ühinemisele, on lakanud olemast religioon”, jõudis Õhtumaine kristlus oma otsingutes kloostri-traditsioonide – sh retriitide – taasavastamise ja -elustamiseni.
Tänapäeva retriidi-maastik on kirju, leidub nii kristlikust kui ka budistlikust traditsioonist pärinevaid retriite, aga neidki, mille taustsüsteemiks New Age’i miljöö. Nende kõrval korraldatakse veel retriite, mille keskpunktis seisab tervise või töövõime säilitamine, stressijuhtimine, elustiil, mure sotsiaalsete või ökoloogiliste probleemide pärast. Retriidi-elemente rakendatakse ka psühholoogilistel ja ärikoolitustel, mis näitab nende sobivust ja kasutuskõlblikkust kaasaegses õppimise kontekstis.
Pöördudes tagasi kristliku retriidi juurde, tahaksin esile tõsta ühe põneva fakti Loyola Ignatiuse tegevusest: esialgu kestsid tema vaimulikud harjutused umbes 30 päeva ja neid sooritati üks-ühele (st üks juhendaja ja üks juhendatav) ning need olid mõeldud nii vaimulikele kui ka ilmikutele – peamiselt siiski meestele, aga kindlasti täiskasvanud isikutele. Loyola Ignatius ise mõistis vaimulike harjutuste all „kõikvõimalikku südametunnistuse uurimist, mõtisklemist, kontemplatsiooni, palvetamist sõnadega ja mõttes ning muid vaimulikke toiminguid“.
Siinkohal olemegi leidnud kaks esimest ja olulisemat kokkupuutepunkti täiskasvanute õppimisega: juba varakristlikud kõrbeisad teadsid, et meeleparandus eeldab enese tundmist, südametunnistuse uurimist ja mõtisklemist ning juba Loyola Ignatius mõistis, et niivõrd sügavuti minevad praktikad sobivad vaid täiskasvanutele. Võib tekkida muidugi küsimus, kas enese tundmaõppimine meele parandamiseks on üleüldse õppimine? Võib-olla on õppimine ainult uue välise info suhestamine varasemate kogemuste ja teadmistega, selle integreerimine olemasolevate teadmiste hulka – õppimine väljastpoolt sissepoole? Aga äkki on selle kõrval ka võimalus, et uus info tuleb seestpoolt, inimesest enesest, eriti tema enese kohta käiv, või Jumalalt?
Õpime esimesest hingetõmbest viimaseni. Õpime, et elada. Maailm vastsündinu ümber ja sees on uhiuus ja avastamisväärne, elutahe (enamasti) kaasasündinud. Arengupsühholoogid ja neuroteadlased on viimastel aastakümnetel avastanud, et väike inimene paneb tähele väliseid ja sisemisi impulsse ning saadud elamused-kogemused (inimkontakt!) vormivad aju närvirakkude vahele ühendusi ja võrgustikke. Elukeskkond ja kogemused määravad selle, millised närvirakud aktiveeruvad ja loovad uusi närviühendusi, ning millised mitte. 2-aastaselt on meil kõige rohkem ajurakkudevahelisi ühendusi ehk sünapseid. Närviühendused ja -võrgustikud, mida aktiveeritakse sageli, muutuvad üha tugevamateks ja püsivamateks – nii moodustuvad harjumused ja iseloomujooned, oskused ja käitumismustrid. Need ühendusteed, mida aga ei kasutata piisavalt tihti, hääbuvad ja hävivad, samuti surevad neuronid, mida ei aktiveerita. Närvivõrgustike areng ja täiustumine (uute tekkimine ning vanade ümberkohastumine) jätkub õppimise ja stimulatsiooni mõjul läbi elu ning on aluseks uute oskuste kujunemisele ning aju plastilisusele (aju võimele muutuda). Seega õppimine ja muutumine on vähemal või rohkemal määral võimalik alati, kuid varases eas kujunenud närviringed on kõige püsivamad ning ümberõppimine täiskasvanueas vajab motivatsiooni.
Väikelapse õppimine enne formaalse haridusega kokkupuutumist on terviklik, tema isiksuse kõiki tahke – meeli, taju, emotsioone, intellekti, tahet, fantaasiat – kaasahaarav. Tükk tüki haaval püüab väike inimene panna kokku oma puzzlet maailmast ja iseenesest. Mida kaugemale kulgeb formaalne haridustee, seda intellektuaalsemaks see muutub. Enesetundmine jääb tasapisi tahaplaanile, suurem osa ajast ja tähelepanust koondub välisele. Mäletan üht raadiosaadet, kus saatekülaline jutustas, et enne kooliminekut ei olnud tal kunagi üksinda igav, igavuse-tunne tekkis alles siis, kui tema tegemisi ei suunanud enamiku ajast enam enda huvi, vaid määras keegi teine väljastpoolt ning nõnda siis juhtuski, et ühel hetkel ei osanud ta ilma välise taktikepita iseenese ja oma ajaga enam midagi peale hakata.
Nõnda võib juhtuda ka retriidil osaleja ehk süvijaga esmakordsel süvil. Kui maha on jäänud argipäev oma harjumuste ja rutiiniga, kohustuste ja käitumismustritega, infotulva ja käraga, inimsuhete ja stressiga – kõige sellega, mis kipub täitma meie aega ja ruumi – , ning korraga oled iseenese ja Jumala päralt, sisemise elu ja vaimuliku elu jaoks, siis esimene hetk võib tunduda vabastav, teine ehmatav, kolmas üllatav. On kerge hingata argikoormatest vabana. Üks 40ndates süvija ütleb: „See mõjub kahtlemata hästi – eemal olla. Isegi haige on hea ju olla. Vahel jääda raskelt haigeks nädalaks on väga kosutav. Mitte küll ihule, aga … Nojah.“ Võib olla pisut hirmutav seista vaikuses silm silma vastu iseendaga (ja põgeneda pole kuhugi!). Täis üllatusi on teekond, kui (taas)avastad, et Jumal on kogu aeg Sinu jaoks olemas ning Sina isegi suudad kohal olla ning seda märgata.
Kaasaegse retriidi ülesehitus arvestab sellega, et välisele orienteeritud inimesel, kes ei ole harjunud igapäevaselt niivõrd palju sisemaailmale tähelepanu pöörama – „nutikatest“ käepikendustest loobumisest rääkimata –, võib algul olla raskusi omaette ja vaikijäämisega. See võib olla tõeliseks väljakutseks. 20ndates eluaastates esmakordselt retriidil osaleja põhjendab oma tulekut: „Ma tahtsin uut kogemust saada [—] ja kuna vaimulike harjutuste hulka käib vaikimine, siis vaadata, kas ma suudan vaikida: minu jaoks oli see väga hea väljakutse, sest mul ei olnud varem sellist kogemust.“
Aega aitavad süvil struktureerida ühised palvused, söögikorrad ja vaimulikud harjutused – need annavad päevale rütmi. Samas on piisavalt tunde, mille puhul saab süvija ise valida, kas lugeda pisut pühakirja, mõnd lõiku inspireerivast raamatust või luuletust ja märkida oma leiud päevaraamatusse või käia vaikuses saunas, kas istuda põleva kamina ees või põlvitada kabelis, kas minna õue jalutuskäigule või puhata toas (pikematel retriitidel on tavaline, et mõned osalejad, kel pikaajaline unevõlg, lihtsalt magavad end esimesel paaril päeval välja, enne kui jaksavad vaimulike asjade ja psühholoogiliste protsessidega tegelema hakata) jne. Üksi ja üheskoos veedetud aja vahel valitseb tasakaal. Väline (näiline) passiivsus pöördub sisemiseks aktiivsuseks. Paljud süvijad imestavad süvi lõpus, kui tihe, (sisemiste) sündmuste rohke ja intensiivne on olnud aeg vaikuses.
Koolis või koolitusel suheldakse tavaliselt verbaalselt. Kuidas ja mida aga õpitakse retriidil vaikuses? Saksa benediktiin Anselm Grün kirjutab oma raamatus „Vaikimisest“: „Vaikimine ei tähenda pelgalt seda, et ma ei räägi. Vaikimises ei haara ma põgenemisvahendite järele, vaid suudan olla mina ise. Ma ei loobu mitte ainult rääkimisest, vaid kõikidest sellistest tegevustest, mis viivad mind enda juurest eemale. Vaikimisega sunnin ma end olema iseendas. [—] Vaikides õpime ennast tundma. Vaikimine on justkui meie seisundi analüüs, kus me ei heida endale enam midagi ette, vaid lihtsalt kaeme meis toimuvat.“ Alljärgnevalt kõrvutan Grüni mõtteid Eesti süvijate kogemustega, kes on veetnud nädala vaikuses vähemalt üks kord, paljud aga mitu korda (tsitaadid pärinevad TÜs 2007. aasta kevadel kaitstud BA töö intervjuudest).
30ndates süvija nendib, et tema jaoks toimus süvil „iseenda leidmine ja oma kutsumuse leidmine selles vaikuses ja rahus.” Teine 30ndates süvija võtab oma kogemuse kokku sõnadega “minu arust eesmärgiks ongi see, et sa hakkad ennast analüüsima ja samas sa leiad ka sellise tunde, et kus mind on Jumal aidanud, et tekib selline lähedus Jumalaga.” Kolmas tõdeb: „Üks probleem ongi see, et need nö vaikuse laagrid kipuvad minema hästi aktiivseks sisekõneks. Võib-olla kõige lihtsam lülitus sellesse vaikusesse oligi une kaudu. Hiljem tuli see nagu lihtsamini.” Neljas tunnistab: „No mina olen ikka selline suur lobiseja ka teisest küljest. Ja ikka ei saa pidama, kus midagi näen, siis pean ka mingi nalja sellest tegema. Seda tuleb ka seal süvil ette.” Viies viitab välise ja sisemise vaikuse vahelisele dilemmale: „See väline vaikus on väline vaikus, aga seal sees kogu aeg mõtted ja jutud käivad, sa kas räägid iseendaga või keegi räägib sinuga. Teema Piiblist või mida sa vaatad, see jutustab sinuga või sina temaga või küsid tema käest. Väline vaikus, jah, loomulikult on, aga sisemist vaikust …“ Kuues kirjeldab: „Esimesel aastal meil oli hästi väike grupp. [—] Ja sellest vaikuse reeglist peeti hästi rangelt kinni ja mulle tundus, et see tohutult toetas seda, mis iga grupiliikme jaoks eraldi sellest asjast sündis.” Seitsmes vaatab tagasi: „Tulemused olid seotud just rahu leidmisega enda sees ja selle nägemisega, et kuidas see rahu endas siis tekib. [—] Ma avastasin sealt endale väga palju asju, need on pisiksed asjad, millest ma kohe saan aru, et algus oli seal.” Kaheksas võtab kokku: „Iseendaga leppimine, iseendaga sõbraks saamine [süvil].” Üheksandale on oluline ühiskondlik aspekt: „Selles mõttes kindlasti süvid aitavad kaasa ühiskonna kvaliteedi tõstmisele: üksikisikud ise hakkavad paremini mõistma iseennast ja ennast koos teistega.” Võib öelda, et mida vaiksemaks süvijad jäävad, seda paremini nad kuulevad – iseennast ja Jumalat ja teisi.
Vaikuses olemine tekitab muutusi, süvijad on tähele pannud nt huumorimeele teravnemist, uutmoodi kuulamisoskuse tekkimist, teistsugust kõne kvaliteeti, tundlikumat kontakti kaasinimestega ning kõige ümbritsevaga. Mõned vahetud kirjeldused selle kohta: „Siis ma avastasin, et vaikus nagu teravdab huumorimeelt, et sa suudad ise ka vaimukas olla.” „Ja huvitav on see, et sa hakkadki hoopis teistmoodi inimesi tajuma kui rääkides, sest sa näed silmadega palju rohkem ja see on see omadus, mida me tavaelus jälle ei kasuta. [—] Vaatad igaühte, kui keegi ei räägi – see on niivõrd hea tunne.” „Isegi kui juba tohid rääkida, see [vaikimise] aeg on möödas, sa teed seda teistmoodi. See vaikus annab hiljem ka kõnele teistsuguse kvaliteedi.”
Üheltpoolt teravnevad vaikuses meeled iseenesest, teisalt võivad retriidijuhendajad soovitada teadlikult rohkem tähelepanu pöörata oma viiele meelele nt süües, jalutades, saunas käies jne. See aitab rahuneda, vaikseks jääda nii väliselt kui ka sisemiselt, sest siis ei ela me enam ainult oma mõtete- ja tunnetemaailmas, vaid märkame ka reaalsust, mis on väljaspool. Üks retriidil osaleja tõdeb: „Üks parimaid meditatsioone oli kindlasti see, kui mul avanes võimalus olla üksi ja vaadata pikksilmaga lindude toimetamist. [—] Või ütleme siis nii, et need linnud ja loodusvaatlused, üldse loodusvaatlus, avaldas minus selle religioosse teksti täiesti uuel tasandil.” Sise- ja välismaailm puudutavad teineteist ning see kogemus võib olla uus ja väga elamuslik – siit ka retriidi ning õues- ja elamusõppe paralleel, mille artikli alguses tõmbasin.
Süvijate sisemisi psühholoogilisi ja õpiprotsesse, mis käivituvad vaikuses, suunavad ja toetavad palvustel loetavad psalmid ja kirjakohad, laulud ja palved, samuti vaimulikud harjutused ja individuaalse vestluse pooltund juhendajaga. Üheks võimalikest vaimulikest harjutustest on meditatsioon (ld meditatio – mõtisklus; ettevalmistus, (eel)harjutus), mis religiooniloolase Tarmo Kulmari sõnutsi kujutab endast „üht askeesi vormidest, erilist keskendumistehnikat nendes religioonides, mis kalduvad hardumusele või enesesse süüvimisele. Meditatsioon kristlikus mõttes on isiksuse kui terviku kaasahaaramine Sõna kuulutamisse ja pühakirja süvenemise protsessi – seesmine kaasaelamine süvatasandil, rakendades võimaluse korral kõiki psüühilisi funktsioone: aistinguid, taju, intellekti, emotsioone, tahet, fantaasiat, intuitsiooni ja hoiakuid“. Märkame, et siinkirjeldatu sarnaneb väikelapse õppimisega, mis haarab inimest tervikuna – meditatsioonis läheneme pühakirjale nagu lapsed, ilma täiskasvanu maskideta ja avali hingega. Õnnestunud meditatsioon retriidil võib puudutada inimest väga sügavalt ning jätta kauakestva jälje. Toon siinkohal paar näidet: „Minu jaoks hea meditatsioon on see, kui ma tunnen, et ma saan selle kirjakohaga kontakti. See muidugi võib muutuda meditatsiooni jooksul ja sageli muutubki, et alguses nagu tunned, et oled kuiv ja ei saa kontakti – see nagu ei ütle midagi.” „Neljandal päeval on see mina meditatsioonis muutunud, sa justkui oleksid alasti kistud. Mitte selles mõttes, et häbi või midagi, mitte seda. Sult on üleliigne asi kadunud, sa oled täiesti puhas seeme või idu. Vaat see ongi see tunne [—]. Aga kui mul üldse esimest korda see tekkis, siis ma – tadaa – niimoodi korraks sain seda tunnet, siis ma nutsin, ma ei tea, liitreid. Pisarad voolasid välja. Ma isegi ei oska öelda miks, mitte kurbusest … [—]. Lihtsalt kuidagi said näha või tunda midagi, mis on meeletu suur ja sa ise oled seal nagu üks pisikene, aga ometi osa sellest.”
Kui retriidil osaleja eneseavastamise käigus leiab, et teatud harjumused või käitumismustrid ei teeni (enam) teda, kaasinimest või Jumalat, siis on retriit ka kohaks, kus on võimalik astuda esimesed sammud muutuse, meeleparanduse suunas. Meie aju on ju plastiline ja võimeline moodustama uusi närvivõrgustikke, seega oleme piisava motivatsiooni puhul võimelised ka täiskasvanuna muutma oma mustreid. Retriit võib anda suurema enesetundmise ja selguse, samuti motivatsiooni ja jõu muutuste elluviimiseks. Noppeid intervjuudest, mis seda kirjeldavad: „Mmm, enese kohta avastanud … No iga kord avastad seal midagi. Esiteks avastad ka negatiivseid asju, mida eriti tunda ju ei taha. Et kas sa oled olnud ikkagi väga egokeskne või mis sa üldse oled. Küllaltki selline halb vahepeal, ei viitsi teisi ära kuulata. Ja seda tunnistad veel tükk aega, enne kui sa selle mõtte omaks võtad. Ja loomulikult siis hakkab nagu kergem.“ „Ma sain sealt teatud järjekindluse teha asju, mida ma olin kavatsenud teha kaldumata sellest kõrvale ehk õppisin kontsentreeruma [—]. Noh, nagu puhastus, nagu paast.” „Ma ütlengi, et see on retriidi mõju ka, et ma olen rohkem avatum. Muidu [olin] kinnine. Täpselt see, et sa lähed oma juhendaja juurde ja et sa pead rääkima sellest, mis toimub ja mis sa tunned. Kirjelda, palun, milline sa oled? – Mina ei tea … Ja siis hakkad … Pingutad ja õpidki, siis oskad seda kõike. Sisemine pool on tugev, aga väljendusvorm nõrk.” „Süvil käimine, see olemine on mõjutanud palju. Ei saaks öelda, et ta on pöördeline, aga seal oli tugev pööre. [—] Parema, helgema, ilusama, selgema – kõige poole.” „Ma ütlesin enne, et nädalatega muutun, poole aastaga muutun, et tõuke on saanud see ikka sealt retriitidelt. Ma ei ole neli aastat kindlasti retriidil käinud, aga ma tunnen seda mõju ikkagi. Igatsus on ka ikka sinna tagasi minna.”
Retriiidi tagajärgedena toovad süvijad esile veel rahu ja rahulikkust, suuremat sallivust ja kannatlikkust, oskust elada argipäevas ja elujõudu-elujulgust: „Põhiline [süvi] tulemus oli tahta elada, soov elada ja kirg elada. Ikkagi elukultuuri tugevam evimine kui muidu.” „Ja sul on ka hingerahu, mis on ka hästi tähtis, sest kui seda ei ole, siis me ei suudagi midagi.” „No ikka tunnen [end pärast retriiti] palju paremini. Tulen koju ja ei karju lastega enam. Kannatlikkust tuleb nagu … See on nõme, et pead lapsele viis korda ütlema ja ta teeb ikka. [—] Järelikult on retriidid kannatlikkust lisanud.” „[Pärast retriiti] tahad olla parem (naerab). Või tähendab, püüad olla. Mõnda aega. Ma arvan, et see on suur asi. See ka kindlasti, et sa ei ärritu niipalju enam. Vähemalt mõni kuu peale seda. Võtad nagu rahulikumalt asja lihtsalt. Kõik on ikkagi mööduv, ka probleemid.“ „Ma arvan, et ma olen sallivamaks muutunud. [—] Nüüd suudad maailma võtta sellisena nagu ta on ja tunnustada kõiki neid erinevusi ja isegi neist rõõmu tunda, et keegi on täpselt vastupidisel arvamusel kui sina oled ja üldse mitte selle peale pahandada, vaid mõelda, oh, kui huvitav ja ikka naeratada. [—] Oluline on sellest maailmast rõõmu tunda ja … rahu.” „Pärast neid harjutusi oskan, jah, rohkem oma elu elada …” „No nii nagu iga natukene sügavam harjutuste tegemine mõjub argipäevale sedasi, et sa ikkagi rohkem keskendud, sa rohkem paned tähele, sa ütled konkreetsema „ei” ja sa ütled konkreetsema „jaa” ka argipäevas.” „Retriit teeb mind julgemaks, rõõmsameelsemaks, elujõulisemaks. [—] Mina valitsen argipäeva, mitte, et argipäev valitseb mind. Kui argipäev hakkab mind valitsema tähendab see, et ma olen väsinud, nii vaimselt kui füüsiliselt. Mina olen Jumala käes. Jumal hoolitseb minu eest.”
Iga koolitaja tööriistaks on tema enese isiksus. Retriit kui võimalus süvendada oma vaimulikku elu ja Jumala-suhet, võtta aega ja ruumi, et vaadata oma elu distantsilt ja teadvustada olulisi küsimusi antud eluperioodil ning kasvada-küpseda inimesena pakub täiskasvanute koolitajale tänuväärset isikliku arengu ja kasvu keskkonda. Vähetähtis pole ka retriidi hingehoidlik ja kohati teraapilinegi toime, mis saab alguse registreerumisvestlusel, jätkub kollektiivse hingehoiuna retriidiprogrammis ning individuaalse hingehoiuna meditatsioonides ja vestlus(t)es juhendajaga. Tihtipeale kogevad retriidil osalejad end pärast retriiti tervema ja terviklikumana: „See ongi, et sa saad terviklikuks, põhilised tulemused on ikkagi enda paranemine ja täiesti see tervik.” „Täiuslikum tunne kuidagi. Keha ja vaimu ühtsus on täielikum pärast retriiti. [—] Mõnikord on vist päris pikalt seda tunda.“ „Ma olen kogenud ka seda, et harjutuste tulemusena mu isiklik enda väärikus on taastatud. [—] ja samas enesehinnang sai tuge, eneseusk sai tuge nagu selles kuivanud käega mehe loos.” „No minu kogemus on öelnud mulle algusest peale, et nii see just täpselt ongi: ma tunnengi ennast rohkem iseendana ja rohkem tervikuna [pärast retriiti].“ Ka Soome retriidi-teerajaja Heikki Kotila tõdeb: „Vaikuse liikumise eesmärgiks on ühelt poolt püüdlemine autentse usulise kogemuse poole ning teisalt eheda inimeseksolemise viisi leidmine.”
Inimese vaimse arengu ja küpsemise eelduseks on mingi tõuge või kutse. Kristlikul retriidil sisaldab säärase kutse jõudu pühakiri, mis on edasi antud läbi teise inimese. Jesuiit Benedikt Lautenbacherit ütleb „et uuenenult omandada pühakirja, peab meid juhtima inimese nõuanne, kes on õppinud Jumala sõna kuulama ja kes oskab algajaile või taasalustajaile nende teel saatjaks olla. Vaimse saatja või meistri esimene omadus on lubamine end juhtida Pühast Vaimust. Ta võib õpilasele ainult siis tõeliselt abiks olla, kui ta suudab nõustuda ka vaimu võõraste, harjumatute radadega, mis võivad avada juhitavale uue tee. Ilma meistri sellise alandlikkuseta ei ole miski uus võimalik.“ Seepärast retriidijuhendaja hoiab alati meeles, et retriidi tegelik juht ei ole tema, vaid Püha Vaim. Sellega erineb tema roll koolitaja, vaimuliku, psühholoogi või hingehoidja omast, millega see tundub sarnane olevat (ja kohati ongi).
Retriit on läbinisti praktiline, st et seda pole võimalik (ainult) raamatutest teoreetiliselt omandada, vaid oluline on traditsiooni edasiandmine inimeselt inimesele. Seega, kui täiskasvanute koolitaja soovib oma töösse nt retriidielemente põimida, siis esimese sammuna saab soovitada retriidil osalemist, isiklikku kogemust. Edasisteks sammudeks võiksid olla vaimuliku juhendamisega tutvumine, regulaarne vaimulike harjutuste isiklik praktika argipäeviti ning harjutuste juhendamise proovimine pereliikmete või sõprade-tuttavate ringis ja/või koos kogenuma retriidijuhendajaga. Vaid vaikusekultuuris juurdunu vahendab ehedalt ka koolituskeskkonda sobivaid vaimulikke harjutusi, mis aitavad rahuneda, vaikseks jääda ja keskenduda või iseenesega lähemat tutvust teha. Nädalavahetuse (või pikema) retriidi läbiviimine eeldab aga retriidijuhendaja ettevalmistuse läbimist.