Oli ilus kevadine päev ja ema otsustas minna järve äärde jalutama. Ta kutsus ka Anne kaasa. Järve ääres oli ilus, päike paistis ja vesi sillerdas päikese käes. Lained loksusid tasakesi vastu kallast. Kõrgemal kaldaserval oli näha kaldapääsukeste pesi. Pääsukesed lendasid edasi-tagasi ja nende laulu oli õhk täis. Anne seisatas ja vaatas pääsukeste lendu.
“Ema, miks pääsukesed lendavad edasi-tagasi, pessa ja välja,” küsis Anne.
“Neil on pesas pojad ja nad hoolitsevad oma poegade eest ning viivad neile toitu,” vastas ema.
Anne ja ema jalutasid edasi. Kaldaäärses roostikus märkasid nad üksikut parti pesal istumas. Nad jäid seisma ja jälgisid vaikselt pardi tegevust.
“See on sinikaelpart,” ütles ema, “me peame olema vaikselt, sest part ei taha, et teda pesal segatakse, ta haub seal mune”.
Anne ja ema jalutasid veel tükk aega järve ääres, korjasid teokarpe ja kivikesi, jälgisid lindude ja putukate sagimist ja kuulasid erinevaid loodusehääli. Lõpuks istusid nad kividele ja ema ütles Annele: “Piiblis Laulude raamatus on kirjutatud: “Lind on ju enesele aseme leidnud ja pääsuke enesele pesa, kuhu ta paneb oma pojad. Õndsad on need, kes elavad sinu kojas, nad kiidavad sind alati.”
Anne jäi mõttesse ja küsis: “Kas siis siin ongi jumalakoda?”
Ema ei vastanud midagi, ainult vaatas Annele otsa. Anne vastas ise:”Ma tean, et Jumal on meiega kõikjal. Tema on loonud kogu maailma. Ta on loonud inimesed, linnud, loomad. Nii nagu linnud pesades hoolitsevad oma poegade eest nii ka Taevane Isa hoolitseb meie eest. Me kuulsime täna lindude kiituslaulu Jumalale ja nii saame ka meie Teda kiita.” Anne silmad olid rõõmu täis ja ta kallistas ema. Käsikäes läksid ema ja Anne kodu poole ja nad teadsid, et Jumal ise oli täna neid kõnetanud looduse ilus.
Laul: “Kes on loonud lillekesed?”