Anett on tüdruk, kes elab koos oma ema, isa, venna, kassi ja koeraga kahekordses maamajas üsna jõe ääres. Ta on oma kodukandis kõigi lemmiklaps, alatasa nunnutasid teda emale külla tulnud külatädid, nad tõid talle komme ja õhkasid: „No küll sina oled alles üks kena lapsuke, lausa ingli nägu on peas! Sinust saab küll üks tore inimene!“ Neti ei olnud kade, ta tegi alati tädidele viisakalt kniksu, ütles aitäh ja ruttas külalistele emmet kutsuma.
Tüdrukule meeldis hirmsasti, et kõik teda imetlesid. Seda, et temast suurena midagi tähtsat pidi saama, teadis Neti isegi. Tal oli juba ametki valmis vaadatud, temast pidi saama printsess. See oli tüdruku jaoks sama kindel kui see, et tema nimi on Anett, mis sellest, et kõik teda lihtsalt Netiks kutsusid.
Oli tööpäeva õhtu, isa jõudis just töölt koju. „No mis siin sünnib?” küsis ta kordamööda Anetile ja emale otsa vaadates.
„Netil on väike jonn jälle kallal,” vastas ema, „nõuab oma roosat peo kleiti.” „No eks sa anna talle siis see kleit,” vastas isa.
„Kui ta kodus selle kleidi selga paneb, siis kuidas ma pärast selle kleidi puhtaks saan?” oli ema kord toriseda.
„Nii hull see asi nüüd ka pole,” tähendas isa. „Ma ei toonud ju talle praegu šokolaadi, kuigi ta mulle helistas. Mine too talle see kleit, usalda mind,” ütles isa ja pilgutas emale kavalalt silma.
Ema ohkas, tõi Netile kleidi ja läks välja toimetama. Natuke aega oli Anetil süda rahul. Ta ehtis ühe tooli trooniks. Siis pani endale mängukrooni pähe ja istus oma kleidis tükk aega tooli peal, endal tähtis nägu ees. Toatäis mänguloomi olid talle alamateks, kes hea meelega kõiki printsessi soove täitsid.
Varsti aga tüdines Anett mängust ja teda hakkas jälle magusaisu kummitama. Tüdruk teadis, et köögikapi ülemisel riiulil on suurte moosipurkide taha peidetud šokolaadiküpsise pakk. Veendunud, et vanemaid hetkel toas pole, otsustaski ta sellele järgi hiilida.
Jõudnud kööki, asus tüdruk mööda köögikappi üles ronima. Kui ta kapiääre peale oli saanud, kostis järsku uksest hääl: „Mis sa teed seal?”
Anett oli oma vennale Kasparile vahele jäänud. „Mul tuli küpsiseisu peale,” vastas Anett ausalt, „ma annan sulle ka.” Anett lootis, et nii ei lähe Kaspar vanematele kaebama. Kaspar mõtles natuke. „Hea küll, aga tee ruttu, ema tuleb kohe tuppa tagasi,” ütles poiss.
Anett hakkas veelgi energilisemalt ülespoole upitama. Ta käsi rabas juba küpsisepaki, kui ta hakkas kapilt libisema. Kaspar tormas küll appi, kuid oli juba hilja. Anett pudenes alla ja kapi ääre peal olevad asjad suure klirina ja kolinaga talle peale.
Müra ja laste hädakisa peale tormasid vanemad kööki. Anett lamas põrandal, ehmunud nägu peas ja küpsisepakk käes. Õnneks ei olnud ta selle kukkumise peale suurt häda midagi. Ainult taguots oli natuke valus ja vist mingi kriim käe peal.
Valust suuremat tuska tegi Anetile hoopiski katki kukkunud purkidest välja voolanud moos, mis oli tema uhke kleidi lootusetult ära määrinud.
Vestlusküsimused:
Miks ei pea alati kõike saama, mida tahetakse?
Kas salaja võib näpata, kui keegi ei näe? Miks?
Mis võib juhtuda, kui ahvatlusele järele anda?
Mis oli Neti jaoks ahvatlus?
Palvemõte:
Paluge Jumalalt tarkust ahvatlus ära tunda ja sellele vastu seista.