IV peatükk: Lastetöötegija ametist ja eetikast

Print Friendly, PDF & Email

Peatükk pakub mõtlemisainet kiriku lastetöö ning riiklikult korraldatud noorsootöö seoste, lastetöötegija ametikäsitluse ja kutse-eetika üle. Käsitletakse olulisemaid Eesti Vabariigi seadusi, millega kogudustes lastetöö korraldamisel ja läbiviimisel tuleb arvestada.

4.1. Kiriku lastetöö Eesti Vabariigi seadusandluslikus kontekstis

Millised seadusandlikud raamid piiritlevad kogudustes tehtavat lastetööd? Käesolevas käsiraamatus käsitletakse kiriku lastetööna tegevust kuni 14-aastaste inimestega, Eesti Vabariigi lastekaitseseadus peab lapseks kuni 18-aastast isikut ning noorsootöö seaduses kasutatakse mõistet noor 7–26-aastase isiku kohta. Seega saab ja tuleb kiriku lastetööd käsitleda nii noorsootöö kui ka lastekaitse seaduse kontekstis.
Lastekaitseseadus sätestab nii lapse õigused, vabadused ja kohustused kui ka nende kaitse. Seaduses toodud põhimõtteid tuleks tähele panna ka kiriku lastetöö korraldamisel. Lastekaitseseadust läbivaks põhimõtteks on alati ja igal pool seada esikohale lapse huvid. Selle seaduse kohaselt on igal lapsel sünnipärane õigus elule, tervisele, arengule, tööle ja heaolule. Lapsel on mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja sõnavabadus. Igat last tuleb alati kohelda isiksusena, tema omapära, iga ja sugu arvestavalt. Lubamatu on lapse alavääristamine, hirmutamine või karistamine viisil, mis valmistab talle piina, tekitab talle kehalisi kahjustusi või ohustab kuidagi teisiti tema vaimset või kehalist tervist.
Eraldi on välja toodud lapse õigus haridusele, mis arendab välja tema vaimsed ja kehalised eeldused ning kujundab tervikliku isiksuse, sealhulgas: kasvatab lugupidamist vanemate, kaasinimeste, iseenda ja kõige elava vastu; õpetab austama emakeelt, eesti rahvuskultuuri, teisi keeli ja kultuure; valmistab ette iseseisvaks eluks vabas ühiskonnas sallivuse, võrdõiguslikkuse ja inimõiguste austamise vaimus; õpetab hoidma loodust, elukeskkonda ja oma tervist.
Kõnelemine Jumala loomistööst, Jumala pühaduse avaldumisest Tema loodus, inimese vastutusest iseenda, üksteise ja kogu loodu eest, haakub üsna hästi eespool nimetatud põhimõtetega. Kiriku lastetöö pakub nende põhimõtete toetamiseks ja elluviimiseks mitmesuguseid võimalusi.

Järelemõtlemiseks

  • Oluline on, et seadused ja õpetused ei jääks pelgalt jutuks, vaid muutuksid elu lahutamatuks osaks, hoiakuteks ja neist kantud käitumiseks. Mida tähendab lastekaitseseaduses sätestatud lapse mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja sõnavabadusega arvestamine koguduse lastetöö kontekstis?
  • Millist jumala- ja inimesekäsitlust kannab kasvatus, mis rajaneb lapse meelitamisel taevaste hüvedega või hirmutamisel põrgu ja Jumala karistusega?
  • Milles võib avalduda lapse alavääristamine?
  • Milliseid võimalusi pakub kiriklik lastetöö lapse õiguste tagamiseks?

Noorsootöö sisuks on tingimuste loomine noore isiksuse mitmekülgseks arenguks, mis võimaldab noortel vaba tahte alusel perekonna-, tasemeharidus- ja tööväliselt tegutseda.
Noorsootöö reguleerimiseks, ennekõike selle aluspõhimõtete ja korralduse suunamiseks on riiklikul tasandil kehtestatud noorsootöö seadus ja huvikooli seadus.
Noorsootöö seaduses on esile toodud järgmised noorsootöö korraldamise põhimõtted:

  • noorsootööd tehakse noorte jaoks ja koos noortega, kaasates neid otsuste tegemisse;
  • tingimuste loomisel teadmiste ja oskuste omandamiseks lähtutakse noorte vajadustest ja huvidest;
  • noorsootöö põhineb noorte osalusel ja vabal tahtel;
  • noorsootöö toetab noorte omaalgatust;
  • noorsootöös lähtutakse võrdse kohtlemise, sallivuse ja partnerluse põhimõttest.

Noorsootöö põhimõtetele tuginedes tuleb korraldajatel tähelepanu pöörata noorte kaasamisele otsuste tegemisse. Oluline on anda lastele ja noortele, loomulikult nende east lähtuvalt, võimalus kaasa rääkida ning vabalt valida, millistes ettevõtmistes nad osaleda soovivad ning kuidas tegevused korraldada nii, et need oleksid huvipakkuvad.
Kiriku ja koguduse kontekstis saab ajalooliselt rääkida pigem uuele põlvkonnale kiriku õpetuse edasiandmisest ja koguduse täieõiguslikuks liikmeks ettevalmistamisest. Väärtustatud on pigem seda, mida õpetada, mitte kuidas seda teha. Tõenäoliselt on siin mänginud olulist rolli ka ühiskonnas ja hariduselus esil olnud õpi- ja õpetamisviisid. Tänasel päeval räägitakse palju õppijakesksusest, terviklikku arengut ja õpitu haakumist õppija elukogemuse ja -kontekstiga. Nendest põhimõtetest lähtudes on vajalik, et tegevuste kavandamisel ja elluviimisel on üha enam kaasarääkimisõigust ka noortel endil.

Järelemõtlemiseks

  • Kas ja kuidas rakendada riiklikult korraldatud noorsootöö põhimõtteid sinu koguduse lastetöös?
  • Millal ja millistesse otsustesse saaks noori kaasta?
  • Millist töölõiku saaks erinevas eas noortele inimestele endile tegemiseks usaldada, millesse neid tegijatena kaasata?

Noorte parem mõistmine ja kaasamine on võimalik juhul, kui omatakse ülevaadet keskkonnast, milles noored elavad. Teise tegurina mõjutab noorsootöö võimalusi noortele antav roll ühiskonnas/kogukonnas. Omaalgatuse toetamine on koguduse kontekstis mõeldav noorte kaasamisena vabatahtlikena kuulutus- ja teenimistöösse.
Osa noorsootööst toimub huvikooli vormis, mille traditsioon on Eestis pikaajaline ning mida täna reguleerib huvikooli seadus. Huvikool on haridusasutus, mis tegutseb noorsootöö valdkonnas ning loob huvihariduse omandamise ja isiksuse mitmekülgse arengu, sealhulgas oma keele ja kultuuri viljelemise võimalused huvihariduse erinevates valdkondades. Ka kiriku laste- ja noorsootööd on selles vormis võimalik korraldada, ent kindlasti eeldab see suuremat panustamist nii inimressurssi kui ka majanduslikesse vahenditesse. Nõudmised töötegijatele ja õppekeskkonnale on sel juhul kindlaks määratud riiklike seadustega ning võrdsed üldhariduskoolile esitatavate nõuetega. Huvikoolidel on võimalus saada rahastust kohaliku omavalitsuse kaudu. Praegu tegutseb niisugune huvikool EELK Pärnu Eliisabeti koguduse juures.

Järelemõtlemiseks

  • Mõtle läbi oma koguduse lastetöö eesmärgid ja ressursid: mis räägib huvikooli rajamise poolt, mis vastu?

Kõneldes noorsootööst koguduste kontekstis, tuleb kindlasti arvestada ka koguduste elu reguleeriva kirikute ja koguduste seadusega. Seaduse järgi on kiriku, koguduse, koguduste liidu ja kloostri põhitegevus oma usu tunnistamine ja viljelemine, eeskätt jumalateenistuste, usuliste koosolekute ja talituste vormis, ning usutunnistusekohane või oikumeeniline moraali-, eetika-, haridus-, kultuuri-, diakoonia-, sotsiaalse rehabilitatsiooni alane või muu tegevus väljaspool kirikule või kogudusele iseloomulikke usuliste talituste ja teenistuste vorme. Konkreetselt lapsi ja noori puudutav osa selles on väike, kuid oluline. Eraldi paragrahvis käsitletakse lapse kuulumist kogudusse: iga isik, kes on vähemalt 15-aastane, võib iseseisvalt astuda koguduse liikmeks või lahkuda kogudusest vastavalt põhikirjas ettenähtud korrale. Noorem kui 15-aastane laps võib kuuluda kogudusse oma vanemate või eestkostja loal. Küll aga pole seadusega keelatud osaleda lapsel koguduse töös.
Koguduse liikmelisus on vabatahtlik ning selles osas on sarnasus noorsootöös osalemisega sarnane. Laiemalt vaadates on sarnane ka noortele suunatud tegevuste eesmärk. Noorsootöö toetab noorte usuliste vajaduste ja väljendusviiside võimalustest osa saamist.

Järelemõtlemiseks

  • Kuidas teavitada lapsevanemaid, kes ise kogudusega seotud ei ole, ent kelle lapsed soovivad osaleda koguduse tegevustes, lastetöö eesmärkidest, sisust ja meetoditest?
  • Kuivõrd eristatakse sinu koguduses tegevusi, mis on suunatud koguduse liikmetele ja väljastpoolt kogudust tulevatele huvilistele? Milles seisnevad need erisused lastetöö kontekstis?

Kiriku lastetöö üks osa on kindlasti erinevate laagrite, matkade ja ekskursioonide korraldamine. Laagrite korraldamine on väga vastutusrikas ülesanne, mistõttu seda reguleerib noorsootöö seadus, jagades laagrid püsilaagriteks, mille üks vahetus on vähemalt kuus päeva ja mis tegutseb üle 60 päeva aastas, ning projektlaager, mille üks vahetus kestab vähemalt kuus päeva ja mis tegutseb kuni 60 päeva aastas. Kiriku kontekstis korraldatakse tõenäoliselt pigem projektlaagreid või veelgi lühema kestvusega laagreid, mille korraldamist seadus ei reguleeri. Projektlaagri pidamiseks on vaja valla- või linnavalitsuse luba, nõuded on kehtestatud ka laagrikasvatajate ja -juhataja kvalifikatsioonile. Lühemate laagrite puhul ei ole luba tarvis taotleda. Samas on väga teretulnud, kui ka lühemate laagrite korraldajate hulgas on vähemalt üks laagrikasvataja ja -juhataja litsentsiga töötegija, see loob eeldused kvaliteetsete lastelaagrite korraldamisele ja läbiviimisele.
Väljasõitude, matkade ja õppekäikude korraldamisel võiks laste turvalisuse tagamisel arvestada nõuetega, mis on analoogse tegevuse puhul kasutusel üldhariduskoolis. Üldhariduskooli vastavaid tegevusi reglementeeriva ministri ringkirja kohaselt peaks 1.–6. klassi õpilaste õppekäigul osalema üks täiskasvanu kümne õpilase kohta ja 7.–9. klassi õpilastel üks täiskasvanu viieteistkümne õpilase kohta. Ka koguduse lastetööd korraldades tasub neid numbreid meeles pidada. Seadused ja normid ei ole välja mõeldud ilmaasjata, lasteüritust korraldades maksab mõelda sellele, keda ja kui palju tuleb korraldamisse ja läbiviimisse kaasata, et planeeritud tegevused õnnestuksid ning nii osalejatel kui korraldajatel oleks neist rõõmu.
Koguduse kontekstis on laiema hulga inimeste kaasamine eriti oluline: nii saab lastetöös tehtav tuttavaks suuremale hulgale koguduseliikmetele, laste kaudu jõuavad kogudusse ka need vanemad, kes muidu kirikus ei käi.

Järelemõtlemiseks

  • Kes on sinu koguduses need inimesed – koguduseliikmed, lapsevanemad või ka väljastpoolt kogudust tulevad professionaalid, kes oleksid valmis väljasõitudel ja laagrite korraldamisel kaasa aitama?

Laste turvalisuse ning igasuguse kirikliku tegevuse usaldusväärsuse ja maine seisukohalt on väga oluline teada ja järgida noorsootöö seaduses noortega töötamiseks välja toodud piiranguid. Nende eesmärk on ära hoida, et noortega vahetult töötavaid isikuid ei oleks karistatud või neile ei oleks kohaldatud sundravi karistusseadustiku nende paragrahvide alusel, mis käsitlevad orjastamist või seksuaalse enesemääramise vastaseid süütegusid. Seda, kas inimesel on piirang noortega töötamiseks, peab kontrollima tööandja enne inimese töölevõtmist, seda ka vabatahtliku töötaja puhul.
Lisaks eespool mainitule on Eesti alates 1991. aasta 26. septembrist ühinenud ka ÜRO Lapse õiguste konventsiooniga, mille kohaselt mõistetakse lapse all „iga alla 18-aastast inimolendit“. Kiriku lastetöö seisukohalt on oluline selles dokumendis määratletud põhimõte, et igasugustes lapsega seotud toimingutes tuleb lähtuda eelkõige lapse huvidest. Eraldi on käsitletud ka lapse usulisi eelistusi ning vajadusi. Öeldakse, et lapse mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadust tuleb austada.

Järelemõtlemiseks

  • Kõrvuta lapse mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabaduse austamise nõuet ning kirikute ja koguduste seaduse sätet, et alla 15-aastase lapse õiguse üle kuuluda kogudusse otsustab lapsevanem või hooldaja. Millist nõu peaks lastetöötegija andma 14-aastasele noorele, kes soovib liituda koguduse noortetööga, kuid kelle vanemad on selle vastu?

4.2. Lastetöötegija amet, ettevalmistus ja nõustamine

Lisaks noorsootöö ja koguduse elu korraldust reguleerivatele õigusaktidele on oluline silmas pidada, et inimesed, kes noortega töötavad, omaksid tööks vajalikku ettevalmistust. Siin on koht ka varasematel kogemustel ning tegevusele seatud eesmärkidel. Sageli on just viimased määravaks meetodite valikul. On arusaadav, et pühapäevakoolides noortele pakutav on erinev avalike teenustena noortele pakutavatest tegevustest. Teisalt on noorsootöö tulemusliku korraldamise seisukohalt igal juhul oluline, et noortele oleks tagatud adekvaatne teave sellest, milliseid võimalusi pakutakse, kui seegi, et toetataks noorte kaasatuse ning osalusmotivatsiooni tõstmist.

Lastetöötegijad on Eestimaa kirikutes enamjaolt vabatahtlikud, see tähendab, et nad teevad oma tööd vabast tahtest, saamata selle eest tasu. Meie kirikutes ei ole lastetöötegija ametinõuded üheselt fikseeritud – see, kellele lastetöö tegemine koguduses usaldatakse, on enamasti koguduse vaimuliku otsustada. Niisiis ei saa otseselt rääkida lastetöötegija ametist või kutsest, mille puhul eeldatakse kindlaks määratud haridust ja selle tulemusel omandatud teadmisi, oskusi ja hoiakuid, nagu see on kehtestatud näiteks üldhariduskoolides ja lasteaedades töötavatele õpetajatele.
Siiski võime öelda, et vabatahtlik panustamine kirikuellu on tihedalt seotud arusaamisega kõigi usklike preestriametist. Toivo Pilli nendib oma artiklis, et üldine preesterlus tähendab kristlase vastutust teha eestpalveid, teenida Jumalat ja kaasinimesi, muuta Sõna nähtavaks ja kuuldavaks.
Augsburgi usutunnistus räägib vaimulikuametist kui kutsumusametist, mille puhul on oluline nii sisemine kui ka väline kutsumine. Teoloogiliselt on tegemist sisemise kutsumusega, mis on Jumala and ja mille kaudu Jumal on kutsunud inimese kirikutööle. Teisalt on tegemist ametisse kutsumisega, mille puhul kutsujaks on kogudus.
Lastetöö tegemine ei eelda ordinatsiooni, ent ometi saab siingi rääkida kutsumusest ja koguduse kutsest ning läkitatusest teatud ülesannete täitmisest koguduses. Ühelt poolt tuleb kutsumusameti puhul alati rääkida konkreetse inimese konkreetsetest annetest ja oskustest, mida rakendatakse mõnes kirikutöö valdkonnas, teiselt poolt on iga töötegija osa suuremast tervikust. Nõnda on iga lastetöötegija tegevus koguduses ühelt poolt tema isiklik teenimine ja vastutus Jumala ees, teiselt poolt on tegemist osaga koguduse ühisest teenimistööst.
Meie põhjanaabrid on seetõttu sõnastanud teiste kiriku töötegijate hulgas ka lastetöötegijate kutsepädevusi. Soome luterliku kiriku kirikuvalitsuse poolt vastu võetud dokumendis Kiriku töötegijate põhioskused 2010 on lastetöö põhilise ülesandena sõnastatud kristliku kasvatuse ja usulise arengu toetamine, samas rõhutatakse aga ka lapse tervikliku arengu toetamise vajalikkust ning lapse vajadusi ja iga arvestava kasvukeskkonna loomist. Esmase sihtgrupina nimetatakse lapsi ja peresid. Väärtustatakse erialaseid teadmisi; oskust teha koostööd kõigiga, kes samaealiste lastega tegelevad; juhtimis- ja suhtlemisoskusi. Kiriku lastetöö osaks peetakse erialast enesetäiendamist ning isiklikku arengut kiriku lastetöötegijana.
Dokumendis jagatakse lastetöötegija põhilised teadmised ja oskused neljaks valdkonnaks:

  1. vaimuliku kasvu toetamine;
  2. pedagoogika;
  3. kogukonna- ja ühiskonnatöö ning
  4. juhtimine ja arendustegevused.

Kuigi eespool kirjeldatud mudel pärineb kontekstist, kus koguduse lastetöötegija on professionaal ja omab oma tööks spetsiaalset ettevalmistust ning enamasti töötab põhikohaga kirikus, tuleb ka Eesti kontekstis, kuigi siin on tegemist vabatahtliku tööga, arvestada neidsamu põhimõtteid ning koolituste korraldamisel jälgida, et lastetöötegijatel oleks võimalus saada koolitust kõigis nimetatud valdkondades. Laste- ja noorsootöö tegijaid koolitavad kirikud enamasti oma õppeasutustes või laste- ja noorsootöö organisatsioonides.
Tõenäoliselt on kogukonda ja ühiskonda ning juhtimist ja arendustööd puudutavad teemad sellised, mis puudutavad sarnaselt kõigi kirikute kõiki töötegijaid ning millest on otstarbekas korraldada koolitusi erinevate kirikute koostöös. Teisalt on väga oluline, et inimesed saavad ka oma konfessiooni õpetust ja identiteeti puudutavaid teadmisi, neid seevastu on otstarbekas õpetada ühiselt kõigile ühe konfessiooni töötegijatele.
Koguduse ilmiktöötegijate juhtimist ja koolitamist võib teoloogiliselt tõlgendada kui inimese vaimuandide väljakujundamist, koguduse juhi ja vaimuliku ülesanne on tingimuste loomine, julgustamine ja motiveerimine selleks, et inimene saaks oma vaimuande koguduses rakendada.

Järelemõtlemiseks

  • Milliseid pädevusi peaks sisaldama Eesti oludele kohane vabatahtliku lastetöötegija kutsestandard?

Lastetöötegijate ettevalmistamine ja pidev täiendamine koolituste kujul on üks eeldus kvaliteetseks tööks, kuid sama oluline on ka inimese enda vaimulik kasvamine ning talle pakutav mentorlus. Arvestades seda, et lastetöötegija võib olla mõnel juhul olulisim inimene, kes lapse usulistele vaadetele ja praktikatele mõju avaldab, on äärmiselt oluline, et pöörataks tähelepanu ka töötegija enda usulisele identiteedile ja praktikale. Mõnes koguduses korraldatakse lastetööd pühapäevase jumalateenistuse ajal, sel juhul on äärmiselt oluline, et töötegijaid oleks rohkem kui üks ning tegutsetakse teatud graafiku alusel, et ka töötegija pääseks jumalateenistusele ning ei jääks koguduse osadusest eemale. Oluline on, et töötegijatel oleks võimalik reflekteerida nii oma kasvamist töötegijana kui ka kristlasena. Töö erinevate tõekspidamistega ja erineva spiritualiteediga kodudest pärit lastega võib lastetöötegija ette tuua hulga usulisi ja eetilisi küsimusi. Oluline on, et nende küsimuste tekkimist ei kardetaks ning nende üle oleks võimalik arutleda kolleegide ja koguduse vaimulikuga.

Järelemõtlemiseks

  • Millist toetust ja abi vajad oma töös lastetöötegijana?
  • Kelle käest saad sina küsida erialast ja vaimulikku nõu, mida vajad lastetöötegijana?

Vabatahtlike töötegijatega professionaalse ja kvaliteetse lastetöö korraldamine on kogudustele ja kirikutele väga suur väljakutse. Sellele vastamiseks tuleb lastetöö tegevused ja eesmärgid, töötegijate koolitus, juhtimine ning erialane ja vaimulik nõustamine või mentorlus, ressursid ning koostöövõimalused väga hoolikalt läbi mõelda ja planeerida, seda nii kogu kiriku kui ka iga koguduse tasandil eraldi. Niisugune töö loob head eeldused pühendunud ja loova töötegijate meeskonna tekkimisele ning lastetöö jätkusuutlikkusele koguduses.

4.3. Lastetöötegija kutse-eetika – mis ja milleks?

Eetika on teadusaru, mis kõige lihtsamalt väljendades uurib inimeste arusaamu õigest ja valest, heast ja halvast. Kutse-eetika on ühe kutseala süsteemselt kujundatud arusaam sellest, kuidas on professionaalselt õige toimida. Nii nagu professionaalne identiteet on osa inimese terviklikust identiteedist, mis areneb ja mida on vaja arendada kogu elu vältel, nõnda on ka refleksioon kutse-eetika küsimuste üle kestev protsess. See peaks kuuluma vältimatu osana nii üksikisiku kui ühtse eesmärgi nimel tegutseva meeskonna tegevuste hulka.

Paljudel kutsealadel on koostatud oma eetikakoodeksid. Põhjaliku ülevaate Eestis kasutusel olevatest eetikakoodeksitest annab Tartu Ülikooli eetikakeskuse poolt välja antud raamat „Eetikakoodeksite käsiraamat“, milles eetikakoodeksi all mõeldakse kirjapandud normide ja/või väärtuste kogumit, mis on toeks valdkonna moraaliprobleemide lahendamisel ja õigete käitumisviiside valikul.
Käsiraamat jagab eetikakoodekseid nende vormist, hõlmavusest, eesmärkidest ja sisust lähtuvalt. Vormi poolest võib leida lühikesi, mõnelauselisi kui ka mahukaid, detailidesse laskuvaid dokumente. Eetikakoodeksiteks võib pidada ka 10 käsku või armastuse kaksikkäsku, hõlmavuse poolest on need mõeldud väga laiadele inimhulkadele, leidub kindla ametirühma esindajatele, aga ka organisatsioonide või ettevõtete jaoks koostatud eetikakoodekseid. Sisust lähtuvalt jaotatakse eetikakoodeksid normatiivseteks, väärtustele põhinevateks ning sotsiaalseid kohustusi võtvateks. Normatiivste puhul sõnastatakse selged ja detailsed juhised konkreetsetes olukordades käitumiseks. Väärtustel põhinevate eetikakoodeksite puhul sõnastatakse üldised väärtused ja toimimise printsiibid. Sotsiaalseid kohustusi võtvate koodeksite puhul sõnastatakse, missuguseid kohustusi ühiskonna ees võetakse.
Nii nagu kirikud ei ole fikseerinud lastetöötegija haridusnõudeid, nõnda ei leidu ka kirjapandud eetikakoodeksit või üldiseid toimimispõhimõtteid. Samas kirjutab Piret Talur: … tänapäevase ilmaliku noorsootöö juured on koolisüsteemi kõrval kahtlemata ka kirikuelus. … nii ilmalikus kui kiriklikus noorsootöös on olulised märksõnad usaldus, vastutus, koostöö, aktsepteerimine, kuuluvustunne, julgustus, toetus. Arusaam õigest ja valest võib olla ilmselt mitmes aspektis erinev, kuid seisukohad, missugune peaks olema noorsootöö tegemise õhkkond ja noorsootöötaja meelestatus noorte suhtes, näivad olevat samad.

Võib küsida, kui meil kristlastena on juba 10 käsku ja armastuse kaksikkäsk, kas nendest siis ei piisa, miks on meil vaja mingit erilist lastetöötegija eetikat.
Üks põhjus ongi see, et eespool nimetatud kristliku eetika printsiibid on liiga üldised, need nõuavad konkreetses situatsioonis konkreetselt töötegijalt analüüsi ja otsustusprotsessi, milleks ehk praktikas aegagi ei jätku. Seetõttu on lõpptulemusega sama oluline ka eetikakoodeksi sõnastamise protsess. Koguduse lastetöö eesmärkide, toimimispõhimõtete ja väärtuste ühine analüüsimine ja sõnastamine loob eeldused töötegijate vaheliseks üksteisemõistmiseks ning sujuvaks koostöös. Mõnikord suhtutakse sellisesse tegevusse kui asjatusse ajaraiskamisse ja rääkimisse sellest, mida nagunii kõik teevad. Kui aga niisugune eesmärkide ja väärtuste teemaline arutelu ette võetakse, selgub, et erinevaid arvamusi on pea sama palju kui arvajaid. Laste- ja noorsootöö puhul maksab sellistesse aruteludesse kaasata ka lapsi ja noori ning nende vanemaid. Nõnda saame ka enam rääkida kaasavast laste- ja noorsootööst. Kaasamise kaudu saavad erinevad inimesed töövaldkonna toimimise kohta rohkem infot, suureneb mõistmine ning valdkonna maine ja usaldusväärsus paraneb nii koguduse sees kui ka ühiskonnas laiemalt.
Eeskuju ja mõtteainet refleksiooniks pakuvad nende ametite eetikakoodeksid, mis on oma olemuselt lähedased kiriku lastetööle, kasvatamise, õpetamise ja inimeste aitamisega seotud elukutsed. Alljärgnevalt vaatleme Eesti õpetajate ja noorsootöötajate eetikakoodeksit ning Soome luterliku kiriku noorsootöö tegija eetikakoodeksit.
Eesti noorsootöötaja kutse-eetika on sõnastatud põhiteesidena. Esimene grupp teese puudutab noorsootöötaja ja noore suhteid.

  • Noorsootöötaja on aus ja avatud noorsootöö eesmärkide ja meetodite osas.
  • Noorsootöötaja kohtleb noori võrdselt, suhtub noore arvamustesse ja maailmapilti lugupidamise ja sallivusega.
  • Noorsootöötaja lähtub töös noorega võrdväärse partnerluse põhimõttest, noorsootöö ja selle korralduse põhimõtetest.
  • Noorsootöötaja on huvitatud noore arvamustest, ideedest, maailmavaatest so noorest.

Teine grupp teese puudutab noorsootöö keskkonda.

  • Noorsootöö teostamise keskkond on noore poolt aktsepteeritav ning soodustab mitteformaalset õppimist.
  • Noorsootöö teostus ja keskkond on turvaline, kvaliteetne, mitmekesine, uuenduslik, uute (lisa)väärtuste loomisele suunatud.
  • Noorsootöö keskkonnas lähtutakse eetika põhiteesidest.

Noorsootöötaja eetikakoodeks käsitleb suhteid tegevuste otsese sihtgrupi – noortega ning keskkonnaga, kus noorsootöö toimub. Tõsi, selle kirjeldamisel leiavad märkimist ka kolleegid ja noorsootöö organisatsioonid.

Seevastu Eesti õpetajaeetika koodeks on palju laiahaardelisem. Dokumendi alguses kirjeldatakse selle olemust ja eesmärke: Eesti õpetaja eetikakoodeks on õpetajatevaheline kokkulepe, milles käsitletakse õpetajakutse kõlbelisi eeldusi ja juhiseid. Eetikakoodeks on õpetaja eneseanalüüsi vahend, mis aitab õpetajal teha kõlbelisi valikuid, et langetada otsuseid ning hinnata kõlbeliselt nii enda kui teiste toimimist.
Tuuakse välja õpetaja põhiväärtused.

  • Väärikus – siia mahub kõikide inimeste võrdõiguslikkus, sallivus erinevuste suhtes, taktitundelisus ja partneritest lugupidamine. Eraldi tuuakse välja, et õpetajal on kohustus vastu hakata inimväärikust kahjustavatele muudatustele hariduselus.
  • Ausus – siin toonitatakse sõnapidamist, usaldusväärsust ja konfidentsiaalsust, vajadust probleeme avameelselt lahendada.
  • Õiglus – võrdõiguslikkus ja diskrimineerimise vältimine, objektiivsus hindamisel ja erapooletus hinnangute andmisel. Õiglane kohtlemine õpetajatöös tähendab erinevuste tunnustamist ja võrdsustamise vältimist.
  • Iseseisvus – õpetajal on õigus oma väärtustele ja tõekspidamistele. Õppeprotsessis on õpetajal õigus valida eesmärke ja meetodeid, samas kaasneb sellega vastutus tulemuste eest. Õpetaja on loov ja suhtub teiste loomingusse ja autoriõigustesse lugupidavalt.

Edasi käsitletakse õpetaja rolli, suhteid õppija, kolleegide ja ühiskonnaga. Võib öelda, et õpetaja eetikakoodeks on oma sisu poolest väga tihe, hõlmab õpetaja suhteid alates iseendast ja oma professionaalsest rollist, lõpetades ühiskonnaga selle sõna globaalses tähenduses. Tegemist on selgelt ideaali kirjeldava dokumendiga, mis samas pakub oma nüansirohkuses suurepärast materjali eneserefleksiooniks nii üksikisiku kui kogu koolipere suhtevõrgustike põhjal.

Näiteid kiriku töötegijate kutse-eetikast paraku kodumaalt ei leia, küll aga on näiteks Soome luterlikus kirikus nende küsimustega väga põhjalikult tegeldud.
Seal on sõnastatud nii kiriku lastetöö- kui ka noorsootöötegijate eetilised põhimõtted. Alljärgnevalt anname neist lühiülevaate.

  • Kiriku lastetöötegija väärtused põhinevad kristlikul inimkäsitlusel ja usul armastavasse Jumalasse. Rõhutatakse seda, et igal lapsel on vajadus ja õigus olla armastatud, ning toimitakse kõigis tegevustes nii, et lapse huvid oleksid esikohal.
  • Lastetöötegija eetilised põhimõtted hõlmavad suhteid lapse, kirikuõpetuse ja oma töö ning kolleegidega. Last ja tema lapsepõlve nähakse kui ainulaadset ja ainukordset, rõhutatakse vajadust läheneda empaatiliselt igale lapsele ja tema elule. Lapse turvalisuse tagamiseks peetakse oluliseks tema kuulamist, toetamist ja julgustamist, samuti piiride õpetamist. Töös lähtutakse oma konfessiooni põhiõpetusest ja peetakse oluliseks seda, et lastele saaks kristliku õpetuse põhisõnum tuttavaks ja igapäevaelus nähtavaks.

Soome Luterliku Kiriku Noorsootöötegijate Liidu kodulehel on ära toodud noorsootöötegijate ametieetika põhimõtted, mis kehtivad ka kiriku lastetöötegijatele.
Dokumendis nimetatakse aluspõhimõtete ja -väärtustena ausust, õiglust, halastust, armastust ja elu austamist. Põhimõtted jaotatakse taas vastavalt sihtgrupile: noored, kolleegid, tööandja ja ühiskond.
Noortega töötamise puhul rõhutatakse:

  • vajadust toetada vastutustundlikult laste ja noorte terviklikku arengut;
  • vajadust hoolitseda laste ja noorte eest nii, et nad kogeksid töötegija poolset heakskiitu, hoolimist ning huvi enda küsimuste ja vajaduste vastu;
  • vajadust olla lastele ja noortele oma identiteedi leidmisel turvaliseks ja vastutustundlikuks eeskujuks ja toeks;
  • vajadust toetada laste ja noorte vaimulikku kasvu.

Suhetes kolleegidega:

  • on oluline pidada silmas vajadust olla innustav, aktsepteeriv ja suhtlemisvõimeline;
  • aidata kaasa võrdse, õiglase ja motiveeriva töökeskkonna loomisele;
  • austada oma kolleege, andes neile tegutsemisruumi ja motiveerides neid ausa tagasiside kaudu.

Suhetes tööandjaga tuuakse esile:

  • vajadus toimida ühiste eesmärkide nimel;
  • toimida professionaalselt;
  • olla oma töös paindlik ning algatusvõimeline;
  • toimida laste ja noorte kasvatajana kiriku õpetuse ja usutunnistuskirjade kohaselt.

Suhetes ühiskonnaga peetakse oluliseks:

  • vajadust toimida algatusvõimelise ja professionaalse töötegija ja kiriku esindajana noorsootöö võrgustikes ning aidata noorte häälel ühiskonnas kuuldavaks saada;
  • olla koostöövõimeline, eelarvamustevaba ja salliv kõigis oma tegevustes;
  • toetada laste ja noorte arengut kogu ühiskonnas.

Vaadates erinevate kutsealade erinevaid sõnastusi eetikat puudutavates küsimustes nende töös, võib öelda, et miinimumvariandis on sõnastatud töötegija ja tema tegevuse esmase sihtgrupi suhted, maksimumvariandis on lisatud ka suhted kolleegide, tööandja ja ühiskonnaga. Võib vaielda, kuivõrd on sellistest dokumentidest praktilist kasu ja kuivõrd neid reaalses elus järgitakse, ent ühes tuleb veendunult tõdeda: kui kiriku juhid, töötegijad ja koguduste liikmed üheskoos oma põhimõtete ja tõekspidamiste üle arutlevad, nende arutelude üle iseenda põhimõtted selgemaks saavad ja teiste arvamusi kuulama ja arvestama õpivad, siis on see juba suur samm sidusama ja terviklikuma koguduse poole. Loodame, et lastetöö käsiraamat pakub sellisteks diskussioonideks ainest ja alust.

Järelemõtlemiseks

  • Kasutades inspiratsiooniks eelpool tutvustatud koodekseid, sõnasta oma koguduse lastetöötegijate eetikakoodeks.
  • Kas ja miks oleks sinu arvates vajalik koostada sarnane eetikakoodeks teie kirikus? Kas ja miks oleks sinu arvates vajalik koostada sarnane eetikakoodeks ühiselt Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute lastetöötegijate jaoks?

4.4. Kasutatud ja soovitatav kirjandus

RAAMATUD
Eetika koodeksite käsiraamat. 2007. Tartu: Tartu Ülikooli eetikakeskus.
JUUJÄRVI, Soile; MYYRY, Liisa; PESSO, Kaija. 2007. Eettinen herkkyys ammatillisessa toiminnassa. Tammi.
KOKKONEN, Sari & Jarmo. 2008 Kasvattajan ammatti-identiteetti ja persoonallinen kasvu. –Porkka, Jouko, toimetaja. Johdatus kristilliseen kasvatukseen. Helsingi: Lasten Keskus.

INTERNETIVIITED
Eesti Noorsootöö Keskus; külastatud 13. detsember 2011.
Eesti õpetajaeetika koodeks; külastatud 13. detsember 2011.
Eesti Vabariigi lastekaitse seadus; külastatud 13. detsember 2011.
Huvikooli seadus; külastatud 13. detsember 2011.
Kirikute ja koguduste seadus; külastatud 13. detsember 2011.
Lapse õiguste konventsioon; külastatud 30. detsembril 2011.
MELDER, Katrin-Helena. “Vabatahtlike osa koguduses.” – Kristlik Kasvatus 1/2008; külastatud 13. detsember 2011.
Noorsootöö seadus; külastatud 13. detsember 2011.
Noorsootöötaja kutsestandard; külastatud 13. detsember 2011.
Noortelaagri ning projektlaagri juhataja ja kasvataja kvalifikatsiooninõuded ning neile vastavuse tõendamise kord; külastatud 13. detsember 2011.
Noortelaagri juhile, kasvatajale ja korraldajale; külastatud 13. detsember 2011.
PILLI, Toivo. “Üldine preesterlus ja vabatahtlik töö.” – Kristlik Kasvatus 1/2008; külastatud 13. detsember 2011.
TALUR, Piret. “Noorsootöö väärtusmaailm ja selle muutumine.” – Mihus 3/2009; külastatud 13. detsember 2011.
KILK, Indrek. “Õppekäik kui õpetaja töö.” Õpetajate Leht 21. aprill 2011; külastatud 13. detsember 2011.
Vahvat juuret, kantavat siivet – Kirkon lastenohjaajan ammatilised arvot ja etiikka; külastatud 13. detsember 2011.
Kirkon hengellisen työn ammattien ydinosaaminen 2010; külastatud 13. detsember 2011.

Comments are closed