4.1. Emotsionaalselt terve kogudus

Emotsionaalset ja vaimulikku tervist ei saa lahutada, need käivad käsikäes. Ei ole võimalik olla vaimulikult küps ja emotsionaalselt ebaküps inimene. Sageli keskendutakse kogudustes vaid inimeste vaimulikule kasvule ja tervisele; rõhutatakse, kui oluline on Piiblit tunda, usuõpetuse põhitõdesid teada ja jumalateenistustest osa võtta. Väga vähe räägitakse inimesest kui emotsionaalsest loodust. Vahel isegi arvatakse, et tugevad tunded ei ole kristlasele sobilikud, vahest on erandiks armastus ja kaastunne, aga siingi ei tohiks – üldlevinud seisukoha järgi – unustada mõõdukust. Sellise kristliku spiritualiteedi kohaselt peaks aga kindlasti alla suruma negatiivseid tundeid, näiteks viha, pettumust ja ärritust. Jumal on aga inimese loonud emotsionaalseks olendiks ja Jeesus koges oma maise elu ajal tõenäoliselt suurt osa, vahest isegi kõiki inimeseksolemisega seotud tundeid. Emotsionaalsest tervisest on juba juttu olnud ühes eelmistest alapeatükkidest. Siinkohal pöörame tähelepanu, kuidas emotsionaalne tervis väljendub koguduse elus ja seda mõjutab.

Sageli ei soovi vaimulikud töötegijad tegelda koguduse emotsionaalse tervise küsimustega. Avatud ja ausat õhkkonda ei ole alati kerge luua. Võtab palju energiat, et astuda vastu nähtustele või käitumismustritele, mis tekitavad ebatervet õhkkonda. Lihtsam on see koorem Jumala kaela veeretada. Küllalt levinud on suhtumine: „Palvetame, et Jumal aitaks!“ Palvetamine on kindlasti õige, kuid mõnikord oleme ise osa palve vastusest, see tähendab, et peame ka omalt poolt midagi tegema. Palvetades julgeb inimene avada oma südame sügavaimaid soppe ja väljendada keerukamaidki tundeid. Mõnikord aitab palve meil raskeid olukordi taluda, mitte ei lahenda neid võluväel. Mõnikord võetakse „kivi“ meie turjalt ära, mõnikord aitab Jumal meid „kivi“ kanda. Jumal tahab sageli meie emotsioonide kaudu meile midagi öelda või õpetada.

Terve ja turvaline keskkond

Mentorsuhtes, kus üheks osapooleks on koguduse vaimulik või kaastööline, kerkib kindlasti üles usukogukonna vaimuliku ja emotsionaalse tervise teema. Isegi kui seda sõnastatakse kuidagi teisiti. On oluline, et mentor aitaks mentiil kaaluda võimalusi, kuidas luua turvalist ja avatud keskkonda, kus inimesed saaksid jagada ka sügavamaid tundeid, kahtlusi ja küsimusi. Turvaline keskkond on sellises koguduses, kus tegelikke küsimusi ja emotsioone võib väljendada kartmata, et neile antakse kiire hinnang või neid hukka mõistetakse. Selline toetav keskkond aitab inimestel kasvada nii emotsionaalselt kui vaimulikult. On paratamatu, et ka koguduses saavad inimesed mõnikord haiget ja haavuvad. Kuid sellisel hetkel neid toetades aitab vaimulik haaval kiiremini paraneda ja kasvada armiks, mis ei meenuta enam ainult haigetsaamist, vaid ka tervenemist.

Emotsionaalne tervis koguduses on seotud koguduse kultuuriga – kuidas seal asju aetakse, mis juhtub siis, kui tekivad raskused või konfliktid, ja millised väärtusi tegelikult viljeldakse. Emotsionaalselt terve koguduse kultuuri võiks kuuluda põhimõte, et seal võivad inimesed olla ehtsad ja… lihtsalt inimesed. Koguduses ei pea esitama kedagi teist. Üksteisega tohib jagada ka paremaks kasvamise protsessi, mitte ainult suurepäraseid tulemusi. Vahel võib ehtne areng olla keeruline ja isegi valus, kuid minnes üheskoos läbi katsumuste ja segaste tunnete, kasvab kogudus terviklikumaks. Ainult nõnda saavad inimesed küpsemaks ja sünnib suurem kokkukuuluvus nii ligimeste kui Jumalaga.

Äriorganisatsioonide edukust demontreeritakse sageli ainult tugevuste, saavutuslugude ja statistiliste näitajate abil. Emotsionaalselt tervetes organisatsioonides, kaasa arvatud koguduses, julgetakse aga tunnistada nõrkusi ja haavatavust. Sellise koguduse juhid ei loo endast „raudse eesmineja“ või „eksimatu kapteni“ kuvandit, vaid tunnistavad ka oma läbikukkumisi, küsimusi ja võitlusi. Henri Nouwen on rääkinud Kristusest, koguduse juhist, kui „haavatud tervendajast“. On võimalik juhtida ehtsalt ja haavatavalt ning ometi tugevalt ja sihikindlalt. Selline juhtimine on alandlik ja teeniv, mitte kontrolliv ja võimupõhine. Avatuse kultuur loob eeldused ühiseks kasvuks ja arenguks. Koguduses peegeldub juhtimisstiil sageli jutlustes: kui pastor julgeb kõnelda asjadest, mis talle isiklikult korda lähevad, võitlustest ja õppetundidest, mida ta on kogenud, siis võib loota, et ka koguduse liikmed usaldavad oma suhtluses seda eeskuju järgida. Koguduse emotsionaalne tervis peegeldub mitte ainult juhtide tegevuses ja jumalateenistuse õhkkonnas, vaid ka kodugruppides, ühistes ettevõtmises ja organisatsiooni elukorralduses.

Inimese jaoks on kõige raskemateks tunnteks süü ja häbi. Hoolimata sellest, et kristlik kirik kuulutab Jumala armu, võivad usklikudki võidelda süütundega. See võib saada alguse lapsepõlvest, kui lapsele esitatakse liiga suuri nõudmisi, mida ta ei suuda täita. Mõnikord võib süütunne tekkida isegi jutluse mõjul, mis rõhutab nii kõrgeid standardeid, et tekitab usu asemel lootusetust. Mõni kristlane ajab süütunde ja meeleparanduse segamini. Vaimulik töötegija võib nii jumalateenistuse kui teiste keskkondade kontekstis aidata luua usu ja lootuse atmosfääri. Turvalisus, nii suhetes kui jumalasõna uskumises, aitab inimestel armu sügavamalt kogeda. Emotsionaalselt terves koguduses ei valitse süütunne, häbi ega hirm, vaid teadmine, et Jumala armus ja Kristuse lunastustöö tõttu oleme vastu võetud Kõigekõrgema hoolele ja aktsepteeritud tema osaduses. Koguduse liikmed võivad süütundest vaevatud inimesele pakkuda tuge ja hingehoidlikku abi. Mõnikord toimub see koguduses spontaanselt, mõnikord on selleks tarvis rohkem suunamist.

Emotsionaalse küpsuse üheks tunnuseks on piiride tunnetamine, ja seda nii individuaalsel kui kollektiivsel tasandil. Koguduses tähendab piiride tunnetamine seda, et ollakse määratlenud oma võimekuse ja olemise kontuurid ega püüta matkida teisi kogudusi. Tänapäeval on see eriti oluline, sest interneti vahendusel on kerge leida eeskujusid, kelle moodi püütakse üle oma piiride, üle oma jõu ja kutsumuse olla. See on eriti noorte ja vastrajatud koguduste kiusatus, kuid võib tabada vanemaid kogudusi, eriti kui kogudus jõuab olukorda, kus on tarvis teha minged muudatusi. Terve kogudus ei püüa kellegi teise edu, meetodeid või vaimulaadi üle kanda. Terve kogudus ei pelga enda tee otsimist ja oma ülesannete ja kutsumuse leidmise vaeva. Emotsionaalne tasakaal usukogukonnas tähendab seda, et tuntakse iseennast, rõõmustatakse oma teenimisvõimalustest ja osatakse märgata tänupõhjuseid. Jumala „hea käsi“ on meie peal!

Koguduste või kristlike noorterühmade juhid püüavad sageli teiste inimeste elusid korda seada. See võib osutuda üle jõu käivaks ja põhjustada läbipõlemist. Tuleb mõista, et lõpuks on igal inimesel vaja teha oma valikud ning vastutada oma elukäigu ja usuelu eest. Keegi ei suuda elada kellegi teise elu. Siiski saavad usulised juhid anda võimalusi, avada uksi ja julgustada edasi minema. Kuskil on ka see piir, kus lõpeb vaimuliku ülesanne ja kust algab Jumala töö – ja vaimulik töötegija peab sedagi tunnetama. See tõdemus võib olla vabastav!

Mida saab vaimulik juht teha oma koguduse heaks?

Kindlasti küsib vastutustundlik juht, milline on tema roll koguduse õhkkonna kujundamisel? Esiteks, juht saab rõhutada vaimuliku ja inimliku arengu vajadust. Ta saab õpetada inimesi nii enese füüsilise vormi kui ka vaimuliku tervise eest hoolitsema, ta saab õpetada töö ja puhkuse tasakaalu. Viimase puhul peaks vaimulik küsima sedagi, kas tema soovitused ja eeskuju osutavad samas suunas. Vaimulik töötegija peab ka ise enda osadust Jumalaga süvendama ja hoidma. Keegi pikka aega jumalariiki teeninud inimene lausus: „Ma olen kogu hingest pühendunud jumalariigi ehitamisele, aga mul on tunne, nagu ripuksin ma praegu ise veel ainult juuksekarva pidi Jumala küljes.“ Niisuguses olukorras tuleb kiiresti hädapidurit tõmmata! Töötegija saab kogudust terviklikult teenida vaid siis, kui ta ise hoiab oma elu terviklikkust!

Teiseks, juht saab kaitsta oma kogudust, seades piirid „sissetungijatele“. Kogudustes leidub inimesi, kes võtavad teistelt palju aega ja energiat või tungivad agressiivselt nende ellu. Need on inimesed, kes võivad teistega manipuleerida või kahjustada kogukonda oma käitumise, hoiakute ja tegudega. Koguduses peab olema küll kõiki armastav õhkkond, kuid ei saa tolereerida kogudust lõhestavat käitumist.

Kolmandaks, vaimulik saab kujundada osaduskonna tervist sellega, et ta motiveerib inimesi kaasa teenima, kuida annab neile vabaduse ka ei öelda. Me soovime, et inimesed kasutaksid oma ande, kuid samas tuleb anda inimestele vabadus otsustada, kas nad suudavad just sellel ajahetkel ja sel viisil panustada. Kindlasti tuleb hoiduda manipuleerivatest vihjetest, nagu näiteks „Kuidas sa keeldud jumalariigi tööst!“. Survestamine ei aita kedagi vaba südamega teenida. Mitte ainult isiklikus elus, vaid ka usukogukonnas võiks juhinduda Jumala seatud töö ja puhkuse tasakaalu põhimõttest, isegi kui see võib olla uskumatult raske ja mõnikord võib kristlik kogudus ise oma ülepaisutatud programmidega seda tasakaalu rikkuda. Terve koguduse elus võib osutuda vajalikuks aeg-ajalt jumalateenistuse ümber olevate tegevuste „aeglustamist“ harjutada.

Neljandaks, koguduse töötegija saab hoolitseda enda õige elurütmi eest, kus vaheldub töö ja puhkus, ning kus „sabati-ajal“ on oma kindel koht – nii füüsiliseks, vaimseks kui ka vaimulikuks taastumiseks. Seda on siin käsiraamatus juba mainitud tööd ja puhkust käsitlevas osas.

Vaimulik mentorlus ei tegele ainult individuaalse usuelu arenguga, vaid tunnistab, et areng puudutab tervet kristlikku kogukonda, kohalikku kogudust. Koguduse tegevused, õhkkond, asjaajamise stiil ja kultuur on seotud emotsionaalse tervisega kollektiivsel tasandil.

4.2. Koguduse hindamisest ja arengu toetamisest

Individuaalse mentorluse või vaimuliku juhendamise vajadusest on tavaliselt kergem aru saada. Usulisel kasvamisel on läbi sajandite olnud oma tugistruktuurid, mida erinevates kirikutes on nimetatud erinevalt, kuid mis käesolevas käsiraamatus leiab vaatlemist vaimuliku mentorluse avara teema all. Kuid mida arvata kohaliku koguduse arengu toetamisest? Kas kogudust üldse saab arendada, ja kas sellega kaasnev hindamisprotsess ei ole lihtsalt sekulaarsest töökultuurist ja organisatsiooni juhtimisest üle võetud meetod, mis kiriklikku konteksti üldse ei sobigi?

Vähemasti vabakogudused rõhutavad ühelt poolt, et kogudus on vaimulik Kristuse ihu. (1Kr 12) Aga teisalt on see ihu „saanud lihaks“, kohalikul tasandil on koguduski teatud organisatsioonikultuuri teguritest mõjutatud ja sotsiaalsed protsessid ning juhtimine ei ole isegi kirikus kohatu. Kogudus ei ole sellest maailmast, kuid elab sellegipoolest selles maailmas. Sellepärast kasutatakse vabakogudustes, eriti tänapäeva Põhja-Ameerika kontekstis, mõningaid arengu ja elujõu hindamise võtteid. Mõnedest niisugustest võib kasu olla Eestiski.

Koguduse arengufaasid ja pööre uuele kasvule

Bill Hoyt, tunnustatud koguduste arengu hindaja, kelle kommentaaridele on selles alapeatükis valdavalt toetutud, väidab, et iga kohalik kogudus läbib teatud elufaasid või arenguperioodid. Kõige esiteks on ettevõtlikkuse periood. Sageli langeb see kokku koguduse rajamisega. Koguduseliikmete innukus on silmnähtav, uusi ideid rakendatakse kiiresti. Visioon – usu tunnistamine ja misjonlik eluhoiak – ei vaja erilist selgitamist ega õpetamist. See lihtsalt on. Kui mõni ettevõtmine või meetod ei tööta, siis tehakse kiiresti midagi muud. Muutus tuleb kergesti. Suhted on väga tähtsad, kui olulisem on teostada oma kutsumust. Formaalsust on koguduse elus vähe.

Ettevõtlikkuse perioodist minnakse üle organiseerumise perioodi. Nüüd on koguduses juba rohkem inimesi, toimivaid tööharusid. Ei ole enam võimalik spontaanselt tegutseda. Mingid struktuurid ja tegevusjuhised tuleb paika panna. Koguduse missioon ja visioon – miks me olemas oleme ja kuhu tahame areneda – on selged, ja tegevuste poolt toetatud. On loomulik, et järgneb efektiivse tegevuse periood. Kogudus jõuab uute inimesteni, on kujunenud oma juhid. Mõnikord tuleb ette eriarusaamasid, kuid need lahendatakse. Hea juhtkond suudab seda perioodi üsna pikalt hoida.

Kuid ühel päeval algab institutsionaalne periood. See on loomulik areng. Tegevused on harjumuspärased. Suhted on nüüd olulisemad kui visiooni täitmine. Nüüd tulevad muutused juba raskelt. Selles faasis öeldakse tihti: „Meil nii kombeks ei ole. Niiviisi meie koguduses asjad ei käi.“ On tekkinud ajalugu, millest otsitakse tuge praegustele otsustele. Institutsionaalne periood peidab endas läheneva languse märke, kuigi see võib kesta kaua, eriti kui kogudusel on piisavalt raha, et ülal pidada hoonet ja palgata pastor ja mõned töötajad.

Kui efektiivse tegutsemise lõppfaasis või institutsionaalses perioodis ei suudeta uuesti pöörduda ettevõtlikkuse taaselustamisele, siis viib institutsionaalne periood suure tõenäosusega koguduse surma poole. Ja sageli on surm lähemal kui inimesed selles koguduses arvavadki. See on nagu vaba langemine. Mida kauem langed, seda lähemal on katastroofiline kokkupõrge maaga. Mida kauem suremise-faasis olla, seda vähem on aega järgi jäänud. See on olukord, kus tuleb küsida, kuidas võiks see kohalik kogudus surra nii, et see tooks au Jumala riigile? Kui kogudus on suremise-faasi jõudnud, siis lootust pole. Siis on kõige õigem, et kogudusel lastakse väärikalt surra. Siis tuleb alustada uue kogudusega. Teine võimalus on liituda mõne tugevama elujõulise kogudusega.

Just pöördumine uuele elujõule ja vaimulikule ettevõtlikkusele on koguduse arengus võtmetähtsusega. See aga on alati valus. Ei ole võimalik saavutada valutult koguduse tegevuse tulemuslikkuse taaskasvu. Muutus on mõnikord ääretult raske. Siin on kaalul inimeste identiteet. „Me oleme siiani niiviisi uskunud ja niiviisi teinud.“ „Meie klaver on alati olnud siin nurgas.“ „Me ei soovi, et mingid võõrad meie jumalateenistust segaksid.“ „Mingid muusikatraditsioonid peavad ikka ka olema!“ Sellised laused ja mõtteviis kaitsevad tegelikult usulist identiteeti. See annab turvatunde. Muutus aga teeb haavatavaks. Muutuses peame ümber õppima. Muutus nõuab pingutust. Ja seda inimene tavaliselt ei soovi. Nii tekivadki muutusi ette võttes pinged. Pastorite ja juhtide probleem on selles, et nad ei taha konflikte, nad sooviksid, et kõik oleks rahul. Aga konfliktidega tuleb tegelda, selleks et liikuda tervise suunas ja mitte jääda kinni mittetoimivasse, arengut pärssivasse või lausa mürgisesse suhtevõrgustikku.

Koguduse hindamine kui arenguvõimalus

Kui kohalik kogudus on valmis aja maha võtma, et peeglisse vaadata, aru saada, millises arengufaasis on koguduse tegevus, ja mida tasuks paremini teha – siis võib sellest kõigest olla palju kasu. Alati on parem vaadata tõele silma, kui pea liiva alla peita. Jeesus ütles, et „tõde vabastab teid“. (Jh 8:32) Mõnikord on tõde valus, aga mitte-tõde lõpeb veel valusamate tagajärgedega. Kui kogudus on languses, siis tuleb sellega tegelda. Vaatlus, arutelu ja tagasiside aitavad uuesti leida ja taaselustada tegevusi ja motivatsiooni, et kogudus liiguks uuesti taaselustavas suunas. Tuleb siiski rõhutada, et hindamisprotsess ei anna tagasisidet ainult negatiivsetest asjadest. Selle käigus ilmnevad ka tugevused. Positiivsete arengute kinnitamine julgustab ja jõustab tervet kogudust.

Mõnikord küsitakse, mis on see miinimum, mis aitab hoida elujõudu. Väikese huumoriga võib öelda, et areneda ei saa miinimumi panustades! Kui sportalane treenib miinimumi piiril, on ka tulemused miinimumi lähedal. Kui õpilane õpib miinimumi piiril, muutub ta teadmiste pagas ahtakeseks. Kuid teisalt võib öelda, et kõige kesksem tegur koguduse elujõu seisukohalt on veendumus, mida jagavad nii juhid kui liikmed, et Jeesus Kristus on tõepoolest „tee ja tõde ja elu“. (Jh 14:6) Ja et see veendumus väljendub innukuses ja tahtes kuulutada ja välja elada evangeeliumi sõnumit. Kujundlikult öeldes on see sisemine põlemine, et jõuda uute inimesteni. Paljud kogudused asetavad pearõhu õpetamisele, jüngrite kasvatamisele, pühitsusele, jumalateenistusele. Kuid evangeelne elu ja kuulutus on keskne – ilma inimeste pöördumiseta Kristuse po4.2ole ei ole viimaks kedagi õpetada ega kellegagi koos jumalateenistust pidada.

Kui kogudus muutub sissepoole suunatuks, iseendale orienteerituks, siis võib öelda, et ta on eemaldunud oma algsest kutsumusest ja eesmärgist. Kirik on ainus organisatsioon maailmas, mis on loodud mitte-liikmete kasuks! See võib juhtuda samm-sammult, peaaegu märkamatult. Osalt aitab enesekesksete mõjude hiilivale tugevnemisele kaasa inimloomus ise. Oma patususes oleme lootusetult enesele suunatud. Kõik keerleb meie ümber. Me kaldume palvetama enda murede pärast rohkem kui selle pärast, et meie lähedased, sõbrad või töökaaslased õpiksid tundma Kristuse päästvat evangeeliumit. Me tegutseme selle nimel, et kirikus oleks meil meeldiv ja mugav, ja hoopis vähem selle nimel, et usuvõõras külaline end meie – ah, jälle meie! – keskkonnas hästi tunneks. Me peame kogudusena pidevalt sellele loomulikule tungile vastu astuma, et pöörata tähelepanu neile, kes ei ole veel kristlased. Praktikas peab terve kogudus muidugi olema nii sissepoole kui väljapoole suunatud. Piibel ütleb, et peame ka oma vendi ja õdesid toetama, usus kasvama. Kuid ei tohi unustada, et koguduse prioriteet on väljapoole suunatud. Jeesuse suur misjonikäsk ja nelipühi läkitav jõud pole oma tähendust kaotanud ka tänapäeva koguduse jaoks.

Eelöeldu valguses saab selgemaks, et kristlik küpsus ei ole lihtsalt kogum piibliteadmisi või hoolas kirikukülastamine. Materjalid, kursused, piiblitunnid ei pruugi üldse aidata kaasa tugeva ja küpse usu kasvule, mis seisned „kadunud“ inimesteni jõudmises. Asi pole selles, palju me teame, vaid palju me teeme. Küpsus tähendab alati valmisolekut suhelda usuliste otsijatega, kirikukaugete inimestega. See tähendab mitte karta küsimusi, ebamugavust. See tähendab armastada ja olla pikameelne nendega, kes kaugeltki ei pruugi teada „kuidas siin asjad käivad“. Niisugune hoiak nõuab alandlikkust. Kui arvame, et inimesed peaksid saama kristlaseks kiriku ukse taga ja kui nad on teatud tasemeni jõudnud, siis tulgu sisse, siis teeme saatusliku vea. Kui inimesed leiavad Jumalaga osaduse ja kasvavad usus kuskil mujal, mitte koguduses, siis muutub kogudus neile vähetähtsaks.

Just nende põhimõtteliste rõhuasetuste taasleidmine ja mõtestamine on koguduses toimuva hindamis- või tagasisideprotsessi eesmärgiks.

Kuidas tagasiside andmine ja jätkutöö toimub?

Tagasiside andmine ja saamine ehk hindamine ei tähenda lihtsalt arvamuste kogumist. Selles töös osaleb väljastpoolt kogudust kutsutud hindaja või väike meeskond, kes aitab tulemusi tõlgendada. Koguduse liikmetel on võimalik täita küsimustik, mis kajastab nende veendumusi, rahulolu ja arusaamu koguduse tööst. Küsimustiku tulemusi täiendavad vestlused koguduse juhtidega, liikmetega ja tööharude eest vastutajatega. Hindamismeeskond ei räägi kogudusele mitte andmetest, vaid andmete tõlgendusest. Selle alusel on parem tegutseda. Meeskond pakub välja konkreetseid samme, mida teha. Need ei pruugi olla keerulised tegevused, vahel on lihtsalt tarvis kedagi, kes aitaks sõnastada väikeseid muutusi, mis koguduse tervist tugevdavad. Meeskond jääb koguduse juhte toetama ja jätkuvat tagasisidet andma umbes aasta jooksul pärast hindamisprotsessi. Tavaliselt töötab kogudusega mentor või „arengutreener“, kes pakub mõnikord nõuandeid, mõnikord toob koguduse ellu ise mingeid ressursse, ja mõnikord viib koguduse juhte kokku teiste inimestega, kes aitavad kogudust arenguteel edasi.

Inimesed hoolivad oma kogudusest ja selle tööst. Muidu nad ei osaleks selle koguduse elus. Tuleb siiski arvestada, et on asju, mis neile meeldivad, ja on asju, mis neile ei meeldi. Koguduse juhtkond ei tohi tagasisidet võtta liiga isiklikult. Kui inimesed avaldavad oma arvamust, siis on see märk, et nad hoolivad. Kui neil on kriitilisi märkusi, siis mõnikord on nad ettevaatlikud, sest ei taha kaotada sõpru ega solvata pastorit. Sellepärast ongi hindamisküsitlused on anonüümsed, et inimesed tunneks end vabalt vastama. Hindajatele on mõnikord kergem südamelt mõned asjad ära öelda, sest nemad on tulnud, et kogudust toetada. Tähtis on seegi, et vestlused toimuksid turvalises õhkkonnas. Tavaliselt on nii, et inimestel on öelda positiivset samapalju kui negatiivset. Ehkki niisugust koguduse arengut toetavat hindamisprotsessi võib rakendada erinevates kultuurides, on mõned põhitegurid universaalsed. Koguduse arengudünaamika on sarnane ja evangeelse energia tähtsus on võrreldavad isegi erinevates kultuurides.

Koguduste nõustamine ei toimi, kui kogudus ei ole valmis arvestama tagasisidega ja keeldub üldse midagi ette võtmast. Ohtlik on ka see, kui mõni tööharu muutub nii iseseisvaks, et ei arvesta koguduse kui terviku huvidega. Arengut takistavad sisemised kildkonnad ja võimuvõitlus; need võivad koguni mürgitada koguduse õhkkonda nii, et algab surmafaas. Ja veel – koguduse hindamisest ei ole mingit kasu, kui sellele ei järgne arenguga tehtavat tööd. Kuid koostöömeelne ja muutustele avatud kristlik osaduskond võib eneseanalüüsist ja väljastpoolt pakutud tagasisidest saada uut jõudu, mis kaasneb visiooni taasavastamise ja oma tegevuse tähenduse taasmõtestamisega.

„Koguduste nõustaja Markus kutsuti viima läbi hindamist koguduses, mille hiilgeajad olid möödas. See oli jätkuvalt linna kõige suuremaid kogudusi, silmapaistva arhitektuuriga kirikuhoones, kuid viimaste aastate näitajad osutasid kiirele langusele. Mitte ainult statistiliselt. Ka koguduse juhid ja liikmed polnud rahul. Kui Markus kohale jõudis, võttis teda vastu terve juhatus koos pastoritega. Markus arvas, et teda ootab ees eneseteadlik ja oma ajaloole uhke juhtkond, kes viib läbi hindamisprotsessi lihtsalt selleks et hiljem endale ja oma kiriku juhtidele öelda: näete, polnud sellestki midagi kasu! Kuid Markus avastas peagi, et ta oli eksinud. Juhid väljendasid siiras huvi, õppimisvalmidust ja soovi kogudusena edasi liikuda. Oma ajakava tõttu sai Markus koguduse liikmetega kohtuda ainult tööpäeva õhtul. Kohalikud ei uskunud, et inimesed nädala sees kokku tulevad. „Nädala sees ei õnnestu meie üritused kunagi. Inimesed on oma perede ja tööga ja hobidega nii hõivatud.“ Aga kokkulepitud õhtul oli kiriku kõrvalsaal peaaegu rahvast täis. Markus olin üsna otsekohene. Ta peamine sõnum oli: „Te ei kasva, ja kaotate elujõudu, sest te ei jõua uute inimesteni.“ Kuid tema sirgjoonelisust ei pandud talle pahaks. Kõigil oli tunne, et Jumal teeb midagi selles koguduses… Järgneva aasta jooksul töötas Markus selle koguduse juhtidega ühises meeskonnas. Kui nad vaatasid koguduse alusdokumente, siis selgus, et kogudus on oma dokumentides väga evangeelne, kuid praktikas oma veendumustest hälbinud. Hindamisprotsess aitas kogudusel taasavastada ja taas ellu rakendada seda, millesse nad tegelikult uskusid ja mida pidasid oma alusväärtusteks.“