1.1. Mentorlus vaimuliku töö kontekstis

Mõnikord on abi definitsioonist. Näiteks: „Mentorlus on protsess, mille käigus mentor toetab ja julgustab mentiid isiklikus, ametialases ja vaimulikus arengus.“ Võib lisada, et mentorluse eesmärgiks on aidata kristlikku töötegijat teostada eneseanalüüsi ja leida sobivad meetodid ja vahendid enesearenguks, mõnikord aga kriisi ennetamiseks või ületamiseks. Mentorsuhe on keskkond, milles on soodsad tingimused enda arendamiseks kristliku juhina.

Raamatus „The Mentor Handbook“ pakub Robert Clinton välja järgmise määratluse: „Mentorlus on suhtluses arenev kogemus, milles üks osapool võimestab teist Jumalast antud ressurssidega.“ Tänapäeva äri- ja töömaailmas käsitletakse mentorlust mõnikord kitsalt kui ametialast juhendamist, niiöelda „selliõpet“. Teisalt mõistatakse ka sekulaarses sfääris mentorlust sageli laiemalt, nimelt kui inimese arendamist tööalaselt ja isiksuslikult. Vaimulik mentorlus haakub just sellise avarama käsitlusega, kuid arvestab ka Jumala abiga ja arengut soodustava väega, et me muutuksime küpsemateks inimesteks „Kristuse täisea mõõtu mööda“. (Ef 4:13) Asi ei ole ainult teatud töövõtete omandamises kogenuma kolleegi juhendamisel. Asi on ühistes eesmärkides, jagatud elus ja mõtestatud panustamises. On raske ette kujutada vaimulikku mentorlust, milles puudub sõpruse mõõde või mis ei võta tõsiselt usulist mõju ja kasvamist.

Kristliku mentorluse oluliseks tunnuseks on osapoolte püüd tugevdada suhet Jumalaga ja avatus Püha Vaimu tegevusele. Piltlikult öeldes on see mitte paaristöö, vaid kolme osavõtjaga rühmatöö. Thomas Merton, tuntud 20. sajandi kristlik kirjanik ja mõtleja, on öelnud tabavalt: „Vaimuliku juhendamise sihiks on tungida läbi inimese elu pealispinna ning astuda teisele poole tavapäraste väljenduste ja hoiakute fassaadi, millega inimene ennast maailmale esitleb; seega tuua välja tema sisemine vaimulik vabadus, tema sügavaim tõde, mida me nimetame Kristuse sarnasuseks tema hinges.“

Niisugune mentorlus aitab lisaks isiksuslike ja tööalaste arengujõudude leidmisele:

• kasvada Jumalale lähemale ja märgata Jumala senist tegevust nii mentii kui mentori elus,
• arendada Kristuse eeskujust kujundatud iseloomu ja kinnistada vaimulikke praktikaid,
• langetada jumalariigi-kohaseid otsuseid isiklikus ja tööalases tegevuses,
• seada läbimõeldud eesmärke koguduse töös ja jälgida nende eesmärkide saavutamise samme,
• lisada turvalisust pastoraalse töö piirsituatsioonides ja muutuste keskel.

1.2. Mentorluse näiteid Piiblis

Sõnal „mentor“ on pikk ajalugu ja esmakordselt kasutatakse seda mittekristlikus kontekstis. Kreeka mütoloogias oli Mentor elutark õpetaja, kelle Odysseus kutsus oma poja Telemachose juhendajaks, kui Odysseus ise läks Trooja sõtta. On väidetud, et mentor on inimene, kes noorele asendab seda lähedast, kes mingil põhjusel ise ei saa või ei suuda oma juhendavat ja suunavat rolli täita. Tänapäeva Euroopa kultuuris levis mõiste tänu katoliikliku teoloogi ja luuletaja Francois Feneloni teosele „Telemachose seiklused“ (1699). See raamat oli 18. sajandil väga populaarne. Siit on termin läinud käibele kogenuma juhendaja tähenduses.

Mentorsuhteid leidub nii Vanas kui Uues Testamendis

Piiblis on meeskonna või õpilase-õpetaja koostöö sageli kirjeldatav mentorsuhtena, isegi kui Piibel seda terminit otsesõnu ei kasuta. Jitro soovitas Moosesele delegeerimise tarkust, kuid sellele eelnes usalduslik vestlus söögilauas ja Jitro heameelne tunnustus Moosese tegevusele. (2Ms 18) Mentorluse võtmes saab vaadelda Ruti ja Noomi lugu Vanas Testamendis. (Rt 1-4) Sügav ja rikastav mentorsuhe valitses Eelija ja Eliisa vahel, kellest viimane jätkas oma juhendaja tööd (2Kn 2-9)

Uues Testamendis on apostel Pauluse mentoriks ja julgustajaks kogenum kristlane Hananias. (Ap 9:10-17, vrdl 22:12-16) Samuti on Pauluse elus kujundav roll Barnabasel, kelle nimi tõlkes tähendab „julgustuse poeg“. (Ap 4:36, 9:27) Hiljem on Paulus ise mentoriks Timoteosele, keda ta nimetab oma tõeliseks pojaks usus (1Tm 1:2), kellele ta annab ülesandeid (1Ts 3:2) ja kelle eest ta oma autoriteediga kostab (1Kr 16:10). Priskilla, koos oma abikaasa Akvilaga, oli mentoriks vahvale kõnemehele ja vägevale kirjaseletajale Apollosele. Nad võtsid „ta enda juurde ja seletasid talle Jumala tee täpsemini ära“. (Ap 18:24-26)

Kõige tuntum ja vahest ka kõige värvikam mentorluse lugu avaneb siis, kui tutvume Jeesuse ja ta lähemate jüngrite kolm aastat kestnud elukujundava ajaga. Ilmselt olid Peetrus, Jaakobus ja Johannes kõige lähemad juhendatavad või mentiid, kellele Jeesus erilist tähelepanu pööras ja keda ta võttis kaasa, et nad omandaksid tähendusrikkaid kogemusi. Näiteks viibisid just need kolm jüngrit muutmise mäel ja Ketsemani aias. Hea mentor mitte ainult ei võta aega mentii jaoks, vaid võimaldab talle uusi õpikogemusi. Isegi kui õpikogemuse tähendus selgub alles hiljem.

Jeesus kui mentori eeskuju

Jeesuse meetod jüngreid nende arenguteel suunates oli lihtne, kuid see kujundas ta õpilasi põhjalikult. Jeesus õpetas jüngritele, mis on oluline ja mida teha, näiteks kasutades tähendamissõnasid ja andes täpsemaid selgitusi. (Mk 4:1-20) Mõnikord ta korrigeeris jüngreid otsesõnu. (Mt 17:14-21) Ta ei kartnud vajadusel jüngrite seisukohtadele vastanduda. Peetrusele ütles ta kord isegi: „Tagane, vastupanija, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil“. (Mk 8:33) Ta nägi, et Peetruse mõtteviis oli tõsiseks arengutakistuseks.

Jeesuse mentoritarkuse juurde kuulus kannatlikkus ja andestus – pärast ülestõusmist ei teinud Jeesus Peetrusele ühtki etteheidet, et too teda salgas. Tema käitumises ja sõnades oli üheselt mõistetav sõnum: „Ma olen sinu poolel, Peetrus. Sa ei ole läbikukkuja. Sinu elutöö on veel ees ja sa saad sellega hakkama.“ (Jh 21:1-19) Oma maapealse elu käigus võimaldas Jeesus õpilastel oma usku ja seisukohti praktiseerida, läkitades neid kuulutama külast külasse. (Lk 9: 1-6, 10) Ta andis neile aega kujuneda. Samuti õpetas ta jüngreid palvetama (Lk 11:1-4) ja viis neid aeg-ajalt sagimisest ja melust kõrvale – üksildasse paika, et nendega omaette olla ja võimaldada neile puhkust ja järelemõtlemist. (Mk 6:31-32)

Jeesuse ja tema jüngrite mentorsuhetes on veel kaks silmatorkavat tunnusjoont. Esiteks, Jeesus avaldas jüngritele oma isiksuse ja kutsumuse süvateemad. (Mt 16:13-28) Jüngrite aimdus sellest, kes on Jeesus, valgustab ka nende enda uut enesemõistmist. Hüvastijätukõnes jüngritele ütleb õpetaja: „Teid olen ma nimetanud sõpradeks, sest teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt.“ (Jh 15:15) Teiseks, Jeesus demonstreeris oma kaaslastele teenivat juhtimist. (Jh 13:1-20) Lugu sellest, kuidas õpetaja peseb oma jüngrite jalgu, mis tollases kultuuris oli orja ülesanne, on läbi sajandite jäänud kristliku juhtimise eeskujuks. Jüngrid ei unustanud seda kunagi – just sellepärast on see tekst leidnud tee evangeeliumisse. On oluline mõista, et teised inimesed on väärt teenimist. Apostel rõhutab, et kristlased ei teeks midagi „kiusu ega auahnuse pärast“, vaid peaksid „üksteist ülemaks kui iseennast“, ja et ükski ei peaks silmas ainult oma, „vaid ka teiste kasu.“ (Fl 2:3-4)

Kirikuisa Gregorius Nazianzist on väitnud 4. sajandil, et vaimulikus teenimistöös tuleb areneda neljas valdkonnas. Esiteks, tuleb kujundada iseloomu ja moraalset küpsust. Teiseks, on tarvis tugevdada oma kutsumust. Kolmandaks, vaimuliku töö nõuab teoloogilise arutlus- ja hinnanguvõime süvendamist. Ja neljandaks, läbi ei saa ka ilma praktiliste oskusteta. Piibel aitab paremini mõista, kuidas need arengud toimusid pühakirja lugudes ja Jeesuse jüngrite hulgas, ning kuidas neid väärtusi ja kogemusi üle kanda tänasesse päeva.

Veel mõned piibliteoloogilised tähelepanekud

Käesolev käsiraamat on seadnud eesmärgiks eelkõige toetada vaimulikke töötegijaid, kes ühel või teisel viisil täidavad juhi ülesandeid. Juht on see, kellel on järgijad. Kuid kristlik juhtimine pole kuidagi iseseisev nähtus, vaid see kasvab välja osadusest Jumalaga. Vaimuliku tulemusliku töö eelduseks on sügav osadus Jumalaga. Jeesus ütles: „Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.“ (Jh 15:4-5) See on keskse tähtsusega lähtekoht nii vaimulikele juhendajatele kui juhendatavatele. Vanem eestikeelne piiblitõlge ütleb: „Olgu teil samasugune meel, mis oli ka Kristusel Jeesusel…“ (Fl 2:5) Jeesus taotles, et tema läbi saaks Jumal austatud (Jh 17:4), ja et ta võiks leida inimesi, kes on kadunud (Lk 19:10) – vabastades seotuid, andestades eksinutele, taastades nende väärikuse ja kinnitades nende kuulumist Jumala rahva hulka.

Lisaks öeldule võib lisada veel mõned asjad, mis kujundavad vaimulikku töötegijat juhina – olgu ta siis mentori rollis või mentii rollis, või lihtsalt vastutav mõne kristliku ülesande täitmise eest. Vaimulik töötegija tunnistab pidevat arenguvajadust. Me võime langeda rutiini ja kaotada silmist eesmärgi. Siis vajame uut „süüdet“: „Teenige Issandat tüdimatu innuga ja vaimult tulisena!“ (Rm 12:11) Samuti peab kristlik juht mõistma kannatuse ja murdumise tähtsust. Ebaõnnestumised, enda piiridele põrkumised, eksimused, mis vajavad andestust – need võivad osutuda kasvu ja edasimineku trepiastmeteks. Jeesus ütles: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle.“ (Lk 9:23) On olulisi iseloomu kujundavaid õppetunde, mida on võimalik õppida ainult siis, kui läheme läbi raskuste.

Lisaks on vaimulik töötegija kutsutud seisma vastu kiusatusele olla populaarne ja mõjuvõimas. Võimu kiusatus vaimulikus töös üldiselt, ja mentorsuhtes kitsamalt, on tõsine oht. Jeesus õpetas oma jüngreid, et nad ei püüaks peremehetseda ega meelevallatseda. „Nõda ärgu olgu teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija.“ (Mk 10:43-44) Olla ehtne ja haavatav ja jääda ausaks – selline on Kristuse meel. „Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust.“ (Kl 3:12-13) Ainult nõnda on võimalik toetada teisi vaimulikul teel ja kristlikus töös.

1.3. Mentori ja mentii rollid

Osapooli, kes kohtuvad mentorlussuhtes, kutsutakse mentoriks ja mentiiks. Mentii sünonüümidena on kasutusel ka mentee või lihtsalt juhendatav, selles käsiraamatus jäädakse laensõna „mentii“ juurde.

Mentori ülesandeks on toetada igakülgselt mentii arengut. Võib isegi öelda, et mentori ülesanne on eelkõige kellekski olla, mitte niivõrd midagi teha. Mentor on saatja, mõtestaja, toetaja, julgustaja, aga ka piirangutele viitaja, väljakutsete esitaja, tagant tõukaja. Mentorsuhe toimib paljuski mitte õigete õpetuste andmise, vaid eeskujuks olemise kaudu. See tähendab, et mentor peaks oma hoiakute ja eluviisiga olema mentiile nähtav.

Selleks, et paremini mõista mentori rolli – selle kujunemist ja ülesandeid, sellega seotud tegevusi ja oskusi – tuleks kõigepealt mõelda mentiile. Kellele üldse on vaja mentorit? Millised ootused on mentiil?

Kellest võiks saada mentii?

Enamasti mõeldakse, et mentor on elus ja töös rohkem kogenud ja mentii vähem kogenud. Selles on omajagu tõtt ja praktika kinnitab seda sageli. Samas kitsendab selline automaatne mõttekäik liigselt mentorluse võimalusi. Tõesti, mitmetes organisatsioonides Eestis on mentorlus võetud kasutusele kui uute töötajate sisseelamisprogrammi osa. Klassikalises käsitluses on aga mentorlus mõeldud eelkõige neile, kellest võivad abistamise korral saada oma ala silmapaistvad esindajad ja oma talentide rakendajad. Vaimulikus mentorluses rõhutatakse mentii toetamist usulise küpsuse, pühendumise ja teenimise teekonnal. Usaldus, külalislahkus, palve, Jumalale kuuletumine, õppimisvalmidus ja ehtsus on mõned märksõnad sellises mentorluses.

Tõsi on seegi, et päris algajad ja noored juhid ei pruugi mentorsuhtest palju kasu ammutada, sest neil pole endal veel piisavalt kogemusi, kordaminekuid ega ebaõnnestumisi, mida koos mentoriga analüüsida ja millest õppida. Kristlikus tööski ei pruugi esimeste sammude tegijale mentorlus olla kõige sobivam arengumeetod, sest sellel perioodil vajatakse eelkõige sihikindlat juhendajat, kes õpetaks praktilisi oskusi ning annaks otseseid juhiseid palju selgemini kui mentor seda tavaliselt teeb. Mentiiks saamine eeldab teatud kogemustepagasit ja analüüsivalmidust. Mentorsuhet on hea alustada siis, kui mentiil on oma arengus edasiminekuid, kuid ta soovib jõuda kaugemale, õppida juurde, mõista sügavamalt. Sageli hakatakse aga mentorsuhet otsima mitte õnnestumise, vaid ebaõnnestumise tõukel.

Mentori pakutavat abi võib soovida inimene, kes on tunnetanud, et on jõudnud ummikusse – tema areng on seiskunud, ta ei ole kas leidnud oma andeid või pole neid suutnud kasutada. Uusi võimalusi sunnib otsima mingi rahulolematus. Selline inimene on ilmselt juba teinud katseid edasiliikumiseks, kuid millegipärast ei ole järgnenud soovitud tulemus. Usu-, töö- ja eluarengu erinevates etappides võivad ka kõige kogenumad leida, et on valdkondi, milles nad tahaksid eesmärgipärasemalt ja kindlamalt edasi liikuda. Just sellist tuge saabki pakkuda mentorlus.

Paljud juhid ja eestvedajad on kirjeldanud küsimusi, mis neid on ajendanud mentorlussuhet otsima. Siin mõningad näited, mida igaüks võib kergesti täiendada.

TAHAN…

• …õppida ja arendada oskusi, mis aitaksid mul paremini täita oma ülesandeid
• …mõelda läbi ja kavandada enda edasist arenguteed
• …teadvustada enda psühholoogilisi või vaimulikke takistusi, mis pidurdavad mu tegevust
• …tulla toime muudatustega ja vajadusel neid ise algatada ning juhtida – olgu isiklikus arengus või koguduses
• …saada ausat tagasisidet ja peegledusi enda tegevusele
• …olla avatud, et muutuda küpsemaks inimeseks ja tugevamaks vaimulikuks töötegijaks
• …leida võimalusi, kuidas juba õpitut paremini praktikas rakendada
• …avastada enda andeid ja leida võimalusi nende rakendamiseks
• …valmistuda uueks rolliks või vastutuseks
• … leida oma kutsumusele järelkasvu või mantlipärijaid ja nende arengut toetada
• … tulla toime pinge ja töökoormusega
• …usalduslikuks õhkkonnas testida oma ideid ja plaane, saada neile teist vaatenurka
• …mõista, kas ma toimin õige rollimudelina, ja mida ma võiksin teha paremini

Kes sobib mentoriks?

Mentor on autoriteet, eeskuju ja suunaja. Tavaliselt on ta konkreetse valdkonna asjatundja, kes on tuttav mentii rolli ja ülesannetega, või on ta kunagi minevikus ise samasugust rolli edukalt täitnud. Igal juhul on soovitav, et tal oleks isiklik kogemus rollist ja ülesannetest, milles on mentii. Nii saab näiteks noortejuhile olla mentoriks endine noortejuht. Enamasti ei sobi mentoriks inimene, kellega ollakse väga lähedalt seotud – lähisugulane, abikaasa, vahetu juht.

Heaks vaimulikuks mentoriks olemise eelduseks on:

• pühendumine kristlikule teenimisele;
• paindlik kogemus piibellike veendumuste ellu rakendamisest;
• edukad kogemused ja teadmised koguduse elu või konkreetse töövaldkonna juhtimisest;
• sügav huvi teiste ja enda arendamise vastu;
• head suhtlemisoskused (kontakti- ja usaldussuhte loomine, kuulamine, küsitlemine);
• paindlikkus, kannatlikkus ja positiivsus;
• väga head aja- ja enesejuhtimise oskused;
• empaatiavõime ja hingehoiualased baaseeldused;
• enesekindlus koos oma piiride mõistmisega;
• toimiva toetusvõrgustiku olemasolu, et mentor ise ei väsiks.

Kuna mentorlus on enamasti pikaajaline usalduslik suhe, seab see mentorile ka kõrged eetilised nõuded. Nii nagu kõigis teistes abistavates rollides olijad, peab mentor järgima eetilisi põhimõtteid, millest olulisemad on konfidentsiaalsuse, sõltumatuse ja kliendikesksuse printsiip.

• Konfidentsiaalsuse ehk vaikimise printiip, mis tähendab, et kohtumistel kuuludu jääb mentori ja mentii vahele ning midagi ei räägita äratuntavalt kellelegi kolmandale edasi. Seda võib nimetada pihisaladuse hoidmiseks, ehkki mentorkohtumine ei pruugi toimuda pihi korras. Ka siis, kui mentii jagab mentorile enda kogemusi ning räägib selle juures anonüümselt kellestki kolmandast isikust, kelle mentor kirjelduse järgi ära tunneb, hoiab mentor selle teadmise endale. Konfidentsiaalsus nõudest kinnipidamine on eelduseks usaldusliku suhte tekkimisel ja säilimisel mentor ja mentii vahel.
• Sõltumatuse printsiip, mis tähendab, et kuigi ollakse lähedaselt seotud, on mentor teadlik enda piiridest ja hoiab tervet distantsi, näiteks teadvustab ta, et mentii probleemid ei ole otseselt mentori probleemid. Mentor ei pane mentiid endast sõltuma ega kasuta suhtlemisviise, mis rõhutavad ebavõrdsust, kõrgemat positsiooni, suuremaid teadmisi jne. Mentor ei ole sama, mis õpetaja – see tähendab, et mentor väldib otseseid nõuandeid ja aitab mentiil endal leida lahendusi küsimustele ja probleemidele. Mentor võib küll jagada oma kogemusi ja avaldada mentii küsimuste korral arvamust, kuid lõplikud otsused langetab ja lahendused leiab mentii ise.
• Kliendikesksuse printiip, mis tähendab, et mentorsuhtes tegeletakse sellega, mis on oluline ja vajalik mentiile, mitte sellega, mida mentor arvab, et mentii peaks tegema ja õppima. Kristlikus kontekstis võiks seda nimetada teenimisvalmiduse printsiibiks. Mentorlusprotsessi fookuses ei ole teemad, millest mentorile endale meeldib rääkida. Kuigi kohtumiste käigus õpivad mõlemad osapooled, on keskmes ikkagi mentii huvid ja vajadused. Mentori ülesandeks on olla mentii jaoks füüsiliselt, psühholoogiliselt ja vaimselt kohal – pakkuda mentiile jagamatut tähelepanu – ning alustada tegelemist nendest teemadest, mis on mentii jaoks aktuaalsed. Tõesti, kogenud mentor võib tunnetada mentii kasvuruumi laiemalt kui mentii seda ise hetkel suudab, kuid arengus liikumise tempo ja suuna määrab mentii.

Kas Sina sobid mentoriks?

Ma olen valmis pühendama enda kvaliteetaega selleks, et luua tõeliselt arendav ja toetav suhe mentiiga.
1-mitte eriti, 2- harva, 3-nii ja naa, 4-enamasti, 5-jah, alati

Ma märkan mentii potentsiaali ja usun, et positiivsed muutused tema elus on võimalikud.
1-mitte eriti, 2- harva, 3-nii ja naa, 4-enamasti, 5-jah, alati

Ma olen valmis jagama mentiiga mitte ainult oma edulugusid ja tugevusi, vaid ka nõrgemaid külgi, ebaõnnestumisi ja õppetunde.
1-mitte eriti, 2- harva, 3-nii ja naa, 4-enamasti, 5-jah, alati

Ma olen valmis andma mentiile ausat tagasisidet ning juhtima tema tähelepanu vigadele, ebaõnnestumistele ning omadustele, mis vajavad arendamist.
1-mitte eriti, 2- harva, 3-nii ja naa, 4-enamasti, 5-jah, alati

Ma olen valmis aitama mentiil seada eesmärke ja julgustan teda unistama ning seadma suuri sihte.
1-mitte eriti, 2- harva, 3-nii ja naa, 4-enamasti, 5-jah, alati

Ma olen valmis olema kriitiline ja objektiivne mõttekaaslane ning hindama koos mentiiga tema liikumist eesmärkide suunas.
1-mitte eriti, 2- harva, 3-nii ja naa, 4-enamasti, 5-jah, alati

Ma olen oma tegevusete ja hoiakutega igapäevases elus ja töös mentiile eeskujuks, sest elan ka ise oma sõnu tõeks.
1-mitte eriti, 2- harva, 3-nii ja naa, 4-enamasti, 5-jah, alati

Ma usaldan mentiid ja ei sekku otsustesse, mida ta on langetanud, ja seda ka siis, kui ma ise oleksin teinud teisiti.
1-mitte eriti, 2- harva, 3-nii ja naa, 4-enamasti, 5-jah, alati

Kristliku mentorina arendan ka ennast isiksuslikult ja vaimulikult ning olen valmis oma usulist arenguteed mentiiga jagama.
1-mitte eriti, 2- harva, 3-nii ja naa, 4-enamasti, 5-jah, alati

Mentorsuhte kümme sammu:

Paul D. Stanley, Robert Clinton, Connecting: The Mentoring Relationships You Need to Succeed in Life (Navpress, 1992), 197-198.

1.4. Kuidas mentorlus tegelikut toimub?

Mentorsuhet alustades või seda alles kaaludes kerkib esile hulk küsimusi. Järgnevas alalõigus pöörataksegi sellistele korduma kippuvatele küsimustele lähemat tähelepanu. Loetelu ei ole muidugi ammendav, kuid puudutab siiski suurt hulka tüüpilisi teemasid, mis on autoritele silma jäänud nii kirjandusest kui mentorluspraktikast.

Kes peaks võtma initsiatiivi mentorsuhte alustamiseks?

Mentorsuhet eristab õppija-õpetaja suhtest muuhulgas see, et mentiil on initsiatiivi võtmise vastutus. Vastutuse võtmine enda arengu eest võib olla väljakutseks autoriteetide „käe all“ tegutsema harjunud inimestele. Pastor, sõber või usuliikumise juht võib küll julgustada töötagijat endale mentorit otsima või teatud juhtudel soovitada inimesi, kes seda rolli täidaks, kuid valiku peab ikkagi tegema mentii ise. Tema ülesanne on alustada sellest, et ta pöördub võimaliku mentori poole küsimusega, kas see inimene on valmis mentori rolli täitma.

Millist mentorit otsida?

Üldjuhul on hea, kui mentor ja mentii on samast soost. Nii ei teki liiga suurt lähedust, mis võib viia pikaajaliste regulaarsete kohtumiste korral eetilisse ohutsooni. Tavaliselt on soovitav, et mentor on niiöelda „pool põlvkonda“ vanem kui mentii, kuid kogemus ja küpsus on olulisemad kui vanus. Mentorsuhte alustamise üheks kaalukeeleks on ka see, kas mentoril on mentiile pühendumiseks aega või kas ta on valmis aega eraldama. Kindlasti peab sellele mõtlema mitte ainult mentii, vaid eelkõige võimalik mentor, enne kui ta jaatava vastuse annab.

Kas mentorsuhe peab olema tähtajaline?

Mentorluses on oluline, et protsessi algus ja lõpp on selgelt kokku lepitud. Tavaliselt kestab mentorsuhe üks või kaks aastat. Pärast vaheaega, mis kestab näiteks aasta või pool, võib mentorlusprotsessi uuesti alustada. Vaheaeg on vajalik selleks, et mentiil ei tekiks „õpitud abituse sündroomi“. Muidugi võib koostöö mittesobivuse puhul igal ajal lõpetada; see ei ole mingi pealesunnitud kohustus. Kui usaldust ei teki, on kohtumiste jätkamine pikema aja jooksul vähetulemuslik ja kasutu.

Kui tihti peaksid mentor ja mentii kohtuma?

Üldreegliks on, et kohtumised peavad olema regulaarsed. Eesti EKB liidus on praegu levinud umbes kuuajalise „sammuga“ kohtumised. Võimalik on kohtuda tihedamalt, kuid harvemad kohtumised ei ole soovitavad, sest siis kipub kaduma vajalik intensiivsus ja vastastikune side, mis mentorluses tagab järjepidevuse teemade-küsimuste käsitlemisel, sihtide seadmisel ja tagasiside andmisel.

Kui pikk peaks olema mentorkohtumine?

Kindlasti on abiks, kui kokku ei lepita mitte ainult kohtumise algus, vaid ka lõpp. See hoiab kohtumise sisu fookuses. Vajadusel lepitakse kokku, et mõned teemad võetakse käsitlemisele järgmisel korral. Kui kohtumisel on struktuur ja läbimõeldud sisu, on ajalises raamistikus püsimine kergemini teostatav. Kohtumise pikkus sõltub osapooltest, aga lühem kui 1,5-tunnine kohtumine ei anna süvenemisvõimalust ja pikem kui 4-tunnine on enamasti juba liiga väsitav. Kohtumise pikkus sõltub ka sellest, kas koos vaid vestledakse või on kavas muid tegevusi. Näiteks võib mentorkohtumise käigus koos lõunastada, vaadata mõnda videoloengut ja seda arutada, või võtta ette pikem jalutuskäik.

Mida teha esimesel kohtumisel?

Esimesel kohtumisel tuleks käsitleda vähemalt kolme asja. Esiteks, võtke aega tutvumiseks. Milline oli teie lapsepõlveperekond, kuidas end iseloomustaksite, kuidas saite kristlaseks ja millised on teie olulisemad arengufaasid vaimulikus elus ja teenimises? Teiseks, mentii sõnastab oma eesmärgid ja ootused. Mentor võib esitada aruteluküsimusi. Mida soovid saavutada oma töös või vaimulikus elus järgmisena? Mil moel tuleb sulle kasuks see, et ma sulle mentoriks olen? Mida saan sulle pakkuda, mida sa ise ei suuda või ei taha õppida? Eesmärgid tasub kirja panna, et mõne aja pärast need veel kord üle vaadata. Näiteks võib mentii arengukohaks olla ajajuhtmine. Tal on raske leida aega puhkuseks ja süvenemiseks. Sel juhul on eesmärgiks regulaarse puhkuse rütmi loomine ning prioriteetidest lähtuva ajajuhtimise kavandamine ja rakendamine. Sellest lähtuvalt tuleks sõnastada kodutöid ja vestlusteemasid. Kolmandaks pannakse paika reeglid. Kuidas ja millal lepitakse kokku kohtumiste aeg? Kuidas hoitakse konfidentsiaalsust? Reeglid loovad turvalisust: näiteks teab mentii, et ta võib ise valida kas ja kui palju ta on valmis mentori küsimustele vastama. Reeglid kaitsevad nii mentiid kui mentorit ning aitavad kogu protsessi muuta sujuvaks.

Kuidas mentorkohtumine üles ehitada?

Igal mentorpaaril tekib tavaliselt oma muster. Siinkohal mõned üldised soovitused. Kõigepealt tasub üle rääkida, mida olulist on eelmisest kohtumisest alates toimunud. Põhirõhk on siin mentii elus toimunul, aga suhte arengu mõttes pole üleliigne, kui ka mentor oma elust mõne seiga nimetab. Järgmiseks süvenetakse mõnda teemasse, mis on kas eelnevalt kokku lepitud või mis mentii elust probleemi või küsimusena üles kerkib. Kindlasti tuleb aeg-ajalt valida selliseid küsimusi, mis pole reageeringud toimuvale, vaid aitavad mentiil vaadata ettepoole, unistada, kavandada ja paremini sõnastada oma kutsumust. Vaimuliku mentorluse olemuslikuks tunnuseks on, et võetakse aega palvetamiseks. Eelnevalt võib nimetada palvevajadusi. Jällegi on põhifookus mentii palveteemadel, kuid mentori palvesoovidki on teretulnud. Just palvetades – suurema juhendaja ees seistes – kaovad mentori ja mentii kindlaks kujunenud rollipiirid. Tavaliselt lepitakse kokku mõni koduülesanne kohtumiste vaheliseks ajaks. Ülesanne võib sisaldada mõne teksti lugemist, filmi või kunstiteose vaatamist, mõne teema läbimõtlemist või regulaarseid tegevusi – harjutusi. Mõnikord peetakse mentorlusperioodi vältel päevikut. Nii muutuvad kohtumised sisulisemaks ning eesmärgipärasemaks. Viimaks on mõistlik kokku leppida järgmise kohtumise aeg.

Kes maksab kulud?

Eesti koguduste kontekstis teeb mentor tavaliselt oma tööd tasuta. Kristlik mentorlus on eelkõige jüngerluse ja kristliku kogukonnana toimimise orgaaniline osa, mitte teenus. On viisakas, et mentii maksab mentori otsesed kulud (sõidukulu, toitlustamine), kui pole kokku lepitud teisiti. Mõnel pool maailmas tasustab kirik mentori tööd keskstruktuuride kaudu, mõnel pool on vaimulik mentorlus ja coaching seotud rohkem ettevõtlusega, mispuhul kujuneb kristlikuski valdkonnas välja teenusepakkuja ja kliendi suhe.

Kus kohtumist korralda?

Kohtumisi võib korraldada igal pool – kontoris, kodus, kohvikus, pargis. Eesti kultuuris võib kohtumine toimuda kasvõi saunas. Koha valikul tuleb siiski arvestada segamatu meeleoluga ja süvenemise vajadusega. Samuti peab olema tagatud, et keegi peale asjaosaliste vestlust pealt ei kuula. Avalikus ruumis võib esineda nii palju häirivaid või ootamatuid tegureid, et on raske tegelikest asjadest vestelda ja palvetada. Äärmisel juhul võib mentorkohtumise korraldada Skype’i või FaceTime’i vahendusel, aga kui vähegi võimalik, on eelistatud silmast silma kohtumised samas ruumis.

Mida teeb mentor ja mida teeb mentii?

Mentor juhib kogu protsessi ja annab sellele struktuuri. Samas tulevad sisulised küsimused ja ettepanekud ikkagi mentiilt. Mentori ülesandeks on esitada küsimusi, mis aitavad mentiil paremini mõista ennast, oma rolli kristlikus töös ja kogukonnas. Mentori ohuks on paljusõnalisus või mentiile ette ütlemine, mida too peaks mõtlema või kuidas asju nägema. Seepärast on vajalik õppida kasutama aktiivse kuulamise tehnikaid. Ümbersõnastamise ja peegeldamise kaudu aitab mentor mentiil endast paremini aru saada. Mentiile peab jääma igas vestluses oma ruum: tal on õigus öelda, et ta ei soovi mingil teemal vestelda. Ta võib vajada aega, et tekiks usaldus, või et mingi teema läbi mõelda, samuti võib mõni teema olla liiga värskelt valus. Kui küsimus on mentori meelest ikkagi oluline ja vajab käsitlemist, lepitakse kokku, et mentii annab märku, millal ta on valmis sellest rääkima. Mentii omakorda peab silmas pidama, et temal on arenguvastutus, ja see võib nõuda teemade käsitlemist, mida ta seni on vältinud. Ron Larson on oma loengutes rõhutanud, et vaimuliku mentori oluliseks omaduseks on usaldusväärsus ja püsivus, mentii aga peab võtma initsiatiivi enda muutuste ja vaimuliku kasvu eest. See tähendab muuhulgas valmisolekut oma tegelikest küsimustest rääkida. On oluline, et pastorite mentorid oleksid ise aktiivselt tegevad vaimulikus töös.

Milliseid teemasid kohtumisel käsitleda?

Nagu öeldud, sõltub teemadering eelkõige mentii vajadustest, küsimustest ning probleemidest. Siiski on terve rida valdkondi, mis kristlikus mentorluses suure tõenäosusega esile kerkivad. Näiteks: suhe Jumalaga ja kristlikud valikud, otsuste langetamine, suhted perekonnas, enesejuhtimine ja kutsumus, vaimulikud praktikad, suhted kogudusega ja koguduses. Vaimulike juhtide puhul lisanduvad mitmesugused juhtimisega seotud teemad, emotsioonid ja nende juhtimine, ajajuhtimine, vaimulik süvenemine ja kristlik küpsus.

1.5. Kes hoolitseb mentori eest?

Mentorsuhtes toimib kandva jõuna vabatahtlikkuse ja vastastikuse usalduse lähtekoht. Kindlasti on üsna paljudel kogemus sellisest toetavast arengusuhtest, millel on kõik mentorluse tunnused, kuid mida pole osatud või tahetud nimetada mentorluseks. Kujutage mõnd sellist elukogemust ja tähendusrikast inimest ette! Sageli oli see lihtsalt sisemine kutse ning valmisolek pakkuda kaaslasele jagamatut tähelepanu, julgustust ja abi toimuva mõtestamisel ning eesmärkide poole pürgimisel. Meeldivaks tegi asja tõik, et selle kõige juures oli võimalus meenutada ja jagada enda kogemusi. Õhkkond oli usalduslik, pingevaba ja avatud. Kunagi, mõnikord palju hiljem, saite õieti aru, et teil oli nendest vestlusest palju abi. Uskumatu! Midagi erilist seal ju ei toimunudki!

Ka nii võib. Mentorlus ei pea olema formaalselt korraldatud. Ometi on taibanud mitmed organisatsioonid, teiste hulgas kirikud-kogudused, et inimestele võib kujuneda ülimalt väärtuslikuks nimelt selliste kaaslaste olemasolu, kellega koos regulaarselt tehtule tagasi vaadata, õppetunde sõnastada ja tulevikku planeerida. Taolised organisatsioonid, rääkimata kirikutest-kogudustest, ei ole jätnud mentorlust isevoolu hooleks. Lähtudes Jeesuse ning jüngrite eeskujust ulatub kristlike isade ja vaimulike juhendajate mentorlik traditsioon kirikuloo algusaegadeni.

Tänapäeval on läbi mõeldud mitmed mentorlust toetavad põhimõtted. On loodud „väikesed toetavad“ protseduurid, mis hõlbustavad mentorite ja mentiide kokkusaamist ning mentorlusprotsessi alustamist. Mentorite kasutada on materjale, mis aitavad kaasa eesmärgipärase mentorsuhte kujundamisele ning hõlbustavad kohtumiste läbiviimist. Käesolev raamatuke on üks omataolistest eesti keeles ja meeles. Antud kirjanduse eesmärk on anda hoogu mentorluse ja seda edendavate veendumuste levikule.

Päris palju mõeldakse ka sellele, mida teha, et mentorid ei väsiks ja oleksid motiveeritud oma rolli täitma. Mida vajab mentor selleks, et püsida arengu toetajana kaua heas töövormis? Tegelikult kõike seda, mida vajab mentii – arendavat keskkonda, võimalust jagada enda kogemusi ja õppida teiste kogemusest, julgustamist ning väljakutseid. Kristlikus mentorluses on hindamatu Püha Vaimu kaasabi.

Mentorile võib palju pakkuda osalemine mentoritele mõeldud koosviibimistel. Selliseid kogunemisi on nimetatud osadusringiks, mentoritekoguks, klubiks, kovisiooniks. Nimetus ise ei ole oluline – küsimus on selles, kas mentor tajub, et tema tegevus on tõepoolest oluline, et see omab tähendust suuremas kontekstis ja et talle pakutakse mõõdukalt toetust. Mentorid on leidnud, et neid inspireerivad ja rikastavad niisugused kohtumised, kus on võimalik omavahel arutada – muidugi konfidentsiaalsuse põhimõttest kinni pidades – keerulisemaid juhtumeid. Mentorite omavahelistel kohtumistel arutatakse sageli süvendatult teemasid, mis ikka ja jälle töös päevakorda kerkivad.

Kristlikus kontekstis vaadeldakse mentorlust sageli võrgustikuna. See tähendab, et ka mentor vajab mentorit. Ühes suhtes mentori rolli täitev inimene võib teises suhtes olla mentii. Teise juhendatavana tunnistab ta omaenda arengukohti ning on valmis nende kallal tööd tegema. Selline vastastikuse toetamise ja jõustamise praktika on kristlikule osaduskonnale omane ja teoloogiliselt põhjendatav – tänu Jeesuse poolt lubatud Püha Vaimu toetustegevuse eeskujule, volitusele, läkitusele. Piiblis kasutatakse vaimuelulise mentorisiku kohta kreekakeelset mõistet parakleet – „juurdekutsutud“, mida antiikmaailmas omistati kohtu ette mineva inimese kaitsjale. Kui isegi advokaat võib advokaati vajada, saati siis mentor mentorit, tegelikult Mentorit.