Täiskasvanuõppest kiputakse rääkima sageli formaalses võtmes, isegi kui ei peeta silmas kraadiõpet.
Täiendkoolitused, kursused, ümberõpe – kõik see on muidugi vajalik ka kristlikus kontekstis. Teoloogilised õppeasutused ja kiriklikud struktuurid pakuvad nii pastoritele kui teistele aktiivsetele kaastöölistele koguduses eraldatud ja eesmärgistatud aega, et mingis vallas oma teadmisi täiendada või uusi teadmisi-oskusi omandada.
Nädalalõpp või üks-kaks päeva kuus pikema aja vältel võib seda eesmärki suurepäraselt täita. Teatud määral, puhuti lausa tõhusalt, täidavad seda ülesannet ka konverentsid ja seminarid – isegi kui need alati õpiväljundeid ei sõnasta. Koguduse piibliring on samuti õppimise keskkond. Pole imestada, et mõned kogudused eelistavad rääkida kohaliku koguduse piiblikoolist, mis sellest, et see ei asenda süstemaatilist teoloogiakursust. Ei peagi asendama.
Kuid õpetaja poolt juhendatud ja intensiivse, teatud ajaühikusse mahutatud õppetegevuse kõrval on teisigi täiskasvanuõppe võimalusi. Eriti tuleb neid nimetada – vahest isegi uuesti ausse tõsta – nüüd, kui õppimisteooriad julgustavad tegelema elukestva õppega. Elukestva õppe üheks osaks on iseõppimine, kuigi see ei pea kaugeltki alati toimuma individuaalses isoleerituses. Arutelud huvirühmas, lugemismaterjali analüüs või mõtestatud konspekti koostamine, artikli kirjutamine koguduse infolehte, isegi tõlkimine ja raamatu mõttega lugemine hommikukohvi juurde – need on ainult mõned võimalused, kus õppija võib enese teadmiste-oskuste täiendamise eest ka ilma formaalse juhendajata vastutust võtta.
Lisaks pakuvad teavet internetiallikad. Muidugi on hea, kui asju saab kellegagi koos läbi mõelda, isegi kui see „keegi“ ei ole õpetaja, juhendaja ega õpipartner. Käesolev materjal käsitleb ka kirjastamist kui õpikonteksti.
Lugemine kui süvenev kaasamõtlemine
Arthur Schopenhauer on küll öelnud, et lugemine ei ole mõtlemine mitte enese, vaid kellegi teise peaga. Võtan endale voli lugupeetud filosoofiga mitte nõustuda. Lugemisel tuleb ikka oma peaga kah mõelda, tekst võimaldab dialoogi – ja dialoog on juba didaktiline akt. Lugemisel kohtame mõtteid ja kujutluspilte, mis võivad olla uudsed, mõnikord aga on omased ja tuttavad. Nõustudes või enese jaoks loetut täpsustades või lisades endapoolse elukogemuse või kontekstitunnetuse, astub lugeja vestlusesse – eelkõige tekstiga, mõnikord autoriga, sageli iseendaga. Umbes nii, nagu meie siin praegu arutame asja Schopenhaueriga.
Lugemisel tuleb ikka oma peaga kah mõelda, tekst võimaldab dialoogi – ja dialoog on juba didaktiline akt.
Lugemisel ilmneb üks õppijale igiomane soov. Tahaks, et õppimine oleks nauditav. Ega alati ole. Õppimine on muuhulgas töö, pingutus. Ja nagu iga pingutuse puhul, nii on siingi nauding esialgse energia panustamise hilisem tulemus. Nagu tervisejooksul – kõigepealt tuleb ennast pisut või palju ületada, aga pärast on päris hea olla. Muidugi on oluline ka teksti sisuline ja vormiline külg. Lugemiselamuse saame siis, kui tekst meid kaasa haarab, nõustuma või vaidlema ärgitab.
Lugemiselamuse saame siis, kui tekst meid kaasa haarab, nõustuma või vaidlema ärgitab.
Vähetähtis ei ole teksti kujundlik ja esteetiline mõõde. Pesumasina kasutusjuhend on küll õpetlik ja informatiivne, aga vaevalt keegi sellest lugemisnaudingut saab. Põhjus on vist selles, et kasutusjuhendist võib küll õppida, millisele nupule vajutada, aga see teadmine ei loo eriti palju kaasa mõtlemise ruumi. Seda teadmist on raske uutesse olukordadesse üle kanda.
Hoopis teine lugu on mõne luuletusega. Näiteks Marie Underi „Vanemate Piibel“, ärgitab kujutlusvõimet ja selle tundetoon aitab mõtestada lugeja tegelikkust, isegi kui lugeja ei tee seda ratsionaalselt, vaid emotsionaalselt. Lugemine kui süvenev kaasamõtlemine – ja õigupoolest ühtlasi kaasa-tundmine – ei anna mitte ainult uusi teadmisi ega õpeta teatud viisil tegutsema, vaid täidab ka hingehariduse osa. Täiendab ja toetab lugeja emotsionaalset intelligentsust.
Lugemine kui süvenev kaasamõtlemine – ja õigupoolest ühtlasi kaasa-tundmine – ei anna mitte ainult uusi teadmisi ega õpeta teatud viisil tegutsema, vaid täidab ka hingehariduse osa.
Kristlikus kontekstis tuleb mõistagi rääkida raamatute raamatu lugemisest. Oma vaimulikutöös olen märganud, et Piibli regulaarne lugemine ei ole protestantlikes kirikutes kaugeltki nii endastmõistetav, kui võiks eeldada. Üsna haruldane on leida inimest, kes väljendab pühakirja üle vaimustust, seostab seda tegeliku elu ja eksistentsiaalsete küsimustega, näeb rõõmu ja vaeva, et ületada üksikute piiblisalmide tsiteerimine terviklikuma sõnamõistmise nimel. Martin Luther seisis printsiibi „sola Scriptura“ eest ja John Wesley iseloomustas ennast kui ühe raamatu meest – „homo unius libri“. See ei tähendanud, et nad muid raamatuid ei lugenud, vaid seda, et usu ja elu jaoks oli nende väitel just Piiblil keskne mõtestav roll. Kui aga Piibli tekst ja sõnum on nii tähtis, siis on sellel kindlasti keskne roll ka enesetäiendamise teel, seda nii kristliku koguduse liikme kui elu põhiküsimuste üle juurdleva inimese jaoks üldse. Lugemine on täiskasvanuõppe vorm ja Piibli lugemine veel eriti.
Muidugi on tänapäeva elektrooniliste vahendite levik esitanud süvenevale ja dialoogilisele lugemisoskusele uusi väljakutseid. Uuringute järgi on Eestis umbes 13% noorukeid, kes võivad hätta jääda lihtsamategi tekstide mõistmisega. Vahest on kiriku üheks teenimisvõimaluseks ühiskonnas edendada mitte ainult funktsionaalset lugemisoskust, vaid ka aruteluvõimet ja kaasa mõtlemise oskust tekstiga suhtlemisel, mida võiks – nagu siin kirjutises tehtud – nimetada dialoogiliseks lugemiseks.
Ei maksa unustada „juutjuubi“ – juba mõnda aega ammutab põlvkond või kaks hulga teadmisi ja aruteluteemasid muusika, loengute ja jutluste näol sealt. Nii et rääkida tuleb ka „dialoogilisest kuulamisest“. Siiski ei kao kirjutatud teksti roll, olgu see siis e-lugeris või trükitud köites. Piibel ja vaimulik kirjandus olid omal ajal esmase lugemisoskuse vahendiks, tänapäeval on lugemisel ehk uus ülesanne – mõtlemise ärgitamine, oma seisukohtade sõnastamise oskuse süvendamine, vestluskultuuri edendamine. Toetudes ajaloolisele raamatukultuurile kristlikus kontekstis, võib tänapäeva kogudus luua „dialoogilise lugemise“ keskkonna, avatud ja otsiva ja kaalutleva õhkkonna – rajades väikerühmi või julgustades isiklikku lugemishajumust.
Kirjutamine kui uute mõtete avastamine
Selle alateema alguses sobib väike põige ajalukku. Kristliku kiriku lugu Eestis peidab endas lisaks auväärsele lugemise loole ka kirjutamise lugu. Kirjaoskus mitte ainult kirjatähtede tundmise mõttes, vaid tähendusrikka teksti loomise mõttes, on tihedalt seotud kristliku keskkonnaga ja väärtustega. Ei olegi tarvis minna sajanditevanusesse minevikku, näiteks eestlastest vennastekoguduse liikmete tõlgete ja kirjatööde manu. Piisab põgusast pilguheidust 20. sajandisse.
Kirjutamine kui täiskasvanuõpe, iseseisev täiendõppe vorm, levis 20. sajandil osalt sisemisel tõukel ja osalt välistel ajenditel. Kaugeltki tähtsusetu polnud seejuures kõige lihtsam kirjutamine: ümberkirjutamine ja konspekteerimine. Kirikuarhiivis võib huvilisele kätte sattuda kladede kaupa käsitsi ümber kirjutatud raamatuid ja jutlusi. Mõnel juhul masinakirjas. Ümber on kirjutatud laule, piiblitekste, usulist kirjandust.
Sellel oli praktiline väärtus. Kirjutaja talletas teksti oma käekirjaga iseenda ja võib-olla mõne lähedase jaoks. Samas oli sellel tegevusel mentaalne mõju. Kirjutatud tekstis on lauseid alla joonitud, olulist välja toodud, mõnikord kasutatud eri värve. Ümberkirjutamine oli tekstissse süvenemine. Lisaks harrastati jutluste konspekteerimist kirikupingis. Selliseidki konspekte on säilinud palju – ja ilmselt hävinud veelgi rohkem. Niisugune kirjutamine on omamoodi üleminekunähtus ja kuulub ehk tähelepaneliku lugemise valda isegi rohkem kui kirjutamise valda. Aga kirjutamine ikkagi.
Omaette peatükk on muidugi rohkem või vähem originaalsete kirjalike tekstide loomine, olgu selleks siis mälestused või jutlused, erialased tekstid või õppematerjalid. Need tekstid võivad olla erineva haarde ja sügavusega, kuid kirjaliku teksti loomine on alati õpitegevus. Olen omal ajal olnud külaliseks teoloog Elmar Salumaa kodus, kellel oli tavaks hommikuti neli-viis tundi oma mehaanilise kirjutusmasina taga töötada. Ta kirjalik pärand nii tõlgete, refereeringute kui originaaltekstide näol on suures osas ikka veel käsikirjas, ehkki mõned köited on viimastel aastatel ilmunud. Salumaa laud oli täis avatud teatmeteoseid ja raamatuid, millel vahel mõni paberileht, et järge üles leida. See on hea eestimaine näide kirjutamisest, mis samal ajal on uue teabe ja teadmise otsimine, seoste loomine, kontekstualiseerimine – ühesõnaga, õppimisprotsess.
Elmar Salumaa … on hea eestimaine näide kirjutamisest, mis samal ajal on uue teabe ja teadmise otsimine, seoste loomine, kontekstualiseerimine – ühesõnaga, õppimisprotsess.
Õppimine on mõistagi seotud ka vähem akadeemilise teksti loomisega. Näiteks mälestused võimaldavad teha üldistusi, valida elusündmuste voolust tüüpilisemad või tähendusrikkamad või lugeja jaoks olulisemad. Võrdlemine, kujundite otsimine, sõnastuse lihvimine, et mõte paremini esile tuleks – see kõik võimaldab õppida. Teksti uuesti üle lugemine ja iseenda tarbeks toimetamine nõuab keelele ja sisule teistkordse tähelepanu pööramist. Mis võiks olla paremini? Kuidas seda teisiti sõnastada? Õppimise juures on oluline analüüs – mis läks valesti, mida saab paremini teha? Kirjutatud tekst võimaldab parandusi sageli veel enne, kui jõuab teiste kätte.
Üks aspekt väärib veel tähelepanu. Need, kes on kirjutamist regulaarsemalt praktiseerinud, on kindlasti avastanud, et kirjutades tekivad seosed ja ideed, mis suure tõenäosusega jääksid suulise arutelu käigus tekkimata. Kirjutamine on nagu teatud liiki sõelaga sõelumine: vaimsest, usulisest ja tunnetuslikust tegelikkusest jäävad sõelale sellised seosed ja mõtted, mis suulise sõelaga sõeludes tähelepanu ei pälviks, jääksid märkamatuks. Lihtsalt sellepärast, et suuline sõel on teistsugune. Kui õppimine on muuhulgas uute seoste loomine, olemasoleva teadmise värskem teadvustamine, probleemi lahenduskäigu põhjendamine ja kirjeldamine, siis kirjalikul väljendusoskusel on siin oluline roll. Kirjutamine ei ole ainult teadmiste edasiandmise vahend, vaid teadmiste-oskuste-väärtuste leidmise ja loomise tööriist.
Kirjutamine on nagu teatud liiki sõelaga sõelumine: vaimsest, usulisest ja tunnetuslikust tegelikkusest jäävad sõelale sellised seosed ja mõtted, mis suulise sõelaga sõeludes tähelepanu ei pälviks, jääksid märkamatuks.
Kiriklikus kontekstis edendab õpikogemust isiklike mälestuste kirjapanek, päeviku pidamine, koguduse infolehte kaastöö tegemine ja jutluse kirjutamine, rääkimata ajakirjanduslikumast ja akadeemilisemast kirjutamisest. Isegi kui süstemaatiline kirjutamine ei ole iga inimese meelistegevus, võiksid koguduse pastor või teised juhid julgustada koguduseliikmete kirjutamisharjumusi: ei või iial teada, millist loomingulisust inimestes peitub, kirjutamise arendavast mõjust rääkimata.
Kirjastamine kui valikute tegemine
Omaette õpivaldkond on kirjastamine. Jutt ei ole niivõrd kirjastamisega seotud oskuste edendamisest ja teadmiste täiendamisest, mis käib kaasas iga tegevusega, kui seda hästi ja perspektiivitundega teha. Meeskonnatöö, raamatuturu uurimine ja kirjastamise tehnilised aspektid jäävad siinkohal arutelust kõrvale. Juhin tähelepanu pigem valikute tegemisele ja lugejate jaoks õpikeskkonna loomisele. Kirjastamisel on hariv funktsioon, mis samal ajal võimaldab kirjastamisega seotud inimestel endil areneda, oma tegevuse sisulisi tagajärgi analüüsida.
Kirjastamisel on hariv funktsioon, mis samal ajal võimaldab kirjastamisega seotud inimestel endil areneda, oma tegevuse sisulisi tagajärgi analüüsida.
Muidugi võib kirjastamisest kujuneda lihtsalt ärivaldkond, mis orienteerub ainult nõudlusele. Kirjastame seda, mis läheb müügiks, ja kõik. Olles pisut tuttav Eesti kristliku kirjanduse väljaandmise murede ja rõõmudega, julgen väita, et selles tegevusvallas ei ole kadunud idealistlik ja hariv motiiv. Tahaksin loota, et see jääb nii ka tulevikus. Muidugi oleks lühinägelik öelda, et läbimüük ei ole üldse tähtis. On muidugi. Aga kristlik kirjastamine Eestis ei ole kaotanud teatud missioonitunnet ja see on tervitatav. Silmapaistva missioonitundega on läbi aastakümnete tegutsenud kirjastus Maarjamaa. Suure töö on teinud kirjastus Allika ja Johannes Esto Ühing, kui nimetada vaid mõningaid. Tean, et mõni kristlik kirjastus arutleb umbes niimoodi: anname välja selle raamatu, mis toob meile natuke rohkem sisse, ja selle ressursiga saame anda välja järgmise raamatu, mis küll nii tulus ei ole, aga mida me kirjastusena peame oluliseks lugejale pakkuda.
Kuidas on see seotud täiskasvanuharidusega? Kahel viisil. See on õppimisväljakutse ühelt poolt kirjastusele ja teiselt poolt lugejale. Mõlemal juhul on tegemist õppimisega mõtestatud valikute tegemise teel.
Kirjastus teeb valiku, milliseid raamatuid välja anda. Küllap tehakse see valik, võttes arvesse mitmeid asjaolusid. Kas raamat läheb müügiks? Kas see raamat täidab olulist lünka Eesti kristlikul või kitsamalt teoloogilisel, kirjavaramaastikul? Kas raamat on oluline kirjastuse missiooni teostamiseks? Kas raamatu väljaandmine täiendab nappi Eesti autorite nimekirja usulis-teoloogilises rubriigis?
Võib-olla mõnes kirjastuses mõeldakse ka nõnda: anname selle raamatu välja, sest see julgustab noort kohalikku autorit ja kord võib temast saada kaalukas kirjutaja. Selles viimases argumendis ma küll päris kindel ei ole. Aga võiks ju nii olla.
Kui väita, et kirjastamine on õppimine valikute tegemise teel, siis ei ole asi selles, et kirjastus teeb lihtsalt lugemisvalikuid lugeja eest. Kirjastus teeb – või peaks tegema – valikuid lugeja jaoks. Umbes nii, et siin on seitse raamatut – igaühel oma väärtus ja taust, vali, millist tahad lugeda. Vali see, mis on sulle abiks või ärgitajaks – usulises, intellektuaalses, isiksuslikus vallas. Niisugune hoiak tähendab ka lugemisvara tutvustamist, taustateabe andmist. Ühelt poolt nõuab see kirjastuselt endalt õppimistahet, teisalt aga loob parema keskkonna, kus lugeja võib teha tema usuliseks-isiksuslikuks-teoloogiliseks arenguks sobivamaid valikuid.
Just põhjendatud valikute tegemine ja valikukeskkonna loomine on tunnusjoon, mille suunas kristlik kirjastamine on selgemalt viimaste aastakümnete jooksul liikunud. Nõukogude ajal oli kristlik kirjastamine surve all – trükist ilmunud teoseid kontrollis Nõukogude tsensuur, masinakirjalisi väljaandeid suunas ühelt poolt kas kiriku põletav argivajadus ja missioonitunne või siis samizdat-kirjastaja – tavaliselt oli selleks üksainus inimene – isiklik huvi. Turg ei omanud peaaegu mingit tähtsust. See oli teistsugune õpikogemus: õppimine selles kontekstis oli muuhulgas ühtlasi protest, „erilise teabe“ edastamine ja omandamine, kuulumine „valitute“ ringi, kellele seda kirjandust üldse usaldati. Nüüd on olukord hoopis teine, kuid kirjastamise hariduslik tahk ei ole kuhugi kadunud. Praegu seisneb see pigem sisuliste ja põhjendatud valikute loomises ja lugeja neist informeerimises.
Muidugi, kirjastamine võib muutuda indoktrineerivaks tegevuseks, millest on tuline kahju. Et raamatute väljaandmine jääks harivaks, õppimisvalikuid ja arenguvõimalusi pakkuvaks tegevuseks, peab kirjastamise protsessis endas olema ruumi õppimise, katsetamise ja analüüsi jaoks.
Lõpetuseks
Lugemine, kirjutamine ja kirjastamine on suurelt jaolt täiskasvanuhariduse tegevused kõige üldisemas mõttes. Harva tehakse nende arendamiseks ajaliselt piiritletud ja õpiväljunditega määratletud koolitusi, ehkki seegi on võimalik. Tavaliselt on need tegevused pigem seotud spontaanse ja mitteformaalse õppimisega, mille käigus ilmnevad kavandamata õpiväljundid. See aga ei vähenda lugemise, kirjutamise ja kirjastamise tähtsust täiskasvanuhariduses üldisemalt ja kristlikus täiskasvanuhariduses konkreetsemalt.
Eluõpet ei maksa alahinnata. Kiriku üks funktsioon on kindlasti aidata inimest elada elusamalt, olla teadlikum oma valikutest, suuta paremini analüüsida oma tegevust ja hoiakuid ja otsustada midagi parandada. See on õppimisprotsess. Kirikul on õpikeskkondade loojana jätkuvalt täita kaalukas ülesanne.