10. Piibliõpe

Peatükis on eesmärgiks anda ülevaade piibliõppega seotud eesmärkidest, lähenemisviisidest, õppemeetoditest ja ohtudest. Peatüki lõpus on toodud mõned näited piiblikoolide õppekavadest.

Piiblikool ja piiblitunnid

Piibel on üks kristliku kiriku alustekste. Eri konfessioonid suhtuvad Piibli õppimisse mõnevõrra erinevalt, kuid ühel või teisel viisil on Piibel kõigi kristlike konfessioonide jaoks oluline.

Piibliõpe on seetõttu läbivaks praktikaks paljudes kristliku hariduse vormides, näiteks jutlustamine, kirjastamine, väikegruppide arutelud jm. Käesolevas peatükis vaadeldakse kahte peamist piibliõppe vormi – nn piiblitundi ja piiblikooli.

Piiblitund sisaldab endas lühemaid, tihtipeale regulaarselt toimuvaid kohtumisi, kus õpitakse ja uuritakse Piibli teksti. Piiblitund on tavaliselt suunatud kõigile asjast huvitatud inimestele. Piiblikoolis võetakse õppekava läbimisel üldjuhul pikemaajalisem vastutus, seal on õpe tervikliku õppekava tõttu tihti süstemaatilisem ning ülevaatlikum, piiblikooli sihtgrupina nähakse üldjuhul koguduse ilmikutest töötegijaid. Nende lähenemisviiside vahe on aga siiski pigem tinglik.

Piibliõppel on mitmeid eesmärke ehk õpiväljundeid. Nendest sõltuvad õppemeetodid ja kogu piibliõppe ülesehitus. Laias laastus võib eesmärgid jagada kolme kategooriasse.

Piibli enda teksti õppimine – sellisel juhul on peamiseks õppevormiks piiblisalmide pähe- ja piiblilugude tundmaõppimine. Täiesti puhtas vormis, ilma igasuguse tõlgenduseta on see lähenemine tõenäoliselt harva kasutatav. Samuti sisaldab valitud lugude ja salmide sisu alati piibliõpet läbiviiva kogukonna teoloogiat – kirjakohti valitakse vastavalt sellele. Õppemeetoditest kasutakse sellise lähenemise puhul lugude lugemist ja jutustamist, videote vaatamist, salmide päheõppimist, viktoriine ja muud taolist, mis toetavad meeldejätmist.

Teiseks eesmärgiks piibliõppes on kogukonna või kellegi teise tõlgenduste õppimine. Tavaliselt toimub piibliõpe kristlikus kogukonnas – kodugrupis, koguduses või konfessiooni õppeasutuses, kelle tõlgendusi Piiblist õpitakse. Selline õppevorm eeldab, et osalejad jõuavad ”oma kogukonna vastusteni” ehk õpivad Piiblit mõistma kokkulepitud viisil. Loomulikult sisaldab see ka piiblilugude ja tekstide õppimist, aga nendele lähenemise viis algab õpetuslikust raamistikust. Näiteks on üheks levinud raamistikuks Kristuse lunastustöö ja niisugusel juhul vaadeldakse kogu Piiblit selles perspektiivis.

Kui õppimise eesmärk on kogukonna tõlgendused, muutuvad õppevormid mitmekesisemaks. Lisaks piiblitekstidele kasutatakse ka sobivate tõlgendusviisidega või oma kogukonna autoriteetide tõlgendavaid tekste. Ruumi on ka arutelule ja intervjuudele külalistega, kuid oodatakse, et selle piibliõppe lõpuks jagavad osalejad ikkagi sarnast tõlgendust Piiblist. Harva esitatakse mitmeid variante ja kui, siis eelkõige selleks, et tõestada enda variandi paremust.

Sellist kogukonna piiblitõlgenduste õppimist on väga vaja kas või juba selleks, et saaks rääkida ühisest identiteedist. Siiski on hea, kui sellega kaasneb lähenemisviis “Meie mõistame seda nii, aga on ka teisi arusaamu”. Nii näiteks on kaasaegses avatud maailmas võimatu hoida inimesi ühe kogukonna õpetuse piires mõtlemas – üsna peamärgatakse, et naaberkirikus saadakse asjast aru veidi teisiti – siis on aga parem, kui teatakse, miks ja kuidas. Samuti võib  avastada, et agnostikust või New Age’i arusaamaga sõber või töökaaslane võib mõnest olulisest Piibli õpetusest vaid nüansi jagu erinevalt aru saada. Sisukas piibliõpe aitab mõista, miks just need nüansid tähendavad lõpuks väga erinevat mõtteviisi ning kuidas just Piibli abiga on võimalik selget joont vedada õige kristliku õpetuse ja sünkretistliku lähenemise vahele.

Kolmandaks ehk kõige vabamaks lähenemiseks piibliõppele on õppija enda tõlgenduste loomine teksti ja abimaterjali põhjal. See toimub tihti just individuaalses piibliõppes, kus inimene ei pruugi teiste õppijatega kohtudagi. Aga ka koguduslikud piibliõppegrupid võivad eesmärgiks seada selle, et osalejatele küll tutvustatakse kogukonna arusaama Piiblist, aga neile jäetakse ruumi leida enda jaoks kõige tähendusrikkamad valikud. Selle käigus on vältimatu tutvustada osalejatele erinevaid lähenemisi.

Enamikul usukogukondadest on teoloogiline arusaamine aja jooksul arenenud, mis tähendab, et vahel pole erinevate seisukohtade ja piiblitõlgenduste jaoks vaja kaugemale minnagi kui oma liikumise teolooge analüüsivalt võrrelda. Samuti võib ühes kogukonnas olla paralleelselt kasutusel erinevaid tõlgendusi mõne vähem keskse küsimuse suhtes. Otstarbekas on analüüsida ka vähemalt Eesti suuremate konfessioonide tõlgendusi kristluse kesksete teemade suhtes – kuidas mõistetakse Jumalat, inimese suhet Jumalaga, koguduse tähendust, kristliku elu olemust ja peamisi sakramente või vaimulikke talitusi.

Mõnel juhul võib olla abi ka sellest, kui keskseid usulisi arusaamu kõrvutatakse teiste religioonide omadega – inimesed reisivad üha enam ja puutuvad nendega nagunii kokku. Islami ja budismi seisukohtade kõrval on üha olulisem vedada selget joont raskesti määratletava New Age ja kristluse vahele. Sellest mitterääkimine ei tähenda, et see inimesi ei mõjuta. Inimesed ei oska lihtsalt nende mõjutustega toime tulla.

Piibliõppes on erinevate tõlgenduste esitamine ja otsustusvabaduse jätmine eriti oluline seal, kus Piibli seisukoht pole ühene ja selge. Siis on aus öelda: “Meie konfessioonis on valitud selline tõlgendus, aga sellel on mitmed kultuurilised põhjendused.”

Hea piibliõpetaja oskab eristada Piiblis kirjasolevat selle ajastu mõjutustest ning hiljem lisandunud tõlgendusi kultuurikonteksti mõjutustest, milles liikumine on arenenud ning millele see on ehk ka vastandunud.

Vabama tõlgenduse jätmise tee võib tunduda oluliselt ohtlikum kui ühe nn õige seisukoha tutvustamine. Tegelikult on aga nii, et inimesed usuvad ikka seda, milles nad veendunud on, pigem on neile abiks hästi läbimõeldud oma seisukoht, mida nad oskavad ka teistele põhjendada, kui kellegi teise õiged vastused. Kui tegu on konfessiooni tutvustava sissejuhatavat laadi koolitusega, siis on soovitav hoida lähenemine lihtne ja selge. Hiljem aga vajab enamik inimesi ruumi aruteluks ja enda jaoks tähendusrikkalt kogudusliku identiteediga seotud vastuse leidmiseks.

Õpetajatelt eeldab see oskust selgitada, mis on konkreetse kogukonna õpetuse tuumuskumused ja -tõlgendused ning millised uskumused on sellised, kus inimesed ongi eri meelt ja ka Piibel ei ütle otse, kuidas on ainuõige. Kokkuvõttes eeldab see õpetajatelt hermeneutilist kompetentsust – oskust teha vahet kesksete ja kristluse seisukohalt mittevaieldavate piiblitõlgenduste ning selliste vahel, mille osas on kergem lähtuda kogu Piibli, eriti Uue Testamendi hoiakust, ilma üksikutest salmidest selgeid juhiseid välja rebimata.

Piibliõppes võib kasutada mitmesuguseid viise tekstile lähenemiseks.

1. Piibli narratiivid. Sel juhuljutustatakse, vaadatakse või loetakse piiblilugusid osana mõnest suurest tervikust kronoloogilises järjekorras. Peamisteks näideteks võivad olla lood Jeesuse elust, Iisraeli rahva ajaloost või Pauluse misjonireisidest.
2. Õpetuslikud teemad. Õpetuslike teemade puhul asetub Piibel tõendusmaterjali rolli.Piibli kirjakohti kasutatakse õpetuslike seisukohtade toetuseks ja selgituseks, vahel ka illustratsiooniks. Õpetuslikeks teemadeks võivad näiteks olla kogudus, kristlase moraal, sakramendid, igavene elu. Selle lähenemise puhul on tavapärane, et koolitaja selgitab õpetuslikku osa, aga palub osalejatel valju häälega ette lugeda piiblitekste. Heaks praktikaks on osalejate arusaamade ja eelteadmiste kaardistamine enne iga teemat – nii on kergem teada, mis vajab pikemat käsitlemist ja mis tekitab rohkem küsimusi.
3. Argielu teemad. Piibel räägib mitmetest inimelu teemadest, mida saab ka piibliõppes käsitleda. Tihti on need lähedalt seotud õpetuslike küsimustega. Nendeks teemadeks võivad olla näiteks armastus, lahkus, töö ja puhkus, haigus ja tervis, perekond jm. Siin, nagu ka õpetuslike teemade puhul, kasutatakse Piiblit toetava tõendusmaterjalina, mille tekste koos õpitakse. Üheks ohuks on, et üksiku piibliloo põhjal tehakse liiga kaugeleulatuvaid järeldusi, jättes tähelepanuta Piibli tervikliku õpetuse. Nii näiteks võib Marta ja Maarja kodukülastuse loost tuletada, et kirikuskäimine on olulisem kui argitöö või et argitööd polegi vaja teha. Või kui kasutada üksikuid Pauluse seisukohti kogu kristliku abieluõpetuse alusena, on oht jääda väga ühekülgseks. Näide õppekavast „Inimesed suhetes“. 
4. Kiriku traditsoonidest lähtuv Piibli tõlgenduste uurimine. Siin on keskmes kirikuisade seletused ja tõlgendused ning nende praktiline tähendus traditsioonis ja liturgias.
5. Piibli isikud. Veel üheks huvitavaks ja terviklikku lähenemist pakkuvaks viisiks on keskenduda Piibli isikule või isikute grupile. Sellisteks isikuteks sobivad Jeesus, Taavet, Nehemja, Joosep, Paulus, Timoteos, Peetrus jt. Isikute kogumid võivad olla näiteks “Iisraeli ja Juuda jumalakartlikud kuningad”, “Vana Testamendi väikesed prohvetid”, “Iisraeli kohtumõistjad” jm. Piibli isikute käsitlemisel on väljakutse leida nende eluloo seoseid kuulajatega ja mitte takerduda kultuurilisse konteksti.
6. Piibli raamatud. Üheks kindlaks ja järeleproovitud piibliõppe vormiks on sügavuti tutvumine ühe Piibli raamatuga. Selle õppevormi juurde kuulub kindlasti kõnealuse raamatu lugemine, aga ka selle kohta käivate abimaterjalide kasutamine – kas siis koolitaja poolt ettevalmistatuna ja tutvustatuna või iga huvilise enda loetuna. Ajaloolise tausta uuring võib anda palju juurde raamatu mõistmisele ja võimele märgata, millised on kultuurist tulenevad mõjutused. Piibli raamatute süvendatud õppimist saab kombineerida ka selles olevate kesksete salmide päheõppimise, raamatust ülevaate koostamise, vastavate töölehtede ja muuga. Näide: eesti keeles on hiljuti ilmunud piibliõppematerjal “Jeesuse lugu läheb edasi” (Kolm Talenti OÜ, 2013), milles antakse üsna ülevaatlik pilt Apostlite tegude raamatust, seal on lisamaterjalideks ajatelg, isikute ja kohtade register, vestlusküsimused ja kaardid.
7. Teksti eksegees. Palju huvitavat võib pakkuda ka sügav tekstianalüüs ehk eksegees. Sel juhul liigutakse edasi aeglasemalt kui tavaliselt ja pööratakse lisaks teksti üldisele sõnumile tähelepanu ka originaalkeeles esinevatele detailidele ning sellele, kuidas need üldist sõnumit mõjutavad. Kindlasti on eksegeesi puhul vaja abistavaid materjale ja erinevaid piiblitõlkeid. Eksegeesi tegemine eeldab üldjuhul koolitajalt ka teoloogilist ettevalmistust.

Ohud piibliõppe läbiviimisel

Sisulised ohud.

• Ei eristata kultuurilise konteksti mõju sõnumi tuumast. Selle vahe tegemine on üks raskemaid ülesandeid piibliõppel ja eeldab kas suurepäraseid abimaterjale, teoloogilist haridust või, mis kõige parem – mõlemat korraga. Kultuurikonteksti mõistmine on oluline kahel tasandil – mõistmaks seda konteksti, kus Piibli tekst on kirjutatud, ja mõistmaks oma usukogukonna loos olnud ja olevaid erinevaid tõlgendamisi nende tekkimise konteksti valguses.
• Teksti tõlgendatakse ainult isiklikust kogemusest lähtuvalt. See oht on eriti neil koolitajatel, kel pole teoloogilist haridust. Tausta ja toetavaid materjale peavad aga järjekindlalt uurima ka need, kellel on vastav ettevalmistus. Isiklik kogemus on oluline osa piibliõppest, kuid seejuures tuleb meeles pidada, et ühe inimese kogemus ei tähenda tingimata, et Jumal alati nii toimib. See oht on ehk veelgi suurem, kui viidatakse kellegi autoriteedi isiklikust kogemusest tulenevale tõlgendusele mõne piibliteksti kohta. Kellegi teise usuline kogemus saab olla näide, illustratsioon, aga seda ei saa muuta õpetuse aluseks.
• Tõlgendatakse Piibli teksti sõnasõnalt, arvestamata tekstikonteksti, kus see on kirjutatud. Iga tekst asetub konteksti ja selle üksikute lausetena välja rebimise korral tekib teksti tähenduse moondumise oht. Üks hermeneutika põhiprintsiip on, et kõiki Piibli leiduvaid lugusid, õpetusi ja selgitusi tuleb tõlgendada Piibli kui terviku valgel, pidades sealjuures eriti silmas Uut Testamenti ja selle õpetust. Üldistades võib öelda, et üks piibliõppe eesmärk ongi aidata inimestel näha Piibli terviklikkust ja õppida ka iseseisval piiblilugemisel märkama, kuidas üksiksalmide eel ja järel kirjapandu aitab mõista nende salmide tähendust. Ehk teisisõnu: õpetada osalejatele piiblialast kirjaoskust.
• Keskendutakse koolitaja lemmikteemadele. Igal koolitajal on oma lemmikteemad või piibliraamatud – need, mis teda ennast kõige enam on kõnetanud. Kui üks koolitaja teeb aasta-aastalt valikuid, mida õpetatakse, ega mõtle seda õppekava tasemel läbi, on oht samade teemade ringi tiirutama jääda eriti suur. Seepärast on ehk abi koolitajate meeskonna kasutamisest ning väheste koolitajate puhul mujal kasutatavate õppekavade hankimisest ja inspiratsioonina kasutamisest. Üks kindel abinõu on aeg-ajalt uurida ka seda, millised on õppijaid huvitavad küsimused. Seda on kindlam teha kirjalikult ja anonüümselt, siis tulevad küsimused huvitavamad ja sisukamad.
• Enamik aega kulub moraali lugemisele ja manitsemisele. Pole kahtlustki, et Piibel kutsub ikka ja jälle meeleparandusele, aga pidev negatiivne sõnum ja osalejate (või mitteosalejate) patule osutamine ei ole kindlasti piiblitundide esmane otstarve.

Vormilised ohud:

• Ei mõelda eesmärkidele ega koostata õppekava. Õpiväljundite sõnastamine võib tunduda liigse bürokraatliku püüdena, aga nende abil saavad õpetajad ja õppikjad kokku leppida ühise lähenemisnurga, mis omakorda aitab valida kõige sobivama lähenemisviisi ja õppemeetodid.
• Püütakse õpetada väga palju korraga. Piibel on väga rikas raamat ja sellel on palju pakkuda. Sellegipoolest on tulemus kõige parem, kui korraga kasutatakse ühte lähenemist ega püüta iga kord tervet lunastuslugu edastada. Piibliõppel nagu üldse õpetamisel kehtib reegel “pigem vähem ja paremini”. Õiget mahtu ja lähenemisnurka on kergem leida juhul, kui eesmärgid on läbi räägitud ja sõnastatud.
• Unustatakse näitlikustamine. Sõltuvalt teemast ja lähenemisviisist on piibliõppes oluliseks abiks kaartide, jooniste, ajajoone, isegi filmide ja piltide kasutamine. Piibli narratiiv on pikk ja keeruline, visuaalsed märgid aitavad seda oluliselt lihtsustada ja mõista.

Piiblikoolid

EKNi liikmeskirikutest tegutseb teadaolevalt hetkel piiblikool kahe konfessiooni juures:

1. EELK Noorte Piibli- ja Misjonikursus on mõeldud 18–20-aastastele leeri läbinud noortele. Kursust korraldavad EELK Misjonikeskus, EELK Laste- ja Noorsootöö Ühendus ja EELK Usuteaduse Instituut. Kursuse eesmärke kirjeldatakse küll veel koolitajakeskselt, kuid nendest on võimalik aimata õpiväljundeid:

1. Toetada noore vaimulikku kasvamist pärast leerikooli.
2. Aidata noorel paremini Piibliga tutvuda ja omandada rohkem teadmisi Piibli kohta ning seeläbi julgustada noort avastama teoloogi iseendas.
3. Tutvustada noorele Lutheri teoloogiat ja luteri kiriku tunnistuskirju ning seeläbi aidata noorel moodustada oma identiteeti luterliku kiriku ja Kristuse kiriku liikmena.
4. Aidata noorel omandada rühmajuhi põhioskused.
5. Julgustada noort võtma vastutust ja olema aktiivne liige oma kodukoguduses.

EELK korraldab alates 2012. aasta sügisest vabatahtlike kogudusekooli. Kogudusekooli õppematerjal kujutab endast leerikooli teemade süvendatud käsitlust, mis jätkub praktilise kogudusetöö käsitlusena. Kool on kaugõppes ja kestab kaks aastat. Kursusel osalevate koguduste õpetajad valivad õpilasteks oma koguduse aktiivseid liikmeid, eesmärgiga tõsta nende pädevust abilistena kogudusetöös. Soovitatakse koguneda kohaliku koguduse rühmana kord nädalas või kord kahe nädala jooksul. Koolitajaks on koguduse õpetaja või tema abiline.

Õppijatelt oodatakse aktiivset osalemist koguduse töös. Lisaks on kodused tööd, mis sisaldavad ka piiblilugemist. Iga materjali lõpus on kolme sorti ülesandeid: (a) küsimused vormis: „Mida tähendab…?”, need nõuavad väga lühikesi vastuseid; (b) pikemaid vastuseid ja põhjendusi nõudvad küsimused; (c) piibliülesanded, mis nõuavad iseseisvat Piibli uurimist.

Selles kogudusekoolis on Piibli teema üks neljast suurest teemast. Teema raames tehakse sissejuhatus Piiblisse ja õpitakse läbi „Piibli sõnaraamat”, kus on 261 Piibli sõna ja mõistet vastete ja selgitustega. Ülejäänud kolm tundi tegeletakse kristliku usu aluste süstemaatilise käsitluse, kiriku ajaloo ja praktilise kogudusetöö küsimustega.

EEKBL on piiblikooli korraldanud mitmel korral, pärast mõneaastast pausi on uus kursus avatud 2013./2014. õppeaastal.

Piiblikooli õpiväljundeid kirjeldatakse läbi lõpetanu oodatavate pädevuste.

EEKBLi Piiblikooli lõpetanu:

• on valmis osalema koguduslikus teenimistöös;
• mõistab ja praktiseerib jüngerlust.
• on avatud hoiakuga Püha Vaimu töö suhtes;
• tunneb ja rakendab vaimuande;
• mõistab Piibli sõnumit, juhindub sellest ja oskab seda edasi anda;
• on vaimulikult terve ja arenemisvõimeline isiksus; 


Õppeained on jagatud kolme temaatilisse plokki: suhe Jumalaga, suhe Jumala sõnaga ja suhe Jumala rahvaga.

Seda õppekava vaadates hakkab silma, et tegu on laiema lähenemisega kui vaid piibliõpe, kuigi piibliõpe on selles selgelt esindatud. Piiblikooli lõpuks eeldatakse, et õppijad on koostanud õpimapi. Selle keskne ülesanne on isikupäraselt korrastada kursuse jooksul õpitu.

Koolituse nõuetes kirjeldatakse järgmist.

Õpimappi tuleb koguda piiblikooli vältel õpetajatelt saadud lisamaterjalid ja enda koostatud konspektid loengutest. Enda koostatud konspektid tuleb esitada trükitud kujul… Õpimappi koondatud materjalid ja teemad peavad olema süstematiseeritud.

Piiblikooli juht Margus Kask vastab küsimusele, millest lähtudes piiblikooli koolitajad valiti, järgmiselt:

Koolitajate valikul oli põhiliselt kolm kriteeriumit, mis ei ole siin tähtsuse järjekorras esitatud:

1. seotus EKB Liiduga (eelkõige pastoriks olemine, mis toetaks õppesisu praktilist vaatenurka);
2. Pädevus antud teemas, tunnustatud õpetaja;
3. Piiblikooli ideoloogias on põhimõte hoida seda n.ö piirkondlikul tasandil.

EKNK korraldab aastast juhtide kooli,millest ühe olulise osa moodustab piiblitundmine. Seda ülesannet selgitatakse järgmiselt: Piibel läbi 8 kuuga, taustalugu, olulisemad piibliteoloogilised kontseptsioonid. Niisugust lähenemist võib pidada eelnevalt kirjeldatud kõigi kolme eesmärgivariandi seguks – Piiblit lugedes õpitakse tundma teksti ennast, õppeprotsessis antakse edasi vastava kogukonna piibliteoloogilised selgitused ja tutvustatakse taustalugu, mis aitab igal üksikinimesel teha oma järeldused.

Adventistide Koguduste Eesti Liidus korraldatakse laupäeviti iganädalast piibliõpet, mida nimetatakse hingamispäevakooliks. Sama praktika on üle maailma kõikides adventkogudustes. Kõige levinum aeg on ühetunnisena kas enne või pärast põhijumalateenistust. Osavõtjaid on olenevalt kohalikust kogudusest 50–100% põhijumalateenistusel osalejaist.

Põhiliselt kasutatakse hingamispäevakoolis õppimise aluseks ülemaailmselt ühtset õppevihikut. Temaatika ja õppevihik on kvartaalsed. Õppevihikute autoriteks on teoloogid maailma eri nurkadest. Materjalide valikust võib ülevaate saada veebis. Teemade ajalugu näeb sealsamas. Eestikeelset tõlget materjalist kahjuks internetist ei leia.

Kõige levinum õppimise vorm on väikestes gruppides, igal grupil on oma õpetaja ehk juhendaja. Selliste piiblikooli gruppide oluline eesmärk on lisaks piibliõppimisele ka väikegrupi osaduse pakkumine. Õppimine toimub arutelu vormis, mille eesmärk on, et võimalikult paljud osalejad jagaksid omi mõtteid, kogemusi, leide ja kahtlusi.

Kokkuvõte

Piibliõpe selle mitmesugustes vormides läbib paljusid kogudusliku tegevuse tahke. Erilist tähtsust omab see protestantlikes kogudustes, kus rõhutatakse iga liikme piiblitundmise olulisust. Piibliõpe eeldab üldjuhul teoloogilise ettevalmistusega koolitajaid. Tihti mängib siin olulist rolli kogukonna lähenemise selgitamine.

Tõsisemaks väljakutseks on tutvustada lisaks oma kogukonna teoloogiale ka teiste usuliste kogukondade teoloogilisi vaateid ja usulisi praktikaid koos püüdega mõista, miks on erinevad vaated mõnedes küsimustes välja kujunenud vaatamata sellele, et loetakse sama pühakirja. Selline lähenemine eeldab aga nn edasijõudnud õppijaid ja väga hästi ettevalmistunud koolitajat.

Piiblikooli või pikemate piibliõpet sisaldavate kursuste juures võib märgata, et õpetatakse laiemalt kui ainult Piiblit. Samas käsitletakse enamikku teemadest Piibli ja tihti ka kogukonna teoloogia valguses. Üheks piibliõppe eesmärgiks tundub olevat kaastööliste koolitamine koguduse teatud ülesannete täitmiseks.