2. Täiskasvanud õppija ja täiskasvanuõpe

Print Friendly, PDF & Email

Lugejatele antakse ülevaade täiskasvanuõppe olemusest, täiskasvanud õppija õppimise toetamise viisidest ja peamisest lähenemisest kristlikus täiskasvanuõppes.

Täiskasvanuõpe on üks osa elukestvast õppest. Ei ole võimalik tõmmata päris täpset joont, kust algab täiskasvanuõpe. Vahel seostatakse seda vanusega, vahel sotsiaalsete rollidega, mõnikord sellega, kuidas õppija ise oma identiteeti mõistab. Viimasel juhul eeldatakse, et täiskasvanud õppija ei pea õppimist oma põhiliseks sotsiaalseks rolliks.

Täiskasvanute õpe hõlmab nii õppimist kui õpetamist. Õppimine võib toimuda väga erinevates olukordades, nii teadvustatult kui teadvustamatuna, nii õpetamise tulemusena kui spontaanselt. Õppest saab rääkida juhul, kui õppimine on eesmärgistatud ja sellele vastavalt teostatud. Täiskasvanute koolitus on organiseeritud õppetegevus, mille käigus täiskasvanud arendavad oma võimeid ja/või parandavad kutsealaseid oskusi koolitaja abiga. Täiskasvanute õpetaja ehk koolitaja on selles protsessis spetsialist, kes toetab täiskasvanute õppimist ja enesearengut sihipäraselt loodud õpisituatsioonis.

Täiskasvanuõppe olemus

Elukestva õppe keskne põhimõte on, et inimesed õpivad väga erinevates olukordades. Sugugi alati pole õppimiseks vaja koolitajat, koolitust, koolitusasutust ega muud organisatsiooni. Väga palju õpitakse läbi kogemuse ja inimsuhete. Ja vastupidi ‒ läbi tavapärase, õpetaja juhitud loengulise õpetamise õpitakse vähem, kui me arvame. Aga loomulikult on koolitustel oma koht.

Sugugi alati pole õppimiseks vaja koolitajat, koolitust, koolitusasutust ega muud organisatsiooni. 

Õppeprotsessi kahest kesksest tegevusest ‒ õppimisest ja õpetamisest ‒ on esimene põhitegevus, teine aga seda toetav tegevus. Seepärast tuleb põhirõhk hoida kogu aeg sellel, mida ja kuidas õppijad õpivad, mitte sellel, mida õpetaja õpetab. Üks inimene ei saa kunagi panna teist õppima, kui too ei taha. Seepärast tuleb täiskasvanuõppe protsessis mõelda, kuidas luua ja üleval hoida motivatsiooni. Veel olulisem on, et täiskasvanu hakkaks ise oma õppimist motiveerima ja õppimisvõimalusi otsima.

Õpetamisel tuleb arvestada, et koolitaja edastatu ei jõua kunagi samasugusena õppijani – iga õppija loob endale õpitavast isikupärase terviku, seostades uut varasematest kogemustest omandatuga. Seetõttu on õppimise tulemused oluliselt mõjutatud eelteadmistest. Koolitaja, kes kasutab koolitusprotsessis õppemeetodeid, mille puhul õppijad saavad oma eelteadmisi väljendada, teeb eriti targasti – ta saab ise teadlikuks sellest, millises etapis õppijad on, ja aitab õppijatel varem õpitut meelde tuletada.

Iga õppija loob endale õpitavast isikupärase terviku, seostades uut varasematest kogemustest omandatuga. 

Täiskasvanud kristlaste õppimise uuring

Õppimise mitmekesisust iseloomustab küsitlus, mis viidi elukestva õppimise kohta läbi Eesti EKB Liidu juhtide seas 2013/2014 talvel. Valdkonna piiritlemiseks otsustati, et kaks keskset õppimise eesmärki on õppida tundma Jumalat ja teenima kaasinimesi. Nende valdkondade õppimise allikate kohta oli võimalik vabalt kirjutada. Vastanuid oli kokku 49, neist naisi 15 ja mehi 34. Vastanute keskmine vanus oli 40,95.

Jumala tundmaõppimisel oli vastanuid aidanud neli peamist valdkonda. Esiteks nimetati organiseeritud tegevusi koguduses nagu jumalateenistused, väikegrupid, Alfa-kursus, pühapäevakool ja mitmesugused muud kogemused. Samuti peeti oluliseks kristlikes õppesutustes õppimist, koguduste ühiseid üritusi ja meedias kuuldut. Väga olulise Jumala tundmaõppimise allikana nimetati mitmeid isikuid, kes on olnud eeskujuks. Paljudel juhtudel olid need kas vanemad või abikaasa, vahel ka kaasusklikud, pastor või mentor.

Jumala tundmaõppimise olulise allikana nimetati isikuid, kes on olnud eeskujuks. 

Õppida aitasid mitmesugused niisugused tegevused nagu Piibli lugemine ja uurimine, teoloogilise kirjanduse ja muude raamatute lugemine. Oluliseks peeti palvetamist ning teistega kogemuste ja arusaamade jagamist. Oli neid, keda muusika ja ülistus aitavad Jumalat tundma õppida. Eraldi nimetati teenimist ja üks vastaja ütles, et teenimine muutub õppimiskogemuseks läbi saadud tagasiside. Õpiti ka ülesannetest, mida on tulnud täita, kuid mis käisid ilma Jumalata üle jõu, ja väljakutsetest, mis tundusid esialgu hirmutavad.

Täiskasvanuõppes peetakse oluliseks õppimise allikaks kogemust. Seda kinnitasid ka vastused, kus öeldi, et elu ise oma olukordade ja kogemuste ning nendes sündinud otsingutega on olnud õppimise toetaja. Eriti toodi esile keerulisi olukordi, mis on suurendanud avatust Jumalale, pannud temaga rääkima ning lõpuks olukordadest selle kaudu välja tulema. Oluliseks kasvamise mõjutajaks peeti ka ühiselt veedetud aega oma eeskujudega.

Teiste teenimist õpiti paljus samasuguste asjade kaudu kui Jumala tundmist. Väga olulisel kohal oli eeskuju. Eeskujudena nimetati eelkõige kodu ja vanemaid, aga ka teisi kristlasi ja juhte. Osade jaoks olid eeskujuks Piibli tegelased ja Jeesus ise. Eeskuju muutus veelgi kõnekamaks, kui tema kaudu kogeti ise teenitud olemist.

Teenimist õpiti läbi üksikinimeste või koguduse vajaduste nägemise. Selle kaudu avastati oma and ja kutsumusest tulenev sisemine sund. Teenima õpitakse ka siis, kui “pannakse tanki”, nagu kirjutas üks vastaja. Kodu- või väikegrupiga koos on teenimine vahel kergemgi kui üksi. Seejärel leitakse väljund läbi koguduse töövormide nagu misjoni- ja sotsiaaltöö, koor või ansambel ning teistele tunnistamine.

Teenimise juures oli oluline ka vaimuliku osaduse süvendamine – Jumala kuulamine ja palve, Piibli lugemine ja sellest leitud suunised ning Püha Vaimu juhtimine. Nimetati ka Jumala heameele ja julgustuse kogemust. Selles osaduses mõisteti, et teenimine, see ongi armastamine, ja et Jumal ongi loonud meid teenima. Läbi teenimiskogemuste hakati kogema jagamisrõõmu ja Jumala õnnistust, mis järgneb igale heateole.

Kuidas arvestada täiskasvanute õppimiseelistusi?

Eelnevalt refereeritud küsitlusele toetudes võib öelda, et eduka õppimise jaoks on palju enam võimalusi kui see, et üks räägib ja teised kuulavad. Järgnevalt peatume mõnedel kesksetel täiskasvanuõppe põhimõtetel ja tuletame nendest järeldused täiskasvanute õppeprotsessiks.

Täiskasvanu õpib läbi suhete ja eeskuju. Kristlasest täiskasvanu õpib läbi suhete Jumala, oma pere ning kaaskristlastega. Seepärast on oluline luua aega ja ruumi suhtlemiseks. See võib tähendada retriidi ehk süvi korraldamist, vaikse palve või ühise palveteenistuse võimalust, väljasõite ja ühiseid praktilise teenimise võimalusi. Sugugi vähetähtsad pole ühised lõunasöögid ja kirikukohvid, sest just sellal on loomulik võimalus inimesi tundma õppida. Kogudused on ikka püüdnud jõudumööda ka pereteemadel sõna võtta. Ülaltoodud uurimus näitab, et lapsepõlvekodus õpitu on väga oluline usulise kasvamise jaoks. Seepärast tähendab täiskasvanuõpe kindlasti ka pere- ja suhetekoolitust.

Täiskasvanu õpib läbi keerukate ja väljakutsuvate kogemuste. Mugavustsooni jäämine on väga inimlik, olgu see siis vaimuliku vastutuse või praktilise teenimise küsimus. Samas aitavad vähesed asjad nii hästi vaimulikult kasvada kui vastutus Jumala riigi esindamise eest ning oma pädevuste piiridel tegutsemine. Nii võib täiskasvanuõpe tähendada julgustamist ja võimaluste loomist enese proovile panekuks. See võib tähendada vestluse juhtimist, tunnistamist, lastejutluse pidamist, väikegrupi juhtimist või kas või jumalateenistusel piibliteksti lugemisega kaasa teenimist. Kaasamine on üks olulisi koguduse täiskasvanuõppe vorme.

Täiskasvanu õpib läbi keerukate ja väljakutsuvate kogemuste. 

Täiskasvanu õpib, kui ta näeb vajadust ja kasu. Täiskasvanut on traditsiooniliselt peetud pragmaatiliseks õppijaks. See tähendab, et ta küsib, kas õpitav on tema jaoks relevantne ja mis ta sellega peale hakkab. Seepärast on kõige tõhusam õppimine, mis lähtub õppijate küsimustest ja probleemidest.

Mida nooremate täiskasvanutega on tegu, seda interaktiivsemalt on nad harjunud suhtlema. Nii on ka traditsioonilistes õppevormides põhjust kasutada palju küsimuste ja vastuste tehnikat ning arutelu. Kui suudetakse luua usalduslik õhkkond, on tõenäoline, et osalejad sõnastavad oma tegelikke küsimusi ja probleeme ning leiavad neile ka vastuseid.

Inimesed õpivad kõige paremini interaktsioonis. Seepärast on oluline hoida tasakaalus koolitaja poolt öeldu ning osalejate enda mõtted ja eneseväljendus. Lisaks koolitaja ja õppijate vahelisele interaktsioonile on palju õppimispotentsiaali peidus õppijate omavahelises interaktsioonis. Õppijate endi poolt väljendatu on oluline ka põhjusel, et inimesed mõistavad ja jätavad paremini meelde asju, mida nad on ise öelnud, kirjutanud või muul viisil nähtavaks teinud, kui neid, mida nad on teistelt kuulnud.

Täiskasvanu on terviklik õppija. Õppimise terviklikkus tähendab, et see pole kunagi ainult intellektuaalne tegevus, vaid kaasatud on ka emotsioonid ning õppimist mõjutavad füüsiline heaolu ja ruumis paiknemine. Nii tuleb täiskasvanud õppijate puhul jälgida, et ruumis oleks õhku ja parasjagu soojust, et nad näeksid ja kuuleksid hästi ning õppimine ei läheks liiga väsitavaks. Samuti on hea alustada õppimist emotsionaalse ja turvalise seose loomisest õppijate vahel. Sellele aitavad kaasa tutvustamine ja mitmesugused soojendusharjutused, mille kohta leiate ideid ka sellest juhendmaterjalist.

Pikka aega on õppimist nähtud eelkõige intellektuaalse tegevusena, kuid lähtuvalt sellest, et täiskasvanul on mitmeid vaimset pingutust nõudvaid ülesandeid, on hakatud sinna kõrvale pakkuma ka kunstilise eneseväljenduse, vaimulik-emotsionaalse aspekti ning koguni hoopiski lõõgastumise ja keskendumisega seotud täiskasvanuõppe vorme. See on üks võimalus pakkuda usulise süvenemise ruumi ja aega inimestele, kes on oma argitöödes paljudest rollidest üle kuhjatud ja vajavad abi.

Mõnel juhul on osalejatel emotsionaalseid probleeme, mis võimenduvad grupi konfliktifaasis. On väga tähtis, et koolitaja need nii neutraliseeriks, et probleemid ei segaks õppimist. Rohkem infot selle kohta on keerukate õppijate alateema juures.

Täiskasvanu on oma elus seotud mitmete rollidega, mis tema õppimistegevust mõjutavad. Tavaliselt on mitmeid valdkondi, kus tema panust oodatakse – töökohal, kodus, lähemas kogu- ja sõpruskonnas, koguduses. Seetõttu on täiskasvanute ajalimiit tihti piiratud. Kuna täiskasvanud on vabatahtlikud õppijad, siis peab pakutav koolitus või muu õppevorm olema täiskasvanule kutsuv ja ajaliselt sobiv. Kui täiskasvanul on väikesed lapsed, võib kaaluda lapsehoidmise pakkumist. Kui tegu on vanemate inimestega, tuleb jälgida, et üritus ei toimuks pimedal talveõhtul, kui libedaga liikuda peljatakse. Kui koolitusel on hind, mõjutab see osalemist. Kuid vormist ja ajastusest on veelgi olulisem, et õppijad näeksid oma mitmete rollide keskel, kuidas kavandatud õppeprotsess neile vajalik on.

Täiskasvanu sotsiaalsed rollid võivad olla ka õppimist motiveerivaks jõuks. Kui nad kogevad, et vajavad mõnes oma rollis rohkem teadmisi ja oskusi, on nad motiveeritud õppima. Eriti motiveerib inimest õppima vastuolu või probleem. Näiteks kui noor vanem loeb Piiblit ja selle kõrval mitmesuguseid seisukohti laste füüsilisest karistamisest, võib talle pakkuda huvi teemaõhtu sel teemal. Või kui koguduse liige jääb töökaaslastega vesteldes hätta, selgitades oma moraalsete veendumuste põhjuseid või oma koguduse tekkimislugu, võib tal olla huvi selleteemaliste koolitusseminaride või vestlusgruppide vastu.

Täiskasvanud tulevad õppeprotsessi väljakujunenud arusaamadega. Tihti on nende usulised arusaamad omandatud olulistelt isikutelt. See tähendab, et millegi teistmoodi mõistma hakkamine võib olla nende jaoks palju keerulisem kui lastele. Uuringud ütlevad, et mida olulisema küsimusega inimese identiteedi ja enesemõistmise seisukohalt tegu on, seda keerulisem on seda muuta. Usulises kontekstis pole seetõttu haruldane, et teatud õppevorme peljatakse, sest inimesed pole kindlad, et neis ei tekitata seisukohtade segadust.

Täiskasvanud on väljakujunenud minapildiga ja eeldavad suhtumist endisse kui võrdsetesse. Mõningad erandid välja arvatud, tahavad nad õppimisprotsessis ise osaleda, tuua sinna kaasa oma arvamused ja jutustada oma kogemustest. Seepärast ei soovitata täiskasvanute puhul õpetamisel võimupositsiooni kasutada ega nendega vaidlema asuda. Valmis vastustest kasulikumad on esitatud küsimused või vastakad seisukohad ja õppeotstarbelised probleemid, kus varasemad valmis vastused enam järsku ei tööta.

Usuline keel ja piiblilood on tänapäeval paljudele täiskasvanutele võõrad. Kui eeldatakse, et nad teavad ja mõistavad rohkem, kui nad tegelikult suudavad, siis tunnevad nad ennast rumalalt ja võivad hakata õppimist vältima. Õppijal on vaja õppeprotsessis positiivseid edukogemusi.

Igapäevase elu käigus õpitakse palju kogemustest. Ometi ei muutu sugugi mitte iga kogemus õppimiskogemuseks. Kogemusest õpitakse vaid siis, kui seda märgatakse. Tavaliselt on märkamise põhjuseks asjaolu, et kogetu on ootuspärasest kuidagi erinev – tavaliselt halvem, aga vahel ka oluliselt parem. See paneb inimest analüüsima, miks nii läks, ja kui ta seda ise välja ei mõtle, siis õppima – lugema, küsima, arutlema ja vahel ka koolitusele minema. Kui õppimine on tulemuslik, siis käitutakse järgmisel korral sarnases olukorras teistmoodi ja võibki öelda, et on toimunud kogemuslik õppimine.

Üheks kogemusliku õppimise näiteks võib olla olukord, kus kristlane püüab õhtuti enne uinumist lugeda Piiblit, aga alati kipub uni peale. Tal on selle pärast halb olla ja ta otsustab nõu pidada paari tuttava kaaskristlasega. Need soovitavad tal tõusta hommikul natuke varem, et siis Piibli lugeda. Lisaks annavad nad nõu võtta veidi pikem Piibli lugemise aeg puhkepäevade ennelõunal. Saadud head nõu proovitakse ja edaspidi muutub piiblilugemine oluliselt tõhusamaks.

Õppimise toetamine võib niisiis seisneda kas kogemuste märkamise julgustamises või pärast märkamist nendest õppimisele kaasa aitamises. Eriti tõhus on õppimine juhul, kui uuel viisil käitumisele järgneb analüüs selle kohta, kas ja kuidas toimus muutus.

Tõhusa õppimise toimumiseks peab õpitav asetuma natuke kaugemale olemasolevatest teadmistest ja oskustest. Kui see on liiga kaugel, tekib segadus, kui aga samas kohas, kus õppija, või tema pädevusest maas, tekib igavus. Koolituse ettevalmistamisel on seetõttu oluline teha eeltööd ja uurida võimalikult täpselt välja õppijate varasemad teadmised ja oskused.

Peamised lähenemisviisid kristlikus täiskasvanuõppes

Kristlikul kirikul on õpetamise funktsioon olnud algusest peale. Piibel rõhutab mitmel viisil õppimist just elukestvas võtmes, mistõttu kirikul on pikaajaline õpetamise kogemus ja välja kujunenud koolitustraditsioon. Kirikul on olnud oluline roll õppimisvõimaluste loojana ka Eestis, kirik on aidanud kaasa rahva haridustaseme ühtlustamisele ning eriti kirjaoskuse ja kultuuri levikule.

Kogu käesolev käsiraamat lähtub arusaamast, et täiskasvanute õppimine võib võtta väga paljusid vorme. On täienduskoolituskursusi töötegijatele, piibli- ja palvetunde, teemade üle arutlevaid väikegruppe, ristimis- või leerikoole, teenimisrühmasid, süvenemist võimaldavaid retriite ja palju muud.

Varieeruda võivad ka täiskasvanute õppimise eesmärgid. Kristlust tutvustavad või kogudusega liitumist ette valmistavad õppevormid on tavaliselt informatiivsed ning suunatud kristliku sõnumi ja kiriku õpetuse tundma õppimisele. Kodudes kogunevad väikegrupid on pigem arutlevad ja osadust pakkuvad, ühist arusaama pole tingimata vaja luua. Töötegijatele mõeldud koolitustel võib olla tugev praktiliste oskuste ja hoiakute arendamise aspekt. Retriidid on mõeldud suhtes Jumalaga süvenemise otsimiseks ja iseendale aja võtmiseks. Õppekäigud seevastu arendavad kultuuritundmist ning laulukoorid ja kunstiringid loovat eneseväljendust. Seda loetelu võib pikalt jätkata.

Kristliku täiskasvanuõppe eesmärke kriitiliselt analüüsides tasub juurelda tasakaalu üle.

  • Kas ühtviisi on esindatud üksikisiku, koguduse ja laiema ühiskonna vajadused?
  • Milles väljendub Piibli autoriteetsus? Kas autoriteedi kandja seisukoha ainuvõimalikkuses või ühise usukogukonna tunnetuse otsimises?
  • Kuidas on suhestatud Jumala Sõna ja koguduse ühise mõistmise seisukohad üksikinimese arusaamade ja kogemustega?
  • Kui palju räägitakse ja arutatakse ning kui palju midagi reaalselt ära tehakse – puudusekannatajate aitamiseks, maailma hädade leevendamiseks ja ümbruskonna praktiliste vajaduste rahuldamiseks?

Nende komponentide vahel tasakaalu leidmine on osa terviklikkusest, mis on kogu kristliku inimkäsituse aluseks.

Comments are closed