1. Inimese kuvand Piiblis ja õhtumaises kultuuris

Print Friendly, PDF & Email

Õppides ja õpetades tõuseb paratamatult küsimus: kes on inimene? Mil määral on ta õppimisvõimeline, mil määral võimeline ise õppima ja teisi õpetama? Artiklis on eesmärgiks kirjeldada inimkäsitust läbi Vana ja Uue Testamendi tekstide ning kirikuloo.

 “Õnnis on inimene, kes leiab tarkuse, ja inimene, kes jõuab arusaamisele, sest sellest on rohkem kasu kui hõbedast ja rohkem tulu kui kullast” (Õp 3:13–14).

Kindlasti on need küsimused seotud meie kultuuri alustekstides peituva pildiga inimesest. Õhtumaisel kultuuril on kolm põhilist alust: judeo-kristlik pärimus, antiik-kreeka filosoofia ja Rooma õigus. Hiljem on lisandunud neile Euroopa rahvaste – keldi, germaani, slaavi jne – lokaalsed pärimused ja tavad. Kujundades kristlikku hariduskontseptsiooni on meie jaoks kindlasti kõige olulisemad Vana ja Uue Testamendi tekstid, mis omakorda sisaldavad kujutlusi ja impulsse Lähis-Ida muistsetest kultuuridest.

I Inimene Piiblis 1

1. Inimene alguslugudes

Olles loodud “mullast” (1Ms 2,7), peab inimene “maad harima” (1Ms 3,23) ja saama taas “mullaks” (1Ms 3:19). Adama (põllumaa) on aine, millest on loodud nii inimene kui loomad (1Ms 2:19). Inimene võlgneb oma elu Looja “hingusele”, mille kandjaks on “hing” (hbr nefeš). Hingena kannab ta endas igatsust elu järele. Hinge mõistetakse siin küllaltki materiaalselt, ta ei eksisteeri ilma “lihata”, lahus sellest. Mõlemad koos teevad ta elavaks olendiks. Inimeseksolemise juurde kuulub “koht” ehk eluruum (aed, 1Ms 2), toiduained (viljad, kogu aed (1Ms 2), (palehigis) töö ja kultuur (1Ms 2,15 ja 4), keel (1Ms 2:19–23; 11:1–9), mehe ja naise vaheline osadus (1Ms 2:18–25), piiratus surmaga (1Ms 3:19) ja ekslikkus (1Ms 3: 4:1–16; 6, 9:20–27; 11:1–9).

Inimese põhivarustuseks on tema võime suhelda ehk sotsiaalne võimekus. … See, et inimene väärib Jumala kõnetust, fikseerib inimese erinevuse kõigest muust loodust.

Inimese põhivarustuseks on tema võime suhelda ehk sotsiaalne võimekus. Koos inimese loomisega lõi Jumal ühtlasi algsed suhted. Kõige esimeseks ja tähtsamaks on inimesele Jumala pale (panim, vt Ps 13:1 “Kui kaua sa peidad oma palet mu eest?”; 4Ms 6:25–26 “Issand lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline! Issand tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu!”) ja tema kõne, mis teda loomast eristab (1Ms 2,16 “Issand Jumal keelas inimest ja ütles …”). See, et inimene väärib Jumala kõnetust, fikseerib inimese erinevuse kõigest muust loodust. See asjaolu annab talle kvalitatiivselt uue tasandi loodu hierarhias.

Teiseks oluliseks osadusvormiks on mehe ja naise vaheline suhe (1Ms 2:18.23; vrdl 1Ms 1:27) Seejuures on olulised järgmised asjad:

  • Mehe ja naise vaheline kokkukuuluvus. Alles teineteist täiendades moodustavad nad inimliku terviklikkuse. “Nad on üks liha.” (1Ms 2:24). See kokkukuuluvus kujundab nii hingelist kui ihulikku, seksuaalset ja elukondlikku osadust. Üksikuks jäädes puudub inimesel “kohane abi” (1Ms 2:18).
  • Inimese keeleline võimekus on tihedalt seotud mehe ja naise suhtega. Aadam annab loomadele nimesid (nimede andmine kui valitsemise vorm), kuid ta on siiski üksi. Alles seoses naise “avastamisega” saab ta end tõeliselt väljendada: “See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast. Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud.” (1Ms 2:23). Siit algab tegelik suhtlemine.
  • Juubeldav naise tunnistamine oma pruudiks (1Ms 2:23) ja selle tagajärg (“Sellepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!” 1Ms 2:24) jaatab armastust kui tugevaimat liikumapanevat jõudu inimese elus.
  • “Häbi” on rikutud suhte ja haavatud usalduse väljendus (1Ms 2:25b; 3:7–11).
  • Töö, aia “harimine ja hoidmine” on Jumala antud ülesanne (1Ms 2:15). See ülesanne sisaldab looduse suhtes hoidvat suhtumist.

Armastust on tugevaim liikumapanev jõud inimese elus.

1Ms 3–11 esitab jutustavas vormis inimese pattulanguse Jumala ja kaasinimeste suhtes: kõigepealt on sõnakuulmatus Jumalale (1Ms 3), sellele järgnevad üksteise süüdistamine (1Ms 3:12), ligimese tapmine kadedusest motiveerituna (1Ms 4:1–16), mõõdutundetus naudinguis ja ihades (1Ms 3; 6:1–4), piiritundetus eneseteostuses töö kaudu (1Ms 11:1–9), põlastav suhtumine vanemasse generatsiooni (1Ms 9:20–27).

Pattulangusega kaasnevad Jumala nuhtlused. Jumal siiski piirab end kohtumõistjana. 1Ms 8:21 ütleb, et Jumal on valmis inimkonda selle puudustest hoolimata taluma: “Ma ei nea enam maad inimese pärast, sest inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale; ma ei hävita ka enam kõike, mis elab, nõnda nagu ma olen teinud.” Niisiis Jumal tunnistab, et patustamine on inimese loomupärane omadus ja kuulub inimeseksolemise juurde. Kuid inimese konkreetsed eksimused pole siiski paratamatud. Nad on alati seotud Jumala-vastase sõnakuulmatusega.

Inimene: Jumala näoline maailmahaldur. Loomislugu (1Ms 1:26–28) valgustab Jumala poolt inimesele antud väärikust. Ta on otsekui loomise kroon, sest ta on loodud Jumala “näo järgi” (1Ms 1:27). Selle mõtte täpsema seletuse üle on kristlikud mõtlejad läbi kahe tuhande aasta diskuteerinud. Muistses Oriendis kinnitab valitseja näolise kuju püstitamine tema võimu vastavas piirkonnas (vrdl Tn 3:1.5j). Samas mõttes pannakse inimene Jumala näolisena loodusesse. Inimese kohalolu dokumenteerib, et Jumal on kogu loodu valitseja. Inimene on kutsutud Looja haldusalas toimetama hea majapidajana. Ta ei tohi seda teha ülbes suvalisuses, vaid tegeliku Peremehe ees vastutavana.

2. Inimeseksolemine liidulepingu rahva liikmena.

Seoses Jumala ja tema rahva liidulepinguga avanevad meile uued “antropoloogilised” kvaliteedid.

2.1. Aja kogemus

Eriline kogemuslik väärtus on Piiblis inimesele eluks antud ajal, sest see on piiratud. Selle piiratuse sümbolina kasutatakse heebrea sõna hevel, ’õhk’ (Ps 39:6). Kõik ta ajad “on Jumala käes” (Ps 31:16). Israeliit peab karmi kaduvusteadvusega leppima (Ps 39;5jj; 103:14–16). Tal ei ole võimalik põgeneda (nagu seda tegid kreeklased) hinge surematusse. Vaikne edasikestmise lootus kasvab Jumalaga seotusega. (Ps 63:4 – “Sinu heldus on parem kui elu”). Apokalüptiline kirjandus väljendub siin selgemini (Tn 12:1jj; Js 25:8), valmistades ette sõnumit surnute ülestõusmisest.

Aja kogemuse oluliseks elemendiks on Jumala kingitus – šabat (5Ms 5:12–15 “Pea meeles, et sa pead pühitsema hingamispäeva, nõnda nagu Issand, su Jumal, sind on käskinud.”; 2Ms 20:8–11). Jumal paneb inimese 6 + 1 rütmis elama. Kuus päeva tuleb teha tööd, üks päev olgu puhkuseks, taastumiseks, suhtlemiseks Looja ja lähedastega. Selline on eluks vajalik bioloogiline rütm, mille kristlus Kristuse ülestõusmise päeva mälestusena pühapäeva pidades säilitas.

Jumal paneb inimese 6 + 1 rütmis elama. Kuus päeva tuleb teha tööd, üks päev olgu puhkuseks, taastumiseks, suhtlemiseks Looja ja lähedastega.

2.2. Iisraeli kuulekus

Kuulamine ja vastamine on israeliidi jaoks kommunikatsiooni kõige olulisemad viisid (Ps 38:14) ja seda mitte ainult inimeste omavahelistes, vaid ka rahva ja Jumala vahelises suhtes. Iisraeli usutunnitus “Kuule, Iisrael” (5Ms 6:4jj) väljendab klassikaliselt mõtet, et elu rajaneb Jumala kutsel ja selle kutse pideval uuendamisel. “Inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust.” (5Ms 8:3b). Ikka ja jälle käsuõpetust kuulava Iisraeli keskseks küsimuseks on kuulekus Jumala sõnale. “Kuule, mu rahvas, ma hoiatan sind! Iisrael, kui sa ometi kuulaksid mind!” (Ps 81:9) Dekaloogi preambulis väljendatud vabanemiskogemus määrab rahva eneseteadvuse. “Mina olen Issand, sinu Jumal, kes tõi sind välja Egiptusemaalt orjusekojast.” (5Ms 5:6)

2. 3. Inimese sotsiaalsus

Rangelt võttes võime Iisraelis individuaalsusest rääkida vaid elu perifeersete nähtuste juures ja sealgi seoses kannatuskogemustega (vrdl Ps 102:7jj, Jr 15:17. Inimene on eelkõige oma perekonna, oma suguvõsa, sugukonna ja rahva liige. Iisrael on nagu vendlus, nagu Jumala perekond (vrdl Js 43:1–7). Üksiku kohustused on eelkõige rahva kui vendlusega seotud. See on keeleline eripära, mille säilitab ka Jeesus (Mt 5:22–24: “Aga mina ütlen teile, igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes aga oma vennale ütleb: “Tola!”, peab minema ülemkohtu alla …”) Veelgi radikaalsemalt väljendub see Jeesuse sõnades: “Sest kes iganes teeb Jumala tahtmist, see on mu vend ja õde ja ema.” (Mk 3:35; vrdl Lk 10:29–37).

2. 4. Valitsuskriitika

Mooses, prohvetid ja Iisraeli õpetajad kritiseerivad Jumala nimel, kes neid oli Egiptuse vangipõlvest välja toonud, inimvaenulikke hierarhiaid ja türanniaid. Inimese kutsumuseks ei ole teiste inimeste üle valitseda. Sellest lähtuvalt sünnib kuningriikluse fundamentaalne kriitika (Km 9:8–15 “Kas peaksin loobuma oma õlist, millega austatakse jumalaid ja inimesi ning hakkama õõtsuma kõrgemal kui teised puud?”; 1Kn 12:7; 21; 5Ms 17:14–20). Samast allikast lähtub ka muistses Oriendis levinud orjade õiguste korrektuur (vrdl 2Ms 21; 5Ms 15:12–18; 23:16jj).

3. Uue Testamendi inimkäsitus

Kristlik kogudus lähtub inimkäsitluses Vana Testamendi tekstidest. Uue Testamendi tekstid ei loo iseseisvat antropoloogiat. Kuid siiski on tekste, mis sisaldavad antropoloogilisi refleksioone. Näiteks Ro 5–7 ja 2Kr 5:16jj. Pauluse õpetus inimese võimetusest täita Jumala tahet baseerub kirjakohal 1Ms 6:3–17 ja vastab alguslugude üldisele mõttele ja nende rabiinlikule tõlgendusele.

Kõige suuremaks muutuseks kujuneb siin sõnum Jumala lihakssaamisest (Jh 1:14). See tõsiasi ütleb, et Jumal hindab inimest tema terviklikkuses. Saades oma Ainusündinud Pojas inimeseks, avaneb meile Tema halastuse ja armu saladus. See ei tähenda Jumala inimlikustamist ega inimese jumalikustamist.

Uue Testamendi inimesepilti süvendab tunnetus, et usklikud on seotud surnud ja ülestõusnud Kristusega (Ro 6:5 “Sest kui me oleme kasvanud kokku tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega.”). Ro 6:6 ütleb, et me oleme temaga isegi koos risti löödud, selleks “et me kunagi enam ei orjaks pattu”. Kõik selleks, et “meis saaks ülirohkeks Jumala arm ja and ühe inimese – Jeesuse Kristuse – armu kaudu.” (Ro 5:15jj; 2Kr 5:17j). See, et eskatoloogilise Aadama ja Tema lunastava surma läbi on avanenud uus olemine, ei ole ainult inimese Jumalaga ja iseendaga lepitatuse küsimus, vaid ka ülestõusmise reaalsusest osasaamise küsimus. 1Kr 15:20–22

See, mida Jumal meie heaks on teinud, tuleb usu kaudu vastu võtta.

Kuid siiski ei ole kristlane vanast langusjärgsest Aadamast automaatselt vaba. See, mida Jumal meie heaks extra nos (ilma meie lisandusteta) ja pro nobis (meie jaoks) on teinud, tuleb usu kaudu vastu võtta. “Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: andke endid lepitada Jumalaga!” (2Ko 5:20) Adamiitlik inimese lõhestatus (vrdl Mk 14:38 “Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse! Vaim on küll valmis, aga liha on nõder.”) ei ole usklike jaoks lõplikult selja taha jäänud. Rooma kirja 7. peatükis kirjeldab Paulus enamiku kirjaseletajate põhjendatud arvamusel mitte oma minevikku, vaid just kristliku eksistentsi valusat pinget: niikaua kui maine elab, elab ka usklik “surmaihus”, lihalikus eksistentsis, patu surmava mõju piirkonnas. “Ma tean, et Seadus on vaimulik, mina aga lihalik, müüdud patu alla.” (Ro 7:14) Näib, nagu inimese sisemine lõhestatus isegi kasvaks.

Kuid patul ei ole enam absoluutset, vaid “murtud” meelevald uskliku üle, sest viimane on mingeid lisandusi vajamata Kristuse täiuslik ja lõpuleviidud looming. “Kui me oleme surnud koos Kristusega, siis usume, et me ka elame koos temaga, teades, et Kristus, olles üles äratatud surnuist, enam kunagi ei sure; surm ei valitse teda enam,, (Ro 6:8–7). Usklik elab nüüd päästest, mis temas juba usu, lootuse ja armastuse läbi Jeesusesse Kristusesse toimib. “Sest me oleme päästetud lootuses. Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb?” (Ro 8:24) Sellest eeldusest lähtudes on kristlane võimeline head tegema (1Ms 4:7). Tal on taas jõud oma ihulikke liikmeid valitseda ja panna nad teenima Jumala õiglast ja head tahet. See annab uue ja optimistliku tooni ka tema katsetele ennast ja teisi harida ning kasvatada.

II Inimese pilt kristlikus teoloogias 2

1. Vana kirik

Varakiriklik antropoloogia kontsentreerub hinge küsimusele. Selles nähakse inimese Jumala-näolisust. Ireneus leiab, et patu läbi läks küll inimese jumalasarnasus (ld similitudo, kr homoiosis) kaduma, kuid mitte jumalanäolisus (ld imago, kr eikon). Kahtlematult vaadeldi hinge kõrgema elemendina kui ihu, kuigi seda ei heidetud kõrvale platonistlikus või gnostilises mõttes.

Ireneus leiab, et patu läbi läks küll inimese jumalasarnasus kaduma, kuid mitte jumalanäolisus.

Kõige suurem mõju edasistele arengutele varajase kiriku inimkäsituses oli Augustinuse pärispatu-õpetusel. Augustinus leiab, et inimene on algusest alates võimetu patuta elama (non posse non peccare). Esiplaanil pole enam mitte niivõrd patu mõju ihule ja hingele, kuivõrd inimese murtud suhe Jumalaga. Inimene koos patuga on oma jumalasarnasuse ja koos sellega ka loomuliku õiguse ja vabaduse Jumala ees kaotanud.

Probleemiks Augustinuse juures tuleks pidada tema patust arusaamist. See seisneb tema jaoks superbia’s (kõrkus), cupiditas’es (kirg) ja concupiscentia’s (ihad). Viimast mõistab ta eelkõige sugulise kire tähenduses. Nii sünnib oht, et sugutung kuulutatakse patuks.

2. Keskaeg

Keskaegset inimesepilti mõjutab eelkõige aristotelism. Kuna inimene on vastavalt Aristotelese definitsioonile “animal rationale” (mõistusega varustatud elusolend), siis kujuneb see ka inimese jumalanäolisuse tõlgenduse lähtepunktiks (1Ms 1:26).

Aquino Thomas leiab, et just mõistusega varustatus võimaldab inimesel Jumala olemust mõista. Seevastu Clairvaux’ Bernard näeb inimese jumalanäolisust eelkõige tahtevabaduses. Tänu tahtele vastutab inimene oma tegude eest. Eriti optimistlikku õpetust inimese tahtevabadusest arendas William Ockham.

3. Renessanss

Sedamööda kuidas koos renessansi tulekuga inimene kujuneb maailma vaimseks keskmeks, avastatakse üha enam inimese sotsiaalseid ja poliitilisi külgi. Kodanikuks olemises hakatakse nägema inimeseksolemise olulist tunnust. Kujunev humanistlik traditsioon, millel on suur mõju haridusele ja pedagoogikale, rajaneb tahtevabadust ja mõistust toonitaval inimväärikusel. Nii rõhutab Nikolaus Kusast, et inimese humaansust kujundades antakse talle tagasi jumalanäolisus. Huvitutakse üha enam ka teistest inimese omadustest, võimetest ja võimalustest. Inimese haritus kujuneb tema moraalse kvaliteedi mõõdupuuks. Üha teravamalt kerkib esile ka inimese võimete ja omaduste kasutatavuse ning valitsetavuse küsimus.

Uusi probleeme peegeldab mõjukalt Michelangelo (1475–1564) looming. Firenze Akadeemias leiame inimkujude galerii, mille mõte on: inimene võidab looduse, rebib end kaljust vabaks ja annab endale ise vormi ja suuruse. Möödunud kõigist neist kujudest, jõuame ruumi, mille tulipunktis on TAAVET (1504). Kuid see pole Piibli Taavet. Ta ei ole ümberlõigatud juut, vaid humanistlik inimideaal, pilt homsest inimesest. Ometi ei ole see Michelangelo viimane sõnum. Ta loomingu lõpetab Pietá (leinava Maarja kuju). Me näeme murtud ja leinavat ema, kes hoiab kätel poja surnukeha. See Michelangelo loomingu kaar kuulutab tärkava humanismi ülevust ja murdumist.

4. Reformatsioon

Martin Luther seob jumalatunnetuse ja enesetunnetuse. Inimese tahe on võimetu armastama ja usaldama Jumalat. Niisiis õigeksmõist pole saavutatav inimeste eetiliste püüdluste kaudu. Õigeksmõistev otsus öeldakse väljaspoolt. See, kas inimene selle vastu võtab või tagasi lükkab, on usu küsimus. Iseenda kogemine ei lülitu Lutheril siiski välja, vaid võtab sügavama kuju, käsu all olevas südametunnistuses. Üksnes pattude andestuses leiab südametunnistus rahu. Inimeseksolemise raskus nihkub inimeselt endalt Kristusele, keda kogetakse elu vundamendina.

Küsimused hinge päritolust, koostisosadest ja suhetest ihuga kaotavad tähtsuse. Inimest kirjeldatakse siin tema ajalisuses: „väga hea” looduna, siis rikutuna, taastatuna ja lõppude lõpuks taas jumalanäolisena. Inimene ei ole siin defineeritav, vaid jutustatav. Filosoofiagi saab vaadelda inimest eelkõige tema ajalistes raamides ja surelikkuses.

Philipp Melanchton püüab siiski Lutheri õndsusloolist inimesekäsitlust lepitada taas aristootelliku traditsiooniga. Koos sellega eemaldub ta Lutherist tahtevabaduse ja jumalanäolisuse küsimuses. Melanchton on kantud pedagoogilisest huvist rõhutada inimese tahet ja mõistust.

Need vaated peegelduvad luterlikus ortodoksias, kus inimese õndsusloolisi etappe kirjeldatakse järgnevate seisunditena: looduspärane rikkumatus – status integritatis; rikutus pattulanguse tagajärjena – status corruptionis; armu seisund õigeksmõistetuna – status gratiae; au või hukatuse seisund pärast surma – status gloriae vel damnationis.

Mis puudutab jumalanäolisuse kaotust, siis usutakse, et jumalanäolisuse struktuur on säilinud ja väljendub inimese mõistuses ja tahtes.

5. Valgustus

Valgustusajast alates eemaldub antropoloogia üha enam metafüüsilistest eeldustest. Ilmutatud piiblisõna kõrvale tulevad loodusteaduslikud alused. Kiriklik pärispatu ja õigeksmõistu õpetus asendub hea ja kasvatuseks sobiva inimpildiga. Mõistus ja tahe on küll petlikud või nõrgenenud, kuid enesetunnetuse kasvades võivad nad inimese moraalses tunnetuses tugevneda. Nii leiab Jean Jacques Rousseau, et mõistus ja teadus nõrgestavad inimese loomulikku tundmust kommete suhtes. Teoses „Emile” (1762) esitab ta seisukoha, et kasvatus peaks takistama õpilaste sattumist ühiskonna halva mõju alla. Laps, kes oma loomult on hea, peaks kasvama loodusest pärit korra järgi, õppides ise oma kogemustest. Just Rousseau annab kõige tugevama impulsi inimesepildi ja kasvatuslike eesmärkide muutumisele.

Thomas Hobbes leiab, et inimene on kõigis oma väljendustes põhjus-tagajärg mehhanism. Tema tahe, tegevus ja mõtlemine on põhjuslikult määratletud. Inimesel on tungid ja nendel tungidel alati oma põhjused.

Immanuel Kant, kes Rousseau’st inspireerituna kahtleb mõistuse võimekuses, leiab, et inimene on „asi iseendas” (Ding an Sich). Ta on kirjeldatav vaid läbi subjektiivsete tõdemuste. Siit alates kujuneb küsimus inimese algsest või pattulanguse järgsest seisundist ülearuseks. Siiski kirjeldab Kant inimeses peituvat radikaalset kurjust, mille ületamiseks on vaja moraalset päästet. Lahtiseks jääb aga küsimus: millest ja milleks pääste?

Piibelliku antropoloogia uusaegse küsimuse alla paneku kõrgpunktiks kujuneb 19. sajandil Charles Darwini uurimus liikide tekkimisest. Inimene on nüüdsest juhuslike kausaal-mehhaaniliste protsesside tulemus. Piibellikku antropoloogiat ei suuda „päästa” ka Schleiermacheri „tingimatu sõltuvustunne”, milles inimene leiaks jumalateadvuse ja inimeseksolemise allikad.

„Valgustuse” viljad?

Need küsimused ootasid vastust, kuni Friedrich Nietzsche, kes tajus loogilist seost Jumalasse uskumise ja inimese käitumise vahel, ütleb otse välja, et Jumal on surnud ning koos sellega valdab 20. sajandil inimkonda üleüldine verine hullus. See prohveteering täitus I ja II maailmasõjas. Kahe põlvkonna märksõnaks kujunes “lahinguväli”. Sellel lahinguväljal hukkus usk valgustusse, hukkus universum (uni-verse) ja sündis multi-verse (paljusust taotlev maailm).

Seda vapustust peegeldasid pea kõik möödunud sajandi alguse teaduse ja kultuuritegelased. Lin Yutang, konfutsianist, hiljem kristlane, on seda kokku võtnud järgmiselt: “Stravinski naeris välja harmoonilisuse, Gertrude Stein hävitas grammatika, Cummings hävitas kirjavahemärgid, Lenin hävitas demokraatia ja Dali meelemõistuse. Igaüks rebis lahti midagi ja seda tehes sai üldise kiiduavalduse osaliseks.” 3

Otsustava sammu alustatud teekonnal astus 1979. aastal Jean Francois Lyotard oma teosega „La Condition postmoderne“. 4 Selle väikese seni tundmatu prantsuse filosoofi traktaadiga algas Euroopa postmodernismi ajalugu. Peaideeks on siin mõte, et on kätte jõudnud suurte, epohhe ületavate ajaloojutustuste, nn “metajutustuste” lõpp. Ei ole enam ühte lugu, vaid on palju lugusid, mis ei ole taandatavad ühele superloole. Lyotard ülistas heterogeensust ja ebakõlade positiivset mõju loomingule. Igasugune konsensuse taotlus on kahtlane, sest sellesse on alati peidetud kellegi soov võimu haarata. Iga kooskõla on ideoloogia ja ideoloogiate võitlus viib sõdadeni. Postmodernism ütleb, et on mures ühiskonna pärast, mitte indiviidi pärast.

Nõnda sündiski ilma absoluutideta multiversum, milles mõistus asendus kogemusega. See on hiiglaslik simulaakrumite 5 kärg, milles valitseb põhimõte: kui miski tundub olevat hea, siis tee seda! Relativism võtab siin korrektse käitumise eest vastutava kohtumõistja rolli.

Inimkonna narratiivil võib olla aga ka teistsugune lõpp. Bioloog John Cairns ütleb: „Inimesed on kontrolli alt väljunud liik.” 6 Selle hoiaku värvikaimaks väljenduseks on Earth First kampaania loosung: „Neli jalga hea! Kaks jalga halb!” Selline vaade näeb meie tsivilisatsiooni puhta ökoloogilise vandalismina, „maad tabanud viirusena” (Michael Meacher).

Frankfurdi koolkonna esindajad (Theodor W. Adorno ja Max Horkheimer) on juhtinud tähelepanu valgustuse allakäigule ja humanismi kriisile. See, mis inimest loomariigist eristab, tema personaalsus ja humaansus on ohustatud. Kuid, mis teeb inimesest inimese? Bioloogid Joachim Illies ja Adolf Portmann on kirjeldanud seda inimese võimena rääkida ja luua kultuuri. Filosoof Ernst Bloch defineerib seda inimese vabaduse ja ettepoole avatusena. Viimane vaade on mitmesugustes variatsioonides leidnud ikka ja jälle poolehoidjaid.

Moodsa depersonaliseerumise ja inimese vastutusvõimetuks tunnistamine faktorid on filosoofide, psühholoogide ja sotsioloogide arvates väga erinevad: 7

  • Sund esineda meie tsivilisatsiooni rollimaailma kõige erinevamates rollides. Tulemuseks on inimese alandamine “homo sociologicus’eks”, rollimänguriks (Ralf Dahrendorf).
  • Inimese hall uniformsus, “mis enam teistest ei eristu”, teisitiolemine on ebamoraalne (José Ortega y Gasset).
  • Apaatia ja kirgede vaesus, võimetus leinata või vaimustuda, võimetus kuulata, võimetus end väljendada, võimetus vastata, hirm olla millestki puudutatud (Alexander Mitscherlich, Konrad Lorenz jt).
  • Massimeedia meelelahutustööstuse teadvust kujundav jõud, mis vabastab kaasaegset inimest üha enam ja enam vastutustundest ja röövides loomingulisuse, inimene on  “välisest juhitud” (David Riesman). “Televisiooni oopium” asetab inimese asenduselamuste maailma, mis blokeerib tõelised elamused.
  • Tarbimissund ja “ühedimensiooniline inimene” (Herbert Marcuse), mis redutseerib inimese üksnes tarbijaks, inimese vaimse dimensiooni kadumine.
  • „Väljavahetus-ühiskond”, kus kõik, ka inimene muutub vahetatavaks. Inimene kaotab oma ainulaadsuse ja asendamatuse (Helmut Scelsky).
  • Saavutus ja edusund, mis taandab inimese väärtuse ta edukusele ja kasulikkusele.
  • Tulevikus ähvardavad inimest geenitehnilised manipulatsioonid, mis võimaldaksid nn “alaminimeste”, sobivate tööloomade loomist (Eckhard Buddecke).

Erwin Mode 8 tsiteerib Euroopa hinge arenguid kirjeldades Laotsed (XVIII) 9:

Suurest kulgemisest hälbides
Ilmus õiglus inimlikkus
Targutuste väitlemiste ilmudes
Ilmus ka suur valskus
Lähedaste üksmeele kadudes
Ilmus perekonnameel
Riigi segaduse kasvades
Ilmusid riigitruud alamad.

III Kuidas saada multiversumis täiskasvanuks?

Vahest tuleks minna sinna, kust paljud uusaja probleemid alguse said. 1783. a sõnastas Immanuel Kant valgustuse ideaali: „Valgustus on inimese väljumine tema omasüülisest alaealisusest, alaealisus on võimetus kasutada oma aru kellegi teise juhatuseta.” 10

Kahtlematult on alaealisus ja koos sellega süvenev manipuleeritavus kaasaegse ühiskonna ohtlikumaid tunnuseid. Elame ühiskonnas, kus suur hulk inimesi ei soovi olla enam millegi eest vastutavad. Suhtelisusse kastetud minal puuduvad pidepunktid, millele toetuda. Reaalsustaju asendub naudinguprintsiibiga

Kahtlematult on alaealisus ja koos sellega süvenev manipuleeritavus kaasaegse ühiskonna ohtlikumaid tunnuseid. Elame ühiskonnas, kus suur hulk inimesi ei soovi olla enam millegi eest vastutavad. Suhtelisusse kastetud minal puuduvad pidepunktid, millele toetuda. Reaalsustaju asendub naudinguprintsiibiga. Tahtmatus täiskasvanuks saada avaldub kõiges. Frank Pittmann ütleb selle kohta: “Me ei teagi tänapäeval enam, mida täisealiseks olemine tähendab, kuna ei ole enam küllalt täiskasvanuid, kes suudaksid seda meile näidata.” 11 Meile eelnenud põlvkond ei ole selleks enam võimeline, sest me elame permanentses muutuste seisundis. Elu on muutunud kompleksseks, sageli kaootiliseks vooluks, mida üksik suudab kontrollida veel vaid tinglikult. Sellel uuel maailmal puudub kasutamisjuhend. Järelikult me peame õppima saama uut moodi täiskasvanuteks.

Frederic M. Hudsoni 12 järgi on inimene täiskasvanud, kui ta on

  • väljakujunenud eneseusalduse ja eneseteadvusega;
  • teistest huvitatud ja suudab neid objektiivselt kuulata;
  • suudab oma tundeid kohaselt väljendada;
  • on võimeline tänu ja tunnustust väljendama;
  • suudab olulise ja ebaolulise vahel vahet teha;
  • teab, et tal on autoriteet;
  • suudab kriitikat taluda ja kritiseerida;
  • mõtleb ikka ja jälle oma elu mõtte üle järele;
  • püüab oma probleemidele leida kohaseid lahendusi ja ei delegeeri neid ülesannetena teistele;
  • on koostööks ja meeskonnatööks võimeline;
  • kultiveerib oma elus pidet pakkuvaid rituaale;
  • on orienteeritud tulevikule;
  • hoolitseb selle eest, et rõõmsameelsusel ja pidulikkusel oleks elus küllalt ruumi;
  • on võimeline sügavateks ja püsivateks intiimseteks suheteks;
  • on võimeline ütlema “ei”;
  • on valmis kompromissideks, kuid pole seejuures konformist;
  • on valmistunud muutusteks;
  • paneb status quo alati küsimuse alla;
  • ei karda teha vigu ja tolereerib ka teiste vigu;
  • on alati uute ressursside ja informatsioonide otsingul, mis võiksid aidata lahendada elu probleeme.

On selge, et need omadused ei ilmu ühe korraga ja teatud kindlas vanuses. Täiskasvanuks saamiseks ei ole kiirretsepti. See on kogu elu läbiv ülesanne. (Vaata ka artiklit Täiskasvanu areng.)

IV Kristlik vastus

Alates Karl Barthi „dialektilisest teoloogiast” on kristlik antropoloogia püüdnud tagasi pöörduda Piibli sõnumi juurde. Antropoloogia on üha tihedamalt seotud kristoloogiaga. Jeesuses Kristuses nähakse ainust, tõelist jumalanäolist inimest. Jumalanäolisust ei vaadelda mitte inimliku kvaliteedina, vaid suhtena, mis saab oma alguse Jumala kõnetusest. Selline jumalanäolisus pole kunagi inimese omand, vaid alati Jumala kingitus. Inimeseksolemine manifesteerub seal, kus Jumal inimest kõnetab ja kohtab.

Inimeseksolemine manifesteerub seal, kus Jumal inimest kõnetab ja kohtab.

Küsimusele, kuidas elada meie kaasaegses maailmas täiskasvanuna, võiks läheneda veel ühest perspektiivist. Keskaeg kirjeldas inimest ratsionaalse, emotsionaalse ja tahtevõimelise olendina. 13 Inimest nähti mõtleva, tundva ja tegutsevana. Me ei vaja mitte ainult ortodoksiat, õiget doktriini, mitte ainult ortopraksiat, õiget tegutsemist, vaid ka ortopathost, õiget tunnet.

Kristlik vastus inimese võimalustele sisaldab alati nii inimese ja Jumala suhet, mis parimas vormis väljendub Jeesuse Kristuse järgimises, kui ka mõistuse ja vabaduse loovat rakendamist moodsas keerukas maailmas. Paavst Benedictus XVI kirjutas oma entsüklikas „Lootuses päästetud” (Spe salvi): “Mis puutub kahte suurde teemasse „mõistus” ja „vabadus”, siis siin võime üksnes osutada nendega seotud küsimustele. Jah, mõistus on tõesti Jumala suur and inimestele ning mõistuse võit mõistusetuse üle on ka kristliku elu eesmärk. Aga millal valitseb mõistus tõeliselt? Kui ta on Jumalast lahutatud? Kui ta on muutunud Jumala suhtes pimedaks? Kas oskamise ja tegemise mõistus on kogu mõistus? Kui progressil on progressiks olemiseks vaja inimkonna moraalset kasvamist, siis on oskamise ja tegemise mõistust sama tungivalt tarvis täiendada mõistuse avamisega usu päästvatele jõududele, hea ja kurja eristamisele. Ainult nii saab temast tõeliselt inimlik mõistus. … Ja „vabaduse” teema puhul tuleb meelde tuletada, et inimese vabadus nõuab alati paljude vabaduste koos eksisteerimist.” 14

Lõpuks on kohane meenutada apostel Pauluse soovi hellenistlikult multikultuurseile efeslastele, et me “saaksime täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetuse tuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus” (Ef 4,13–15).


Allikad

Notes:

  1. Grimm, W. (1993). Mensch. Evangelisches Lexikon für Theologie und Gemeinde. Hrsg. H. Burkhardt und U. Swarat. Zürich: Brockhaus, lk 1320–1323.
  2. Gäckle, V. (1993). Mensch. Evangelisches Lexikon für Theologie und Gemeinde. Hrsg. H. Burkhardt und U. Swarat. Zürich: Brockhaus, lk 1323–1327.
  3. Yutang, L. (1959). From Pagan to Christian. World Publishing Company, lk 182.
  4. Lyotard, J.-F. (1979). La Condition Postmoderne: Rapport sur le Savoir. Paris.
  5. Baudrillard, J. (1999). Simulaakrumid ja simulatsioon. Tallinn: Kunst, lk 175.
  6. Cairns, J. (2005). Transitions: Speculative Futures for Homo Sapiens. Science and Society, 3(2), lk 4.
  7. Pöhlmann, H. G. (1993). Mensch. Evangelisches Lexikon für Theologie und Gemeinde. Hrsg. H. Burkhardt und U. Swarat. Zürich: Brockhaus, lk 1319–1320.
  8. Möde, E. (1999). 2000 Jahre Christentum und europäische Kultur. Graz: Styria, lk 179.
  9. Lao-Zi. (1979). Daodejing: kulgemise väe raamat. Loomingu Raamatukogu 27 (1127), lk 22.
  10. “Aufklärung ist der Ausgang des Menschen aus seiner selbst versuldeten Unmündigkeit, Unmündigkeit ist das Unvermögen, sich seines Verstandes ohne Leitung eines anderen zu bedienen.”
  11. Pittman, F. (1998). Grow up! How taking responsibility can make you a happy adult. New York: St. Martin’s Press.
  12. Hudson, F. M. (1999). The Adult Years, Mastering the Art of Self-Renewal. San Francisco: Jossey-Bass.
  13. dtv-Atlas zur Philosophie. (1991). München: Deutscher Taschenbuch Verlag, lk 85.
  14. Benedictus XVI. (2008). Lootuses päästetud. Tallinn: Eesti Apostellik Administratuur, lk 35.

Comments are closed