Jumal andestab, kui meie andestame.
Jumal, ole mulle armuline oma heldust mööda, kustuta mu üleastumised oma rohket halastust mööda! Psalm 51:3
Lugu
Seekord oli Kelli kord kuivatada nõusid ja need kappi panna. Ta võttis kapist puhta köögirätiku ja asus taldrikuid ning klaase kuivatama. Kelli tahtis kiiresti valmis saada, sest nõude kuivatamine oli üks tüütu töö. Kelli sirutas käe järgmise tassi poole – selleks oli üks vanaaegne roosidega portselanist kohvitass. Kuid – oh õnnetust! – see oli märg ja libises Kelli näppude vahelt põrandale. Ema kallis kohvitass purunes tuhandeks killuks!
„Oi, ema, palun andeks, see kukkus täiesti kogemata!“ hüüdis Kelli. Kelli oli väga ehmunud ja kartis, et ema saab väga vihaseks. Kas ta saab nüüd karistada?
“Astu kaugemale, Kelli,” ütles ema, “muidu teed veel endale kildudega viga.” Ema pühkis killud kokku ja Kelli nägi ema silmis pisaraid.
Oh ei! Nüüd siis on väga suur pahandus käes!
“Ära nuta, ema! Ma hakkan raha koguma ja ostan sulle uue tassi!”
“Oi, Kelli, sa ei saa mulle uut osta. See oli väga vana kohvitass, mille mu vanavanaema mulle kinkis. Sellist ei saa enam poest osta. Sellepärast olen ma nii kurb. Aga, Kelli, tegelikult õppisin ma juba tükk aega tagasi ühe tähtsa asja: inimesed on palju olulisemad kui asjad. Ega ma seda kohvitassi armastanud. Ma armastasin oma vanavanaema. Ja tegelikult ei saa keegi ära lõhkuda neid imelisi mälestusi, mis mul temast on. Ja sina, Kelli, oled ka mulle tähtsam kui üks antiikne kohvitass. Ma tean, et see oli õnnetus. Ma ei ole su peale pahane ja ma annan sulle andeks.“ Kelli kallistas oma ema ja tundis suurt kergendust, et ema ei olnudki ta peale kuri, vaid andestas.
Samal päeval hakkas Kelli kokku panema 100-tükist puslepilti. Kellile meeldis puslesid kokku panna, ja kui ta oli selle kallal juba päris tükk aega pusinud, hakkas pilt kokku saama, ainult 10 tükki oligi veel panna. Just siis tuli Kelli tuppa tema väike 3-aastane õde Triinu. Triinu tõusis kikivarvule, et paremini näha, mida ta suur õde seal teeb. Aga upitamisega kaotas ta tasakaalu ja lükkas kogemata laua ümber! Pusle tükid lendasid igas ilmakaares mööda põrandat laiali.
„Triinu! Vaata, mis sa tegid!“ kisendas Kelli. „See oli mul juba peaaegu valmis ja nüüd sa rikkusid kõik ära!“ Kelli oli hirmus vihane. “Ma lähen ütlen emale!” Kelli lükkas Triinu eemale ja karjus: “Ema!” Kui ema ukse juurde jõudis, kaebas Kelli: „Ema, vaata mis Triinu tegi! Nüüd ma pean otsast peale hakkama. Käsi Triinul mu toast ära minna ja mind enam mitte segada!“
Ema vaatas Kellile otsa ja ütles: „Kelli, kuidas sa oleksid ennast tundnud, kui mina oleksin sinuga hommikul samamoodi käitunud, kui sa mu kohvitassi ära lõhkusid? Sa ei teinud seda meelega ja ma andestasin sulle. Su õde ei tahtnud su lauda ümber ajada, see oli õnnetus. Kelli, mida sa peaksid tegema?“ Kelli jäi natukeseks ajaks vait. Siis läks ta oma õe juurde ja kallistas.
“Triinu, ei ole midagi, ma annan sulle andeks!” Kelli võttis maast üles need tükid, mis olid veel üksteise külge jäänud, ja pani need uuesti lauale. Triinu aitas ülejäänud tükid karpi korjata. Kelli ütles naeratades: “Homme alustan uuesti! Ja kõigepealt keeran oma toa ukse lukku!”
Vali ise sobivad küsimused. Ole taktitundeline laste vastuste osas, ära nõua vastuseid, millele neil võiks olla teiste ees ebamugav vastata ehk ära küsi küsimusi, millele sa ise ei taha vastata:
Vestlusküsimused:
Kas Kelli ema tegi õigesti, et andis Kellile andeks?
Mis sa arvad, miks oli Kellil raske oma õe peale mitte vihastada?
Millal on sinul olnud raske mitte vihastada või andeks anda?
Kas oled tundnud, et vajaksid ise hädasti andekssaamist?
Millal ja kuidas juhtus mõni selline olukord?
Kas see on tõsi, et inimesed on tähtsamad kui asjad? Miks?
Palvemõte:
Paluge, et Jumal aitaks teile andestada teiste eksimused ja tarkust ja julgust ise teistelt andeks paluda.