2.3. Areng väikelapseeas

Erik Eriksoni väitel on selle perioodi arengukriisi aluseks pingeväli eneseusalduse ja eneses kahtlemise vahel. Imikueas on eeldatavasti tekkinud terve usaldussuhe ümbritsevate inimeste suhtes, kelle reaktsioonidest väikelapse käitumisele nüüd sõltub, kuivõrd laps õpib end usaldama ja julgeb end proovile panna ka uutes olukordades. See sõltub paljuski täiskasvanute tasakaalustatud tagasisidest lapse käitumisele.

Juhttegevuseks sellel arenguperioodil on asjade maailma tundmaõppimine: uudishimu on suur ja iga uut objekti püütakse kõikvõimalikel viisidel tajuda, eeskätt seda kätega katsudes ja seejärel sellele kasutusfunktsiooni otsides. Sellesse perioodi langeb kõndima ja rääkima õppimine, mis mõlemad avardavad maailma lapse jaoks olulisel määral. Kõndimine loob ligipääsu üha suuremale ruumile kõigi selle juurde kuuluvate erinevate asjadega ning rääkimine paneb aluse suhtlemisele ja eneseväljendusele ehk enese mõistetavaks tegemisele.

Väikelapseeas hakkab laps joonistama ja sageli ka räägib nende asjadega, mida ta paberile joonistab. Valjusti rääkimine mis tahes tegevuse saateks annab märku lapse mõtlemise arengust – vaikne mõtlemine kujuneb välja pisut hiljem.

Mäng on esmalt kas funktsioonimäng – asjadega tegutsemine nende erinevate omaduste ja kasutusvõimaluste tundmaõppimiseks – või siis fiktsioonimäng, kus matkitakse loomade hääli ja liigutusi ning täiskasvanute mitmesuguseid tegevusi. Psühholoogide väitel tekivad loovmängu alged alles kolmanda eluaasta piiril, kus fiktsioonimängu hakkavad tasapisi lisanduma omaloomingulised variatsioonid nii tegevuses kui seda saatvas kõnes. Selsamal perioodil hakkab laps järk-järgult õppima ka koosmängu – kaasnevad ju koosmänguga teatud reeglid, mida kõik osalised peavad arvestama.

Arengupsühholoog Jaan Valsiner (snd 1951) on uurinud täiskasvanute poolt loodud kasvukeskkonna mõju lapse arengule ja toonud välja mõned huvitavad seaduspärasused. Ta väidab, et lapsevanemad, kasvatajad ja õpetajad suunavad lapse arengut vähemalt koolieani välja kolme põhilise mehhanismi abil:

1. Lapse jaoks väga selgelt ja konkreetselt vaba liikumise ala määratlemisega – see tähistab lapsele lubatud liikumisruumi, tegevusi ja objekte. Täiskasvanud kehtestavad siin piirid ja valvavad nendest kinnipidamist. Kui see vaba ala on konkreetselt määratlemata või siis muutub pidevalt, on laps ebakindel ja otsib kogu aeg tagasisidet ja kinnitust selle kohta, kas, kus ja mida ta antud hetkel teha tohib. Siis ongi meil tegemist nii-öelda põllepaelte küljes rippuva lapsega, kellel puudub oma initsiatiiv ja kes ei söanda oma uudishimu ega uurimisvajadust iseseisvalt rakendada, ning selle lapse areng võib saada pärsitud. Läbimõeldult kehtestatud ja õigel ajal ning õiges proportsioonis edasi nihutatud vaba liikumise piirid toetavad aga lapse üldist arengut ja iseseisvumisprotsessi ning loovad ühtlasi turvatunde, mis on samuti arenguks oluline.
2. Lapse jaoks soositud tegevuste piiritlemisega – need on tegevused, mille poole vanemad ja kasvatajad oma last teadlikult suunavad ja oma heakskiitu väljendavad, kui laps nendega tegeleb. Väikelapse puhul võib see tähendada konkreetsete asjade pihku andmist, millega on turvaline või antud hetkel kohane mängida. Suuremate laste puhul võime rääkida teatud tegevustesse kaasamisest, mängude algatamisest, huviringidesse viimisest vms.Näide. Enne oma kolme väikese lapsega jumalateenistusele minemiseks pidasin vajalikuks läbi mõelda kogu kaasavõetav „jumalateenistuse varustus” – mitte liiga kergesti pudisevad küpsised, mõnda aega kapis varjul olnud „uued” mitte-kolisevad mänguasjad, sobivas suuruses paber joonistamiseks (et ei peaks liialt krabistama ega kokku-lahti voltima), minimaalne ja samas optimaalne arv pliiatseid jne. Lapsed olid ametis „soositud tegevustega”, pälvisid ema-isa ja kirikuliste heakskiitvaid pilke ning ei läinud kirikusaali avarustes kaduma.

    

3. Lapse lähima arengu tsooni piiritlemise ja selle kasutamisega tema arengu toetamiseks – see on sisuliselt lapsega koos aeg-ajalt mingite uute ja arendavate tegevuste algatamine. Selleks tuleb täiskasvanul lapse käesoleva hetke võimekust ja oskusi hästi tunda ja leida mõni selline tegevus, mida laps peaaegu juba suudab iseseisvalt teha, aga vajab õige pisut täiskasvanu abi ja juhendamist. See on parim viis õpetamiseks, eriti kui võimaldab kasutada asju, mis lapsele muidu kättesaadavad pole. Näiteks käärid väikese lapse käes – üksinda ei tohi kasutada, aga koos ema või isaga millegi meisterdamiseks võib. Kui ohutu käsitsemise oskus on omandatud, hakkavad käärid kuuluma juba vaba liikumise alasse, st vabalt kättesaadavate ja lubatud asjade hulka.

Psüühika üldine areng

Juhttegevuseks väikelapseeas on niisiis asjade maailma tundmaõppimine. Lapse uudishimu on suur ja iga uut objekti püüab ta kõikvõimalikel viisidel tajuda. Tajumine tähendab tervikmulje saamist mingist objektist erinevate meelte abil – kuulmise, nägemise, maitsmise, haistmise ja kompimise kaudu. Väikese lapse elukogemus on alles piiratud ja seetõttu ei anna asjade nägemine talle piisavalt informatsiooni ning tema jaoks on oluline neid ka kätega katsuda ja võib-olla isegi maitsta. Aktiivne tegevus igapäevaste esemetega, mis last ümbritsevad, loob soodsad tingimused taju arenguks. Liikumisruumi avardumisel (käimahakkamine) areneb edasi ka keerulisem, kombineeritud tajumise vorm, mida nimetatakse ruumitajuks.

Taju on väikelapseeas väga tihedasti seotud emotsioonidega – esmajärjekorras tajub väikelaps seda, mis talle suurt muljet avaldab.

Tähelepanu on mehhanism, mille abil laps valib välja tajumise objektid. Väikelapse tähelepanu on tahtmatu, oskus tahteliselt oma tähelepanu suunata veel puudub. Tähelepanu köidavad seega eeskätt esemed, helid ja lõhnad, mis lähenevad või kaugenevad, igasugune liikumine ja muutumine. Tähelepanu maht on väike, iga uus ärritaja tõmbab kergesti tähelepanu endale. Keskendumist öeldud sõnale (sõna “märkamist”) tuleb tasapisi õpetada – see tähendab, et sõnakuulmine ei teki kaugeltki mitte iseenesest!

Ka mälu on selles eas tahtmatu, see tähendab, et mõned asjad lihtsalt “jäävad meelde” – seejuures mõnikord hämmastavalt hästi. Sõnamälu, eriti üksikute sõnade puhul on väga hea. Väikelaps võib sageli korrata vaid paar korda kuuldud sõnu, teadmata nende tähendust.

Väikelaps mõtleb eeskätt tegevuses, tegutsedes ja liikudes. Kõne arenedes saadab tema tegutsemist sageli kõne, eriti mängides, väga iseloomulik on iseendaga peetud dialoog. Selles väljendub üleminekuetapp tegevuses mõtlemiselt sõnalisele mõtlemisele. Juba teisel eluaastal võib laps innukalt tegelda ka sorteerimise ja klassifitseerimisega, mille kaudu ta jõuab üldistamiseni (“isa sahtlis on isa asjad”). Väikelapse mõtlemine on väga konkreetne.

Fantaasia esimesed alged tekivad 1,5-aastaselt. See avaldub mängudes ja unenägudes, täiendades tajutut. Üsna väike laps saab aru lihtsast jutustusest – see tähendab, et ta on võimeline kujutlema jutustatut (nii avaldub reprodutseeriv fantaasia).

Esimese eluaasta lõpul on lapsel reeglina olemas passiivne kõne, see tähendab, et ta mõistab kuuldud kõnet. Aktiivne kõne algab esmalt üksikutest sõnadest. Teisel eluaastal kasutab laps sõnu tavaliselt neid muutmata ja keele esmaseks funktsiooniks on asjade nimetamine. Teise eluaasta lõpupoole ilmuvad juba kahesõnalised laused, seda nimetatakse ka telegraafikeeleks. Nüüd õpib laps kasutama muutevorme ja tavaliselt oskab kolmeaastane laps rakendada lihtsaid grammatikareegleid ka tundmatute sõnade puhul. Keelel on nüüdsest valdavalt maailma kirjeldamise funktsioon.

Kõne arengut mõjutab väga tugevasti see, kui palju ja kuidas lapsega vesteldakse ja sõnaliselt suheldakse. Samas võib kõne areng ka päris loomulikel põhjustel „hilineda“, olenemata sellest, kui palju lapsega rääkida – ajaloost on teada, et nii mõnigi hilisem kuulsus hakkas rääkima suhteliselt hilja. Kuni kolmeaastase lapse kõnes on rohkesti imitatsiooni – nii intonatsioonis kui ka konkreetsete väljenditena, kuna ta sõnamälu on väga hea.

Väikelaps väljendab emotsioone kogu kehaga, näiteks rõõmu hüppamisega jne. Emotsioonid on tema jaoks valdavalt seotud suhtlemisega. Teisel-kolmandal eluaastal on laps juba võimeline mõistma ka teise lapse (või täiskasvanu) emotsioone ja väljendab oma kaastunnet näiteks kaaslase kukkumisel. Empaatiatunde arendamiseks on oluline tähelepanu juhtimine kaasinimestele ja nende emotsioonidele, õpetamine, kuidas kaaslastega midagi jagada jne. Emotsioonid on selles eas üldiselt püsimatud ja muutuvad kiiresti. Väikelaps on enamasti ka kergesti erutuv, seega oleks kasulik vältida liiga tugevaid ärritajaid ning leida rahustavaid “rituaale” ehk siis tegevusi, millega ülierutuse seisundis last emotsionaalsesse tasakaalu tagasi tuua. Eriti oluline on see näiteks magamamineku eel.

Väikelapse tahte areng algab oma liigutuste valitsemisest. Väikelaps on reeglina väga impulsiivne (soovid peavad saama kohe rahuldatud). Näiline kangekaelsus millegi nõudmisel või millestki keeldumisel ei ole selles eas aga kindlasti mitte üksnes egotsentrismi, vaid sageli ka tähelepanu kontsentreerimise võime avaldus. Selle pinnalt võib edaspidi välja areneda selline positiivne omadus nagu visadus.

Järelemõtlemiseks