Surm, lein, kurbus
Jh 12:24–25
Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja. Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.
Reti lugu
Reti õpib mõistma surma.
Suvevaheaeg on möödas ja Reti tunneb ennast pisut kurvalt. Ta kummardab ja puudutab maad. Putukad on juba päris unised. Ta igatseb taga liblikate erksaid värve. Üles taevasse vaadates ta näeb. et linnud lendavad juba lõunasse. Ta igatseb taga pääsukeste rõõmsat laulu.
Reti sirutab käe ja puudutab viljapuid. Nende lehed on juba langenud ja oksad on paljad.
Ta igatseb taga ploomide värsket maitset.
Pärast tee joomist läheb Reti õue mängima. Maailm tema ümber on muutumas pimedaks ja külmaks. Ta igatseb taga valgete õhtute mõnusat sooja tunnet. Reti tunneb ennast kurvalt. Ta igatseb taga suveelu.
Kui pikk talv on möödas, siis tunneb Reti uue elu tärkamist. Ta kummardab ja räägib juttu putukatega. Ta näeb nende tiibades uut elu. Taas vaatab üles taevasse, et näha linde ja kuuleb uut elu nende lauludes. Peagi on suvi ja ta imetleb lähemalt roose, mis pargis kasvavad ja nuusutab uut elu nende õites. Ta sirutab käe, et puudutada maasikataimi ja maitseb viljades uut elu.
Reti teab, et surmale järgneb uus elu.
Vestlusküsimused:
Millised muudatused veel sügisel looduses toimuvad?
Mis sulle meeldib suvel looduses?
Miks oli Reti õnnetu?
Mida sina talvel kõige rohkem looduses taga igatsed?
Kuidas sina Retit lohutaksid?
Palvemõte:
Tänage nende inimeste elude eest, kes on olnud teie elus, aga enam ei ole. Paluge oma kurbus Jumala kätte ja tänage selle eest, et Jumal annab uue elu peale surma.