3.2. Miks on vaja õppekava ja kuidas seda koostada?

Print Friendly, PDF & Email

Mis on õppekava ja miks seda vaja on?

Inimene võib õppida iseseisvalt ja/või juhendatult, õpetamine võib toimuda spontaanselt või eesmärgistatult. Lastetöö juures on siiski tegu peamiselt juhendatud ja eesmärgistatud õppeprotsessiga. Järgnevalt peatume küsimustel: miks õppekava on vajalik, millised on kaks peamist õppekava kavandamise koolkonda ja kuidas ühte neist, curriculum-tüüpi õppekava üles ehitada? Kuna õppekavas on oluline roll eesmärkidel, küsime, milliseid eesmärke peaks lastetöö õppekava aitama saavutada.

Õppekava on õppijate õppetegevuse plaan. Selles kirjeldatakse õppekava sihtgruppi ja konteksti, kavandatava õppimise eesmärke ja õpisisu, vahel ka õppemetoodikat ja hindamist.

 

Õppekava on vaja järgmistel põhjustel:

1. Esiteks on õppekava vaja selleks, et muuta õppimine ja õpetamine süsteemseks ning saada alus hindamiseks, kas õppeprotsessi eesmärgid ka saavutati. Kui õppekava ei ole, võib õpetamine paremal juhul lähtuda olemas olevatest õppematerjalidest, halvemal juhul aga olla juhuslike tundide järgnevus. Ükski õppematerjal ei ole selle valmistamise kontekstist erinevas taustas 100%-liselt kasutatav, lisaks vananevad õppekavad oma sisult. Lastetöös ei ole õpetaja ülesanne õpetada õppematerjali, isegi mitte Piiblit või kiriku traditsiooni, vaid lapsi. Ja seepärast tuleb õppekava tegemisel väga põhjalikult kaaluda, millised lapsed selle õppekava eesmärke omandavad. Muidu muutub kogu lastetöö juhuslikuks ja halvas mõttes amatöörlikuks töövormiks.

2. Õppekava ei ole mitte ainult konkreetse õppetsükli tegevuste ja õppeeesmärkide kirjeldus, vaid hästi koostatud õppekaval on üldosa. Üldosas kaardistatakse konkreetse koguduse või konfessiooni lastetöö eesmärk ja alusväärtused, kirjeldatakse inim-, õppimis- ja jumalakäsitlust. Nii aitab õppekava kõige olulisemates asjades kokku leppida.

3.Õppekava on vaja õppe eesmärkide läbirääkimiseks ja sõnastamiseks. Kui eesmärgid on sõnastamata ja läbi rääkimata, võib tekkida kommunikatsiooniprobleem erinevate õpetajate vahel või õpetajate ja koguduse juhtkonna vahel. Mõnikord võivad ka vanemad tulla küsima, mida pühapäevakoolis või muudes lastetöö vormides tehakse. Seepärast on õppekava vajalik sellekski, et väljendada erinevatele huvigruppidele õppeprotsessis toimuvat ja soodustada nendevahelist koostööd. Samuti on õppekava väga huvitav materjal ajaloolastele, aga ka kogudusse tulevatele uutele lastetöötajatele – viimased saavad õppekavast infot, millised teemad on juba käsitletud ja missuguses vormis seda tehti.

Õppekavasid on laiemas kasutuses kahte peamist liiki. Esimene neist lähtub õpetatavatest teemadest ja õppeainetest, mida kõrvutatakse ning millest moodustub tervik (nn lehrplan-tüüpi õppekava). Peamine rõhuasetus on siin õpetamisel. Teine õppekava liik lähtub õppija poolt õppeprotsessi lõpuks saavutatavatest õpiväljunditest ehk õpitulemustest (eesti keeles kasutatakse neid sünonüümidena), millest tuletatakse õppekava osad ja teemad (nn curriculum-tüüpi õppekava). Õppijakeskse lähenemise puhul lähtutakse plaani tegemisel õppija õppimisest, mitte õpetaja õpetamisest, seega teist tüüpi õppekavast. Järgnevalt peatume täpsemalt põhimõtetel, kuidas curriculum-tüüpi õppekava kavandada.

Kuidas õppekava koostada?

Keskne küsimus õppekava juures on, millist tulemust loodame saada konkreetsete õppijate pädevustes – teadmistes, oskustes ja hoiakutes või nende kombinatsioonides. Õppija oodatavate pädevuste kirjeldusi õppekava või selle osade lõpu seisuga nimetatakse õpiväljunditeks. Õpiväljundid kirjeldavad, mida, kuidas ja mis tasemel või kontekstis õppijad peaksid midagi teadma, oskama ja väärtustama. See tähendab, et õpiväljundid on õppijakesksed õpieesmärgid. Õpiväljunditest tuletatakse kõik muu: õpisisu, metoodika ja viisid, mille abil hinnatakse, kas õppijad saavutasid õpiväljundid.

Joonis 2. Curriculum-tüüpi õppekava planeerimise üks võimalik näide

 

Sellest näitlikust joonisest lähtuvalt tuleb õppekava kavandamisel arvestada järgmiste aspektidega.

  1. Kõigepealt peab suuremate õppetsüklite (nt aasta) kavandamisel arvestama, kas eesmärgid lähevad kokku koguduse sõnastatud arusaamadega lastetöö eesmärkidest ja aitavad neid saavutada. Lisaks tuleb mõelda, millised on konkreetse vanusegrupi laste iseärasused ning mida nad on juba õppinud. Vahet tuleb teha ka sellel, millises kontekstis lastetööd tehakse – on see koguduslik, koguduste- või konfesioonideülene või hoopis kristlik teenimine usuliselt neutraalses ühiskondlikus tsoonis.
  2. Suuremasse õpitsüklisse jäävate teemade (neid võib olla oluliselt rohkem kui näites esitatud kolm) ja nende alateemade nimetused ja õpiväljundid peavad olema loogilises seoses suurema õpitsükli eesmärkidega. Näiteks kui aasta teema on Jeesuse imeteod, siis ei ole hea, kui sinna eksivad ära Vana Testamendi lood. Sel juhul võivad näiteks esimese suure teema moodustada tervendamise imeteod, teise loodusseadustega seotud imeteod ja kolmanda inimeste elu muutvad imeteod. Sellist kooskõla suuremate õppetsüklite ja selle osade vahel nimetatakse õppekavateoorias vertikaalseks sidususeks.

Kuidas sõnastada õppimise eesmärke ehk õpiväljundeid?

Lastetöö eesmärke võib sõnastada väga erinevalt ja osalt mõjutab seda ka konfessioon ja teoloogiline rõhuasetus, mida konkreetne kogudus omaks on võtnud. Oikumeenilises lastetöö käsiraamatus on põhjust nimetada neid eesmärke, mis kirikuid ühendavad, mitte ei lahuta. Järgnevalt on nimetatud mõned olulisemad eesmärgid.

Kindlasti on üheks enam levinud eesmärgiks õpetada lapsi tundma Piibli õpetust ja kiriku traditsioone. Selle kaugem eesmärk võib olla, et lastest saaksid hiljem koguduse ja kiriku liikmed ning usku tõsiselt võtvad kristlased.

Selle kõrval on ka kogemuslikumat laadi eesmärke, näiteks et lapsed õpiksid tundma Jumalat ja Temaga suhtlema palve kaudu, tunneksid ennast kuuluvat koguduse perekonda ja kogeksid Jumalast hoituna turvalisust. Siin pole liiast rääkida ka laste tundeelu arendamise vajadusest.

Oluliseks peetakse ka moraalseid põhjendusi – lastetöö aitab eristada head ja kurja, teha elus õigeid valikuid ning õpetab hoolima teistest inimestest. Neil eesmärkidel on väärtus ka laiemas sotsiaalses kontekstis – kogudustes tehtava lastetöö abiga võivad lastest hiljem saada paremad kodanikud oma riigis.

Lastetöö eesmärkidena nimetatakse sedagi, et selle abil õpivad lapsed toime tulema probleemidega oma elus ning nad kogevad neist hoolivate täiskasvanute tuge – seda võib pidada hingehoidlikuks eesmärgiks.

Ja viimaks, kuna kristlust seostatakse Eestis ka õhtumaise kultuuriga, on neid, kelle jaoks koguduse lastetöö keskne eesmärk on kristliku kultuurialase kirjaoskuse edendamine ning kristlike jutustuste, isikute ja sümbolite tundmine.

Inimese õppimine ja areng on väga läbi põimunud ning mõjutavad teineteist. Areng on loomult terviklik, mistõttu pole võimalik ega vajalik eristada emotsionaalset, sotsiaalset ja usulist arengut. Jumal on loonud inimese terviklikuna, seepärast väärib kaalumist, kas lastetöö eesmärgiks on ainult usuline areng või lapse terviklik ja mitmekülgne toetamine. Autorid usuvad, et usuline areng eraldivõetuna pole piisav, et laste terviklikule arengule kaasa aidata. Seepärast on parimad eesmärgid need, mis moodustuvad nimetatud aspektide kombinatsioonidest ja lisades ehk veel midagi. Lastetöö eesmärki võib võtta kokku lootuses, et lastetöö kaudu toimub osalejate jumalanäolisuse jätkuv teadvustamine ja teostamine.

Tegelikult lastetöö eesmärkidest tihti ei räägita – need on pigem teadvustamata. Võib ka juhtuda, et lastetöös rõhutatakse Jumala-poolset panust niivõrd, et peetakse lausa sobimatuks eesmärkidest rääkida. Jumalale ei sobi ju ette kirjutada! Enamikul juhtudel on ilmselt tegu pigem sellega, et õpetajatel ja teistel huvigruppidel puudub arusaam eesmärkide seadmise vajadusest ning oskus seda teha. Võidakse ka arvata, et igasugune õpetamine on hea, mis siis ikka mõelda.

Kuna eesmärkide sõnastamisega tegeldakse harva, võib juhtuda, et ühes koguduses on inimesi, kellel on erinev arusaam ja hoopis omamoodi rõhuasetused selles, miks nad lastetööd teevad ja oluliseks peavad. Lisaks võivad omavahel lahkneda koguduse juhtkonna, lapsevanemate ja lastetöötajate eesmärgid. Nii võib tekkida olukord, kus üksteist ei mõisteta, sest lähte-eeldused on erinevad. Parimal juhul töötatakse ja tegutsetakse üksteisest vähem või rohkem mööda. Halvimal juhul tekivad konfliktid, sest ootused on jäänud väljendamata ja läbi rääkimata. Kui siis vaikimisi eeldatut ei täideta, võivad eri huvipooled olla pettunud ning tihti kannatavad selles olukorras ka lapsed.

Igas koguduses ja organisatsioonis tasub kaaluda, kas pühapäevakooli õpetaja või muu lastega töötav inimene jagab neid teoloogilisi arusaamu ja kannab endaga seda elustiili, mida vastav kristlik konfessioon rõhutab ja väärtustab. Lastetöötajat ei saa „väljast sisse osta”, st kasutada selles rollis inimest, kes ei jaga lastetööd korraldava organisatsiooni kultuuri ja väärtusi oma õpetuses ja elus, sest lapsed – rohkem kui keegi teine – tajuvad õpetuse ja õpetaja vahelist konflikti, juhul kui see peaks olemas olema. See, mida õpetaja peab pühapäevakoolis ja teistes lastetöö vormides kõige olulisemaks, mõjutab oluliselt seda, kuidas ta õppeprotsessi üles ehitab.

Näide. Kristlaseks saamist üle kõige väärtustav õpetaja võib pidada tähtsusetuks laste sotsiaalset suhtlemist D koos matkamist, sportimist ja oma elu kogemuste jagamist. Teine õpetaja jälle, kelle jaoks on kristlus seotud pigem harituse ja kultuursusega, võib pidada vähetähtsaks palvetamist ja kristliku moraali hoolikat järgimist.

Näide. Ühe EEKBKL pühapäevakooliõpetaja eesmärgid

  • Et lapsed õpiksid austama Loojat ja lugu pidama Jumala loomingust nii looduses kui suhtumises kaasinimestesse.
  • Et lapsed tunneksid piiblilugusid, müistaksid ja rakendaksid neid oma igapäevaellu.
  • Et lapsed muudaksid ja täiendaksid oma suhtumist ja käitumist piiblitegelaste elu jälgides. Et nad oskaksid näha inimeste käitumise motiive ning vahet teha, mis on hea ja mis halb, leiaksid üles oma südametunnistuse hääle.
  • Et lastel oleks kirikus eakohast tegevust ning nad kasvaksid koguduse järgmiseks täisealiste põlvkonnaks, et tagada kristliku kiriku jätkusuutlikkus.
  • Kuna EEKBKL meelest annab pühapäevakool aluse lapse edasiseks (usuliseks) arenguks, on oluline, et õpe oleks tasakaalustatud, piibellik ja eakohane.

Näide. Ühe EELK pühapäevakooliõpetaja eesmärgid

Lastetöö üldeesmärgid (õpetajate kavandatavaid tegevusi kirjeldavad):

  • Laste usuline ja kristlik-kõlbeline kasvatamine
  • Kristlike traditsioonide ja tavade tutvustamine ning kristliku
  • kultuuripärandi süvendatud käsitlemine
  • Inimsuhete väärtustama õpetamine

Pühapäevakooli lõpetanud laps õppija õppimise tulemusi kirjeldavad õpiväljundid)

  • Teab, et Jumalat võib usaldada kui head taevast Isa, mõistab ja oskab enesekohaselt seletada kristlikku sõnumit halastavast Jumalast.
  • Oskab sõnastada oma rõõme, muresid ja soove palvetesse ning julgeb oma palvetega pBBrduda ;olmainu Jumala poole.
  • Teab olulisemaid piiblilugusid ja tegelasi/usukangelasi.
  • Teab ja oskab nimetada olulisemaid kiriku ajaloolisi sündmusi.
  • Teab, kuidas käituda lähtuvalt üldistest moraalinormidest (kümme käsku ja ligimesearmastuse reegel).
  • Kogeb, et kogudus on perekond ja osaduskond, oskab käituda
  • kirikus ning jumalateenistustel kaasa teenida.
  • Kogeb usaldust ja turvalisust ning rahutunnet Jumala ligiolust.

Õppekava peamiseks „ehitusmaterjaliks” on õppijakesksed eesmärgid ehk õpiväljundid. Pikka aega sõnastati õppeprotsessi eesmärke õpetajakeskselt: „anda teadmisi”, „luua võimalusi arenguks” ja „pakkuda kogemusi.

Jumalast ja kogudusest”. Selline eesmärgiseade ei ole piisav õppijakeskse lähenemise ja eluhõlmava õppimise käsitluse puhul. Seepärast sõnastatakse nüüd õppimise eesmärke õppijakeskselt, nimetades neid õpiväljunditeks. Õppijakesksete õpiväljundite kõrval kasutatakse ikka veel ka kokkuvõtvaid õpetajatöö eesmärke. Enamikul juhtudel piisab siiski õppijate õppimise kui põhiprotsessi eesmärgistamisest.

Õpiväljundites keskendutakse sellele, mida õppija õppeprotsessi lõpus peaks teadma, oskama või väärtustama. Eesmärkide sõnastamine õppeprotsessi lõpu seisuga, mitte protsessi ennast kirjeldavana, on põhjendatud sellega, et iga õppija õpib omal viisil ja omas tempos ning ühe ja sama eesmärgi saavutamiseks sobib kasutada erinevaid õppemeetodeid ja -vorme. Kui eesmärk kirjeldatakse oodatava tulemusena, on kergem ka otsustada, kas tulemused saavutati.

Õpiväljundite sõnastamise asemel on vahel kasutatud ka teemade sõnastamist. See pole aga piisav, sest lisaks õpitava sisu kirjeldamisele näitab õpiväljund ka seda, kuidas peab sisu olema omandatud. Näiteks teema „Bartolomeuse tervendamine” on vähem informatiivne kui õpiväljund „Tunni lõpuks tunneb õppija Bartolomeuse tervendamise imeteo jutustust ning seostab selles toimuvat oma elu parandamist vajavate aspektidega” (7–10-aastased) või „Tunni lõpuks tunnevad lapsed ära Bartolomeuse loo ja teavad, et Jeesus tervendab haigeid” (3–5-aastased).

Näide. Millele mõelda eri vanusegruppidele õpiväljundeid sõnastades?

4-6-aastased. Loomislugu (1Ms 1-2)

Loomisloo juures võiks olla tähelepanu sellel, et Jumal on loonud maailma ja kõik, mis siin on. Pöörata tähelepanu pigem sellele, miks maailm on loodud, kui sellele, kuidas see on loodud. Õpiväljundid võivad olla järgmised.

Tunni lõpuks laps…

  • tunneb loomislugu ning mõistab, et Jumal on looja
  • eristab asju, mis on Jumala loodud ja mis inimese tehtud
  • mõistab, et inimene on loodud heade tegude tarvis, ja oskab nimetada, mis on need head teod, mida nemad teha saaksid (ja mis on need teod, mida nad ei peaks tegema).

7–9-aastased. Jeesus söödab viis tuhat meest (Mt 14:13–21)

Tunni lõpuks laps…

  • tunneb viie tuhande mehe söötmise lugu ja teab, et see on üks Jeesuse imetegudest
  • teab, et Jumal hoolitseb inimeste vajaduste eest
  • mõistab, et Jeesus julgustab selle loo kaudu jagama oma asju
  • ning näitab, et jagamisest ei jää keegi vaesemaks
  • oskab nimetada asju, mida ta võiks teistele ära anda.

11–12-aastased. Jeesus kõnnib vee peal (Mt 14:22–33)

Tunni lõpuks õppija…

  • tunneb Jeesuse vee peal kõndimise lugu ning Peetruse rolli selles;
  • iseloomustab Jeesuse ja Peetruse suhet vee peal kõndimise loo näitel;
  • analüüsib Peetruse isiksust vee peal kõndimise loo põhjal ning hindab enda valmisolekut võtta elus riske;
  • nimetab mõningaid asju, mis iseloomustavad mõistlikku riski võtmist, ning neid, mis teevad riski väärtuslikuks õppimiskogemuseks.

Õpiväljundi koostamisel on hea arvestada järgmisi põhimõtteid:

1.Õpiväljund kirjeldab õppija õppimise tulemust mingi õppeprotsessi või selle osa lõpuks. Sellepärast alustatakse õpiväljundi sõnastust tavaliselt vormeliga: Teema (tunni, laagri, aasta jne) lõpuks õppija (laps)…

2. Õpiväljundid koosnevad subjektist (õppija), verbist (nt teab, rakendab, seostab jne), sihitisest (piiblilugu, kümmet käsku, pühakute elulugusid) ja vajaduse korral määrusest (põhilisi, algtasemel, lihtsamaid, oma koguduse/konfessiooni kontekstis jne). Näiteks: Tunni lõpuks tunneb laps kadunud poja lugu ning teab, mida see ütleb Jumala ja inimese suhte kohta.

Õpiväljundeid koostades tasub kaaluda, millised on eakohased ja õppimise seisukohalt olulised verbid ehk tegusõnad. Äratundmist ja peast teadmist peetakse kõige madalamateks kognitiivsete ehk mõtlemistasemete väljendusteks, seepärast sobivad need eelkõige väiksemate laste puhul. Seevastu analüüsimist, hindamist, seostamist ja üldistamist hinnatakse kõrgemateks tegevusteks ja neid peaks õpiväljunditesse kirjutama kindlasti suuremate laste puhul. Arengupsühholoogia seisukohalt on oluline meeles pidada, et väiksemad lapsed suudavad toime tulla lihtsamate mõtlemistegevustega, suuremad (10–12-aastased) vajavad aga juba oluliselt mitmekülgsemat lähenemist.

Kindlasti peaks kognitiivsete tegevuste kõrval olema ka rakenduslikku laadi õpiväljundeid ja miks mitte ka oskust, näiteks „teema lõpuks oskab laps lugeda koos teistega peast Meie Isa palvet”. Samuti võiks lapsi õpetada aru saama, millised on Vana ja millised Uue Testamendi lood, näiteks võib ühe õppeaasta üks õpiväljund olla: „tunneb kõige olulisemaid piiblilugu- sid ning oskab neid paigutada Vana või Uue Testamendi konteksti”, või: „tunneb kõige olulisemaid piiblilugusid ja paigutab need Piiblis kirjeldatud ajastu teljele”.

Õpiväljundeid võib kirjeldada väga heal, heal ja baas- ehk miinimumtasemel. Eesti formaalharidus, v.a põhikool, kirjeldab õpiväljundeid baastasemel. Kuna pühapäevakool pole eriti formaalne õppimise liik, siis pole taseme määratlemine nii oluline kui formaalhariduses. Küll võiks aga mõelda, kas õpiväljundeid sõnastatakse nii, et eesmärgiks on kõigi kavandatud pädevuste omandamine, või on tegu lootusega keskmisele õppijale või hoopis ideaaliga, mis parimal juhul täitub. Õpitulemust tuleks kirjeldada keskmise õppija heal tasemel.

Hästi koostatud õpiväljund on hinnatav. Hindamine ei tähenda siin hinde panemist, vaid hinnangu andmist selle kohta, kas ja kuivõrd õpiväljundid omandati. Hindamise seisukohalt on oluline õpiväljundeid kavandades siiski mõelda, mis tasemel neid kavandatakse – siis on hindamine ka õiglasem.

Kui õpiväljundite saavutamist tahetakse hinnata, siis peaks lastel tunni lõpus või näiteks järgmise tunni alguses olema võimalus uuesti õpitut meelde tuletada ja seda õpetajale väljendada. Selline meeldetuletamine ehk leebes vormis hindamisülesanne on vajalik ka selleks, et õpitu kinnistuks ning meeldetuletamise kaudu õppimine jätkuks. Eriti vajalik on selline tegevus juhul, kui järgmine tund või tegevus ehitub eelmisele.

Õpiväljundeid soovitatakse ühele õppeprotsessile või selle osale sõnastada neli kuni kuus, sõltumata selle pikkusest ja intensiivsusest. Liiga paljude eemärkide puhul võib juhtuda, et nende omandamine muutub ebarealistlikuks ja nende saavutamine jääb hindamata.

Mida õpiväljundite koostamisel vältida?

■ Ära kirjelda õpetaja tegevusi. Püüa vältida selliseid sõnastusi nagu „õpetada märkama”, „tutvustada piiblilugu” või „näidata Jumala armastust”.

■ Ära kirjelda protsessi. Püüa vältida selliseid sõnastusi nagu „saab kogemusi”, „õpib” ja „saab rohkem teada”. Pigem mõtle, mis on kogemuste tulemusel toimunud õppimine, ja kirjelda seda. Või mõtle, milliseid teadmisi sa õppeprotsessi lõpuks loodad näha.

■ Ära kasuta liigselt „kristlikku slängi” ega muutu liiga üldsõnaliseks.

■ Ära pinguta üle – õpiväljundid peavad olema vastava vanusegrupi poolt vastavates tingimustes saavutatavad.

■ Jäta õppijatele ruumi enda otsusteks ja valikuteks – neid ei ole hea ette kirjutada. Näiteks pole õpiväljunditesse hea kirjutada, et „teab, et Jumal on maailma loonud”, „seab pühakuid endale eeskujuks” või „laps on Kristuse oma ellu vastu võtnud”. Lastetöö eesmärk ei ole indoktrineerimine ehk ainuõigete vastuste lastele „pähetagumine”, vaid teadmiste, oskuste ja hoiakute arenemisel kaasa aitamine. Jätke lapsele õigus otsustada, mida ta asjadest arvab.

Hea õppekava tunnused

Õppekavale saab hinnangut anda kontseptsiooni abil, mida nimetatakse konstruktiivseks sidususeks (ingl constructive alignment). Konstruktiivne sidusus aitab jälgida, kas õppekava erinevad osad on omavahel kooskõlas. Konstruktiivse sidususe juures on võimalik eristada kahte liiki sidusust – vertikaalset ja horisontaalset.

Vertikaalne sidusus

Kui sidusus ehk kooskõla valitseb õppekava terviku ja selle osade õpiväljundite vahel või teemade ja alateemade vahel, siis nimetatakse seda vertikaalseks sidususeks. Järgnevalt on toodud üks näide pühapäevakooli õppekavast, kus on püüeldud õpiväljundite vertikaalsele sidususele. See tähendab, et osade õpiväljundid on konkreetsemad kui terviku omad ja annavad üldistades kokku terviku õpiväljundid.

Näide. Kolmeetapiline õppekava “Inimene suhetes”

Õppekava lõpuks õppija…

  • teab Piibli olulisemaid lugusid ja peamisi tegelasi ning seostab neid Piibli raamatute ja põhisõnumiga
  • seostab kristliku kiriku tekkimist ja Uues Testamendis kirjutatut
  • tunneb kristliku õpetuse põhituuma ja oma konfessiooni lugu
  • mõistab palve, Piibli lugemise ja jumalateenistusel osalemise vajalikkust kristlase elus
  • oskab rakendada kümmet käsku ja armastuse kaksikkäsku oma igapäevaelus
  • mõistab inimese ja Jumala vahelise suhte tähendust ja teab mõningaid viise, kuidas seda suhet luua ja hoida.

Esimene etapp. “Inimene ja Jumal”

Esimese etapi lõpuks õppija…

  • toob näiteid Piibli tegelaste ja Jumala sõprusest ning analüüsib, mida tal on sellest õppida
  • tunneb piiblilugusid, vastates küsimustele: kes, mis, kus, millal, kuidas, miks
  • teab, mis toetab ja mis rikub inimese ja Jumala suhet ning rakendab jumalasuhet toetavaid usulisi praktikaid
  • jutustab kristliku kiriku ja oma kogukonna lugu läbi oluliste isikute ja jumalasuhte.

Teine etapp. “Inimene, Jumal ja kaasinimesed”

Teise etapi lõpuks õppija…

  • mõistab piiblilugude põhjal, kuidas jumalasuhe ja suhe teiste
  • inimestega on omavahel seotud
  • toob näiteid nii ajaloolistest kui tänapäeva isikutest, kelle jumalasuhe on mõjutanud nende suhtumist kaasinimestesse\
  • mõistab kümne käsu ja armastuse kaksikkäsu omavahelist seost ning lähtub neist oma elus
  • mõistab andekspalumise ja andeksandmise tähtsust suhetes kaasinimeste ja Jumalaga
  • suhtub lugupidavalt kõigisse, sealhulgas endast teistsugustesse inimestesse, ja teab, et Jumal armastab kõiki.

Kolmas etapp. „Inimene, Jumal ja kogukond”

Kolmanda etapi lõpuks õppija…

  • näeb järjepidevust Iisraeli rahva ajaloo, Uues Testamendis kirjeldatu ning kristliku kirikuloo vahel ning seostab ennast selle looga
  • mõistab Jumala poolt kogudusele antud misjonikäsu sisu ja tähtsust ning seostab seda armastuse kaksikkäsuga
  • tunneb algkoguduse, kiriku kujunemise ja oma traditsiooni keskseid isikuid
  • sõnastab kristliku usu põhituuma ning teab oma konfessiooni peamisi usulisi praktikaid ja jumalateenistuse korda
  • tähtsustab koguduse positiivset mõju sekulaarses ühiskonnas ning globaalses maailmas ja osaleb selles oma võimaluste/pädevuse kohaselt
  • väärtustab koguduse osadust jumalasuhte hoidmisel ning osaleb selle praktikates.

Horisontaalne sidusus

Konstruktiivsel sidususel on ka teine vorm – horisontaalne sidusus. Horisontaalne sidusus tähendab, et ühe lühema või pikema teema õpiväljundid, õppijate eeldused neid omandada, sisu teemad, valitud õppemetoodika, viis, kuidas saadakse tagasisidet õppimise õnnestumisest ja muu õppeprotsessiga seonduv sobivad omavahel kokku.

Näiteks kui õpiväljundiks on, et õppijad oskavad analüüsida Peetruse iseloomu vee peal kõndimise loo põhjal ja võrrelda seda enda iseloomuga, siis võib sellega seoses tekkida mitmeid sidususe vigasid. Näiteks

  1. Kui loota, et sellise õpiväljundi saavutavad 4–6-aastased lapsed, siis pole nad arenguliselt selleks veel valmis. Sel juhul oleks tegu sidususe veaga õppijate arenguliste eelduste ja õpiväljundite sõnastuse vahel.
  2. Kui õpetaja räägib ainult lugu ja eeldab, et lapsed selle täpselt meelde jätavad, ei õpi lapsed analüüsima Peetruse ega enda iseloomu. Isegi kui õpetaja analüüsib kuuldavalt Peetruse iseloomu, ei tähenda see tingimata, et lapsed seda tegema õpivad. Ja loomulikult ei õpi nad sel juhul enda iseloomu Peetruse omaga võrdlema. Kirjeldatud juhul on tegu sidususe puudumisega õpiväljundite ja õppemeetodite vahel.
  3. Sidususe veale võib vihjata ka viis, kuidas hinnatakse teema tundide õnnestumist. Kui kavandatud eesmärgiks on, et lapsed õpivad analüüsima enda ja Peetruse iseloomu, ja tundi peetakse õnnestunuks isegi sel juhul, kui kõik kuulavad vaikselt ja keegi ei sega vahele, siis ei ole ka siin piisavalt sidusust. Sobiv hindamine oleks hoopis arutelu või väikese kirjatöö kaudu, milles lapsed väljendavad oma iseloomu sarnasust ja erinevust Peetruse omaga.

Horisontaalse sidususe tagamisel on keskses rollis õpiväljundid. Õpiväljundite juures on lisaks seal kirjeldatud teemale oluline seegi, kuidas eeldatakse, et see teema omandatakse. Näiteks on vahe, kas õpiväljundiks on „teab jüngrite nimesid” või „teab jüngrite nimesid ja mõistab, mida tähendas olla Jeesuse jünger”. Või kas õpiväljundiks on „loetleb kõik Piibli raamatud õiges järjekorras” või „eristab Piibli raamatuid stiililiselt ning seostab neid Piibli põhisõnumiga”.

Õpiväljunditest tuletatakse horisontaalse sidususe puhul muud õppeprotsessi osad: õppemetoodika, õpisisu ja õppeprotsessi tulemuslikkuse hindamine. Kui need kõik omavahel sobituvad, võib rääkida horisontaalsest sidususest.

Kokkuvõtteks

Õppekava on õppeprotsessi aluseks olev dokument, mille olemasolu tagab süstemaatilise ja läbimõeldud õppeprotsessi. Ka tagasihoidlik õppekava on parem kui õppekava puudumine. Õppekava pole ainult teemade loend, vaid kajastab mõtlemist selle üle, milliseid eesmärke loodame selle abil saavutada õppijate õppimise ja õpetamise kaudu. Eesmärkide sõnastused annavad aimu ka sellest, millist inim- ja õpikäsitlust õppekava kannab.

Õppekava koostamisel on oluline erinevate huvipooltega läbi rääkida, mida lastetöölt oodatakse, analüüsida sihtgrupi ealist ja muud eripära ning vaadata, kas ja kuidas õppeprotsessi osad omavahel seostuvad. Ideaalis võiks õppekava põhiteemad läbida kõike koguduses tehtavat või vähemalt võimaldada tegevuste seostamist.

Õppekava üks osa on õpisisu, millel järgmises alateemas põhjalikumalt peatumegi.

Comments are closed