Käesoleva peatüki kirjutajate eesmärk on, et lugeja saab ülevaate peamistest võimalustest, kitsaskohtadest ja lähenemisviisidest koguduse töötegijate väljaõppes.
Koguduse töötegijad võivad täita mitmesuguseid rolle, tegemist võib olla nii diakonite kui sotsiaaltöö tegijate, laste- ja noortetöötajatega, koorijuhtide-, klaveri- või orelimängijate, hingehoidjate ja mentorite, väikegrupi või jumalateenistuse meeskondade juhtidega. Sõltuvalt konfessioonist võivad töötegijate tüübid varieeruda. Kõik töötegijad vajavad ettevalmistust – sõltuvalt rollist lühemat või pikemat, vähem või rohkem formaalset. Pärast ettevalmistust vajavad nad jätkuvalt täienduskoolitust.
Eesti kogudustes on töötegijate väljaõppeks kolm peamist võimalust:
- formaalharidus (bakalaureuse-, rakenduskõrg- ja magistriõpe),
- täienduskoolitused,
- meister-sell-õpipoiss mudel.
Formaalhariduse võimaluste hulka kuulub töövaldkonna-alane (nt sotsiaaltöö, täiskasvanuõppe, muusikapedagoogika, psühholoogia vm) ja teoloogiline õpe. Üksikutel juhtudel on võimalik neid omavahel ka samas õppekavas kombineerida. Päris paljude koguduse tööharude puhul on vajalik vastava tööharu valdkonna ja teoloogilise ettevalmistuse kombinatsioon. Näiteks ei piisa, kui lastetöötaja on koolitatud sekulaarseks alushariduse õpetajaks (ehk lasteaiakasvatajaks), aga tal on minimaalsed või täiesti puudulikud teadmised Piiblist ja koguduse õpetusest. Samamoodi pole piisav, kui selsamal lastetöötajal on küll teoloogiline ettevalmistus, aga laste arengupsühholoogiast, õppemeetoditest ja eduka õppimise seaduspärasustest pole aimugi. Kuna kahe kõrghariduse omandamine on tavaliselt liiga ajamahukas, on kõige lihtsam võimalus kombineerida kõrgharidust täienduskoolitusega.
Täienduskoolitusi on lühemaid ja pikemaid. Rusikareegel on, et koolituse mõjukus kasvab selle pikkusega. Seepärast on tõhusad töötegijate täienduskoolitused tavaliselt mitmeosalised ja kestavad kuni aasta. Lähtuvalt Eesti koguduste eripärast on töötegijad enamasti vabatahtlikud. Seetõttu toimub ka nende ettevalmistus või enesetäiendus töötegijaks tavaliselt palgatöö ja pereelu kõrvalt, mis omakorda tähendab, et optimaalse pikkuse leidmine koolitusele, mis teeks selle tõhusaks, aga samas ajaliselt teostatavaks, eeldab parasjagu katsetamist ja sihtgrupitundlikkust.
Täiendkoolituse tugevuseks on, et selles saab kombineerida töövaldkonna ja teoloogilist poolt, sest õppekavad on lühemad ja tavaliselt korraldajate enda otsustada. Formaalõppega võrreldes on täienduskoolituse tugevuseks see, et õppija saab kombineerida lühemaid tervikuid ja õppida osade kaupa, kui vaja.
Üheks ohukohaks töötegijate täienduskoolituses (tegelikult ka formaalhariduses) on liiga teoreetiliste õppemeetodite kasutamine. Üks eduka õppimise seaduspära on, et õpitu tuleb meelde olukorras, kus see meelde jäeti. Seepärast on peamiselt teoreetilise lähenemise ohuks, et praktilistes olukordades õpitud teooria ei meenu ja seega ka ei rakendu. Teiseks ohuks on, et õppijate eelteadmistega ei arvestata – õpetamist alustatakse kas liiga lihtsalt või liiga keeruliselt tasemelt. Eriti keeruline on protsess muidugi juhul, kui ühes grupis on korraga mitmesugusel tasemel õppijaid.
Meister-sell-õpipoiss väljaõppe korral on õppekontekst kõige ehtsam. Õppimine toimub läbi vaatlemise ja jäljendamise, alguses täidetakse lihtsamaid, siis keerulisemaid ülesandeid. Näiteks võib koorijuhiks õppiv muusikaharidusega inimene alustada koorilauljana, siis õpetada partiisid ühele häälerühmale ja lõpuks juhatada koori iseseisvalt. Loomulikult käib protsessi juurde juhendamine kogenuma töötegija poolt. Sellise õppimisviisi tugevuseks on muuhulgas regulaarsus – tegutsemise situatsioonis ollakse pikaajaliselt ja pidevalt.
Meister-sell-õpipoiss lähenemisel on ka oma kitsaskohad – näiteks ei ole neis tavaliselt kohta laiemale valdkonna tutvustamisele ega teoreetilistele seisukohtadele, mis võivad väljaõppivat töötegijat aidata leida parimaid lahendusi, kui olukord muutub. Teiseks ohuks on kalduvus jäljendada meistri tugevuste kõrval ka tema puudulikke töövõtteid ja suhtumisi.
Loomulikult on veel hulk muid viise töötegijaks areneda – võib õppida iseseisvalt lugedes, võib harjutada rollis, kuni hakkab välja tulema, võib õppida kolleegilt jne. Õppimise meetoditest olulisem on, et töötegijad saaksid ettevalmistuse ning ennast ka hiljem edasi koolitaksid.
Näiteks aastase Eesti EKB Liidu pühapäevakooli õpetajate koolituse õpiväljundid
Kursuse lõpuks osalejad …
- sõnastavad isiklikult tähenduslikud pühapäevakooli eesmärgid lapse seisukohalt nii, et need toetavad õppimise jätkumist ka pärast pühapäevakooli;
- mõistavad laste maailma eripära, laste ealisi iseärasusi ja oskavad neid õpetamisel arvestada;
- suudavad planeerida õppeprotsessi terviklikult, integreerides Piibli keskset sõnumit, koguduse õpetust;
- tunnevad pühapäevakooli töö metoodikat ja suudavad valida parima võimaliku töövormi;
- Oskavad ennast õpetajana analüüsida ja selle põhjal arendada ning vältida läbipõlemist.
Näiteks EELK UI diakoonia õppekava peamised teemad
Koolitus koosneb kolmest kahepäevasest sessioonist ja iseseisvast tööst.
- Diakoonia ja sotsiaalse ettevõtluse alused.
- Avalikud teenused, teenuste delegeerimine.
- Ettevõtluse alused ja äriplaani koostamine.
- Diakooniatööd korraldava organisatsiooni kujundamine ja juhtimine.
- Projektijuhtimine ja vabatahtlike kaasamine.
Vaata pikemalt Kirik kest küla: koguduse ja kohaliku omavalitsuse koostöö. Teatmik, lk 134-143
Kokkuvõtteks
Töötegijatele väljaõppe pakkumine ja võimaldamine võib muutuda üheks nende vabatahtliku teenimise motivatsioonivõtteks. Ühtlasi hoiab see töötegijaid läbipõlemise eest, kui neil on teenimisülesandeks vajalik pädevus. Koolitus pole siiski kindlasti ainus viis hoida töötegijaid motiveerituna. Nad vajavad infot ja kaasamist kogu koguduse vm kristliku organisatsiooni tegevusse, tagasisidet oma tööle ja kogemust, et keegi neist ja nende arengust hoolib. Seepärast on arenguvestlused töötegijatega oluline osa nende arendamisest ja motiveerituna hoidmisest.