3. Täiskasvanu areng

Peatükis on eesmärgiks ülevaade täiskasvanu arengust ja küpsusest, sh ka usulisest arengust ja küpsusest. Täiskasvanu ja tema arengu mõistmine võimaldab õpet mõtestada ning teha valikuid täiskasvanu arengu ja õppimise toetamisel. Arenguteooriad võimaldavad märgata ja analüüsida osalejate arengut, mõtestada ja valida sihte, analüüsida õppe mõjusust ning vajadusel teha muutusi.

Me ei kasva samaaegselt, kronoloogiliselt. Kasvame ebaühtlaselt – ühes dimensioonis oleme küpsed, teises mitte… Me oleme mitmekihilised. Anaïs Nin

Täiskasvanuikka on suhtutud kui suhteliselt stabiilsesse perioodi, mil täiskasvanu rakendab oma teadmisi, oskusi ja võimeid ning haridussüsteem valmistab inimese selleks perioodiks ette. Uuemad teaduslikud käsitlused pööravad tähelepanu täiskasvanu arenemisvõimelisusele läbi elu ning peavad seda üheks täiskasvanu tunnuseks.

Uuemad teaduslikud käsitlused pööravad tähelepanu täiskasvanu arenemisvõimelisusele läbi elu ning peavad seda üheks täiskasvanu tunnuseks.

Arengut võib määratleda kui kvalitatiivset muutust. Arenguteooriad keskenduvad muutuse eri tahkudele – füüsilisele, emotsionaalsele, kognitiivsele, kõlbelisele, usulisele arengule. Kuid on ka lõimivaid arenguteooriad, milles arengu eri tahke käsitletakse koos, vastastikuses mõjus.

Täiskasvanu elukäik ja areng ¹

Üheks lõimitud arengukäsitluseks on üleminekute teooria (transition–theory), mis on kujunenud elukäigu ja arengu seoste uurimise põhjal.

Inimese elukäik kujuneb elusündmuste ja rollide järjestusest. Eluüleminek (ka siirdeperiood) on elusündmuste ja rollidega seoses kogetud muutuse periood. Eluüleminekuga muutuvad täiskasvanu suhted, rutiinid, arusaamad ja rollid. Eluüleminek võib olla arengu eeldus, erineval arengutasemel inimesed tulevad eluüleminekutega erinevalt toime.

Elukäigu üks oluline tunnus on muutus ja sellega kohanemine. 

Näiteks

Täiskasvanu elukäiku võib jagada tinglikult eaperioodideks üleminekute mustrite alusel. Näiteks on ootuspärane elukaaslase leidmine ja laste sünd varases täiskasvanueas. Üleminekumustreid ja pinget üleminekuteks kujundavad kultuurilised ja sotsiaalsed tegurid. Samas võib lääne ühiskonnas täheldada elukäikude mitmekesistumist ja individualiseerumist, mis võivad üleminekupinget vähendada ning ülemineku mustreid muuta.

Varane täiskasvanuiga (eluaastad 18–39) on iseseisvumise, vastutuse võtmise ja püüdluste aeg, kus oma teadmisi ja oskusi kasutatakse kutsetee kujundamiseks, elupartneri leidmiseks ning perekonna loomiseks. Kõnealust eluperioodi iseloomustab energia üleküllus, kuid ka vastuolulisus ja stress. Tuleb langetada olulisi otsuseid seoses perekonna, töö ja elustiiliga. Suhtlemine sõprade, kolleegide ja elukaaslasega on oluline otsuste tegemise mõjutaja.

Keskeas (40–64) kohanetakse muutuva eluperspektiiviga – pool elu on läbi – ning mõtestatakse uuesti perekondlikke (nt laste lahkumine kodust, vanemate surm) ja tööalaseid suhteid, sest tuntakse, et veel on võimalik teha muutusi.

Keskiga iseloomustab ka individuatsiooniprotsess (C. G. Jung) – isiksuse areng, keerukustumine. Individuatsiooniprotsessis leitakse tasakaal sisemiste vajaduste ja väliste nõuete vahel ning oma mina konfliktsete osadega. Näiteks mööndakse enda varju (enda ebameeldivat, pimepoolt), animat (naiselikku-emotsionaalset poolt) ja animust (mehelikku-ratsionaalset poolt) ning kogetakse uut tervikutunnet.

Individuatsiooni vajadus loob keskeas ja hilises täiskasvanueas võimaluse usuliseks arenguks, sest ollakse valmis ümber orienteeruma vaimse-sisemise kogemuse olulisusele ning soovile uurida ja integreerida isiksuse unarusse jäänud külgi.

Näiteks

Hilises täiskasvanueas (alates umbes 65. eluaastast) kohanetakse pensionile jäämise, lähedaste kaotuse ja oma muutuva tervisliku seisundiga. Seoses läheneva surma tunnetusega on olulised ka elu mõttega seotud küsimused.

Näiteks

Täiskasvanu elus toimuvate üleminekute märkamine võib anda koolitajale informatsiooni täiskasvanu vajaduste kohta, millega õppe kavandamisel ja läbiviimisel arvestada.

Täiskasvanu elus toimuvate üleminekute märkamine võib anda koolitajale informatsiooni täiskasvanu vajaduste kohta, millega õppe kavandamisel ja läbiviimisel arvestada.

Üleminekuid täiskasvanu elus võib liigitada ²:

• oodatavaks – oodatud, tõenäoliselt aset leidvad elusündmused, milleks saab ette valmistuda (lapse sünd, ametikõrgendus);
• ootamatuks – sündmused, mida ei ole võimalik ette näha ja mida ei osata oodata  (usu tähenduse muutumine, haigestumine, töökoha kaotus, ootamatu süüdimõistmine, katastroofi läbielamine, lotovõit vmt);
• ärajäänud sündmusega seotuks (ärajäänud suhe või lapse sünd, oodatava edutamise mittetoimumine);
• uinuvaks, märkamatuks (näiteks visiooni või mõtte kaotamine).

Üleminekul kogeb täiskasvanu pingelisi muutusi, mis sisaldavad ühelt poolt lahti laskmist: vanadest suhetest, rollidest, arusaamadest, rutiinist ning teistelt poolt uuega toimetulekut: uue situatsiooni mõistmist, tähenduse omistamist, omaks võtmist ja ellu integreerimist ehk toimetulekut. Kohanemisel kujundatakse uusi ressursse ja tähendusi. Toimetulekut ja kohanemist toetab täiskasvanu avatus uute väärtuste, ideaalide ja enesemääratluse suhtes – julgus senistest seesmise turvalisuse allikatest lahti lasta.

Toimetulekut ja kohanemist toetab täiskasvanu avatus.

Õppimine toetab eluüleminkuid, võimaldades kujundada uusi ressursse (väärtusi, hoiakuid, teadmisi, oskusi, strateegiaid…). Mida rohkem on täiskasvanu ümber õppimise võimalusi, seda enam ressursse on võimalik kujundada. Üleminek võib viia arenguni kui toimub kvalitatiivne muutus minas ja kogemusele tähenduse omistamise viisis ning kohanemisvõimelisuses – tulevaste üleminekutega toimetulekus. Kõige enam arengupotentsiaali on ootamatutes üleminekutes, kuna nendeks ei ole erinevalt oodatavateks ette valmistatud.

Koolitajal on võimalik luua tingimusi uute ressursside, tähenduslike ja elumuutvate kogemuste kujunemiseks ning arenguks. Õppes saavad täiskasvanud üleminekuks vajaminevaid ressursse märgata, kujundada ja proovida, et tulla üleminekutega edukamalt toime.

Küsimused:

Küpsus kui arengu siht

Küpsus on oma olemuselt dünaamiline nähtus. Küpset inimest iseloomustavad ³:

• realistlik vaade endale ja teistele, kontakt enda ja teistega;
• enda ja teiste aktsepteerimine;
• elamine tänases, teadvustades ka minevikku ja tulevikku;
• suunavate väärtuste ja isiklike piiride olemasolu;
• oma võimete ja huvide arendamine, et kohaneda eluülesannetega paremini;
• ambivalentsusega toimetulemine;
• kooskõlalisuse ja harmoonia avaldumine;
• ehedus;
• terved eluviisid, toimetulekustrateegiad;
• tasakaal andmise ja võtmise vahel;
• läbipaistvus, võime intiimsuseks ja läheduseks;
• võime panustada teiste ellu tähenduslikult, oma potentsiaali realiseerimine;
• tarkus.

Vaata intervjuud Parker Palmeriga terviklikust elust. 

Usuline areng ja küpsus

Kriitilised elusündmused viivad täiskasvanu usuliste küsimuste ja usulise kasvuni, eriti kui mitmed olulised elusündmused satuvad samasse perioodi. Usk võib olla oluline ressurss, kuid ka takistus keerukamate üleminekutega toimetulekul. Eluterve usk aitab inimesel elu ja iseendaga toime tulla ⁴.

Üleminekutes puututakse kokku ebakindla tulevikuga, paljude olukordadega, mida väliselt kontrollida ei ole võimalik – näiteks ei saa olla kindel, et jäädakse terveks, et valikuid saadab edu, et teised tajuvad inimest positiivselt jne. Olukorra tõlgendus mõjutab inimest valima kas adekvaatsemaid või vähem adekvaatseid toimetulekustrateegiaid, nende põhjal kujunevad toimetulekuviisid. On võimalik, et näiteks kiuslikus olukorras valdavad inimest hirm ja enesehaletsus, kui aga on võimalik olla avatud ja aktiivne, mõtestada toimuvat väljakutsena, siis viib see sisemise kasvamiseni – näiteks avastatakse, et nüüd on endas ruumi taeva jaoks, tekivad ressursid, et õnnistada neid, kes tekitavad probleeme, ning seeläbi suhelda inimestega teisest vaatenurgast, st uuel viisil, aktiivselt.

Religioossed toimetulekuviisid on ⁵:

• tähendusele ja mõtestamisele suunatud toimetulekuviisid, milles olukorda mõtestatakse usu kaudu kas kasulikuks, Jumala karistuseks või kurjuse ilminguks;
• kontrollile suunatud toimetulekuviisid, milles otsitakse probleemile lahendust aktiivselt Jumalaga koostööd tehes, passiivselt oodates, aktiivses Jumalale alistumises, otsides-oodates Jumala imet, sekkumist või tegutsetakse enda jõul Jumala sekkumiseta;
• Jumala lähedusele suunatud toimetulekuviisid, milles otsitakse Jumala armastuse ja hoolimise kinnitust, orienteerutakse usulistele tegevustele, usulisele puhtusele või usulisele rahulolematusele, aktsepteeritava käitumise piiride märgistamisele;
• teiste ja Jumala lähedusele suunatud toimetulekuviisid, milles otsitakse tuge vaimulikelt või koguduseliikmetelt, pühendutakse abistamisele, väljendatakse rahulolematust vaimulike või koguduseliikmetega;
• elumuutusele suunatud toimetulekuviisid, milles otsitakse usust abi elusuuna leidmisel, pöördumise-radikaalse elumuutuse läbitegemisel või andestust-rahu, et pöörduda ära vihast, kibestumisest ja hirmust.

Armu võib näha kui lisaressurssi ⁶, mis võimaldab inimesel areneda ühelt astmelt teisele, kui tema enda isiksuslikud ressursid on puudulikud. Armule keskendudes on fookuses pigem suhe Jumalaga kui intellektuaalne areng. Kristliku usu aluseks võib pidada kohtumist sündmusega, isikuga, mis annab elule uue suuna. Usk on esmalt suhe Jumalaga ning Jumala arm on terve identiteedi kujunemiseks ja alalhoidmiseks vältimatu. Usuline identiteet on seotud personaalse identiteediga ja kui mina on haige, siis kannatavad ka usuline ja personaalne identiteet. Arm ei sunni mina tegutsema ega asenda selle funktsioone jumalikega, kuid armu tervendav mõju on avada mina varjatud ressursse eesmärgipäraselt toimima.

Kristlik õpe on armuvahend, keskkond, milles inimene saab omandada ressursse toimetulekuks üleminekutega. Koguduse õppes on võimalus märgata inimest, tema elutegelikkust ja vajadusi, toetada tema arengut ja suhet Jumalaga. Inimese areng on seotud pigem individuaalse elukäigu kui koguduse tegevuskavaga, mistõttu üheks oluliseks küsimuseks on, kas kogudus kohtub inimestega nende elusündmustes ja mõistab sellest lähtuvalt ka oma tegevust.

Kas kogudus kohtub inimestega nende elusündmustes ja mõistab sellest lähtuvalt ka oma tegevust?

Usuline areng ja küpsus on kristliku elu siht, mille üheks toetajaks on kristlik haridus. Usuline küpsus on üheltpoolt loomuliku arengu käigus kujunev, kuid teisalt ka aktiivselt ja teadlikult pürgitav. Usuline küpsus hõlmab mitmesuguseid aspekte: mõtlemist, mina arengut, sotsiaalsete oskuste arengut, emotsionaalsete konfliktide ületamist ja kõlbelist arengut.

Usulist küpsust võib iseloomustada järgmiste aspektide kaudu ⁷:

• sügav ja adekvaatne suhe Jumalaga;
• järjepidev hool teiste eest, loov panus suhetesse eri tasandil;
• oma kutsumuse järgimine – elu Jumala rahva liikmena konkreetses sotsiaalses, kultuurilises ja ajaloolises kontekstis;
• arenev usk, mistõttu on võimalik uskumusi, tundeid, veendumusi, hoiakuid ja käitumist sügavamalt mõtestada;
• emotsionaalset rahuldust pakkuv ja intellektuaalselt veenev usk;
• kindel ja veendunud usk, milles on koht küsimustel ja kahtlusel;
• avatus üldinimlike ja sotsiaalsete probleemide suhtes;
• toimetulek läbikukkumise ja frustratsiooniga, realistlik inimlikkuse tunnetus nii isiklikul kui kollektiivsel tasandil.

Usk võib olla inimese elus oluliseks loovaks teguriks, kuid võib ka inimese arengut takistada. Küpse kristlase usk on seostatud tema elu mitmesuguste valdkondadega, võimaldab korrastada elu ja väärtusi ning leida paremaid lahendusi eluprobleemidele.

Usuline areng ei alga täiskasvanueas, vaid juba lapsepõlves, selle mõistmine võib aidata arengusihte paremini seada. Tänaste Eesti täiskasvanute kokkupuude kristliku usu ja kogudustega ei pruugi aga alata lapsepõlves ega teismeeas, usulist kogemust võidakse saada alles täiskasvanueas. Samuti võivad täiskasvanud puutuda kokku religioosse ja vaimse mitmekesisusega – erinevate religioossete praktikate, kogemuste, uskumustega. Kuidas see mõjutab usulist arengut, on jätkuv uurimisteema. Eesti elanikkonna vaimulaadist annab ülevaate raamat „Astu alla rahva hulka“ ⁸.

Usulisse arengusse võib suhtuda mitmeti. Seda võib tunnetada hirmutavana („kaob ära tõeline usk“) või vajalikuna (inimesele on omane pidev eneseületuse soov, lõpetamatuse tunne). Usulist arengut võib kirjeldada läbi mitmesuguste metafooride: pöördumine, teekond, kasv, uussünd, surm, revolutsioon (vaata ka õppimise eesmärke).

Küsimused:

Usulist arengut võimaldab mõista Fowleri käsitlus ⁹. Peatume eelkõige Fowleri käsitlusest lähtuvalt võimalustel, mida õppes täiskasvanu arengu toetamiseks teha saab. Fowler ei kujundanud oma teooriat kristluse kontekstis, vaid käsitles usku laiemalt – kui elu raamistavat narratiivi, väärtuste keset.

Täiskasvanud võivad olla oma usulises arengus müütilis-sõnasõnalise usu astmel – lihtsal, selgel, pealispindsel ja ühetähenduslikul tasandil, kus lood-narratiivid annavad mõtlemisele, tundmustele ja väärtustele sisu ning võimaldavad toimuvaga kohaneda. Loogilised arutelud ei paku siis üldjuhul huvi. Uskumusi võetakse sõna-sõnalt, must-valgelt (näiteks kõlbelisel tasandil silm-silma vastu), usk ei ole loogiline – mõtestatud seoseid ei otsita. Õppes on sel juhul kõnekad narratiivid, mis võimaldavad tunnete ja mõtete seostamist ning oluline on jätta ruumi ka imestamisele ja imele.

Sünteetilis-konventsionaalsel astmel väljendatakse usku suhestudes ja suheldes teatud mõtteviisi ja selle kandjatega ning täidetakse usulisi kombeid. Kantakse ideoloogiat, kuid sellest ei olda teadlik, samuti ei tajuta, et see on valik. Sellel astmel on tähenduslik oluliste teiste heakskiit (kui minu koguduses nii räägitakse…, siis nii see on; kui Piiblis on nii öeldud, siis…). Usutakse nii, nagu kõik teisedki usuvad. Teistmoodi mõtlejaid tajutakse teistsuguste inimestena. Kogudust nähakse idealiseeritult, perekonnana. Jumalat nähakse sõbra, kaaslase, isikliku reaalsusena, kellega suheldes ollakse sügavalt mõistetud ja väärtustatud. Õppes on võimalik toetada sotsiaalseid suhteid ja samas hoida neid reaalsuses, sest idealistlik nägemus kogukonna harmoonilisusest võib tõrjuda olulisi küsimusi ja eristumisvõimalusi. Suhete nurjumine (näiteks pettumine usulises eeskujus) võib muuta usu ebastabiilseks. Võimalik, et tekib kalduvus mõelda teistega ühtviisi. Kriitilist perspektiivi oma usulise mõtlemise suhtes välditakse, tavaks saanud usu küsitavaks muutmine võib tekitada ärevust. Enamik täiskasvanuist on sellel usu astmel.

Individualiseeruva-refleksiivse usu astmel on usuline mõtlemine seotud ideede sügavama mõtestamisega, hakkab kujunema isikupärane, eristuv usuline mõtlemine. Maailma tajutakse keerukama ja mitmepalgelisemana kui eelmisel usulise arengu astmel. Võetakse vastutus oma uskumuse ja elustiili eest – inimene tunneb, et ta vastutab selle eest, milliseid väärtusi, uskumusi ta kannab. Suures osas võib niisugust mõtlemist pidada demütologiseerimiseks – enda uskumusi ja praktikaid hakatakse kriitiliselt mõtestama. Osadus ei pruugi olla atraktiivne, kuid teisalt on oht, et inimene kujuneb üksildaseks või uhkeks ning toetub liigselt iseendale ja usu ratsionaalsele poolele, hülgab instutsionaalse usu. Õppes on sellel astmel täiskasvanu jaoks oluline argumenteeriv, mõtestamisele suunatud lähenemine. Ühine Jumala teenimine või palve võib pakkuda ratsionaalsele poolele tasakaalustust.

Konjunktiivsel (siduva) usu astmel kujuneb tasakaalustatud, mitmetahuline tervik emotsioonide, teadmiste, traditsiooni ja paradokside vahel. Tasakaalu kujundatakse loovas ja teadlikus vastandite vahelises pinges. Eelmise astme ratsionaalsust ja enesekesksust peetakse ülehinnatuks ning võetakse vastu alandlik perspektiiv, end tunnetatakse vähem enesekindlana. Nostalgiliselt võidakse tagasi pöörduda sümbolite, lugude ja suhete juurde. Teiste perspektiive väärtustatakse. Kujuneb soov olla dialoogis erinevate teistega, sh ka teiseusulistega. Panustatakse maailma paremaks muutmisse, ootamata teatud kindlaid vastuseid. Kujuneb tunnetus Jumalast kui saladusest, mida ainult mõistusega hoomata ei saa. Üldjuhul jõutakse konjuktiivse astmeni keskeas või hiljem. Õppes on võimalik pakkuda võimalusi erinevate perspektiivide ja nende piiride mõistmiseks, dialoogiks, tähenduslikeks ja sügavateks kohtumisteks teistega (ka gruppidega), üllatuslikeks avastusteks, korda lähevad ka koostöine panustamine-teenimine kogukonnas-ühiskonnas ja selleks väljundite otsimine.

Universaliseeriva usuni jõuavad üksikud. Usk on isetu suhe Jumala ja tema looduga, mis väljendub kasvavas pühendumises kõrgemale, universaalsele eesmärgile – õiglusele ja armastusele. Oluline on hoida inimest eneseohverdamise ja ärakasutamise eest.

Näide sünteetilis-konventsiaalselt astmelt individualiseeruv-refleksiivsele usulisele mõtlemisele üleminevast noorest täiskasvanust.

Küsimused:

Üleminek kindlapiiriliselt must-valgelt usult keerukamale ja mitmetahulisemale võib olla usulises arengus värskendav kogemus, aga võib tekitada ka ebamugavust. Näiteks võib inimene näha oma lapsepõlveusku tugevama ja tõelisemana ning sellest lähtuvalt võib kujuneda süütunne, sest julgetakse küsida ja näha teisi perspektiive. Toimunu tunnustamine täiskasvanule iseloomuliku arenguna võib süütunnet leevendada.

Kokkuvõte

Eluüleminekud on elukäiguga vältimatult kaasnevad protsessid. Täiskasvanute õppes koguduse kontekstis puutume kokku täiskasvanutega, kes on eri vanuses, seotud erinevate üleminekute ja arenguülesannetega. Üleminekuga aitavad toime tulla isiklikult tähenduslikuks saanud ressursid. Areng avaldub täiskasvanu toimetuleku ressurssides ja kohanemisvõimelisuses – kuivõrd edukalt, adekvaatselt üleminekutega toime tullakse.

Õppe sihiks on toetada inimesi, kus iganes nad oma usuteel on. Õppes saavad täiskasvanud üleminekuks vajaminevaid ressursse märgata, kujundada ja proovida, aktsepteerida iseend ja olusid, olla uudishimulikud ning paindlikud ning seeläbi üleminekutega edukamalt toime tulla.

Täiskasvanu arengu ja küpsuse mõistmine võimaldab toimuvat mõtestada, õpet kavandada, mõtestada ja hinnata – kuivõrd on inimene leidnud sügava ja adekvaatse suhte Jumalaga, kuivõrd loovalt panustab ta suhetesse, järgib oma kutsumust ja areneb, kuivõrd on inimese usk seotud tema elu mitmesuguste valdkondadega, võimaldab tal korrastada oma väärtusi ja leida eluterveid lahendusi probleemidele.