5. Täiskasvanuõppe kavandamine, läbiviimine ja hindamine

Print Friendly, PDF & Email

Peatükis on eesmärgiks anda lugejale terviklik pilt õppeprotsessi õppijakeskse kavandamise peamistest sammudest ja oskus eesmärgi saavutamisele hinnangut anda.

Koolituse kavandamine ja eesmärgistamine

Koolituse või muu õppevormi kavandamisel on hea alustada õppekava koostamisest. Esmapilgul võib see tunduda liigse formaalsusena, kuid tegelikult on õppekava olulisem, kui esmapilgul paistab. Kõigepealt on õppekava professionaalse koolitustegevuse juures tänapäeval elementaarne – ilma selleta on koolitus nagu majaehitus ilma projektita. Teiseks on õppekava oluline selleks, et läbi mõelda ja osapooltega läbi rääkida, miks seda koolitust peaks tegema ja kuidas eesmärgini jõuda. Kolmandaks on õppekava väga hea võimalus korraldajate eesmärgi võimalikele osalistele väljendamiseks ja vajadusel reklaamimiseks.

Õppekava vajalikkus sõltub muidugi õppe tüübist. Kui tegu on kahetunnise aruteluga mingil teemal, võib õppekava kirjalikus vormis ka koostamata jätta. Tegijate omavaheline läbirääkimine ja kokkuleppimine on siiski olulised. Kui kaua aega eksisteerinud kammerkoor otsustab alustada järgmist hooaega, ei koostata ka tavaliselt õppekava, sest koguduslikus kontekstis on tavapärane, et repertuaari ehk õppesisu valib tavaliselt koorijuht. Kuid kui mitmeosaline jätkukoolitus, mida koostatakse esimest korda, saab alguse, ilma et osalejatele vähemalt mingis vormis õppekava näidataks, on tegemist amatöörliku lähenemisega täiskasvanukoolituses.

Õppekava koostamisel tuleb peatuda mitmetel küsimustel. Need on järgmised.

  • Miks õppida?
  • Keda me ootame õppima?
  • Mis on koolituse nimi?
  • Kui suure mahuga koolitus on?
  • Mis on õpisisu?
  • Millised on sobivad õppemeetodid?
  • Milliseid õppematerjale kasutada?
  • Kuidas hinnata koolituse eesmärkide täitmist?

Lisaks neile on ka hulk praktilisi küsimusi. Millises keskkonnas koolitust läbi viia? Kas koolitusel on hind? Kas koolitusel pakutakse süüa? Kas ja kus tehakse reklaami? Ja veel mõned, sõltuvalt koolituse liigist.

Neid küsimusi ei pea käsitlema sugugi lineaarses järjestuses, tihti mõeldakse neile korraga. Keskne põhimõte on siiski, et eesmärk määrab kõik muu.

On tavaline, et koolitaja küsib, mida õpetada. Sellest keerulisem ja olulisem küsimus on, miks peaksid õppijad õppima. Ehk mis on see eesmärk, mida õppeprotsessiga soovitakse saavutada. Kui laste ja noorte õpetamisel sõnastavad eesmärgi tihti koolitajad ja õpetajad, siis täiskasvanuõppes on hea, kui õppimise eesmärke sõnastatakse koos õppeprotsessis osalevate täiskasvanutega või vähemalt toetudes nendega peetud vestlustele. Hiljem, õppeprotsessi käigus, võib eesmärki ka kohandada.

Keerulisem ja olulisem küsimus koolituse kavandamisel on, miks peaksid õppijad õppima. Ehk mis on see eesmärk, mida õppeprotsessiga soovitakse saavutada.

Kui õppimist eesmärgistada, eeldab see sihtgrupi väljavalimist ehk vastust küsimusele, keda me ootame õppima. Kõige tavalisem ja lihtsam viis koguduses täiskasvanutele suunatud koolitust korraldada on suunata see kõigile võimalikele huvilistele. Samas ei ole kindel, et inimesed ennast sel juhul kutsutuna tunnevad. Nad ei pruugi aru saada, et see on neile mõeldud. Seepärast tasub sihtgruppi täpsustada. Nii on võimalik paremini arvestada õppijate ootusi ja vajadusi koolituse eesmärgistamisel ning ülesehitamisel.

Tüüpilised viisid sihtgruppide määratlemiseks koguduse täiskasvanukoolituses on järgmised.

  1. Kui kaua ollakse olnud kristlane – näiteks korraldatakse peaaegu kõikides konfessioonides kristlust tutvustavaid kursusi.
  2. Vajadus – lastekasvatust või abielu puudutavad grupid, kogudusega liitumiseks ettevalmistavad grupid, leinagrupid.
  3. Teenimisvaldkond – näiteks korraldatakse aeg-ajalt koolitusseminare jutlustajatele, diakooniatöötajatele, (ikooni)maalijatele, lilleseadjatele või hoopis bändiliikmetele.
  4. Huvid – kunsti- ja muusikahuvilised, spordihuvilised, sügava piibliuurimise huviga inimesed.
  5. Sugu – meeste- ja naistegrupid. Näiteks võivad kodudes kogunevad väikegruppid olla soopõhised või kui on tegemist pikemaajalise toetusgrupiga kaotuse üle elanud inimestele, siis võib ka see olla soopõhine.

Sihtgrupi määratlemise käigus on hea sõnastada ka koolituse eesmärk. Kuna õppeprotsessis on põhitegevus õppimine, mitte õpetamine, kirjeldatakse eesmärki just õppijate tulemuse kaudu. Sellist lähenemisviisi nimetatakse haridusteoorias väljundipõhiseks õppekavaks ja eesmärgisõnastusi õpiväljunditeks. Õpiväljundites kirjeldatakse, millise tulemuseni loodetakse õppijaid õppeprotsessi lõpuks jõudvat, seda tehakse läbi teadmiste, oskuste ja hoiakute.

Õpiväljundid ei ole mitte õppimist piiravad, vaid algset suunda määratlevad eesmärgid. Alati tuleb nende kõrval ruumi jätta õppijate enda huvide väljendamisele – kas siis läbirääkimise protsessi kaudu koolituse alguses või korrigeerimisvõimalusena koolituse jooksul. Loomulikult võib igasse õppeprotsessi sekkuda Jumal, tehes palju suuremaid õppimise imesid, kui me oskame kavandada. Siiski võib õppegrupis toimuv kavatsetud õppimine, millel pole selgelt väljendatud eesmärke, kujuneda üsna sihituks protsessiks. Seepärast on õpiväljundid vajalikud, isegi kui nad ei kirjelda kõike, mis juhtuma hakkab.

Õpiväljundite koostamisel on mõningad põhimõtted, millel alljärgnevalt peatume.

  • Õpiväljundeid ei tohi olla palju, sest muidu on raske neid kõiki õppeprotsessis arvestada ja nende saavutamist hinnata. 4‒6 õpiväljundit on soovitatav hulk, sõltumata koolituse pikkusest.
  • Õpiväljundeid kirjeldatakse terviklikult, mitte teadmisi ja oskusi eristades. Pigem grupeeritakse õpiväljundeid teemade kaupa. Kui õpiväljundeid piisavalt üldistada ja terviklikult kirjeldada, on võimalik 4‒6 õpiväljundiga peamised eesmärgid ära kirjeldada.
  • Õpiväljundid kirjeldavad õppija õppimise tulemust, mitte protsessi. Nii ei sobi väljendid “omandab kogemusi” või “saab ülevaate”. Samuti ei ole head sõnastused “on suuteline” ja “on võimeline”, sest need on tulemuse seisukohalt liiga ebamäärased.
  • Õpiväljundites kasutatakse mitmesuguseid tegusõnu ja arvestatakse, et pelgalt teadmine või ülevaate omamine on abiks vähestes valdkondades. Samas on üldiseks põhimõtteks, et mida vähem verbe, seda selgem. Näiteks selle asemel, et öelda “oskab analüüsida mitmete religioonide moraalikäsitust”, võib öelda “analüüsib mitmete religioonide moraalikäsitust”. Niisugusel juhul peab õppija seda õppeprotsessis aga ka tegema. Kui ta ainult kuuleb koolitajat teoreetiliselt arutlemas, millised on eri religioonide moraalikäsitused, siis ta ei pruugi ise analüüsida.
  • Õpiväljundid peavad olema hinnatavad. Õpiväljundites hästi kirjeldatud teadmiste ja oskuste saavutatusele on võimalik koolituse käigus ja lõpus hinnang anda.
  • Kui koolitust viiakse läbi mitme koolitajaga, tuleb õpiväljundid kavandada koos. Veel parem on, kui kavandamisprotsessi on kaasatud potentsiaalsed või varasemad õppijad ja koguduse juhtkond. Mida laiapõhjalisem on kavandamine, seda tulemuslikum on õppimine.

Kui tegu on vabahariduslikuma õppevormiga (näiteks kooris laulmine, ikoonide maalimine/kirjutamine, eestpalvegrupp maailma rahu eest jne), siis ei ole tingimata vaja õpiväljundeid väga formaalselt sõnastada. Küll on aga vaja osalejatega läbi rääkida, mida nad protsessilt ootavad, ning aeg-ajalt üle küsida, kas osalejate ootused lähevad kokku vastava õppevormiga.

Koolitusel on vaja osalejatega läbi rääkida, mida nad protsessilt ootavad, ning aeg-ajalt üle küsida, kas osalejate ootused lähevad kokku vastava õppevormiga.

Peamised ohukohad õpiväljundite sõnastamisel:

  • Kirjeldatakse protsessi. Näiteks omandab teadmisi Jumalast; kogeb Jumala armastust; saab teadmisi Uuest Testamendist on kõik halvad eesmärgisõnastused. Need õpiväljundid kirjeldavad protsessi, mitte oodatavat tulemust. Nii võiks õpiväljundid ümber sõnastada järgmiselt: teab Jumala omadusi Piiblis kirjeldatu põhjal; selgitab, milles ilmneb Jumala armastus inimeste vastu ja oskab tuua näiteid Jumala armastuse kogemustest oma elus; tunneb Uue Testamendi struktuuri ülesehitust, kirjutajaid ja kirjutamise ajalist perioodi.
  • Sõnastatakse suuri ja hindamatuid eesmärke. Näiteks usub, et Jumal armastab teda; armastab oma ligimest; hoiab oma südant puhtana; armastab oma ligimest jne. Parem on õpiväljundeid sõnastada konkreetsemalt, näiteks nimetab märke Jumala armastusest; teab, mida tähendab armastav suhtumine ligimesse; nimetab südant määrivaid mõtteid, tegevusi ja sõnu.
  • Õpiväljundeid on liiga palju. Kui õpiväljundeid on juba üle kaheksa, ei suudeta neis kirjeldatut meeles pidada ega hoomata. Seepärast on hea jääda õpiväljundite kirjeldamisel 4‒6 lause juurde.
  • Õpiväljundid on liiga nõudlikud. Kristlusega alles tutvuvatelt inimestelt Pauluse teoloogia eripära tundmist eeldades on oht, et nad ei õpi ka Pauluse kirjade nimesid tundma – õppimist kavandades on ülepaisutamine üks kõik tüüpilisemaid ja raskemaid eksimusi.
  • Õpiväljundid ei sobi koolituse mahuga. Ühepäevasele või nädalalõpu koolitusele ei tasu panna liiga suuri ootusi. Näiteks on viietunnisele laupäevasele koolitusele ilmselt liiga suur ootus, kui õpiväljundis on kirjas: “Iseloomustab Vana Testamendi prohveteid nende ajastuloolises kontekstis ja selgitab nende kuulutuse põhisisu.” Realistlikum oleks vast: “Tunneb suuremaid Vana Testamendi prohveteid ning teab nende kuulutuse põhisõnumit.”

Head õpiväljundid on näiteks järgmised (ei ole ühe koolitusterviku omad). Koolituse lõpuks osaleja…

  • tunneb Piibli saamislugu ning Piibli raamatute erinevat stiili
  • oskab Piibli osasid lugeda terviku tähenduse valgel ja kasutada toetavaid materjale selle sisu mõistmiseks
  • selgitab, kuidas inimene võib saada konkreetses konfessioonis koguduse liikmeks
  • põhjendab ristimise vajalikkust kristlase elus
  • tunneb viise, kuidas leida ja arendada oma ande, analüüsib enda huvisid ja võimeid
  • analüüsib, mille poolest tema kogudus sarnaneb ja mille poolest erineb teiste konfessioonide kogudustest selles linnas, hindab kriitiliselt nii tugevusi kui arenduskohti
  • nimetab Pauluse teoloogia põhijooni ja seostab neid Pauluse elulooga
  • põhjendab eestpalve vajadust oma sõnadega ja teab, kuidas teiste eest palvetada
  • tunneb kristliku moraaliõpetuse keskseid seisukohti ja oskab tuua näiteid nende avaldumisest üksikkristlaste ja kristlike kogukondade elus
  • selgitab, miks kümne käsu ja armastuse kaksikkäsu järgimine on oluline kristliku elu õnnestumiseks
  • jutustab Jeesuse elu läbi selle kõige olulisemate sündmuste ja analüüsib, kuidas Vana Testamendi lugu Uues Testamendis jätkub

Mõnikord sõnastatakse koolitusel lisaks õpiväljunditele ka eesmärk. Kuigi õpiväljundid on iseenesest samamoodi eesmärgid, võib teatud juhtudel olla põhjendatud eraldi ühelauselise eesmärgi sõnastamine, mis võtab kokku kõige olulisema, mida koolitusega soovitakse saavutada. Eesmärki on tihti vaja ka vanemates formaalsetes õppekava-vormides, mis on mõjutatud veel sellest ajast, kui õpiväljundeid ei kasutatud.

Eesmärgi sõnastamisel on hea silmas pidada järgmisi põhimõtteid.

  1. Nii nagu õpiväljundid, on ka eesmärk õppija õppimise tulemuse kirjeldus. Mõni aeg tagasi tavatseti kirjeldada eesmärgina koolitaja tegevusi, kuid need ei sobi eesmärgiks mitmel põhjusel – esiteks eesmärgistavad need toetavat tegevust ehk õpetamist, mitte põhiprotsessi ehk õppimist, ning teiseks kirjeldavad protsessi, mitte tulemust. Koolitaja tegevuse keskne eesmärk saab olla vaid õppijate õppimise toetamine.
  2. Eesmärgi sõnastus peab hästi sobima õpiväljunditega.

Näiteks kui koolituse eemärk on, et osalejad tunneksid evangeeliumides kirjeldatud Jeesuse elu läbi selle kesksete sündmuste, siis võivad õpiväljundid olla näiteks järgmised: Koolituse lõpuks osalejad

  1. nimetavad evangeeliume ja selgitavad, mille poolest need üksteisest erinevad
  2. kirjeldavad Jeesuse elu põhisündmusi ajajoonel
  3. selgitavad, kuidas Jeesuse sünd, aktiivne tegutsemisperiood, surm ja ülestõusmine on tema missiooniga kooskõlas

Eesmärgis võib kirjeldada ka neid hoiakuid, mille saavutamist ei saa nii kergelt hinnata. Näiteks, et koolituse lõpuks on õppijad õppinud nägema teiste vajadusi ja neid eestpalve kaudu Jumalale esitama. Mõne lühema ja üldisema elukestva õppe vormi puhul piisabki ainult eesmärgist.

Kui koolituse eesmärk ja õpiväljundid on sõnastatud, tõstatub küsimus, kui pikk peaks koolitus olema. On tavapärane kiusatus planeerida lühikesse aega liiga palju. Selle kiusatuse ületamiseks on hea meeles pidada, et inimese õppimine, sh koguduslik õppimine, kestab terve elu. Elukestva õppe mõtteviisis muutub kõige olulisemaks eesmärgiks õppimistahte ja õppimisoskuste omandamine. Nendega on õppijal võimalik vajadusel ka iseseisvalt edasi õppida.

Elukestva õppe mõtteviisis muutub kõige olulisemaks eesmärgiks õppimistahte ja õppimisoskuste omandamine.

Lühikesed koolitused on head, sest need ei nõua pikaajalist pühendumist ja on seetõttu hõivatud inimeste jaoks atraktiivsemad. Pikemad koolitused annavad aga parema süvenemisvõimaluse ja aitavad osalejatel omavahel püsivaid suhteid luua. Kui osalejatelt oodatakse hoiakute või mõtteviisi muutust, on pikad koolitused vältimatud – lühikese ajaga ei ole inimesed tavaliselt valmis veel nii sügavaid arusaamu muutma. Pikema koolituse puhul kasvavad aga koolitusega seotud kulud ja seetõttu võib kasvada ka kulu osalejate jaoks.

Koolituse mahtu loetakse üldjuhul osalejate poolt koolitusse panustatavate akadeemiliste tundidega (1 tund on 45 minutit). Pause koolituse pikkusesse ei loeta. Kui kohalkäimise vahel tehakse iseseisvat tööd või osaletakse praktikal, arvestatakse ka see koolituse mahu hulka. Kui osa materjali on veebikeskkonnas, kust osalejad seda jälgivad, loetakse ka see aeg koolitustundideks. Õppekavas eristatakse selguse huvides kahte õpikeskkonda: virtuaalset ja füüsilist. Üha enam pakutakse alternatiivina füüsilisele õpikeskkonnale ka virtuaalset.

Õppevormid

Täienduskoolituses eristatakse kolme õppevormi: kontaktõpe, praktika ja iseseisev töö.

Kontaktõppe alla loetakse koolitaja poolt juhendatav õppimine nii füüsilises kui virtuaalses õpikeskkonnas. Kontaktõpe on nii teoreetiline õpe kui praktilised harjutused, nii koolitusruumis kui praktilise õppe keskkondades. Kontaktõppe sees tuuakse vajadusel välja praktilise õppe osakaal. Kui näiteks on tegu pikema lastetöötajate koolitusega, millest kolmandik toimub praktilises õppes, siis on hea see õppekavasse kirja panna. Õppimise seisukohalt on kasulik integreerida teoreetiline ja praktiline õpe võimalikult läbipõimitud tervikuks.

Koguduslikus õppes on enamik õpet kontaktõppe vormis. Tihti pole isegi põhjust õppevormi nimetada, sest kõik ongi kontaktõpe. Kui aga tahetakse õppekava korrektselt üles ehitada ja seal on ka vahepealsed iseseisva töö ülesanded, on hea õppevorme ikkagi eristada.

Teine õppevorm, mida õppekavas eraldi kirjeldatakse ja mis ka õppemahu hulka arvatakse, on praktika. Selleks peavad olema täidetud kaks tingimust: praktika vormis eesmärgistatud õpingud peavad toimuma töökeskkonnas ja töökoha poolse juhendaja käe all. Võib muidugi argumenteerida, et praktika puhul on samuti tegemist kontaktõppega, aga lihtsalt teise, praktikust “koolitajaga”, see poleks ka sisuliselt vale. Siiski on hea vahet teha, mis toimub õppe- ja mis töökeskkonnas, seetõttu eristataksegi õppekavas kontaktõpet koolikeskkonnas toimuva ning praktikat töökeskkonnas toimuva juhendatud õppimisena.

Koguduslikus õppes on harva praktikat, aga teatud juhtudel – just erinevate tööharude esindajate täienduskoolitusena või piiblikoolis – on selle kasutamine võimalik ja lausa vajalik. Näiteks kui tegu on jutlustajate kooliga, siis on loomulik, et praktika sisaldab jutluse ettekandmist nn töökeskkonnas ehk koguduses. Või kui tegu on juhtide kooliga, siis on ootuspärane, et sessioonide vahepeal tuleb teha läbi töövorme oma meeskonnaga. Sel juhul märgitakse õppekavas õppevormiks praktika.

Kolmas õppemahus eristatav õppevorm on iseseisev töö. Iseseisev töö on õppija poolt iseseisvalt, kindlate eesmärkidega töö- ja õppeülesannete täitmine, mis on koolitaja poolt tagasisidestatud. Iseseisev töö võib olla teostatud virtuaalses ehk e-õppe keskkonnas.

Kuna koguduse õppevormid lõppevad harva tunnistusega, pole kuigi tihe ka iseseisva töö kasutamine. Kui aga näiteks jutlustajate koolitusel kasutatakse vahepealsete ülesannetena jutluse ettevalmistamist, võib selle õppekavasse ka kirja panna. Sel juhul näeb õppekava mahu kirjeldus välja näiteks järgmine.

Õppemaht 18 tundi, millest 10 tundi on kontaktõpe, 2 tundi praktika ja 6 tundi iseseisev töö. Kui iseseisev töö on koolituse läbimise eelduseks, kirjutatakse see õppekavas ka põhjalikumalt lahti.

Näiteid koolituse mahu kirjeldustest.

  • Piiblikool. Aastane koolitus. Kogumaht 92 tundi, mis koosneb seitsmest kaheksatunnisest kontaktõppe sessioonist, 24 tunnist iseseisvast tööst ja 12 tunnist praktikast.
  • Nädalalõpu retriit vaimulikele töötegijatele. Kontaktõppe vormis kogumaht 20 tundi.
  • Piibliuurimise väikegrupp. Kogumaht 70 tundi, kokku 24 ühetunnist kontaktõpet (nädalase distantsiga) ja 23 kahetunnist iseseisvat tööd piiblitundide vahepeal.

Kuidas koolitust nimetada?

Koolituse nimetus on oluline vahend, väljendamaks korraldajate eesmärki ja koolituse sisu. Samal ajal peab koolituse nimi olema pilkupüüdev ja mitte liiga pikk. Pealkirja sõnastus sõltub ka sihtgrupist, kellele see suunatakse. Näiteks nimetus ”Eksegeesi põhivõtted Rooma kirja põhjal” ei kutsu ilmselt osalema koguduse tavaliikmeid ja ammugi mitte kristlusega tutvuda soovivaid inimesi. Kui aga kursust nimetada “Kuidas lugeda ja mõista Rooma kirja?”, on sihtgrupp ilmselt kohe suurem.

Hea pealkiri on selline, mis vastab küsimusele, mida inimesed esitavad, või sõnastab sellise küsimuse.

Hea pealkiri on selline, mis vastab küsimusele, mida inimesed esitavad, või sõnastab sellise küsimuse. See ei tähenda alati küsimuse formaati, piisab ka sellest, kui pealkirja taga on aimata osalejate võimalikku küsimust. Näiteks võib olla piiblitund pealkirjaga “Piibli loomislugu ja kaasaegne teadus” või “Elu algusega seotud eetilised küsimused” või “Moraalikäsitus kolmes monoteistlikus suurreligioonis”.

Kui tegu on loominguliste ja praktilist tegevust sisaldavate koolitustega, võib see tegevus ka nimes väljenduda. Näiteks “Jõulukaartide meisterdamine” või “Lamava haige praktiline hooldamine” või “Koguduse muusikakollektiivide helitehnika”.

Vahel on aga väga hea sümboolse tähendusega pealkiri, mis ei ütle otse välja, milles on koolituse sisu. Sel juhul on otstarbekas lisada selgitus või alapealkiri. Näiteks paarisuhte koolitus “Tahan sind hoida” või “Ohver või mitte? Tugikoolitus lähisõltuvusega inimestele”.

Koolituse sisu

Koolituse sisu tuleneb loogiliselt õpiväljunditest ja pealkirjast. Kui näiteks pealkirjaks on “Kuidas lugeda ja mõista Rooma kirja”, siis on loogiline, et õppesisu ei lähe kaugele Rooma kirjast. Sõltuvalt õpiväljunditest võib õppesisu juurde kuuluda ka näiteks Rooma kirja kirjutamise ajastulugu, algristikoguduse lugu, Pauluse isik ja teoloogia, Pauluse kirjade lühiülevaade jne. Aga keskne peaks ikkagi olema Rooma kiri ise.

Piibliraamatu teemalise õppesisu lähenemisviisidest on pikemalt juttu piibliõppe juures. Kui tegemist on ühe konkreetse raamatuga, siis on tavaliselt kaks-kolm levinumat viisi õppesisu üles ehitamiseks: kronoloogiliselt, teoloogilistest kontseptsioonidest lähtuvalt või läbi võtmeisikute. Viimane pole Rooma kirja puhul põhjendatud, küll aga sobib see lähenemisviisiks ajalooraamatute, kas või Apostlite tegude raamatu puhul.

Õppesisu on otstarbekas siduda koolituse päevakavaga ning sellest ka osalejatele varem teada anda. Nii jääb osalejatele usaldusväärne mulje hästi planeeritud lähenemisviisist. Kui tegu on pikema tsükliga (näiteks iga nädal korduvate temaatiliste ürituste või kord kuus toimuvate külalisõhtutega), siis on hea, kui õppijatel on kogu plaan ette teada: kes millal tuleb, millised on alateemad ja külalised. Korraldajad on selle ju niikuinii läbi mõelnud, miks siis mitte seda avalikustada.

Kuidas valida õppemeetodeid?

Õppemeetodid on õppimise ja õpetamise koostöised viisid. Need on vahendiks, mille abil koolitaja loob õpikeskkonna, milles osalejad saavad mitmesuguseid kogemusi, mis aitavad neil õpiväljundeid saavutada.

Õppemeetodid on õppimise ja õpetamise koostöised viisid. Need on vahendiks, mille abil koolitaja loob õpikeskkonna.

Millised on õppemeetodite valimise põhimõtted?

  • Õppemeetodid peavad olema eesmärgipärased. Õpiväljundite kui õppijakesksete eesmärkide tegusõnad (näiteks teavad, mõistavad, rakendavad, analüüsivad jne) annavad vihje, millist õppemeetodit tuleks kasutada.

Näiteks kui eesmärgiks on teadmine, siis piisab loengust või ettekandest, mõistmiseks aga on vaja vestlust, küsimuste esitamise võimalust, ehk isegi debatti. Kui õpiväljundiks on “Põhjendab ristimise vajalikkuse kristlase elus”, siis on selge, et õppija ise peab sõna saama – kas siis arutelus, ettekandes, paarisarutelus, rollimängus või muul viisil.  Rakendamine tähendab õpitu kasutamist mingis olukorras. Näiteks õpiväljund “Rakendab arengupsühholoogia printsiipe eelkooliealistele lastele tunni kavandamisel” eeldab, et õppijad reaalselt planeerivad tundi. Ei piisa, kui koolitaja neile selgitab, kuidas seda teha.

  • Parimad õppemeetodid on need, mille puhul õppijad püsivad aktiivsena. Õppijate aktiivsus võib olla nii sisemine kui väline, see ei eelda alati õppija enda nähtavat tegevust. Ka kaasamõtlemine koolitaja jutule võib olla aktiivne. Aga üsna loogiliselt on väline aktiivsus paremini jälgitav – kui õppijad küsivad või vastavad küsimustele, täidavad töölehti, lahendavad ülesandeid, peavad kõnesid vm. Sisemist aktiivsust aitab hoida ka see, kui õppemeetodeid vaheldada, välist aktiivsust on võimalik vähemalt iga 20 minuti järel kasutada. Muidugi – mitte alati ei tähenda väline aktiivsus sisemist. Kui teema pole õppijatele tähendusrikas, on neil raske püsida motiveeritu ja aktiivsena.
  • Õppemeetodid on tõhusaks vahendiks ka inimeste elus vajalike võtmepädevuste arendamisel. Võtmepädevused ehk ülekantavad oskused väljenduvad analüüsioskuses, eneseväljenduses jt sotsiaalsetes oskustes, meeskonnatöövõimes, funktsionaalses lugemises, võõrkeelepädevuses, infotehnoloogilises pädevuses ja keskkonnapädevuses. Võtmepädevuste loetelu pole lõplik, neid võib liita või lahutada. Aga selles pole kahtlust, et ka kristlaste elus on nende pädevuste olemasolu väga oluline.

Kui soovitakse arendada meeskonnatöö oskust, siis on loomulik, et seda on kõige parem teha rühmatöö õppemeetoditega. Või kui soovitakse arendada osalejate eneseväljendust, siis on seda kõige parem teha, kui nad saavad ennast väljendada. Kristlikus kontekstis võiks autori hinnangul oluliselt julgemalt arendada ka argumenteerimis- ja analüüsioskust ning kultuurilist tundlikkust ja sallivust, sh teiste religioonide suhtes.

Väga selge ja süstemaatiline ülevaade õppemeetoditest on hiljuti ilmunud Mari Karmi kirjutatuna ja kannab pealkirja “Õppemeetodid kõrgkoolis”.

Samuti on hea sisukas ülevaade õppemeetoditest Edvard Ljulko raamatus “Spetsialistist koolitajaks”.

Seetõttu ei hakka me üldist õppemeetodite alast teavet kordama. Pigem pakume järgnevalt soovitusi õppemeetodite valikuks kristlikus täiskasvanuõppes.

Koolituse alustamine ja lõpetamine

Koolituse alustamist ja lõpetamist ei kirjutata õppekavasse, aga see tuleb kindlasti läbi mõelda. Koolituse alguses tuleb luua kaks keskset seost – seos koolituse teemaga ja osalejatel omavahel. Selleks kasutatakse mitmeid nn jäälõhkujaid või soojendusharjutusi. Kindlasti peavad õppegrupis osalejad teadma üksteise nimesid ja veidike tausta. Selleks tasub teha nimesildid ja paluda osalejatel neid koolituse lõpuni kasutada. Hea on, kui suheldakse õppegrupi mitmete liikmetega, liigutakse ruumis, vaadatakse silma, suheldakse. Osalejatele on tavaliselt oluline, et nad saaksid midagi enda kohta rääkida. Rohkem infot leiab selle kohta soojendusharjutuste alapeatükist ja grupidünaamika teema alt.

Koolituse alguses tuleb luua kaks keskset seost – seos koolituse teemaga ja osalejatel omavahel.

Kui tegemist on koguduseliikmetele või laiemalt kristlastele mõeldud koolitusega, on omal kohal ka alguspalve. Teistel juhtudel, eriti päris neutraalses keskkonnas usuvõõrastele inimestele suunatud koolitusel tasub kaaluda, ega inimesed kohe alguses peetava palve peale ennast liiga ebamugavalt tunne. Hiljem, kui nad on juba kristliku sõnumiga harjunud, tasub palve kindlasti lisada – nii õpivad ka nemad palvetama.

Kindlasti kuulub ka koolituse alguse juurde selle struktuurist, sisust ning korraldusest informeerimine. Hea, kui on teada pausi-, alguse ja lõpuajad ning reeglid grupi toimimiseks. Näiteks on tavapärane julgustada inimesi esitama küsimusi, millal iganes need tekivad. Või leppida kokku, et kui keegi ütleb midagi ebatavalist ja ootamatut, siis püütakse teda mõista, mitte ei hakata kritiseerima.

Koolitusel, eriti kui see on pikem kui kaks tundi, peab olema kokkuvõttev osa. Tihti tehakse seda lõpuringi formaadis. Lõpuringis võib paluda inimestel öelda, mida nad õppisid, või öelda üks sõna, mis koolitusest kõlama jäi. Samuti võib küsida, kas ja kuidas nende ootused täitusid või mida nad koolitusel õpituga peale hakkavad. Milline iganes on küsimus või ülesanne, hea on, kui õppija saab anda tagasisidet koolitajale ja korra kogu protsessi uuesti läbi mõelda. Ja kindlasti on oma koht ka koolitaja poolsel tagasisidel. Vajadusel võib koguda ka kirjalikku tagasisidet.

Koolitusel on kokkuvõttev osa, kus inimesed saavad öelda, mida nad õppisid, või öelda üks sõna, mis koolitusest kõlama jäi.

Koolituse eesmärgi saavutamise hindamine

Täiskasvanuõppes kasutatakse formaalset hindamist tavaliselt vaid tasemeõppes. Kuid alati, kui eesmärgid on sõnastatud, on vaja mingil viisil hinnata, kas need saavutati või mitte. Muidu muutub ka õpiväljundite püstitamine ehk eesmärgistamine, kavandamine ja lõpuks koolitaminegi vähemõttekaks, kui ei teata, milline muutus koolitusega saavutati.

Koolituse tulemuslikkuse hindamisel, nii nagu ka eesmärkide sõnastamisel, lähtutakse õppija teadmistest ja oskustest. Lihtsalt öeldes – hindamine tähendab selliste meetodite kasutamist, mis annavad tagasisidet õpiväljundites eesmärgina püstitatud teadmiste ja oskuste omandamise kohta.

Hoiakuid seatakse küll eesmärkideks, aga nende hindamine on üsna keeruline, seetõttu jäetakse need tihti hindamata. Hoiakute avaldumisele sõnades või käitumises saab aga tagasisidet anda küll. Näiteks kui osaleja räägib kellestki üleolevalt või keerab selja inimesele, kes temaga suhelda püüab, siis see räägib murettekitavast sisemise hoiaku väljendumisest.

 

Kuidas hindamismeetodeid valida?

Hindamismeetodite valikul lähtutakse seatud eesmärkidest. Eriti tasub vaadata kasutatud verbe.

Näiteks kui õpiväljundiks on “Põhjendab ristimise vajalikkust kristlase elus”, siis sobib hindamismeetodiks rollimäng, kus mittekristlasele või vahetult kristlaseks saanule selgitatakse, miks on ristimine oluline. Seda võib teha ka rühmatöö vormis, kus näiteks vastatakse sõbra kirjale, kus ta küsib, miks on ristimine oluline.

Või kui õpiväljundiks on “Analüüsib, mille poolest tema kogudus sarnaneb ja mille poolest erineb teiste konfessioonide kogudustest selles linnas, hindab kriitiliselt nii tugevusi kui arenduskohti”, siis sobib hindamismeetodiks hästi kas Venni diagramm sarnasuste ja erinevustega või suurem analüüsiv tabel või jällegi rollimänguline vestlus “töökaaslasega”, kellele selgitatakse, mis vahe on kristlikel konfessioonidel, ning põhjendatakse, miks on valitud just see kogudus – mis on seal hästi ja mida on võimalik arendada.

Kristlike täiskasvanukoolituste sagedaseks ohuks on see, et tagasisidet ei küsita ja eesmärkide saavutamist ei hinnata. Üheks põhjuseks võib olla ka asjaolu, et osalejaskond varieerub. Sellegipoolest tasub läbi mõelda nii koolituse eesmärk, sisu kui eesmärgi saavutamise hindamise viis – selle kaudu muutub paremaks koolitaja ise, samuti arenevad tema tehtavad koolitused.

 

Praktilisi küsimusi

Milline peaks olema koolituse ajastus?

Koolituse jaoks õige ajastuse leidmine on tihti katsetamise küsimus. Eestis on tüüpiline, et terveks hooajaks planeeritud koolitus jääb maikuus osalejate poolest nii väikeseks, et see lõpetatakse järgmisel aastal aprillikuus. Vahel võib olla arukas pidada jõuluvaheaega, sest kirikus on jõuluaeg tavaliselt äärmiselt sündmusterikas. Samas sobib jõuluaega hästi mõni käelise tegevuse abil kingituste meisterdamise kursus või kaartide valmistamise töötuba, kuhu muul ajal ehk nii innukalt ei tulda. Mõnikord on oluline ka kellaaeg – näiteks kui piiblitundi või pereloengut väikeste lastega peredele korraldatakse lõunaajal, siis on tõenäoline, et enamik pereliikmeid peab minema koju last lõunauinakule panema.

Kõige kindlam viis koolituse jaoks sobivat ajastust leida on inimestelt nende eelistusi küsida. Tänapäeval on kasutusel mitmed elektroonilised võimalused, nt Doodle, kus inimesed saavad oma nime taha valida neile sobivad ajad. Teine variant on pakkuda pikematele koolitustele veebituge. Selle abil saavad inimesed koolitusest osa ka juhul, kui neil alati füüsiliselt kohale tulla ei ole võimalik.

Ühist ajastust on kergem leida ka juhul, kui koolitusgrupp ei ole liiga suur. Soovitav grupi suurus, milles inimesed hästi suhelda saavad, jääb 10‒15 inimese vahele. Teatud töövormides on põhjendatud ka väiksemad ja suuremad rühmad.

Täiskasvanuhariduse õpperühmade üks kitsaskohti on see, et inimesed ei võta vastutust osalemise osas ega seo ennast koolitusega, kuigi on alguses huvi ilmutanud. Motivatsiooni vähenemisel võib olla mitmesuguseid põhjuseid, kuid sageli on just tasuta eneseharimiseks mõeldud koolitused sellised, kust osalejad pikkamööda ära kaovad. Korraldajate panus ja vaev ei jää aga sellest väiksemaks. Seepärast on hea kaaluda meetodeid, kuidas hoida grupp koos lõpuni. Mõnikord piisab sellest rääkimisest, teinekord aitab, kui inimesed on koolitusel osalemise eest maksnud, aga vahel on hea jagada grupiliikmetele vastutust, nii et nende kohalolekust sõltuks midagi väga konkreetset.

Näiteks mõned kogemused koguduse täiskasvanuõppe ajastusest.

  • Pensioniealistele ja väikeste lastega kodus olevatele emadele sobivad kohtumiseks kõige paremini tööpäevade hommikud.
  • Terve laupäeva või nädalalõpu kestev koolitus eeldab pikemat etteteatamist ja väga head reklaami. Mida hõivatumate inimestega on tegemist, seda pikem etteteatamisperiood on vajalik. Samuti tuleb jälgida võimalikku kattuvust kiriklike ja muude suurüritustega. Kui koolitusest on teada väga pikka aega ette, tuleb aeg-ajalt meeldetuletusi saata.
  • Kristlust tutvustavat Alfa-kursust on hea alustada hilissügisel, siis teha jõuluvaheaeg ja jätkata uuel aastal veel mõnda aega. Nii ei kao inimesed jõuludeks ära ja kui nad juba kevadtalvel tagasi tulevad, on loota, et nad liituvad ka koguduse muude töövormidega.
  • Tööpäeva lõpus korraldatav koolitus või kohtumine muutub osalejatele atraktiivsemaks, kui see pole väga hilja ja pakutakse ka õhtusööki. Kui inimene läheb juba koju ja hakkab koduseid toimetusi tegema, siis on suurem oht, et ta ei tule sel päeval enam kodunt välja.

Kas koolitusel peaks pakkuma süüa?

Tihti pakutakse koolituse kõrvale ka süüa. Söögi pakkumise põhjuseks on lisaks konkreetsele kõhutäitele vajadus luua osadust tulnute vahel. See on eriti tavapärane Alfa-kursuse ja kodugruppide puhul, aga ka meeste palvushommikusöögid, naiste hommikukohvid, külalisega teeõhtud ja teised niisugused töövormid on kogudustes levinud. Samasugust osaduslikku eesmärki täidab ka nn kirikukohv pärast jumalateenistust.

Kas koolitusel peaks olema hind?

Koguduses toimuvaid lühikesi koolitusi on enamasti korraldatud tasuta. Hinna lisamist koolitusele on kasutatud pikemate ja süstemaatilisemate täienduskoolituste puhul, eriti siis, kui need eeldavad kodunt eemalolekut. Nii on tavaliselt tasulised töövaldkondade täienduskoolitused (nt juhtide, noortetöötajate, jutlustajate või muusikute koolitus). Samuti lisatakse hind abielu- ja pereteemalistele pikematele loengusarjadele.

Hinna seadmisel koolitusele on plussid ja miinused.

Hind piirab tagasihoidlikumate võimalustega inimesi. Kuigi osalejad maksavad harva kinni koolituse kogukulu, võib ka 10-eurone väljaminek ühe koolituse eest olla mõnele osalejale suureks takistuseks. Lisaks võib tal lisanduda transpordi- ja vahel ka lapsehoidmise kulu.

Samas on koolituse sidumine hinnaga distsiplineeriva tähendusega – kui inimene on millegi eest juba maksnud, siis on tõenäolisem, et ta tuleb ka kohale. Kirikuga vähem tuttavatele inimestele võib koolituse hind anda sõnumi, et nad ei jää korraldajatele osalemise eest midagi võlgu ja võivad seetõttu väärikalt osaleda.

Milline peaks olema koolituskeskkond?

Täiskasvanutele mõeldud koolituse ruum peaks olema ilus, puhas, soe ja mugav. Kui vähegi võimalik, tuleks toolid panna nii, et osalejad näevad lisaks koolitajale ka üksteist. See annab sõnumi, et kõigi mõtted on tähtsad. Tihti asetatakse toolid U-kujuliselt. Kui tegu on pika koolituspäevaga, on abiks, kui osalejad saavad istuda laudade taga – nii on neil võimalik rohkem asendeid valida ja toetuda. Kui vähegi võimalik, siis tuleb valida päevavalgusega ruum, isegi pimedal talveajal on hea, kui tuppa pääseb kas või mõneks tunniks loomulik valgus.

Kui koolitusele soovitakse kutsuda peamiselt mittekristlasi, tasub kaaluda koolituskohaks neutraalse ruumi valimist, isegi kui see on kallim. Eesti inimestel on ikka veel kiriku kui ruumiga seotud eelarvamusi ja teatud juhtudel võib neil olla kergem tulla nn neutraalsesse ruumi.

Kuidas koolitust reklaamida?

Kuna inimesed kasutavad mitmesuguseid reklaamikanaleid, määrab reklaamimise koht selle, kes koolitusele tulevad. Näiteks elektronposti kiri on alla 30-aastaste puhul suhteliselt vähe kasutusel – palju kindlam on kirjutada facebooki seinale või vastavatesse gruppidesse. Samas, kui tahame vanemaid inimesi kutsuda, ei ole üldse hea panna liiga palju lootust elektroonilistele vahenditele. Kindlasti on abi headest ja rõõmsatest plakatitest ning jagatavatest voldikutest. Siiski kogub üha rohkem populaarsust videolõigu formaadis reklaam.

Küsimus pole aga ainult reklaami vormis ja esitamiskohas. Kaaluda tasub ka, mida reklaamis öelda. Infot peab olema optimaalselt – ei liiga vähe ega liiga palju. Kindlasti peab olema kirjas, mis toimub, kus ja millal. Võib täpsutada, kellele ja mida täpsemalt on oodata, aga sel juhul peab jälgima, et reklaam ei hakkaks osalemist piirama. Hea toon on lisada kontaktid lisainfo saamiseks. Eriti vajalik on kontaktinformatsioon juhul, kui osalejatelt oodatakse registreerimist.

Milliseid õppematerjale kasutada?

Koguduslike koolituste puhul on sõltuvalt konfessioonist võimalik kasutada mitmeid sobivaid õppematerjale. Trendiks on siiski pigem õppematerjalide otsimine, tõlkimine ja kohandamine. Teiste koostatud materjali puhul on oht, et see hakkab dikteerima koolituse sisu ja metoodikat, kuigi on mõeldud vaid koolituse läbiviimise toetamiseks. Seepärast on hea kõigepealt mõelda, milline on koolituse eesmärk, ja seejärel hakata otsima eesmärgiga sobivaid materjale.

Materjalide valikul on hea neid enne kasutamist analüüsida. Eriti vajalik on see juhul, kui koolitajatel ei ole teoloogilist ettevalmistust ega pikaajalist kogemust antud konfessioonis. Selline olukord võib näiteks ette tulla väikegrupi juhtidega, keda mõnes koguduses on mitukümmend. Siis on hea, kui keegi kogenum aitab materjali kohta hinnangut anda. Materjali valides võiks küsida järgmisi küsimusi.

  1. Kas materjali kirjutajate eesmärgid sobivad kokku meie koolituse eesmärkidega? Eriti hea on eemärke võrrelda juhul, kui kasutatakse teisest kultuurist pärit materjale.
  2. Kas materjalides väljendatud teoloogilised arusaamad sobivad meie koguduse või kiriku teoloogiliste rõhuasetustega? Kuidas kirjeldatakse nendes Jumalat, kristlaseks olemise eeldusi ja kristlase suhet kogudusega?
  3. Kuidas kasutatakse materjalis Piiblit? Kas Piiblit üldse kasutatakse, kas eeldatakse selle tekstide pikemat lugemist? Kuidas materjalis Piiblit tõlgendatakse?
  4. Millist andragoogilist lähenemist materjal esindab? Kas selles lähtutakse täiskasvanute tõhusa õppimise seaduspärasustest? Kas materjal julgustab kuulama ka seda, mida õppijatel on pakkuda, või on õppijate peamiseks ülesandeks materjalis antud vastuste äraõppimine ja meeldejätmine?

Näiteks korraldati rahvusvahelises koguduslikus keskkonnas vaimulikku elu edendav kursus. Õppijateks olid noored täiskasvanud ja õpetajateks keskealine abielupaar. Nad kasutasin materjali, mille omandamine käis läbi töölehtede täitmise. Osalejatega arutelu eesmärk oli jõuda välja vastusteni, mis olid õpetajate materjali eelnevalt kirja pandud. Muid mõtteid eriti ei julgustatud.

  1. Kas materjal on piisav nii koolitajate kui õppijate jaoks? Kas koolitajate jaoks on lisalugemist? Kas õppijatele on töölehti? Kas õppijaid aktiviseerivateks meetoditeks on ideid pakutud?
  2. Kas materjalis on ideid ka usuliste praktikate kasutamiseks? Kuidas julgustatakse palvet, osadust, armulauda/leivamurdmist/euharistiat? Milliseid tingimusi seatakse usulistel praktikatel osalemiseks ja kuidas see sobib meie koguduse arusaamaga?
  3. Kes on materjali kirjastanud? Kas kirjastaja on seotud mõne konkreetse konfessiooniga?
  4. Hind. Kas materjali hind on jõukohane? Kas materjal on ajakohane? Kas seda saab vajaduse korral uuesti kasutada?

Kui valmis materjali seatud eesmärgi heaks ei ole võtta, siis tuleb koolitajatel ise materjal koostada. Eesti eripära ongi selles, et siinseid koguduse täiskasvanuõppe originaalmaterjale on väga napilt, mistõttu nende koostamist asjatundlike inimeste poolt ja vähemalt korra enne avaldamist piloteerimist mõne täiskasvanute grupi poolt võib ainult tervitada.

Olemasolevad eestikeelsed originaalmaterjalid:

  • Paul, T. 2012. Maise matka poolel teel: leeriõpik täiskasvanutele. EELK
  • Pilli, T., Keernik, M. 2013. “Jeesuse lugu läheb edasi”. Kolm Talenti OÜ (materjal apostlite tegude õppimiseks koos töölehtede ja toetavate tabelitega ning ajajoonega, kokku 20 tundi)
  • Kibuspuu, K. ja M. 2012. “Tahan sind hoida”. EKN ja Kolm Talenti OÜ (koolitus paarisuhtest koos töölehtedega)

Keda kasutada koolitajatena?

Koolitajate valimisel on hea arvestada nii nende kompetentsust koolituse teema osas kui koolitusoskusi. Üks on ilma teiseta puudulik. Mõnikord kutsutakse inimesi, kes on tuntud. Tuntud nime kasutamine toob inimesed paremini kohale kui tundmata koolitaja. Siiski tuleb ka koolitaja “laenamise”, nagu koolitusmaterjaligi mujalt valimise puhul küsida, kas ta sobib meie koguduse teoloogilisse raamistikku. Saab ta peamistest asjadest samamoodi aru? Eriti väärib kaalumist tema arusaam Piiblist ja kesksetest teoloogilistest teemadest – muidu on oht, et koolitus ei too osalejatele mitte suuremat selgust, vaid hoopis suuremat segadust.

Koolitaja valikul tuleb mõelda ka võimalikule töötasule ja sõidukompensatsioonile. Ükskõik, kas raha on pakkuda või ei, tuleb sellest teemast enne rääkida. Pärast on pettumust raske leevendada, kui koolitaja ootused on olnud kutsuja võimalustest erinevad. Hea toon on maksta vähemalt kohalesõidu eest.

Ükskõik, kas tegu on oma koguduse liikme või kutsutud koolitajaga, alati tasub koolituse sisu ja korraldus hästi läbi rääkida. Kui koolitajalt oodatakse materjale paljundamiseks, tuleb ka nende vorm ja maht kokku leppida. Hea ja kogenud koolitaja oskab paljusid asju ise küsida ja neile tähelepanu juhtida, aga uute koolitajate puhul on hea põhiasjad kohe alguses läbi rääkida.

Kokkuvõte

Käesolevas peatükis anti ülevaade õppe kavandamise kesksetest elementidest ja pöörati tähelepanu ka peamistele praktilistele küsimustele. Kõige olulisem on meeles pidada sihtgruppi ja koolituse eesmärki – muud elemendid tulenevad nendest. Keskne põhimõte on, et õppeprotsessi osad peavad olema omavahel loogiliselt seotud ja kui koolitusele on seatud eesmärk, tuleb selle saavutamist ka hinnata. Nii saab järgmisel korral teha veelgi paremaid koolitusi ning ka ise koolituste korraldaja ja koolitajana areneda.

Allikad

Comments are closed