Uurimused näitavad, et laps, kes iseennast ei austa, ei ole võimeline austama ka kedagi teist. Kõlbeline käitumine toetub aga eelkõige arusaamisele, et inimsuhetes on oluline üksteisega arvestada ja üksteisest lugu pidada.
Et laps leiaks õige ja sobiva käitumisnormi, peab ta väidetavalt läbima kolm astet: esmalt peab ta mõistma olukorda või ülesannet, seejärel peaksid „sisse lülituma“ emotsioonid ja viimaks tahe realiseerida positiivset käitumismudelit.
Vene kirjanik Simon Soloveitšik ütleb: “Laste kasvatamisel osutub oluliseks see kinnitus, et tõde, piir headuse ja kurjuse vahel, on olemas. Headus on alati headus, kurjus aga alati kurjus. Headuse ja kurjuse vahelise piiri mittetunnistamine on kurjuse õigustamise kõige levinum viis.”
Kõlbeline käitumine on alati õpitud käitumine, seega eeldab see õpetamist ja juhatamist ning tagasisidelisi hinnanguid konkreetsetele käitumisaktidele. Mida väiksem on laps, seda vähem mõistab ta tunnustust millegi eest, mida ta ei teinud – samas mõistab ja hindab ta tunnustust hea teo eest. Ja positiivne kogemus innustab uutele katsetele.
Richard M. Hogan (1951–2011) on välja pakkunud alljärgneva kõlbelise arengu skeemi:
Kõlblusteadmiste omandamine – teadlikukssaamine reeglitest. Toimub väikelapseeas ja eelkooliea algusaastatel.
Sotsialiseerumine – ühiskonnas kehtivate reeglite omaksvõtmine (internaliseerimine). Toimub eelkoolieas. R. M. Hogan väidab, et kõige ladusamalt sotsialiseeruvad need lapsed, kelle vanemad on südamlikud ja hoolitsevad, kuid seavad neile põhjendatud ja järjekindlaid piire.
Empaatia väljakujunemine – valdavalt koolieas, intensiivse suhtlemise käigus.
Käitumisreeglite seadusjõu tajumine – sellega “leppimine”, et ühiskonnas kehtivad reeglid mõjutavad inimesi olulisel määral. Reeglina jõutakse selleni noorukieas, mõnikord ka alles täiskasvanueas.
Autonoomia saavutamine – võimelisus iseseisvalt langetada kõlbelisi otsuseid. Aluseks isiklik vastutustunne. R. M. Hogani väitel jõuavad selleni vaid vähesed inimesed, ja seda täiskasvanueas.
J. Piaget toob moraali arengus esile kaks kvalitatiivselt erinevat tasandit.
Sunnimoraal, kus otsuse langetamisel arvestatakse valdavalt teo tagajärgede tõsidust ja järgneva karistuse tõenäolisust. J. Piaget toob siinkohal näite. Üks poiss lükkas ust avades kogemata ümber kandiku ja 15 tassi purunes; teine poiss hiilis salaja sahvrisse moosi sööma ja lõhkus seal ühe tassi. Küsimusele, kumb poiss sooritas halvema teo, vastab sunnimoraali tasandil olev laps: see poiss, kes lõhkus 15 tassi.
Kooperatiivne ehk vastastikune moraal – hinnangu andmisel arvestatakse kavatsust ja teoga kaasnevaid asjaolusid, sealhulgas ka kergendavaid asjaolusid, ning reeglite ja normide kokkuleppelist olemust. J. Piaget väidab, et sellele tasemeni jõuab laps kooliea alguseks ja eelmise näite puhul oskab välja tuua nüansse, nagu kogemata juhtunu või salaja keelatud teo tegemisega kaasnev.
Vahest ehk kõige tuntum moraali arengu teooria pärineb mehelt nimega Lawrence Kohlberg (1927–1987). See toetub J. Piaget’ mõtlemise arengu teooriale ning aluseks on siin moraalsete hinnanguteni viiv teoreetiline arutluskäik. L. Kohlberg väidab, et see viis, kuidas mingite hinnanguteni jõutakse, näitab inimese moraalse arengu taset, ning räägib kolmest tasandist.
1. Prekonventsionaalne moraal: orienteeritus iseendale.
Allumise ja karistusest hoidumise orientatsioon. Tegevus peab olema kooskõlas reeglitega, tegevusmotiiviks on karistuse vältimine.
Individuaalse kasusaamise ja vastastikususe orientatsioon. Tegevuse motiiviks on saada maksimaalset tasu või kasu. Tähelepanu koondub oma vajaduste rahuldamisele, kuigi ollakse teadlikud ka sellest, et teistelgi võivad olla omad vajadused – seega on võimalik sõlmida kokkuleppeid. Kui tekib huvide konflikt, rõhutatakse õiglust (võrdsust) ja vastastikusust: aitan sind rahuldada sinu vajadusi, selleks et saaksin rahuldada omi vajadusi.
2. Konventsionaalne moraal: orienteeritus teistele ja ühiskonnale.
Vastastikustele ootustele ja suhetele toetuv orientatsioon. Soov näida hea inimesena nii enda kui teiste silmis (“hea poisi/ armsa tüdruku orientatsioon”) – toetumine “kuldreeglile: “tee teisele seda, mida sa tahad, et ta sulle teeks”. Määravaks on teistelt oodatav heakskiit või hukkamõist.
Sotsiaalsele korrale ja südametunnistusele toetuv orientatsioon. Ümbritsevate inimestega arvestamine laieneb sotsiaalse korra säilimise ja ühiskonna heaolu pärast muretsemisele. Mõistmine, et sotsiaalne kord toetub inimeste tahtele ja valmisolekule oma kohust täita ning reeglitest kinni pidada.
3. Postkonventsionaalne moraal: orienteeritus põhimõtetele.
Sotsiaalse kokkuleppe orientatsioon. Teod on õiged, kui nad vastavad reeglitele; kuid reegleid on võimalik seaduse tasandil muuta ja kujundada, seega on võimalik ühiskonnakorra kujundamine kõlbelisemaks! Seadused ja kõlblus ei ole üks ja seesama: seadused on vahend, mitte eesmärk. Esmatähtsad on väärtused, tegevust suunab austav suhtumine kaasinimesse ja iseendasse (inimõiguste respekteerimine).
Universaalsete eetiliste printsiipide orientatsioon. Kõlbelised otsused toetuvad inimese sisemiselt omaksvõetud moraaliprintsiipidele ega sõltu välistest reeglitest või seadustest. Erandjuhul võidakse kõlbluse nimel ka seadustega vastuollu minna.
L. Kohlbergi teooria nõrkuseks on tema pelk teoreetilisus – on välja selgitatud, et inimese tegelik käitumine on alati mõnevõrra madalamal tasandil kui eetiliste teemade üle arutlemine. Seda on L. Kohlberg ka ise tunnistanud, mööndes samas, et arutlused toetavad arengut ning seetõttu „tuleb järele“ ka tegude tasand. Carol Gilligan (snd 1936) kritiseerib aga L. Kohlbergi veel selleski osas, et tema teooria toetub valdavalt poiste hulgas tehtud uuringutele ning ei võta arvesse „naiselikku dimensiooni“ ehk siis emotsionaalset aspekti moraalses arengus. C. Gilligani väitel on tüdrukute mõtteviis reeglina tunduvalt vähem seotud õigluse küsimusega, see on situatsioonikesksem, keskmes on hoolivus ja isiklike suhete arvestamine.
Seevastu Albert Bandura (snd 1925) sotsiaalse õppimise teooria arvestab olulisel määral nii emotsionaalse kui sotsiaalse aspektiga, väites, et lastel on kalduvus omaks võtta vanemate poolt aktsepteeritud ja nende käitumise aluseks olevad kõlblusnormid. Samas ei ole siin määrav mitte niivõrd see, mida vanemad sõnades väidavad oma kõlblusnormide kohta, kuivõrd nende reaalne käitumine. Sobiva käitumisviisi eeskujudena (mudelitena) on keskmises koolieas ja noorukieas olulisel kohal ka eakaaslased ja massimeedias näidatavad mudelid.
Kõlbeline käitumine eeldab kindlasti empaatiavõimet. ENE definitsiooni kohaselt on see „teise inimese, tema omaduste, seisundite ja käitumise tunnetamise viisi, mis põhineb võimel sisse elada teise inimese sisemaailma, näha kõike tema seisukohast, teda mõista ja talle kaasa tunda.”
Taas on tegemist mitte kaasasündinud, vaid õpitud võimega. Norma Deitch Feshbach (snd 1926) väidab, et empaatia algab arusaamast, et teiste tunded sarnanevad minu omadega. See arusaamine võib tekkida juba väikelapseeas ja selleni jõudmisel on oluline, kuivõrd adekvaatselt lapsega räägitakse tunnetest ja kui palju neile tähelepanu pööratakse. Siinkohal on näiteks oluline, et laps õpib mõistma nutmise ja jonnimise vahet – kui ta seda ei taju, ei õpi ta ka nutjale kaasa tundma ega teda lohutama.
Järgmiseks sammuks on N. D. Fesbachi väitel teiste inimeste tundeseisundite eristamine. Taas on vajalik juhatus täiskasvanult – mida tähendab näiteks ema morn nägu või vanaisa ohkamine? Kui sellele protsessile kaasa aidata, jõuab laps erinevate meeleolude eristamiseni kindlasti juba eelkoolieas.
Ja alles siis suudetakse N. D. Feshbachi väitel tajuda teise inimese vaatenurka – ehk siis on võimalik enese asetamine teise rolli. See nõuab juba teatavat küpsust, kuid tundlikud ja tähelepanelikud lapsed võivad sinnamaani jõuda juba eelkoolieas (tavaline on esimeste kooliaastate vältel).
Järelemõtlemiseks
Kuidas on sinu hinnangul omavahel seotud empaatiavõime ja moraalne areng? Kumb kumba enam mõjutab ja kuidas? Mõtle mõnele isiklikule kogemusele: kas ja kus oled käitunud “moraalsemalt” seetõttu, et oled elanud kellelegi kaasa?
Toetudes L. Kohlbergi teooriale, milliseid dilemmasid (lugusid) võiks usuliste tõdede õpetamisel kasutada moraalsete otsustuste arengu edendamiseks?